STRATEEGILISEST POMMITAMISEST, KOKKUVÕTVALT

STRATEEGILISEST POMMITAMISEST, KOKKUVÕTVALT

Sõda on kole, kohe väga kole. Eriti veel juhul, kui vastane ilmutab end ainult taevast langevate pommide kujul. Nagu võib lugeda Gert Ledigi romaanist „Kättemaks“.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

Teine maailmasõda põlistas sõjanduskeelde sõnapaari „strateegiline pommitamine“. Kõlavusele vaatamata tähendas see termin tegelikult enamasti massilist tsiviilobjektide (loe: linnade) hävitamist kõikide kasutusel olevate õhusõja vahenditega eesmärgiga halvata vastase sõjatööstus ja murendada nende moraali.

Ajavahemikus 1939–1945 sooritasid ainuüksi britid vastase territooriumi kohal ligi nelisada tuhat lendu, mille käigus heideti alla umbes miljon tonni pomme. Ameeriklased päris selliste numbriteni ei jõudnud, kuid see ei tulenenud tahte puudumisest, vaid hilisemast sõtta astumisest Euroopa lahingutandril.

Võib-olla üks sellise strateegia tuntumaid näiteid on Dresdeni pommitamine, mis leidis aset sõja viimases otsas, 1945. aasta veebruaris, kui üle tuhande kahesaja Briti ja Ameerika pommitaja hävitasid nelja reidiga ligi kuuskümmend protsenti linnast. Veel halvemini läks Hamburgil, kus tehti maatasa seitsekümmend viis protsenti asustatud alast.

Tegelikult said sõja jooksul pihta praktiliselt kõik märkimisväärsemad Saksamaa linnad. Mõned rohkem, mõned vähem, kuid see pole hetkel isegi oluline. Liitlaste läbiviidud strateegilise pommitamise tulemusel hukkus nelisada kuni kuussada tuhat tsiviilisikut, hävitati kolm ja pool miljonit eluaset ning jäeti peavarjuta seitse ja pool miljonit inimest. Käesolev raamat on justkui kogu selle meeletuse koondkuju. Romaani keskmes on ühe nimetu Saksa suurlinna elanikud liitlasvägede tunniajase õhurünnaku käigus Teise maailmasõja lõpu eel. Tegevus antakse edasi ilma eriliste ilustusteta nii elanike ja kaitsjate kui ka ründajate vaatenurgast, kus sageli nimetud üksikisikud ilmuvad süžeesse, et siis jälle kaduda, nagu neid poleks kunagi olnudki.

Raamatus ei ole kangelasi, on ainult sõda. Ilmselt sellepärast ei võtnudki kodupublik Saksamaal Gert Ledigi teost vahetult pärast selle ilmumist 1956. aastal kuigi hästi vastu. Kirjanik loobus kirjutamisest ning romaan vajus vaikselt unustuse hõlma, kust kerkis uuesti esile alles 1999. aastal. Nüüd juba kiidusõnade saatel.

Siinkohal tekib muidugi õigustatud küsimus, kas „Kättemaks“ on ka hea raamat. Raske öelda. See on hästi kirja pandud, kuid seda on raske lugeda. Mitte füüsiliselt, sest tähed on kenasti õigetes kohtades ning moodustavad täiesti arusaadavaid sõnu. Ja sõnad omakorda lauseid, mis on lihtsad ja loogilised, ilma eriliste ilukirjanduslike liialdusteta. Kuid nendest tähtedest ja sõnadest ja lausetest vormub tervik, mis on kole. Kohe väga kole. Nagu sõda, kus vastane ilmutab end ainult taevast langevate pommide kujul. Kahjuks ka tänapäeval.

„KÄTTEMAKS“

Gert Ledig Gallus 196 lk

GALLUS