NAISED – SÕDADE VALU JA ILU

NAISED – SÕDADE VALU JA ILU

Värske sõda Euroopa pinnal kogu oma brutaalsuses ja selle juhtnäod tuletavad valusalt meelde nende eelkäijate tegusid ja sõnu, mida eelistatakse mainida vaid harva. Iidsetest aegadest peale on naised olnud vaat et esimene sõjasaak.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Naiste kallal korda saadetud vägivalda on võimalik käsitleda nii, nagu oleks see midagi iseenesestmõistetavat – sain võõral maal võõra naise kätte ja kasutasin võitja õigust. Paraku ei ole see mõtteviis jäänud sajandite taha. Siinkohal võib meenutada Stalini propagandistile Ilja Ehrenburgile omistatavat üleskutset võtta Saksa naistelt õigustatud tasu.

Tagantjärele on püütud seda meest neist sõnadest puhtaks teha, ent samasugune võikus on kirjas Jugoslaavia asepresidendi Milovan Djilase mälestustes kohtumisest Stalininga aprillis 1945, kui, esildised laual, arutati punaarmeelaste vägitegusid Balkanil ja Dostojevskile viidanud Stalin nentis, et naiste tapmine pärast vägistamist ei ole õigustatud.

Peaaegu samal ajal, ent teises kohas ei unustatud samuti naistele looduselt antud rolli kallutatud rõhutamist – mitu marssal Georgi Žukovi alluvat on kirja pannud, et väejuhile tegi muret paljude hukkumine kavandatud Berliini ründamises ja ta lohutas kõiki sellega, et küll vene naised sünnitavad hukkujate asemele uued sõjamehed.

AU NAISTELE!

Oli, mis oli, samas saab Nõukogudemaa ajaloost esile tuua kaks sündmust, mis avavad tema juhtide suhtumist naistesse ootamatust küljest. millega üllatati lääneliitlasi. Siiski lepiti kokku ühisparaadiks Berliinis, mis toimus 7. septembril 1945. Mõlemal oli kohal marssal Žukov, ent USA ülemjuhataja kindral Eisenhower saatis Berliini vaid oma asetäitja kindral Pattoni.

Ometi olid Žukov ja Eisenhower eelnevalt koos vaadanud paraadi, mis toimus Moskvas 12. augustil 1945. Tegu oli nimelt kehakultuurlaste paraadiga, mida oli hakatud korraldama enne sõda ja mis nüüd toimus (viimast korda!) Punasel väljakul.

Osales 24 000 sportlast, kelle marss kestis üle nelja tunni ning, mis peamine, oli pühendatud võidule Saksamaa üle ja eesseisvale võidule Jaapani militaristide üle!

Tol hetkel võimas ja värskendav üritus. Pealegi peaks olema ütlematagi selge, et see andis just sõjas kannatanud naistele suure võimaluse näidata oma ilu. Sõda veel käis, uued raskused seisid ees, ent sai vähemalt hetkekski särada.

Julgen seda Stalini otsust siduda Nõukogudemaa ülejärgmise juhi Leonid Brežnevi otsusega pidada uus ehk järjekorras alles teine võiduparaad Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 20. aastapäeval.

Vahetult enne seda, 8. mail 1965 ülendati ka 8. märtsil tähistatav rahvusvaheline naistepäev riiklikuks pühaks, silmas pidades „Nõukogude naiste väljapaistvaid teeneid kommunismi ülesehitustöös ja kodumaa kaitsmises Suure Isamaasõja aastail, nende heroismi ja ennastsalgavust rindel ja tagalas“.

Enamik tänaseid naisi vahest ei teagi, et see pidupäev on tegelikult tagantjärele kingitus sunnitud kaasatuse eest sõjas. Lihtsalt toonane ühiskond oli säärane ja ametlik mõtlemine sellele vastav.

UKRAINA – KÕIGE KIUSTE

Niisiis Stalinile meenusid naised, kui sõda oli juba läbi, Brežnevile aga siis, kui tekkis mõte kasutada sõjas saavutatud võitu selleks, et osava propaganda kaasabil suurendada kehtiva režiimi osakaalu maailma asjade otsustamises.

Samasugust poliitikat on veelgi edukamalt ja jõhkramalt kasutanud Venemaa XXI sajandi liider Vladimir Putin.

