SEE INIMLIK EBAINIMLIK LAHINGUSTRESS

SEE INIMLIK EBAINIMLIK LAHINGUSTRESS

Et mõista lahingustressi ajal inimpsüühikas toimuvat, tuletame meelde, mis on stress üldiselt, süveneme lahingustressi olemusse ja uurime selle tagajärgi ehk posttraumaatilist stressireaktsiooni. Harutame lahti inimhinge anatoomiat ja lõpetuseks mõtiskleme, kas lahingustressi on võimalik ennetada.

Tekst: JANA OTS, psühhoterapeut

Stress tekib, kui inimene tajub ebakõla oma soovide ja võimaluste vahel. See võib juhtuda nii siis, kui tööülesanded on liiga keerulised ja ületavad meie kompetentsust, kui ka siis, kui need on liiga lihtsad ja me ei saa end täiel määral teostada.

Igapäevaelu stress sõltub väga palju inimese enda antud hinnangust olukorrale, mis omakorda on mõjutatud isiku enesehinnangust. Seetõttu stressavad madala enesehinnanguga inimesed rohkem, sest alahindavad enda võimekust ja ülehindavad probleemide olemust. Tööstressi puhul on lisaks isiksuse omadustele mõjuteguriteks veel töökeskkond – kas see on turvaline, mugav jne, kollektiiv – millised on suhted töökaaslastega, samuti töö iseloom.

Kui mõelda nüüd lahingustressile, siis lahinguolukorra keerukust on võimatu ülehinnata, samuti on raske ette kujutada ebamugavamat töökeskkonda kui lahinguväli. Meeskonna koostöö on siin üliolulise tähtsusega ja see on ka töö, mida tehes puututakse pidevalt kokku nii enda kui kaaslaste surmaohuga – kõrgema stressitasemega tööd on raske ette kujutada.

STRESS ENNE JA PÄRAST LAHINGUT

Lahingustress (Combat and Operational Stress Reaction) on reaktsioon traumeerivale sündmusele või mitmete stressorite pikaajalisele kulmineerumisele. Laias laastus võime lahingustressi jagada normaalseks ja ülemääraseks.

Igasugune risk elule toob tavapäraselt kaasa tugeva stressi. Nii on täiesti kohane, et võitlejad kogevad lahingueelset stressi, nad on lahingu ajal tugevas stressireaktsioonis ja tajuvad stressi ka lahingu järel. Kuid tegeleda tuleb kindlasti mõlema, nii normaalse kui ka ülemäärase lahingustressiga.

Lahingueelset stressi võib täheldada võitlejatel, kes pöörduvad meditsiinipunkti väheoluliste sümptomitega, kaebavad pea- või kõhuvalu ja liialdavad sümptomite kirjeldamisega. See on igati normaalne nähtus, sest ees on ootamas olukord, kus nad satuvad surmaohtu. Siin on abiks rahulik vestlus, oma hirmude ja ärevuse tunnistamine ja sõnastamine.

Kui inimene satub äärmiselt eluohtlikku olukorda või kui ta lahingus näeb, kuidas kaaslased haavata saavad, käivitub tahtele allumatu stressireaktsioon, mida võib vaadelda kui ettevalmistust võitluseks või põgenemiseks. Inimene on ägedast stressireaktsioonist haaratud. Lahingujärgselt võib ilmneda erinevaid reaktsioone ja kõik need on normaalsed. Füsioloogilisteks sümptomiteks võivad olla südamepekslemine, külmavärinad, kiirenenud hingamine, liigne higistamine, tühi pilk, ka iiveldus või oksendamine.

Emotsionaalselt võib stressis võitleja tunda end väga erinevalt, isegi vastuoluliselt. Ta võib olla vapustatud, šokis, masendunud, paanikas, abitu, ka häbi tunda. Ja vastupidi, ilmneda võib ka naeru või eufooriat. Kognitiivses sfääris esineb keskendumisraskusi, otsustusvõimetust, mäluprobleeme, tähelepanu langust, reageerimise pidurdatust ja liigset valvsust. Ka võitleja käitumises võib esineda muutusi, näiteks eemaletõmbumine, puudulik hügieen, unehäired, hoolimatus, isu puudus või kasv.

Pärast lahingut on oluline võitlejatele läbi viia debriifi ng, kus nad saavad rääkida oma üleelamistest ilma kedagi süüdistamata ja hukka mõistmata, jagada turvaliselt oma kogemusi ja tundeid.

Tavapäraselt vaibuvad stressi sümptomid pärast ohtliku olukorra lõppemist paari päeva jooksul, kuid kui sümptomid püsivad kauem kui 72 tundi, on põhjust kahtlustada ülemäärast lahingustressi, mis vajab professionaalset abi ja sekkumist.

Ülemäärases stressis sõdur ei ole võitlusvõimeline ja temalt tuleb relv ära võtta. Võitleja tuleb saata kompanii meditsiinipunkti, tagada talle toit, hügieen ja piisav puhkus. Vahel võib taastumiseks kuluda mõni päev, aga stress võib kesta ka kuid.

