naiskodukaitse
ANNE VASARIK,
LASKETIIRU KUNINGANNA Ema sai 1973. aasta aprillikuus peo peale 10 000 rubla ning legendaarse kolme lasketiiruga Põlva spordihoone võtmed – ülesandega panna maja kuu ajaga tööle nii, et seal oleks võimalik läbi viia rahvusvaheline kabevõistlus.
H
akatuseks pidi endine spordikooli direktor ja võistluste organisaator, tänavu kevadel Naiskodukaitse Põlva ringkonna auliikmeks kinnitatud Anne Vasarik täielikult sisustama 2400 ruutmeetril laiuva 78 ruumiga ja ligi 60 majutuskohaga hoone. See oli tema uue elu esimene peatükk. Järgmised 28 aastat oma elust pühendas ta spordiasutuse tegevusele. Ning põnevust jagus sellesse ohtralt. Kui täna on kodukontor inimestele tuttav mõiste, siis ema oli ajast tublisti ees. Spordihoone majutuskompleksi teisel korrusel oli üks üsna ruumikas kahetoaline ametikorter, kus elasime kuni 1989. aasta suveni.
SEIKLUSRIKAS LAPSEPÕLV
Elu Põlva spordihoone seinte vahel oli kahtlemata värvikas. Kasvasin laagrite, võistluste ja laskespordi keskel. Tiirus padrunikestadega mängimine, igal suvel Ridalis lennukiga lendamine või näiteks legendaarsete rallikaksikute vendade Bolšihhide autos turnimine tundus elu loomuliku osana. Laske sportlast minust ei saanud, kuid külge jäi huvi kõiksugu ürituste organiseerimise ja asjade päriselt ära tegemise vastu. „Ma ei käi tööl, olen harjunud tööd tegema,“ ütleb ema alati. Ilmselt on see deviis mindki alateadlikult saatnud, lisaks tean, et saan alati hakkama. Annel on kuldsed käed ja hämmastavalt laiad tehnilised teadmised. Kleitide ja kostüümide asemel nägin teda pigem tööpükstes ringi toimetamas, käes kruvikeeraja, haamer, trell, 80
4/2022
Tekst: MARTA VASARIK, tütar
torutangid või midagi muud põnevat. Kas sinu ema oskab klaveri algosadeks võtta ja kokku panna nii, et mitte ühtegi tükki ei jää üle ja kõik pärast töötab? Kas sinu ema on kunagi Moskvitši väikekaubikul ehk „pirukal“ käigukasti korda teinud või seitsmekümnendatel valminud elektrikilbil kaitsmeid vahetanud? Aga soojussõlmes torusid reguleerinud, siibrit vahetanud, Vasara lukke remontinud ja ise mööblit valmistanud? Annel tuli selliseid probleeme lahendada, sest tol ajal polnud teenusepakkujad ühe hiirekliki kaugusel, polnud arvuteid, internetti ega mugavusteenuseid. Kui midagi lagunes, polnud selle korda tegemine tema jaoks probleem. Spordihoonesse sai ta esimese töömehe koha luua alles 1979. aastal, enne seda tuli loomingulisemalt hakkama saada.
ELU KÄIS 24/7
Põlva spordihoone rahvas hoolitses talvel ka ümberkaudsete suusaradade eest, ehitas ja hooldas liuvälja, niitis traktori ja bensiinimootoriga niidukiga tohututes kogustes muru ning oli partneriks kõikidele Intsikurmus toimunud üritustele. Enamik suurüritustega seotud inimesi majutati esmajoones spordihoonesse. Kõik suuremad ja väiksemad kontserdid ja suvetuurid jõudsid alati nendeni. Teiste seas ka NSVL-i meistrivõistlused autorallis, Tööjõureservide üleliidulised laskevõistlused ja isegi purilendurite mõõduvõtud. „Põlva kultuuri- ja spordikorraldajad on selles osas läbi
aegade väga tragid olnud,“ tunnustab Anne. Tagantjärele vaadates tundub, et tema enda õlul lasus kohati ebainimlikult suur koormus, sest lisaks haldus- ja olmeküsimustele, organisaatori-, treeneri- ja emarollile tuli rinda pista ka mitmete Põlva spordihoones endale tööruumid saanud asutuse töötajate abistamisega. Aadressil Metsa 7 tegutsesid spordikomitee, spordikoolid Noorus ja Jõud, Jõud rajooninõukogu, ALMAVÜ ja AUTOM. Lisaks oli majas maadlussaal, autoõpetuse klass, lauatennise, koroona, male ja kabe mängimise võimalused ning treeningud. Keldrikorruse 50 m püssitiir-varjendis asus raadiosõlm ehk telefonikeskjaam, mis koordineeris ja hoidis ühendust välismaailmaga ning mida kasutati tsiviilkaitseõppustel. Pärast Eesti iseseisvumist aktiivne laskmistegevus hääbus. Üleliidulised laagrid said läbi, koondise laagreid veel natuke oli, kuid suurimaks kitsaskohaks sai vahendite puudus. Koolides lõppes ka sõjaline õpetus ning spordihoonet ei vajatud enam kutsealuste väljaõppekeskusena. „Enne seda aega käis majas laskmas kokku 47 kehakultuurikollektiivi ehk igal õhtul olin treeneriks keskeltläbi 30 inimesele,“ meenutab Anne. Eesti laskmise tulevik oli klubilise tegevuse kätes ning Põlva Laskurklubi oli kindlasti selle üks eestvedajatest. Kuid vähe on neid noori, kes spordihoone kuldaegadel tegutsenud laskuritele
