maailmapilk
NAISED –
SÕDADE VALU JA ILU Värske sõda Euroopa pinnal kogu oma brutaalsuses ja selle juhtnäod tuletavad valusalt meelde nende eelkäijate tegusid ja sõnu, mida eelistatakse mainida vaid harva. Iidsetest aegadest peale on naised olnud vaat et esimene sõjasaak. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog
N
aiste kallal korda saadetud vägivalda on võimalik käsitleda nii, nagu oleks see midagi iseenesestmõistetavat – sain võõral maal võõra naise kätte ja kasutasin võitja õigust. Paraku ei ole see mõtteviis jäänud sajandite taha. Siinkohal võib meenutada Stalini propagandistile Ilja Ehrenburgile omistatavat üleskutset võtta Saksa naistelt õigustatud tasu. Tagantjärele on püütud seda meest neist sõnadest puhtaks teha, ent samasugune võikus on kirjas Jugoslaavia asepresidendi Milovan Djilase mälestustes kohtumisest Stalininga aprillis 1945, kui, esildised laual, arutati punaarmeelaste vägitegusid Balkanil ja Dostojevskile viidanud Stalin nentis, et naiste tapmine pärast vägistamist ei ole õigustatud. Peaaegu samal ajal, ent teises kohas ei unustatud samuti naistele looduselt antud rolli kallutatud rõhutamist – mitu marssal Georgi Žukovi alluvat on kirja pannud, et väejuhile tegi muret paljude hukkumine kavandatud Berliini ründamises ja ta lohutas kõiki sellega, et küll vene naised sünnitavad hukkujate asemele uued sõjamehed.
AU NAISTELE!
Oli, mis oli, samas saab Nõukogudemaa ajaloost esile tuua kaks sündmust, mis avavad tema juhtide suhtumist naistesse ootamatust küljest. Nagu laiemalt teada, peeti 24. juulil 1945 Moskvas suur võiduparaad, 46
4/2022
millega üllatati lääneliitlasi. Siiski lepiti kokku ühisparaadiks Berliinis, mis toimus 7. septembril 1945. Mõlemal oli kohal marssal Žukov, ent USA ülemjuhataja kindral Eisenhower saatis Berliini vaid oma asetäitja kindral Pattoni. Ometi olid Žukov ja Eisenhower eelnevalt koos vaadanud paraadi, mis toimus Moskvas 12. augustil 1945. Tegu oli nimelt kehakultuurlaste paraadiga, mida oli hakatud korraldama enne sõda ja mis nüüd toimus (viimast korda!) Punasel väljakul. Osales 24 000 sportlast, kelle marss kestis üle nelja tunni ning, mis peamine, oli pühendatud võidule Saksamaa üle ja eesseisvale võidule Jaapani militaristide üle! Tol hetkel võimas ja värskendav üritus. Pealegi peaks olema ütlematagi selge, et see andis just sõjas kannatanud naistele suure võimaluse näidata oma ilu. Sõda veel käis, uued raskused seisid ees, ent sai vähemalt hetkekski särada. Julgen seda Stalini otsust siduda Nõukogudemaa ülejärgmise juhi Leonid Brežnevi otsusega pidada uus ehk järjekorras alles teine võiduparaad Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 20. aastapäeval. Vahetult enne seda, 8. mail 1965 ülendati ka 8. märtsil tähistatav rahvusvaheline naistepäev riiklikuks pühaks, silmas pidades „Nõukogude naiste
väljapaistvaid teeneid kommunismi ülesehitustöös ja kodumaa kaitsmises Suure Isamaasõja aastail, nende heroismi ja ennastsalgavust rindel ja tagalas“. Enamik tänaseid naisi vahest ei teagi, et see pidupäev on tegelikult tagantjärele kingitus sunnitud kaasatuse eest sõjas. Lihtsalt toonane ühiskond oli säärane ja ametlik mõtlemine sellele vastav.
UKRAINA – KÕIGE KIUSTE
Niisiis Stalinile meenusid naised, kui sõda oli juba läbi, Brežnevile aga siis, kui tekkis mõte kasutada sõjas saavutatud võitu selleks, et osava propaganda kaasabil suurendada kehtiva režiimi osakaalu maailma asjade otsustamises. Samasugust poliitikat on veelgi edukamalt ja jõhkramalt kasutanud Venemaa XXI sajandi liider Vladimir Putin. Täna teame, et Brežnevi alustatud taktikat süsteemsete Suures isamaasõjas saavutatud võidu 60., 65., 70. ja 75. aastapäeva propagandakampaaniatega (2003–2005, 2008–2010, 2013–2015, 2018–2021) jätkanud Putin kõrbes oma poliitika ja võidupropagandaga sõjas Ukrainaga. Otsustava kallaletungi eelõhtul (21.02.2022) kuulutas Putin küll Ukraina kui riigi üksnes Venemaa bolševike juhi Lenini kunstlikuks kätetööks, ent tegelikkuses oli Ukraina iseseisvuseks küpsem kui kõik teised liiduvabariigid.
