VÕITLUSGRUPP – VASTASMEESKONNA VASTIK VASTANE

VÕITLUSGRUPP – VASTASMEESKONNA VASTIK VASTANE

Kui tavapäraselt on Kaitseliit avatud organisatsioon, mis ei tee oma eesmärkidest ja tegevustest suurt saladust, siis Kaitseliidu sees on üksus, mille tegemistest pole enamikul suuremat aimu ja mille liikmedki ennast eriti ei afišeeri.

Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik autor

See on Kaitseliidu võitlusgrupp ehk VGr, mis teeb tihedat koostööd Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatusega. Kaitseliidu võitlusgrupid on igas malevas, nende väljaõpe keskendub suures osas väikeüksuse taktikale ning laske- ja pioneeriväljaõppele. Võitlusgruppe valmistatakse ette peamiselt võitluseks vaenlase selja taga ning lühidalt öeldes on tegemist üksusega, mille liikmed on saanud eriväljaõppe ja on suutelised läbi viima keerulisemaid operatsioone.

Seetõttu on ka nõuded võitlusgrupi liikmetele tõsisemad kui Kaitseliidu tavaliikmetele. VGr-i võitlejad peavad olema tugevad nii vaimult kui füüsiselt ning neil peab olema valmisolek panustada väljaõppesse rohkem aega. VGr-i liikme n-ö miinimumpakett on 6–8 väljaõppeüritust aastas, kuid, nagu öeldud – see on miinimumnõue. Sestap pole imestada, et VGr-i baasväljaõpe on midagi enamat kui tavaline Kaitseliidu sõduri baaskursus.

Võitlusgrupi baaskursusel pööratakse suurt tähelepanu võitlejate individuaaloskuste arendamisele ja vastaseõppele; õpitakse läbi viima miinivaritsusi ning eelkõige sissitarkusi. Jaanuaris toimus Tartumaal Lõuna maakaitseringkonna korraldusel võitlusgrupi baaskursuse lõpuharjutus, misjärel värsked võitlusgrupi liikmed läksid oma kodumalevatesse.

Väljaõppel osalesid ka PPA koerajuhid, kes väljaõppinud jäljekoertega ajasid sõna otseses mõttes kursuslaste jälgi

Juulia Siimberg

LÕPUHARJUTUS – VÄLJAKUTSE KEHALE JA VAIMULE

Lõpuharjutuse ülema veebel Marko Kerna sõnul oli lõpuharjutus kursuslastele paras väljakutse. 36 tunni jooksul pidid osalejad metsas tegema peidikuid, orienteeruma, looma tugikoha puhkamiseks, taanduma vastutegevuse eest ja tegelema ka oma põhiülesandega – luure ja miinivaritsusega. Lõpuharjutus kulmineerus kolonni ründamisega, kus pärast miinivaritsust tuli ennast lahti rebida ka vastutegevusest. Harjutus oli mitmekihiline, sest väljaõppel osalesid ka politsei- ja piirivalveameti koerajuhid, kes väljaõppinud jäljekoertega ajasid sõna otseses mõttes kursuslaste jälgi. Kasu oli mõlemal osapoolel: PPA koerajuhid said väärt praktika ja võitlusgrupi liikmed jälituskoerte eest pagemise kogemuse.

„Andsime kursuslastele oma tegevuse planeerimisel täiesti vabad käed, neil oli võimalus vastavalt lõpuharjutuse operatsioonikäsule endaga kaasa võtta nii palju „mugavusvarustust“, kui nad seda soovisid. Enamik siiski loobus telkidest ja ahjudest ning ühele grupile maksis selline askeetlikkus ka kätte,“ rääkis veebel Kerna, tuletades meelde, et kõnealusel nädalavahetusel olid väljas korralikud külmakraadid.

Kuid see polnud veel kõik. Ka kursuse läbiviijad tegid õppurite elu veidi raskemaks, kui tõstsid operatsioonialasse infi ltreerumise ootamatult paar tundi ettepoole. Tagajärjeks oli mõne olulise varustuselemendi maha ununemine. Veebel Kerna sõnul oli see kursuslastele õppekohaks, et tuleb alati kõigeks valmis olla.

Kogu lõpuharjutus tehti kursuslastele võimalikult katsumusterohkeks, mistõttu nii mõnigi kursuslane küsis endalt pärast väheseid unetunde, millesse ta ennast õigupoolest mässinud on. Kuid lõpurivistuseks oli kogu väsimus unustatud, kõigil olid näod naerul ning kodumalevatesse lahkuti vägeva motivatsiooniga.

„Lõpuharjutuse suur eesmärk oli anda kursuslastele kogemus, kuidas saada sellistes äärmuslikes tingimustes hakkama nii enda kui ka oma kaaslastega,“ ütles veebel Kerna, kelle sõnul said kursuslased sellega hakkama.

Lõuna maakaitseringkonna VGr-i baaskursuse korraldasid Lõuna-Eesti malevate võitlusgrupid Tartu maleva eestvedamisel ning õppuse kordaminekule aitasid kaasa ka teiste malevate võitlusgruppide liikmed ja PPA. Lisaks toetas lõpuharjutust logistika ja vastutegevusega Tartu maleva staabi- ja tagalakompanii.

KUIDAS LIITUDA VÕITLUSGRUPIGA?

Veebel Kerna sõnul on kaitseliitlaste huvi VGr-iga liitumise vastu suur, sest võitlusgrupi maine on kõrge nii Kaitseliidus kui ka Kaitseväes. „Kui aus olla, oleme õppustel Kaitseväele üsna vastik vastane, sest teeme mõningaid asju teistmoodi ja mõtleme kastist välja, mistõttu meiega sõdida ei ole kerge,“ muigas Kerna.

Kuid pelgalt huvist VGr-iga liitumiseks ei piisa. Enne baaskursusele jõudmist on vaja läbida sõduri baaskursus kas Kaitseväes või Kaitseliidus ning võtta ühendust kodumaleva võitlusgrupiga. Kui „veregrupp“ kodumaleva üksusega sobib, saadetakse võitleja edasi VGr-i baaskursusele, mille lõpetamise järel põhitöö alles algab.

Mitmes malevas korraldatakse soovijatele suisa katseid, kuid laias plaanis tagab liitumise tõsine soov ja valmisolek oma aega väljaõppesse panustada, sest nagu öeldud, on väljaõppekoormus VGr-is suurem kui Kaitseliidus tavaliselt. „Minu hinnangul peaks ideaalne VGr-i võitleja olema tugev eelkõige vaimult, ta peab endaga hakkama saama ka kõige raskemates oludes,“ rääkis Marko Kerna. „Füüsilist poolt on võimalik parandada, kuid vaimset valmisolekut on juba raske muuta.“

VGr tundub paljudele tõeline proovikivi, kuid see pole ainult meeste pärusmaa. Võitlusgrupi liikmete hulgas on ka naisi ning eelmainitud baaskursusel valisid kursuslased parimaks õppuriks just naisõppuri.

Video: https://youtu.be/aY_2op9FC8w

Lõpurivistuseks oli kogu kursus väsimuse unustanud, kõigil olid näod naerul ning motivatsioon kodumalevasse naasta kõrge

Juulia Siimberg