HIIUMAA MILITAARMUUSEUM – SÕJA PÄRAST SÜNDINUD

HIIUMAA MILITAARMUUSEUM – SÕJA PÄRAST SÜNDINUD

Kes seda teab, kas üldse ja kus võiks praegu paikneda Hiiumaa militaarmuuseum, kui millalgi kolmekümnendate lõpus poleks hakatud Tahkuna poolsaare põhjaosas saarele kaitserajatiste ehitamiseks kive purustama.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Tublidele kivipurustajatele oli ometi vaja seinu ümber ning katust pea kohale ja nii kerkiski praeguseks sihvakaks sirgunud mändide vahele kasarmu tüüpi hoone, mis on nüüd koduks Hiiumaa militaarmuuseumile.

Muidugi, enne kui 2007. aastal jõudis kätte „nüüd“, nägi hoone kõiksuguseid aegu ja inimesi. Peamiselt küll halbu aegu ja vormis inimesi, keda vastavalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise lepingule 1939. sügisel massiliselt saarele saabuma hakkas. Nii toimetas ka muuseumi ümber üle saja soldati eesmärgiga valmistuda sõjaks.

1941. aasta suveks oligi Hiiumaal valmis kuus statsionaarset rannapatareid – 180 mm Tahkunas, 152 mm Hiiessaares, 130 mm Tahkunas, Ristnas ja Tohvril, 100 mm Pallil.

Tahkuna poolsaarel oli ka kaks 76 mm õhutõrjepatareid. Plaanide järgi pidi Tahkunas 1942. aastaks valmima veel 406 mm ja 1943. aastaks 305 mm patarei. Ühe aruande järgi oli 1941. aastaks Hiiumaal ehitatud 38 dotti, 57 dzotti, 70 km kaevikuid, 46 km traattõkkeid maal ja 19 km traattõkkeid meres.

Suurtükipatarei jäi Tahkunas mehitatuks kuni kuuekümnendateni. Pärast seda kaader vahetus ning suurtükiväelaste asemel võtsid koha sisse metsamadrused. Nii noid mehi, kelle ülesandeks oli radarite abil merel toimuvat jälgida, rahvasuus nimetati.

Metsamadrused asustasid hoonet kuni Nõukogude vägede lahkumiseni. Pärast seda, 1993. aastal võtsid hoone koos sinna jäänud aparatuuriga üle Eesti piirivalvurid. Nõukogude tehnikat kasutasid nad kuni varaste kahetuhandendateni, mil see asendati moodsama aparatuuriga. Aga 2005. aastal sai seegi ajajärk läbi, sest piirivalvurid kolisid Tahkuna kordonist Kärdlasse.

Et aga mitte lasta seesugusel militaarsel pärandil unustuse hõlma vajuda, hakatigi sealsamas tegema ettevalmistusi muuseumi avamiseks. Nagu öeldud, saabus 2007. aastal, täpsemalt 9. augustil kell 17.00, 180 mm rannakaitsesuurtüki paugatuse saatel „nüüd“ ehk avati Hiiumaa militaarmuuseum, mis tegutseb samas hoones tänase päevani.

KAUGEMALT JA LÄHEMALT

Mitte sõja-, vaid just militaarmuuseum – termin, mis hõlmab endas nii sõjaväge kui piirivalvet, sest eks ole ju hoonega seotud mõlemad suunad. Nii ajalooliselt kui väljapaneku kaudu. Väljapanek küünib umbkaudu tuhande ühikuni. Alates objektidest, mis mahuvad vitriinidele ja riiulitele, kuni nendeni, mille tarbeks on hoovile püstitatud varjualused.

Ja ehkki paljudel muuseumis nähtavatel objektidel on seos Hiiumaaga, ei ole see olnud eesmärk omaette ning sinna on jõudnud ka kaugemalt, ütleme, mere tagant pärit kraami. Näiteks seljakotis toodud mürsukillud Gruusiast. Või suurtükitorni liigutava kuullaagri viiekilone kuul, mis muuseumi avamispäeval muuseumile kingiti. Seegi oli pärit kaugemalt.

Küll aga on saarelt muuseumihoovi, kohe hoone sissepääsu juurde, jõudnud sama tüüpi kuullaagreid kasutanud Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Tõsi, väikese ringiga. Vahepeal jõudis keegi selle pooleks saagida ja Haapsallu vanametalli kokkuostu vedada, kust see ära päästeti ning saarele tagasi toodi.

Eesti Sõjamuuseumist on Hiiumaa militaarmuuseumisse hoiule jõudnud üle kümne liikureksponaadi. Praegu need soomukid ja muud vanad sõjamasinad muidugi enam ei liigu, küll aga pakuvad põnevat vaatamist. Ja ehk ka äratundmisrõõmu.

Tõsi, on üks eksponaat, mis vajadusel veel liigub. See on kagupiirilt Hiiumaa vabatahtlike merepäästjate kasutusse jõudnud ning lõpuks pigem museaalse väärtuse omandanud Nissan Patrol, millele läinud aastal hääled sisse löödi.

Aga äratundmisrõõmust rääkides – muuseumi pääslas on seesama seitsmekümnendate aastateni Heltermaa sadamas seisnud piirivalve kontroll-läbilaskepunkt, millest kõik, kes saarele saabusid või sealt lahkuda tahtsid, pidid läbi astuma ning passi ja muud vajalikud dokumendid ette näitama. Hiljem, kui puidust pääsla asemele kerkis silikaattellistest hoone, sai algupärasest pääslast paadisadama soojak. Ent nüüd teenib hoone, mille läbimist paljud vanemad inimesed veel mäletavad, taas pääslana.

SÕJAD LÄBI SAJANDI

Pääsla läbinud ja üle muuseumi hoovi jalutanud, jõuab külastaja muuseumihoonesse, kus on sama põnev väljapanek kui see, mida väljas näha saab.

Vaatad uksest sisse astudes vasakule, näed I maailmasõja üle elanud varustust. Vaatad paremale, tervitavad sind II ilmasõjast pärit esemed.

Tulenevalt hoone kunagisest otstarbest ei puudu muidugi ka radariruum kõiksugu jälgimis- ning sideseadmete ja aparatuuriga. Ja kas on ka relvaruum? Muidugi on! Militaarmuuseum ikkagi.

Paraku ei puuduta sõda üksnes sõdureid, vaid ka tsiviilelanikke, kes peavad kuidagi hakkama saama ning halbadest oludest parima võtma. Nii ongi osa väljapanekust pühendatud sellele, mida lihtinimesed on nende maale külvatud, loobitud ja jäetud sõjavarustusega peale hakanud. No näiteks saab militaartehnikat pisut modifi tseerides ehitada täiesti toimiva puskariaparaadi. Millest täpselt ja kuidas, minge vaadake ise.

Video: https://youtu.be/tNFWKJLyTK8

ALLIKAD:

• https://teejuht.esap.ee/eesti-ringreis/hiiumaamilitaarajaloost/ • https://militaarmuuseum.ee/

Enn Sutting