ANNE VASARIK, LASKETIIRU KUNINGANNA

ANNE VASARIK, LASKETIIRU KUNINGANNA

Ema sai 1973. aasta aprillikuus peo peale 10 000 rubla ning legendaarse kolme lasketiiruga Põlva spordihoone võtmed – ülesandega panna maja kuu ajaga tööle nii, et seal oleks võimalik läbi viia rahvusvaheline kabevõistlus.

Tekst: MARTA VASARIK, tütar

Hakatuseks pidi endine spordikooli direktor ja võistluste organisaator, tänavu kevadel Naiskodukaitse Põlva ringkonna auliikmeks kinnitatud Anne Vasarik täielikult sisustama 2400 ruutmeetril laiuva 78 ruumiga ja ligi 60 majutuskohaga hoone. See oli tema uue elu esimene peatükk. Järgmised 28 aastat oma elust pühendas ta spordiasutuse tegevusele. Ning põnevust jagus sellesse ohtralt.

Kui täna on kodukontor inimestele tuttav mõiste, siis ema oli ajast tublisti ees. Spordihoone majutuskompleksi teisel korrusel oli üks üsna ruumikas kahetoaline ametikorter, kus elasime kuni 1989. aasta suveni.

SEIKLUSRIKAS LAPSEPÕLV

Elu Põlva spordihoone seinte vahel oli kahtlemata värvikas. Kasvasin laagrite, võistluste ja laskespordi keskel. Tiirus padrunikestadega mängimine, igal suvel Ridalis lennukiga lendamine või näiteks legendaarsete rallikaksikute vendade Bolšihhide autos turnimine tundus elu loomuliku osana. Laskesportlast minust ei saanud, kuid külge jäi huvi kõiksugu ürituste organiseerimise ja asjade päriselt ära tegemise vastu. „Ma ei käi tööl, olen harjunud tööd tegema,“ ütleb ema alati. Ilmselt on see deviis mindki alateadlikult saatnud, lisaks tean, et saan alati hakkama.

Annel on kuldsed käed ja hämmastavalt laiad tehnilised teadmised. Kleitide ja kostüümide asemel nägin teda pigem tööpükstes ringi toimetamas, käes kruvikeeraja, haamer, trell, torutangid või midagi muud põnevat.

Kas sinu ema oskab klaveri algosadeks võtta ja kokku panna nii, et mitte ühtegi tükki ei jää üle ja kõik pärast töötab? Kas sinu ema on kunagi Moskvitši väikekaubikul ehk „pirukal“ käigukasti korda teinud või seitsmekümnendatel valminud elektrikilbil kaitsmeid vahetanud? Aga soojussõlmes torusid reguleerinud, siibrit vahetanud, Vasara lukke remontinud ja ise mööblit valmistanud? Annel tuli selliseid probleeme lahendada, sest tol ajal polnud teenusepakkujad ühe hiirekliki kaugusel, polnud arvuteid, internetti ega mugavusteenuseid.

Kui midagi lagunes, polnud selle korda tegemine tema jaoks probleem. Spordihoonesse sai ta esimese töömehe koha luua alles 1979. aastal, enne seda tuli loomingulisemalt hakkama saada.

ELU KÄIS 24/7

Põlva spordihoone rahvas hoolitses talvel ka ümberkaudsete suusaradade eest, ehitas ja hooldas liuvälja, niitis traktori ja bensiinimootoriga niidukiga tohututes kogustes muru ning oli partneriks kõikidele Intsikurmus toimunud üritustele.

Enamik suurüritustega seotud inimesi majutati esmajoones spordihoonesse. Kõik suuremad ja väiksemad kontserdid ja suvetuurid jõudsid alati nendeni. Teiste seas ka NSVL-i meistrivõistlused autorallis, Tööjõureservide üleliidulised laskevõistlused ja isegi purilendurite mõõduvõtud. „Põlva kultuuri- ja spordikorraldajad on selles osas läbi aegade väga tragid olnud,“ tunnustab Anne.

Tagantjärele vaadates tundub, et tema enda õlul lasus kohati ebainimlikult suur koormus, sest lisaks haldus- ja olmeküsimustele, organisaatori-, treeneri- ja emarollile tuli rinda pista ka mitmete Põlva spordihoones endale tööruumid saanud asutuse töötajate abistamisega.

Aadressil Metsa 7 tegutsesid spordikomitee, spordikoolid Noorus ja Jõud, Jõud rajooninõukogu, ALMAVÜ ja AUTOM. Lisaks oli majas maadlussaal, autoõpetuse klass, lauatennise, koroona, male ja kabe mängimise võimalused ning treeningud. Keldrikorruse 50 m püssitiir-varjendis asus raadiosõlm ehk telefonikeskjaam, mis koordineeris ja hoidis ühendust välismaailmaga ning mida kasutati tsiviilkaitseõppustel.

