FILMIARVUSTUS - KALKUNID VÕI MIDAGI SELLIST

KALKUNID VÕI MIDAGI SELLIST

Mida teha siis, kui peale tuleb soov teha äge dokumentaal või pseudodokk, aga kajastatavad sündmused on nii kauged, et ühtegi elusolevat intervjueeritavat enam saadaval pole? Mis siis teha? Õige – tuleb teha multikas!

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Käib esimene ilmasõda. Kusagil 1915. aasta kevade paiku jõuab liitlasvägede ülemusteni tõdemus, et Türgi ajab neid ilgelt närvi. Kangesti tahaks oma sõjalaevadega Mustal merel ringi sõita, aga näe, Saksa poolel sõdiv Türgi on risti-põiki jalus nagu mauk. Ei saa kuidagi laevadega läbi Dardanellide, sest türklased kipuvad laevu katki tegema. Pärast ebaõnnestunud katset türklasi sõjalaevadega mõjutada otsustakse, et kõige hirmsam asi sõjaväljal on ikkagi hiigelsuur kari püssidega mehi ja see kari mehi peab türklastelt vallutama Gallipoli poolsaare. Siis on kõik väga korras. Möllust võtavad teiste hulgas osa ka niisuguse kauge maa nagu Uus-Meremaa sõjamehed. Lugu, mida meile filmis „25. aprill“ räägitakse, on kokku pandud kuue sündmustes osalenud inimese kirjade ja mälestuste põhjal.

Mõnes mõttes on multikate treimine doki valmistamise seisukohast ju lihtsam kui filmi tegemine. Lasta jõuk näitlejaid kusagile metsa vahele sõda mängima on igavene nuhtlus. Juhtub mõni ajaloohuviline nägema, siis saad verbaalselt vastu pead, nii et vähe pole. Küll on mundrid täiesti valed, küll ei klapi relvastus, küll unustab keegi pulsikella käe peale ja demonstreerib seda avalikult, küll … Seevastu joonistada saab täpselt nii, nagu eksperdid käsikirjadest ja leetopissidest välja loevad. Tuleb ainult peale passida, et mõni kaugele arenenud huumorisoonega animaator kuskile mingit jama, pulsikella või Adibase tosse ei joonista.

Multikas on ka päris hea vahend, tirimaks ekraani ette neid, kellele sõjafi lmid muidu ei meeldi. Ühtlasi annab see võimaluse oma loomingut televisioonis rohkem päevasel ajal näidata. Muusugusel juhul nihutatakse vereplekilised teosed üsnagi sinna kesköö kanti, aga joonisfilm ei mõju nii õudsena ja sellele võib loota eetriaega juba nii alates kella seitsmest õhtul.

Uus-Meremaa on selline paik, kus kasvõi naabritega sõja pidamiseks peab esiti sõitma tuhandeid kilomeetreid mööda merd. Seetõttu on tegemist kaunikesti rahuliku kohaga. Maooride ja valgete vahel kiskumine on jäänud minevikku, Austraaliaga tüli norimiseks peaks enne maha istuma ja kõvasti mõtlema, mis puhul tülitseda, sest mõne suvalise inimtühja saare vapper vallutamine pole nagu üldse see, mis vaja. Nii et tahad või ei, sõjapidamise tarvis tuleb üpris kaugele matkata. Ja ega iga kord väga ei viitsi ka. Pikaks reisiks peab enne ikka kõvasti tšakraid avama, paha poleks väheke konsulteerida ka feng shuiga. Selline mõnetine rahulikkus paistab välja ka pihusoleva loo jutustamisstiilist. Ehk siis sõda ja möllu näidatakse, aga vahepeal tõmmatakse hoog mõnusalt maha ja läheb mingiks heietamiseks. Viimane on jällegi dokumentaalile väga vajalik osa. Sõjafilmile mitte nii väga, aga meil on siin tegemist ikkagi sõjadokiga. Mis on kõigele lisaks veel ka multikas. Ja looks on see, kuidas Uus-Meremaa sõjamehed ühes brittide ja austraallastega Esimese maailmasõja ajal türklastega Gallipoli poolsaare pärast kiskusid.

„25. aprill“ on valminud Leanne Pooley juhtimisel ja juhatamisel. Pooley ongi peamiselt keskendunud dokumentaalide tegemisele. See osa filmikunstist, mis kasutab eesliidet mängu-, pole teda miskipärast kõnetanud. Noh, kui oskused on olemas, siis miks mitte pedaali vajutada ja edasi lasta. Ja käesoleva fi lmi järgi otsustades oskusi on. Valitud teema on ses mõttes huvitav, et Gallipoli lahingud pole Inglise, Prantsuse, Austraalia ja Uus-Meremaa ühendvägedele mingi särav võit ega strateegilisest geniaalsusest punnis liigutus. Pigem vastupidi, tegemist on kaunikesti arulageda ressursiraiskamisega ja tapatalgutega nii liitlaste kui türklaste hulgas, mis lõppkokkuvõttes ei omanud muud tulemust kui suur hulk surnud sõdureid. Ajalugu tudeerides jääb ajuti mulje, et keegi kusagil staabis oli ähmase peaga lootusetult sassi ajanud kalkunid ja türklased, mis ingliskeelses keskkonnas on lihtne tulema, sest nii väljahääldamine kui kirjapilt on ju samad. Tõenäoliselt oli too isik staabis ka põline linnamees, muidu oleks ta teadnud, et ka sulgloomadega tüli norimine pole niisama mütsiga löömine ja võib lõppeda pehmelt öeldes piinlikult. Aga mis sest enam. Pooley on võtnud piinliku ajaloomomendi puhul pähe kallamiseks suuremat sorti ämbritäie tuhka, mis on realiseerunud filmi kujul. Eks ta nii kipub olema, et filmid suurejoonelisematest tappasaamistest lahinguväljal on ühtlasi natukenegi sõjavastased.