Täna teame, et Brežnevi alustatud taktikat süsteemsete Suures isamaasõjas saavutatud võidu 60., 65., 70. ja 75. aastapäeva propagandakampaaniatega (2003–2005, 2008–2010, 2013–2015, 2018–2021) jätkanud Putin kõrbes oma poliitika ja võidupropagandaga sõjas Ukrainaga. Otsustava kallaletungi eelõhtul (21.02.2022) kuulutas Putin küll Ukraina kui riigi üksnes Venemaa bolševike juhi Lenini kunstlikuks kätetööks, ent tegelikkuses oli Ukraina iseseisvuseks küpsem kui kõik teised liiduvabariigid.

Kõnealuse otsuse tegemise aeg oli mõistagi oluline, ent isegi Eesti, Läti ja Leedu NSV-d ei kuulutanud oma suveräänsusotsustes seda, mida Ukraina NSV ülemnõukogu 16. juulil 1990 – Ukraina kuulutati suveräänseks riigiks oma relvajõudude ja välispoliitikaga ning viitega oma raha kehtestamisele.

Otsus, mis kindlasti ehmatas paljusid Lääne poliitikuid ja muutis nad Ukraina suhtes ettevaatlikuks – tasub mäletada, et Ukrainal tuli oma 24. augusti 1991 iseseisvumisotsuse tunnustamist oodata tervelt neli kuud.

Ehk siis – enne pidid sündima Venemaa-Ukraina-Valgevene kolmikliit ja SRÜ, kui Washingtonis ja mujal tunnustati Ukraina iseseisvust!? Ukrainal on samasugust seisu – aga kuidas Kreml sellele vaatab? – tulnud oma välispoliitikas järgnenud kümnenditel korduvalt üle elada.

Täna saab öelda, et see on neid rahvusena ja Euroopasse kuuluva riigina üksnes liitnud ning andnud julgust toimetada omapäi isegi siis, kui „maailma vägevad“ pole seda oma Kremliga aetava äri huvides heaks kiitnud.

TEISTMOODI PÕGENIKUD

Putini režiimi katse kaasata Ukraina sealsete Moskva-meelsete poliitikute abil oma Euraasia Liidu projekti vallandas novembris 2013 Euromaidani ehk võitluse riigi Euroopasse kuulumise eest.

Järgnes Venemaa sõjaline kallaletung kui osa plaanist allutada Ukraina Moskva otsesele ja kaudsele kontrollile. Vastava plaani avalikustas Kreml alles 15. detsembril 2021, olles eelnevalt oma vägedega Ukraina kolmest küljest sisse piiranud.

Nagu teada, ei pannud isegi see enneolematu jõudemonstratsioon ukrainlasi kõhklema. Riigi etteotsa omamoodi juhusena ja protestikandidaadina valitud telesõumees Volodõmõr Zelenskõi osutus nutikaks sõjaaja juhiks, kelle ümber koonduti.

2014.–2015. aasta sõjategevusest oli tehtud järeldused, armee ladvik oli vabanenud ja, mis peamine, ka teiste riikide rahvastel oli selgelt villand reeturitest võimurite ja rikkurite pidevatest järeleandmistest Kremlile ning kurjuse jätkuvast pealetungist.

Juba sõja esimestel päevadel välja löönud ukrainlaste võitlustahe oma maa ja vabaduse kaitseks tõi kõik samamoodi mõtlejad nende selja taha – muutus, millega tuli arvestada kõigil valitsustel. Loetud päevade jooksul teisenes kogu maailm – Ukraina toetamine tähendas vabadust, Kremli toetamine kurjuse jätkumist.

Selle kõigi silme ees toimuva muutuse ja ühtaegu uue elumõtte sümboliteks on aga Ukraina naised. Mõistagi Ukraina meeste toel. Esimest korda paljunäinud ja -kannatanud Euroopa ajaloos on siia saabunud masspõgenikena mitte mehed ja ka mitte perekonnad, vaid naised koos lastega. Enamgi veel – nad on Euroopa pinnal selgelt teretulnud abivajajad, kes saavad küsimata toitu, peavarju, haridust, tööd ja kõike muud eluks vajalikku. Sest kõik teavad – nende mehed jäid koju ja lähevad tagasi koju, et võidelda oma maa ja vabaduse eest, rahu eest kogu maailmas.

Võib uskuda, et enamik võõrsile tulnud naistest-lastest pöörduvad tagasi sinna, kuhu jäid mehed, ehk kodumaale, et see uuesti üles ehitada. Rahvusriik ja pere kui selle algrakukese sümbol ning hetkel parima tööjaotuse – mees kaitseb riiki ja kodu, naine lapsi – kehastus on saanud tänu ukrainlannade ajutisele masstulemisele Euroopasse uue hinguse ning on sõjakoledustest hoolimata kõigile suureks meeleülenduseks.