POSTTRAUMAATILINE STRESS

Normaalse lahingustressiga tegelemine ning ülemäärase lahingustressi õigeaegne märkamine ja ravi on vajalik, et hoida ära hilisemaid tüsistusi ehk posttraumaatilist stressireaktsiooni (PTSD, Post Traumatic Stress Disorder), mis on hilinenud reaktsioon erakordselt hirmutavale sündmusele või situatsioonile.

PTSD võib tekkida mõni nädal kuni kuus kuud pärast lahingut. Sümptomiteks on pealetükkivad kujutlused ja unenäod, kus elatakse korduvalt läbi traumaepisoode, püsiv emotsionaalne tuimenemine, teistest inimestest eraldumine. Välditakse traumat meenutavaid objekte ja tegevusi. Traumat meenutava stiimuli toimel võib vallanduda ägedaid dramaatilisi hirmu-, paanika- ja agressioonipuhanguid ja/ või trauma ajal esinenud käitumise kordumist, võimalik on tugev ehmumisreaktsioon. Esineda võib unetust, hüperaktiivsust koos ülivirgusega. Sageli liituvad eelnimetatud sümptomitega ärevus ja/või depressioon ning ka suitsiidimõtted.

Posttraumaatiline stressihäire on olulise raskusega psüühikahäire, see võib põhjustada pikaajalist invaliidsust koos töövõimetusega ja on ka juhtumeid, kui PTSD tagajärjel lõpetab inimene oma elu suitsiidiga.

ELU- VS SURMATUNG

Miks on just lahingustress nii tüsistusterohke? Inimpsüühika alateadvuses valitsevad kaks tugevat instinkti, elu- ja surmatung. Elutung on see, mis paneb meid instinktiivselt võitlema oma elu eest, ja surmatung loob surmahirmu.

Samas annab meie elule sügavama mõtte ja väärtuse just surelikkuse teadvustamine. Öeldakse, et inimene hakkab tõeliselt elama alles siis, kui on enda surelikkusega leppinud. Olles saavutanud sellise psüühilise küpsuse astme, on inimene valmis surmaga silmitsi seisma. Näiteks olukorras, kus ta peab kaitsma oma sügavamaid tõekspidamisi. Valmisolekut riskida eluga oma isamaa, pere ja lähedaste eest peetakse üllaks. Aga kuidas tapmist moraalselt õigustada, see on inimpsüühikale juba palju keerulisem katsumus. Terve psüühikaga inimesel on elu- ja surmatung dünaamilises tasakaalus, normaalsel inimesel on olemas elutahe ja teadlik küpsus surma aktsepteerimiseks. Kuid siin on veel üks äärmiselt oluline dimensioon: tal peaks olema välja kujunenud ka vaimne pool koos sügavate moraali- ja väärtusnormidega. Selle kolmiku osad – elutung, surmatung ja sügavad moraalinormid – peavad olema tasakaalus.

TASAKAAL TULEB LEIDA

Inimesed, kellel on ülekaalus surmahirm, ei sobi sõduriteks arguse tõttu. Inimesed, kellel on ülekaalus moraalinormid, ei suuda toime tulla kellelegi liiga tegemisega. Sõduril, kellel on küll tugev elutahe, kuid nõrgalt teadvustatud surelikkus (need on need, kes surma ei karda) ja puudulik moraal, on suur oht muutuda sõjaolukorras kontrollimatuks.

Ülikeerulises lahingustressi olukorras, kus võitleja puutub kokku ebainimlike õudustega, võib stressireaktsioonina käivitudagi jõhker kättemaksuiha sõprade ja lähedaste surma eest. Inimlikust aspektist on see väga mõistetav – see on normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. Kuid kui sõdur sel hetkel päriselt kaotab enesevalitsuse ja saadab korda tegusid, mis ei käi kokku elujaatuse ja moraalinormidega, kujuneb siit välja hilisem posttraumaatiline sündroom, mis allub väga halvasti ravile.

Sellisest amokijooksust tekkinud süütundega on väga keeruline edasi elada. Kuid PTSD võib kujuneda igal sõduril, kes on kogenud sõjakoledusi. Surma nägemine, sõprade haavatasaamine, lähedaste kaotus – ükski reaktsioon sellele ei ole ebanormaalne ega ükski inimene nõrk, vaid sõda ise on ebanormaalne.

Kuidas siis ennetada lahingustressi, kas see on üldse võimalik? Saab teadvustada sügavamat elumõtet ja seirata surmahirmu, mõtestada elu väärtushinnanguid ja valmistuda seisma oma tõekspidamiste eest.

Kuid kuidas leppida tapmisega oma psüühikas? Ühest küljest aitavad sügavad moraalinormid meil keerulistes olukordades säilitada inimlikkust ja teha ka väga kriitilistes situatsioonides otsuseid, mis on kooskõlas Genfi konventsiooniga, kuid see on nii keeruline ja nõuab kirjeldamatut eneseületamist.

Saada sõdurina hakkama lahingustressiga ja jääda samas inimlikuks – see nõuab psühholoogilisest aspektist tohutu suurt ja sügavat tööd iseendaga.

Asso Puidet