sõjaraud
KUULIPILDURI SELJAKOTT: VAJADUSEST SÜNDINUD Kui Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi aasta teo laureaate tunnustas, oli üks Kaitseliidu kuldmündi saajatest Harju maleva Männiku malevkonna liige Jaanus Rebane – kuulipilduri seljakoti väljatöötamise eest.
A
Tekst: JUKKO NOONI, Männiku malevkonna teavituspealik
S-iga Profline ja Tallinna Tehnikaülikooliga koostöös arendatavast seljakotist jookseb lint otse kuulipildujasse. See teeb kuulipilduri elu mugavamaks erinevate lahinguülesannete täitmisel, tagab relva parema toimimise ning väiksema võimaluse tõrgete tekkeks. Kõik sai alguse 2020. aastal, kui Rebane osales õppusel Hunt. „Meie jaol polnud kuulipildurit. Küsiti: kes tahaks? Olin entusiastlikult nõus kohe proovima. Paraku avastasin juba sama õppuse ajal relva kasutades puudusi. Näiteks lintidega toimetamine oli ebamugav ja relva sattunud sodist põhjustatud tõrgete kõrvaldamisele kulus palju aega. See tingis ka juhuse, kus ootamatult ilmunud vastane jõudis nii-öelda üle joosta ja kohtunike jaoks olimegi juba „surnud“,“ rääkis Rebane.
TÕHUS, AGA KOHMAKAS
Nagu Rebane märgib, on kuulipilduja kahtlemata tõhus relv. Kui ainult … eks ole. Võtame näiteks varitsuse, kus kuulipilduri ülesanne on näiteks vastast ühes punktis 30–60 sekundit kinni hoida. Kui kuulipildur on seal saja padruniga, on ta suhteliselt kasutu mees. Muidugi saaks mitu linti kokku panna, aga üle 300 padruni nõnda ikka ei saaks. Nii pika lindiga
majandamine muutub raskeks ja ebamugavaks, eriti kui on vaja positsiooni muuta. Pärast esimesi kogemusi mõtles Rebane, kas selliseid muresid saaks kuidagi vältida ja teha nii, et kuulipilduja käsitsemine oleks mugavam ja efektiivsem. Nii leidiski ta guugeldades, et USA, Iisraeli ja Vene armeedel on kuulipilduritel kasutusel seljakotid. Sealt tekkiski mõte, et miks ei võiks meilgi olla. Kui Rebane Harju maleva väljaõppeülemaga sel teemal rääkima läks, sai viimane kohe aru, millest jutt, sest ta oli Afganistani missioonidel kuulipilduritel selliseid kotte näinud. Küll aga nentis ta, et need on väga kallid ning maleval pole kindlasti võimalik neid osta. Rebane polnudki seda mõelnud, tema idee oli MG-3-le ja KSP-58-le sobiv kott ise teha, kuid selleks tuli leida hea koostööpartner.
TULEJÕUDU JUURDE
Alguses oli mõte, et kotti võiks mahtuda 600 padruniga lint, kuid arenduste käigus on laskemoona maht poole suuremaks kasvanud. „Võrdluseks olgu öeldud, et missioonidel on kuulipilduril lahinguülesandele minnes reeglina kaasas 800 padrunit. Meil mahub nüüd kahe sahtliga kotti 1200 padrunit,” kiitis Rebane.
See tähendab seda, et varitsuses olles pole enam vajadust laadida. Samuti ei jookse moon vastu maad, lindid ei takerdu okstesse või pinnasesse ega jää küünarnuki või põlve alla ja sodi ei satu relva sisse. Patrullikoti mõõtudega tugevdatud seintega kuulipildurikott on seljas mugav. Võrreldes esimese prototüübiga on praegu katsetamisel viies versioon, kuhu on lisandunud magnetlukud, stopperid, vee äravoolu augud. Algversioonis puudusid näiteks ka molled. Plaanis on veel lisada tasku varurauale. Palju aega on läinud plastdetailide arendamisele. Näiteks lindikatte detaile ja vastupidavust on testitud Tallinna Tehnikaülikoolis. Lindikate on universaalne, kui üks lüli läheb katki, saab selle hõlpsalt eemaldada ja kate on kergesti parandatav.
TUGEVAD PARTNERID
Seljakotti on nüüdseks AS-i Profline ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös arendatud ja täiustatud ligi kaks ja pool aastat. AS Profline on tegelenud militaarrõivaste arenduse ja tootmisega juba üle 20 aasta ja olnud pikaajaline partner muuhulgas nii Eesti kaitseväele kui ka politsei- ja piirivalveametile. „Kui algul seda mõtet neile tutvustasin, oldi küll natuke skeptilised, aga siis hakkasime tegelema. Profline’i 4/2022
65
