KUULIPILDURI SELJAKOTT: VAJADUSEST SÜNDINUD

KUULIPILDURI SELJAKOTT: VAJADUSEST SÜNDINUD

Kui Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi aasta teo laureaate tunnustas, oli üks Kaitseliidu kuldmündi saajatest Harju maleva Männiku malevkonna liige Jaanus Rebane – kuulipilduri seljakoti väljatöötamise eest.

Tekst: JUKKO NOONI, Männiku malevkonna teavituspealik

AS-iga Profline ja Tallinna Tehnikaülikooliga koostöös arendatavast seljakotist jookseb lint otse kuulipildujasse. See teeb kuulipilduri elu mugavamaks erinevate lahinguülesannete täitmisel, tagab relva parema toimimise ning väiksema võimaluse tõrgete tekkeks.

Kõik sai alguse 2020. aastal, kui Rebane osales õppusel Hunt. „Meie jaol polnud kuulipildurit. Küsiti: kes tahaks? Olin entusiastlikult nõus kohe proovima. Paraku avastasin juba sama õppuse ajal relva kasutades puudusi. Näiteks lintidega toimetamine oli ebamugav ja relva sattunud sodist põhjustatud tõrgete kõrvaldamisele kulus palju aega. See tingis ka juhuse, kus ootamatult ilmunud vastane jõudis nii-öelda üle joosta ja kohtunike jaoks olimegi juba „surnud“,“ rääkis Rebane.

TÕHUS, AGA KOHMAKAS

Nagu Rebane märgib, on kuulipilduja kahtlemata tõhus relv. Kui ainult … eks ole. Võtame näiteks varitsuse, kus kuulipilduri ülesanne on näiteks vastast ühes punktis 30–60 sekundit kinni hoida. Kui kuulipildur on seal saja padruniga, on ta suhteliselt kasutu mees. Muidugi saaks mitu linti kokku panna, aga üle 300 padruni nõnda ikka ei saaks. Nii pika lindiga majandamine muutub raskeks ja ebamugavaks, eriti kui on vaja positsiooni muuta.

Pärast esimesi kogemusi mõtles Rebane, kas selliseid muresid saaks kuidagi vältida ja teha nii, et kuulipilduja käsitsemine oleks mugavam ja efektiivsem. Nii leidiski ta guugeldades, et USA, Iisraeli ja Vene armeedel on kuulipilduritel kasutusel seljakotid. Sealt tekkiski mõte, et miks ei võiks meilgi olla.

Kui Rebane Harju maleva väljaõppeülemaga sel teemal rääkima läks, sai viimane kohe aru, millest jutt, sest ta oli Afganistani missioonidel kuulipilduritel selliseid kotte näinud. Küll aga nentis ta, et need on väga kallid ning maleval pole kindlasti võimalik neid osta. Rebane polnudki seda mõelnud, tema idee oli MG-3-le ja KSP-58-le sobiv kott ise teha, kuid selleks tuli leida hea koostööpartner.

TULEJÕUDU JUURDE

Alguses oli mõte, et kotti võiks mahtuda 600 padruniga lint, kuid arenduste käigus on laskemoona maht poole suuremaks kasvanud. „Võrdluseks olgu öeldud, et missioonidel on kuulipilduril lahinguülesandele minnes reeglina kaasas 800 padrunit. Meil mahub nüüd kahe sahtliga kotti 1200 padrunit,” kiitis Rebane. See tähendab seda, et varitsuses olles pole enam vajadust laadida. Samuti ei jookse moon vastu maad, lindid ei takerdu okstesse või pinnasesse ega jää küünarnuki või põlve alla ja sodi ei satu relva sisse.

Patrullikoti mõõtudega tugevdatud seintega kuulipildurikott on seljas mugav. Võrreldes esimese prototüübiga on praegu katsetamisel viies versioon, kuhu on lisandunud magnetlukud, stopperid, vee äravoolu augud.

Algversioonis puudusid näiteks ka molled. Plaanis on veel lisada tasku varurauale. Palju aega on läinud plastdetailide arendamisele. Näiteks lindikatte detaile ja vastupidavust on testitud Tallinna Tehnikaülikoolis. Lindikate on universaalne, kui üks lüli läheb katki, saab selle hõlpsalt eemaldada ja kate on kergesti parandatav.

