PROPAGANDAST VABADUSSÕJAS KAASAEGSE VAATES

PROPAGANDAST VABADUSSÕJAS KAASAEGSE VAATES

Tänavuse Utria dessandi lõpetamisel andis Erna seltsi president Meelis Rätsep Kaitseliidule üle aastaid tagasi tema kätte juhuslikult sattunud haruldase Kõrgema Sõjakooli lõputöö 1934. aasta algusest.

Tekst: TANEL RÜTMAN, vabatahtlik autor

Leitnant Rein Kivimäe väitekiri teemal "Sise- ja välispropaganda sõjaajal meie oludes"oli seni teadaolevalt kadunud, sestap on tegemist tähelepanuväärse leiuga. Enne Kivimäge oli samas valdkonnas Kõrgema Sõjakooli lõputöö kaitsnud 1923. aastal I lennu lõpetanud hilisem kindralmajor Hugo Kauler (VR I/2, 1893-1942) teemal "Propaganda kui uus võitluseabinõu meieaja sõjas. Tema organiseerimine rahu- ja sõjaajal. Maailmasõja ja vene revolutsiooni kogemuste järele“. II lennu lõpetaja, hilisema kolonel Richard Maasingu (VR I/3, 1896–1976) 1926. aastal kaitstud lõputöö teema oli „Rahva ja sõjaväe moraalne ettevalmistamine praegusaja sõjaks ja selle tähtsus“. Richard Maasing ja hilisem kindralmajor (toona kolonel) August Traksmaa (VR I/3, II/3, 1893–1942) olid Kivimäe töö retsensendid ja nende hariliku pliiatsiga teh- tud märkused lõputööl on üsna kõnekad. Kivimäe lõputööga tutvudes tasub silmas pidada, et see on kirjutatud valdavalt 1933. aastal (kaitstud 22. jaanuaril 1934), ehk siis enne 1934. aasta Pätsi riigipööret ja sellest tulenenud muudatusi Eesti ühiskondlises korralduses. Töö on mahukas ja põnev, alljärgnev kokkuvõte puudutab ehk vaid neljandikku sellest ehk propagandat Vabadussõjas.

Rein Kivimägi on oma töö varustanud motoga: „Kallale- tung sõjas teostub mitte ainult relvaga, vaid ka sõnaga“. Eessõnas tunnistab autor raskusi sel teemal kirjutami- sega, kuna „Propaganda pole veel kujunenud teaduseks, milletõttu paljudes küsimustes ei ole veel kindlat teoreetilist aluspõhja rajatud. Autorid käsitlevad küsimusi risti vastu üksteisele.“ Sissejuhatuses tutvustab autor erinevaid propaganda definitsioone ja jõuab järeldusele: „Propaganda on teatava idee pikemaajaline ja järjekindel tutvustamine, selgitamine ja levitamine, eesmärgiga luua teatav kindel meeleolu, arusaamine ja ilmavaade, sellejuures teissuguseid ideid välja surudes ja ära võites.“ (kõrvale on Traksmaa hoogsa käekirjaga märkinud „Õige“.)

Kivimägi lõpetab sissejuhatuse arvamusega: „Propaganda oma iseloomult on relv, mille tulemused ei olene sellest, kuivõrd tugev on materjalilt ja arvult tema kasutaja. Sellepärast ka meie peame seda relva ja tema omadusi püüdma põhjalikult tundma õppida ja kasustada, pealegi kui sellega võime suurel määral kompenseerida oma arvulist vähesust ja tehnilis-materjaalset nõrkust.“

PROPAGANDA VABADUSSÕJAS

Põnevam osa Kivimäe lõputöös puudutab selle teist osa, mis on pealkirjastatud „Propaganda meie oludes“. Esmalt analüüsib autor propagandat Vabadussõjas. Enne selle algust oli olukord äärmiselt segane kogu Euroopas ja veelgi enam Eestis. Sõjaväsimus, raske majanduslik olukord, enamlaste aktiivne tegevus jne seadsid ajutise valitsuse ette tõsise väljakutse, kuidas võita rahva meelsust. Esimese valitsuse sammuna mainib autor n-ö emissaride väljasaatmist, millise korralduse tegi valitsus 1918. aasta detsembris siseminister August Peet’ile (VR III/1, 1881–1941?). Emissarid olid siis rahvuslikult meelestatud isikud (u 100 inimest, peamiselt õpetajad), kelle ettevalmistamiseks korraldas siseminister 3–4 koosolekut, eesmärgiga saata nad üle Eesti valdadesse informeerima rahvast valitsuse sammudest, propageerima iseseisvuse vajadust ja selgitama küsimusi, mis puudutasid mobilisatsiooni, riigilaenu, rekvireerimist ja sõjaväe varustamise toetamist. Kivimägi leiab, et üldiselt oli emissaride abi ja selgitustöö väärtuslik mobilisatsiooni läbiviimisel. Kahjuks jäi see vaid ühekordseks aktsiooniks, samuti sattusid nende hulka mõned enamliku kalduvusega isikud, kes kasu asemel hoopis kahju tõid. Samas – nende kaudu saadi siiski enam-vähem tõepärane ettekujutus rahva meeleoludest kogu riigis.