Pildilise poole pealt on „25. aprill“ üsnagi õnnestunud. Tänaseks on joonisfilmi tegijale jäänud põhimõtteliselt kaks suuremat valikut. Kas püüda imiteerida Pixari käekirja või ajada oma asja. Pixarit jäljendades on tulemuseks komöödia. Igal juhul. Tööga pihta hakates võib ju olla kenake plaan teha midagi väga kurblikku, võib olla isegi morbiidset, aga kinosaali jõudes näeb publik järjekordset „Toy Story“ episoodi. Oma joont ajades on valikuid rohkem. Pooley on ajanud ikkagi oma asja, kuigi 3D-tehnoloogia on ka sellesse fi lmi oma räpased käpakesed sisse suranud. Õnneks mitte väga sügavale. Ühesõnaga Madagaskari pingviinide stiilis tüüpe siin ei näe. Inimesed on joonistatud ikkagi võimalikult tõetruult ja inimese nägu. Nii et kes lootis näha joonistatud sõjaväljal tegutsemas gruppi Sipsikuid, peab pettuma. Asi, mille Pooley on sisse toonud ja mis annab filmile rütmi, on ajuti tempo maha võtmine kaadritega, kus õieti nagu midagi ei toimu. Kuna tegu on joonisfilmiga, on režissöör sinna sisse visanud visuaalseid metamorfoose, mis selliseid mõtlikumaid kohti kenasti võimendavad ja välja toovad. Ütleme nii, et tempostamine on hea, ka visuaalne pool on igati tasemel. Tegemist on küll keskmisest sõjafilmist vähe rahulikuma teosega (mingeid kangelastegusid ei tehta nagunii), aga sellist tunnet ei teki kordagi, et jääks igavuse pärast hambad laiali magama.

Näitlejate poole pealt on joonisfilm väga mõnus ja mugav ettevõtmine. Näitlejad saavad kuskil toakeses mõnusalt tekste peale lugeda, ei pea režissööri käsu peale poris püherdama või käituma nii, nagu oleks kodukoha kaupluses odavmüük. Produtsendid on kindlasti väga rahul. Ei pea palkama olematu diktsiooniga ülemakstud, aga see-eest kuulsat näitlejat, võib rahus võtta mõne omakandimehe, kes selgelt rääkida mõistab, ja asi korras. Mis kõige tähtsam – vajadust mööda saab ju ühe inimese panna mitut rolli lugema! Siin fi lmis seda küll tehtud pole, sõnalist osa on jagunud täpselt kuuele inimesele. Näitlejateks on valitud oma inimesed, mitte üle ilma kuulsad, ja seetõttu ei ütle tiitrites sisalduvad nimed suurt midagi. Kõiketeadva interneti andmetel on kõik kuus Uus-Meremaa seriaalinäitlejad. Ehk siis kogemusi täitsa on. Ja tegemist pole üldsegi halbade näitlejatega, mingeid kurteid ei suutnud mina kuuldu-nähtu põhjal küll välja mõelda.

Võrreldes muu kraamiga on sõjamultikaid tehtud üpris vähe. Sestap on väga tänuväärne, kui mõni selline kogemata kombel näppu satub. Eriti kui tegu on fi lmiga, mida kannatab ka soovitada. Hea tempo ja huvitav algmaterjal. Film neile, kes tahavad vähe rahulikumas vormis sõjafi lmi; neile, kes leiavad ajaloo põneva olevat; neile, kellele punaseplekilised kaadrid vastumeelsed kipuvad olema; aga ka kõigile teistele. Mõnes mõttes „kogupere“ mõiste alla minev toodang, aga kõigest hoolimata üle keskmise. Meeldis.

„25 APRIL“

Osades: Tainui Tukiwaho, Fraser Brown, Gareth Reeves

Lavastanud: Leanne Pooley

1 tund ja 25 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 7 – tore, kui tehakse film keskmisest vähem tuntust kogunud sündmusest

Teostus: 8 – visuaalne pool oli väga nauditav

Näitlejatööd kokku: 7 – seriaalinäitleja ei ole halva näitleja sünonüüm

Lavastajale: 8 – kena, kui suudetakse teha aeglase tempoga film, mis pole igav

TRANSMISSION FILMS