TUGEVAD PARTNERID

Seljakotti on nüüdseks AS-i Profline ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös arendatud ja täiustatud ligi kaks ja pool aastat. AS Profline on tegelenud militaarrõivaste arenduse ja tootmisega juba üle 20 aasta ja olnud pikaajaline partner muuhulgas nii Eesti kaitseväele kui ka politsei- ja piirivalveametile.

tootearendusvõime ja professionaalsus on muljetavaldav. Tänu neile sai kirjutatud ka projekt, millega rahastati plastdetailide arendust Tallinna Tehnikaülikoolis. Just sellele on läinudki kõige rohkem aega, et saavutada ideaalilähedane tulemus,” rääkis Rebane. Koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga rahastab EAS Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest.

Koti viies versioon oli äsja katsetamiseks erioperatsioonide grupi õppusel, et ekstreemsetes tingimustes vead ja puudused välja tuleksid. Rebane usub, et selle aasta lõpuks või järgmise alguseks on testimistega jõutud nii kaugele, et saaks juba tootma hakata.

AGA KUULIPILDURI ABI?

Rebase sõnul on tema idee algusest peale olnud teha kott kõikidele Kaitseliidu ja Kaitseväe kuulipilduritele, mitte ainult iseendale. Nõu ja jõuga on päris paljud abiks olnud. Lisaks Harju malevale on ta saanud oma ideed tutvustada erinevate malevate relvuritele, kes on üles näidanud huvi ja toetust. Kodumalev on koti väljatöötamisele igati kaasa aidanud, sest kodus köögilaua taga varustust ju ei arenda, vaja on ka ligipääsu relvadele, mille tarbeks see kott mõeldud on.

Seljakoti kasutuselevõtul tuleb ilmselt natukene ümber mõtestada kuulipilduri abi roll ja ülesanded. Rebane märkis, et kuulipilduri abi vajadus kaob ära, sest kott tagab, et lahinguolukorras on kogu moon kuulipilduri käes.

„Ainuke, mida abi teha saab, on jagada üldist varustust. Näiteks priimust ja katelokki pole enam vaja mõlemal kaasas tassida.“

KOTI KÕRVALPRODUKT – KUULIPILDUJA SALVED

Kui kuulipilduri seljakott on alles arendamise lõppjärgus, siis selle kõrvalproduktina arendatud kuulipilduja salved juba tootmises.

Salvedeni jõudis Jaanus Rebane seljakoti kuulipildujalindi adapterite väljatöötamise käigus. „Tekkis mõte, et miks mitte teha patrullülesande täitmiseks kuulipildurile relvale salv, kuhu mahub sada padrunit.“

Autoremondilukksepana töötav Rebane valmistas esmalt paberist mudeli: joonistas salve võimaliku pinnalaotuse, lõikas selle välja ja liimis kokku. Seejärel tegi ta ühel nädalavahetusel metallist prototüübi, millega jõudis NordArm’i (Nordic Armoury OÜ), kus seda üheskoos edasi arendati. Praeguseks on MG-3-le ja KSP-58-le sobivad salved valmis ning on jõutud tootmiseni.

Salve kuju oli algselt teistsugune, praegune lõpptulemus valmis samuti katsetuste käigus. Näiteks on lõppversioonis salve ühel küljel metallaasad, millega on võimalik see mollede abil patrullikotile või lahinguvestile kinnitada. Nii nagu kotti, on ka kuulipilduja salvesid oma õppustel testinud erioperatsioonide grupp. Testide käigus tuli näiteks välja vajadus tugevdusriba järele, sest selgus, et salv asendab väga hästi kuulipilduja jalga, kuid ilma tugevduseta kippus adapteri juurest painduma.

Millised on meie relvastusse kuuluvatele kuulipildujatele sobivate salvede plussid? „Lint on relva küljes konteineris, mitte maas. Seetõttu püsib see suhteliselt puhas, sest ei puutu enam kokku liiva, muda või muu sodiga, ega jää kuskile kinni. Tõrkeid on seetõttu vähem. Ainukesed tõrked, mis tekivad, on moona tõttu. Kindlasti leidub kriitikuid, kes küsivad, miks ei võiks salv mahutada 150 padrunit, kuid patrullülesande jaoks oleks seda juba liiga palju, sest varustus peaks olema võimalikult kerge ja seda võiks olla võimalikult vähe,“ arvas Rebane.

Jukko Nooni