Ajakirjanduse rolli Vabadussõjas hindab Kivimägi kõrgelt: „Selgitustöö lasus peamiselt ajakirjanduse õlgadel. Üldiselt ajakirjandus tegi mis suutis… teotses täiesti üksmeelselt riigi kasuks, eriti kui arvesse võtta seda, et täielikult puudus ajakirjanduse juhtimine riigi poolt. Pealegi olid ajalehtede toimetused mobilisatsiooni tõttu kokku kuivanud 10–15 inimeselt 3–6 inimesele“. Erandiks olid muidugi enamlaste ajalehed ja kohati ajaleht Sotsiaaldemokraat, mis mõnikord avaldas kahjulikke teateid, nimetades näiteks Soome vabatahtlikke „lihunikeks“. 1919. aasta märtsist sätestati ka sõjakirjasaatjate läkitamise kord, mistõttu paranes ka avalikkuse teadlikkus rindel aset leidvast. Lisaks sellele „anti ülemjuhataja staabi poolt iga päev täielikku informatsiooni sõjategevusest, peale selle korraldati aegajalt ajalehtede toimetajate kokkukutsumist, kus Ülemjuhataja isiklikult olukorda ja mitmesuguseid küsimusi valgustas.“. Probleemiks oli siiski ajakirjanduse jõudmine rindele. „Üldiselt sõjaväe varustamisele ajalehtedega ei pööratud alul mingit tähelepanu. Teatud määral toimetas seda Ühistöö, kuid see sündis üsna vähesel arvul, kuigi juba 12. dets. 1918. a. kutsuti üles annetama ajalehti ja raamatuid.“ Kirjasõna vaakumi täitsid enamlaste kihutuslehed. Probleemi tõsidusest saadi aru alles 1919. aasta sügisel, mil ajakirjanikud teema üles tõstsid ja hakati korraldama sõdurite jaoks ajakirjanduse korjandust. Oktoobrikuuks oli asi sealmaal, et tänu Ühistöö abile võidi rindele saata üle 10 000 eksemplari ajalehti päevas, s.o ligi 15% tolleaegsest üldtiraažist.

Tsensuuri vallas tegutses ülemjuhataja staabi juures trükitööde sõjakontrolli jaoskond. Sellele allusid trükitööde sõjakontrolli punktid Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus, Valgas, Võrus, Rakveres, Kuressaares ja Narvas. Nende ülesandeks oli sõjasaladuste avastamise ärahoidmine, võitlus spionaaži ja vastase propagandaga ning and- mete kogumine rahvaväe ja rahva meeleoludest. Lisaks tsenseerisid punktid ka kirju ning telefoni- ja telegraafilist läbikäimist. Autor leiab, et „kontrollpunktid töötasid üldiselt õige intensiivselt ja täiesti korralikult, nii et vastav Vabadussõjaaegne organisatsioon mõne täiendusega võib täie eduga teotseda ka tulevsõjas.“.

Enamlaste kihutustöö avaldas enim mõju enne Vabadussõda ja Vabadussõja alguskuudel, nende peamiseks töövõiduks saab autori hinnangul pidada vaid Saaremaa mässule kihutamise. „Mässu tekkimine on peaaegu täielikult selgitustöö puudumise süü. … Hiljem teatavasti saarlased esinesid parimate lahingumeestena soomusrongidel ja mujal.“ Olgugi, et kommunistid levitasid Vabadussõja ajal kuni 300 000 lendlehte, oli nende mõju Kivimäe hinnangul kesine, kuna Eesti rahvavägi oli rahvuslikult ja seisuslikult ühtlane, ka sõduri ja ohvitseri vahel lahkhelisid ei esinenud, pealegi oli enamlus rahvale valdavalt võõras.

Moraali hoidmise ja tõstmise seisukohast väeosades peab Kivimägi oluliseks 1. diviisi ülema „Juhtnööre“, mis saadeti alluvatele väeosadele täitmiseks juba 18. novembril 1918. aastal. Muude näpunäidete kõrval nõutakse selles dokumendis, et „kasarmu ruumid olgu puhtad, soojad ja valged, leib olgu hea ja toit korralik, sest need on hea meeleolu laused. … pärast teenistust on võimalik laialdaselt kasutada vaba aega. … ülemaid kutsuda mitte aukraadi, vaid ameti järgi. … keelatakse ka sõdurite määramine ohvitseride isiklikkudeks teenijateks. … laulu ja muusikat peab olema palju. Huvitavate ettelugemiste korraldamiseks kasustada rahvaväelaste hulgas leiduvaid üliõpilasi ja teisi haritlasi kõige laiemalt.“ Näiteks 2. diviis saatis juba 8. veebruaril 1919. aastal kõigile allüksustele laulunoodid ja käskis laulu arendada, „sest laul ühendab, kusjuures abiks tuleb võtta väeosades teenivaid muusikalise haridusega jõude, köstreid, kooliõpetajaid ja teisi.“ 1919. aasta suveks olid mitmel väeosal juba oma orkestrid, hakati pühitsema tähtpäevi, korraldati jalutuskäike orkestri ja rivilauluga. Ühistöö toel hakati korraldama teatrietendusi ja pidusid. „Kokkuvõttes võib konstateerida, et sõja lõpul olukord üldiselt oli juba võrdlemisi korralik,“ sedastab Kivimägi.