Pärast Eesti iseseisvumist aktiivne laskmistegevus hääbus. Üleliidulised laagrid said läbi, koondise laagreid veel natuke oli, kuid suurimaks kitsaskohaks sai vahendite puudus. Koolides lõppes ka sõjaline õpetus ning spordihoonet ei vajatud enam kutsealuste väljaõppekeskusena. „Enne seda aega käis majas laskmas kokku 47 kehakultuurikollektiivi ehk igal õhtul olin treeneriks keskeltläbi 30 inimesele,“ meenutab Anne.

Eesti laskmise tulevik oli klubilise tegevuse kätes ning Põlva Laskurklubi oli kindlasti selle üks eestvedajatest. Kuid vähe on neid noori, kes spordihoone kuldaegadel tegutsenud laskuritele oma tulemustega kannule jõuavad või neid ületavad. „Põlva tiirust alustanud ja olümpiale jõudnud Peeter Olesk on selles osas n-ö uue ajastu suur erand ning põlvalaste suur uhkus,“ rõhutab Anne uhkelt.

HINGEGA ASJA KALLAL

Kuigi Põlva spordihoone direktrissina ei tööta ema enam aastast 2001, on selle maja võti ikka veel tema taskus. „Treeningud ja võistlused jätkuvad, Põlva karikavõistlusi laskmises peetakse tänavu 48. korda,“ arvutab ta.

Suurimat rõõmu valmistab Annele endiselt noorte juhendamine. Ta treenib noorkotkaid, kodutütreid ja Naiskodukaitse naisi, valmistades neid võistlusteks ette. Seda rida on ta ajanud juba enam kui paarkümmend aastat ning kuulunud ka abipolitseinike ridadesse.

Kaitseliidu Põlva maleva esimeseks ja Anne jaoks võimsaimaks saavutuseks oli aga 2010. aastal Männikul peetud Jüriöö võistluse karika võitmine. Seal oli võistkonnas ka Peeter Olesk ning vastas väga tugeva tasemega Alutaguse, Rapla ja Tallinna malevate laskurid. Motivatsioon võit koju viia oli kõigil väga kõrgel, sest Alutaguse tiim oli püsinud võitmatuna ligi kümme aastat. „Rõhutasin noortele, et võistlus käib kuni viimase lasuni. Iga liige andis oma panuse, kõik õnnestus ja Põlvasse jõudnud karikas oli meile väga äge tunnustus.“

HINNATUD JA TUNNUSTATUD

Ema isiklik uhkeim spordisaavutus jääb aastasse 1965, kui tal õnnestus võita Tallinna meistritiitel ja kindlustada koht koondises. Tema alaks oli mäesuusatamine, mis on Tallinnas sündinud ja Nõmmel üles kasvanud Anne jaoks siiani väga südamelähedane. „Rahvaste spartakiaadil, mida peeti Elbrusel, suutsin oma potentsiaali mäesuuskadel ära näidata,“ ütleb ta.

Pikaaegne tunnustatud spordipedagoog Kaarel Zilmer on mulle kunagi öelnud, et oleks ajad teised olnud, võinuks Annel olla potentsiaali ka olümpiale jõuda. Kes teab, aga Eesti laskesport ja Põlva on sellest küll väga palju võitnud. Suusapisiku sain temalt minagi.

Lisaks Naiskodukaitse Põlva ringkonna auliikme tiitlile pälvis Anne oma kauaaegse ja aktiivse sporditegevuse eest Põlva vallas 2020. aastal ka Põlva valla aukodaniku nimetuse.

Kindlasti on emal ka väga suur osa selles, et pärast aastakümnete pikkust ootust jõuti Põlva vallas 2020. aastal positiivsele otsusele Baltikumi suurima siselasketiiru, Põlva lasketiiru renoveerimise suhtes. Hange on välja kuulutatud ja tuleb uskuda selle projekti õnnestumisse, et põlvakad saaksid end ka tulevikus laskespordis kehtestada ja näidata, mis puust nad tegelikult tehtud on.

TUNNUSTUSED:

Noorte Kotkaste Aitaja märk, 2009

Noorte Kotkaste hinnaline kingitus, 2013

Naiskodukaitse Hõberist, 2013

Noorte Kotkaste Ustava Sõpruse märk, 2014

Põlvamaa teenetemärk, 2014

Kodutütarde hõbetatud teeneterist, 2018

Noorte Kotkaste teeneteplaat, 2019

Põlva valla aukodanik, 2020

Kaitseliidu aasta teo tunnustus, 2020

Naiskodukaitse Põlva ringkonna auliige, 2022