NaiSKoduKaitSe
Covid-i aja KaNgeLaNNad. päriSeLt! Airi kirjale reageerisid mitmed naiskodukaitsjad. Alljärgnevas tekstis jagavad oma muljeid Tene Metsma Järva, Karolina Pugal Sakala, Maarika Aun Tallinna ja Katrin Hannov Alutaguse ringkonnast.
5. VEEBRUARIL KIRJUTAS NAISKODUKAITSE ESINAINE AIRI TOOMING KIRJA ALLJÄRGNEVA SISUGA: d! Olen „Armsad naiskodukaitsja dnud tun l ksu viimase aasta joo dusko nai et di, kümneid kor l on kaitsjad on imelised ja mei on, sio sat suurepärane organi selt mis toimib kriisis just täp seda s rra uko aol tav me u nii, nag kõi on ette kujutasime. Hetkel ud. kod lde hoo as ge suuremas häd oma Kutsun teid üles mõtlema märku, ma and g nin ele ust mal või ! Häkui vähegi saate abiks olla si nik Föö i käs abi d dasti vajava Pärt naa sio pan la val i ing ja Kil keskus numaal ning Koeru hoolde Järvamaal.“
Autor: PIRET TAIM, Naiskodukaitse Sakala ringkonna instruktor
TENE METSMA, Naiskodukaitse Järva ringkond: „Minu teekond Koeru hooldekeskusesse algas sellest, kui Naiskodukaitses koostati registrit nendest, kes on vajadusel valmis hooldekodudele appi minema. Minu jaoks polnud küsimustki, panin kohe ennast kirja – kui on tarvis aidata, siis olen loomulikult olemas. Eelnevalt tehti veebis ka isikukaitsevahendite kasutamise koolitus, mis andis kindlust juurde. Ja peatselt saabuski üleskutse kohe siinsamas appi minna. Olin lubanud, seega tuli ka minna. TENE METSMA, ERAKOGU
Kuna mul puudus hooldekodus töötamise kogemus, vajalik meditsiiniline haridus ja hooldaja kutse ning tuleb ka tunnistada, et ma ei olnud varem oma elus isegi mitte külastanud ühtegi hooldekodu ega sealset elanikku, olin üsnagi mures, kas saan üldse hakkama või kuidagi abiks olla. Kohale jõudes selgus, et abi ei vajata ainult klientide eest hoolitsemisel, vaid igal pool oli töötajatest puudus ja nii suunati mind kööki abitöödele, mis sobis mulle suurepäraselt. Kõigepealt sain vastavad isikukaitsevahendid ja instruktsioonid, siis põlle ja mütsi. Kui ma olin peaaegu „hambuni relvastatud“, siis tutvustati ka kööki ja uusi kolleege. Pikaks sisseelamiseks aega ei antud, tööd köögis jagus, sest töötajaid oli vähem kui ette nähtud. Süüa tehakse iga päev kuni 250 inimesele, toidud valmistatakse algusest lõpuni ise, need on väga maitsvad ja kodused. Minu ülesandeks sai pesta kõik potid ja pannid, hakkida ja aidata kokka abitöödel. Samuti desinfitseerida kõik lülitid, lingid, piidad ja muud pinnad, mida kätega katsutakse, ning pesta põrandad. Majas ma ringi ei liikunud, hoolealuste ega muu personaliga kokku ei puutunud. Köök töötab täiesti eraldi, toidud saadetakse liftiga üles ja nõud hiljem alla tagasi. Minu töökeskkond oli väga turvaline ja inimesed köögis hästi toredad. Kokaks oli Karla, kes nii armsasti õhtul küsis, et kas tuled ikka homme ka. Muidugi ma läksin! Kokku sain abis käia kolmel päeval ja olen valmis alati uuesti minema.“
62
4/2021