Välispropaganda rindel seisnes peamiselt lendlehtede levitamises vastaspoole võitlejate elanike seas. Kivimägi hindab tegevust üldiselt juhuslikuks, aga samas energiliseks. Valdavalt koostati lendlehed operatiivosakonnas, aga ka diviisi staapides ja ositi ka väeosades. Et tegevus oli juhuslik, siis olid ka lendlehtede formaat ja teksti sisu ja pikkus erinevad. Enamik lendlehti olid venekeelsed, kuid esines ka eesti- ja lätikeelseid. Lendlehti kasutasid punaste vastu ka Vene valged. Teada on ka fakt, kus Eesti pool kasutas lendlehti Vene valgete vastu: „Sellise näitena esineb siseminister Aleksander Hellati tegevus, kes taanduvaid Põhja-Korpuse osi Iisaku rajoonis punaste nimel lendlehist üles kutsus Venemaale tagasi minema. Nii vabanesime vene laviinist,“ kirjutab Kivimägi. Lendlehti levitati peamiselt luurekäikudel vastase tagalasse, aga ka lennukitega. Agitmürskude kasutamisest Eesti poolel on mõned teated 1919. aasta aprillikuust, mil 5. patarei ülem kapten Johannes Roska 15 sellist Läti poole teele läkitas.

Ka Petseri rindel olla neid mõnel korral kasutatud. Teada on ka mõned üksikud raadio kasutamise juhud vastase mõjutamiseks.

Kivimäe kokkuvõttev seisukoht Vabadussõja-aegse propaganda kohta on riigi juhtkonnale etteheitev, kuna ei püütudki luua ühtselt korraldatud propagandasüsteemi. „Arusaamatuks jääb, miks ei korraldatud riiklikku propaganda keskorganisatsiooni. … Ühine propagandaministeerium või -valitsus oleks teotsenud palju intensiivsemalt ja sihikindlamalt nii sise- kui välispropaganda alal. Ning mitmelgi juhul tulemused oleksid olnud hoopis teised.“ Kivimägi läheb isegi niikaugele, et väidab, nagu sellise keskorganisatsiooni olemasolul poleks punavägi pääsenud pealinnale nii lähedale ning kogunisti Landeswehr polekski julgenud Eesti rahvaväega rinda pista. Tõsi küll, viimasele väitele on August Traksmaa kommentaariks kirjutanud: „Liiga julge oletus!“

Kivimäe lõputöö põhiosa puudutab ettepanekuid propaganda korraldamiseks ja kujundamiseks Eesti riigis ja kitsamalt kaitseväes. 1935. aasta septembris loodud (nüüd juba Konstantin Pätsi riigipöörde järgseis oludes) Riikliku Propaganda Talitus järgis põhimõttelises ülesehituses Kivimäe visiooni. Aga sellest võib-olla juba mõnes teises kirjatükis.

Kõigile, kel Eesti armas, soovitan aga soojalt lugeda Eesti Vabadussõja ajaloo 2020. aastal ilmunud köiteid. Mõned asjad ei muutu…

REIN KIVIMÄGI

Rein Kivimägi (aastani 1937 Ferdinand Rudolf Kivimägi) sündis 16. veebruaril 1900. aastal Tallinnas, 1923. aastal lõpetas ta Sõjaväe tehnikakooli, ülendati nooremleitnandiks ning määrati teenistusse Sidepataljoni sädetelegraafi kompaniisse. Sidepataljonis teenis 1927. aastal leitnandiks ülendatud Kivimägi kuni Kõrgemasse Sõjakooli määramiseni, mille lõputööle käesolev artikkel on pühendatud. Pärast Kõrgema Sõjakooli lõpetamist määrati ta lähetusse Vabadussõja ajaloo komiteesse (hilisema nimega Sõjaajaloo komitee), kus ta teenis kuni selle likvideerimiseni 1940. aasta augustis, aastast 1935 juba kaptenina. Kivimäe lähem uurimisvaldkond oli sõjategevus Viru rindel Vabadussõja algusperioodil (kuni veebruarini 1919). Kivimägi on ka 1931. aastal Inseneriväe inspektuuri välja antud brošüüri „Sidetuvid ja -koerad. Käsiraamat kasvatajatele“ kaasautor, kes on kokku seadnud raamatukese sidetuvide osa. Kapten Rein Kivimäge tabas tuhandete Eesti Vabariigi kaadriohvitseride saatus, ta arreteeriti Tallinnas 14. juunil 1941. aastal ja talle määrati VNFSV KrK §58-1b, 58-2, 58-11 alusel surmanuhtlus, mis 29. juunil 1942. aastal Norilskis ka täide viidi.