PARIM RADA, PARIM ILM, PARIM KORRALDUS EHK KUPERJANOVI RETK 2022

PARIM RADA, PARIM ILM, PARIM KORRALDUS EHK KUPERJANOVI RETK 2022

Kujutlege: 3. jaanuari varahommik 1919. Puurmani mõis. Lumi on maas. Maameeste reed on pargitud mõlema tee äärde, mis mõisa viivad. Hobused on viidud talli ja ilmselt võetakse retkeks mõisa värskeid hobuseid. Lõhnab püssirohu ja hobusesõnniku järele.

Tekst: EHA JAKOBSON, vabatahtlik autor

Julius Kuperjanov peab oma partisanidele kõnet: „Tartu on vaenlase käes! Siin, praegu, Puurmanis, oleme alustanud partisanitegevust, formeerinud salka ümberkaudseid mehi. Me peame saama enda kontrolli alla Tabivere, et sealt edasi Tartu peale minna. Kinnitan, et veel enne, kui algab kevad, oleme me Tartus tagasi. Kaitseliitlased ja vabatahtlikud, olen teile tänulik teie meelekindluse eest, sest vereauga võtate kanda oma isamaalist kohustust. Võin teid julgesti kutsuda – minu partisanid. Tänane rännak ei saa olema kergete killast, kuid me näitame, et me tahame ja suudame. Tänasest teenime oma armast isamaad. Me kõik oleme surma mõistetud, küsimus on vaid selles, kuidas me surra tahame.“

2022. aasta 12. märtsi keskhommik samas kohas. Ukrainas käib sõda … Meie jaoks peab jälle kõnet Julius Kuperjanov. Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi on siiski palju leebem, keelitab inimesi olema rõõmsad ja nautima retke, mis õnneks ei ole sõjaretk.

Rõõmsalt saadab Ühtegi rahva teekonnale, mille pikkus on tänavu, järjekorras juba kuuendal retkel, 26 kilomeetrit Puurmanist Tabiverre. Kell on 10.30, päike on veel pilveteki all, kuid lõunaks lubas retkelistega liituda.

Ja siis nad lähevadki – nagu suur kirju madu lookleb imposantsete mõisaväravapostide vahelt välja ja võtab suuna Kursi kiriku poole. Seltskondi on mitmesuguseid: kaitseliitlasi, ajateenijaid, noorkotkaid ja kodutütreid, sõprus- ja perekondi, üksiküritajaid ja paariskäijaid, nooremaid ja vanemaid. Tundub, et vanused jäävad vahemikku 7–75. Ei puudu ka koerad.

INIMESTE JAOKS

Rajameister Meelis Amur on asja juures olnud algusest peale, iga aasta teeb ta väikesi muudatusi – et oleks põnevam. Rada hakkas ta maha panema hommikul kell 6 ja korjas üles, kui retkelised olid selle läbinud.

Seekord oli esimeseks põnevaks katsumuseks Kursi kiriku lähistel üle Pedja jõe viiv rippsild, mille Meelis Amur ja Arvi Uiga kaks aastat tagasi restaureerisid. Aastate eest ehitas sil- la kohalik talumees, et üle jõe saada. Nimelt on jõgi seal nii kiirevooluline, et parve või paadiga üle pääsemisel on tükk tegemist, aga jää oli vana silla lõhkunud.

Nüüd oli see sild esimeseks katsumuseks: kõigutas kõvasti, võttis südame alt õõnsaks ja pani proovile tasakaalumeele. Kuid üle said kõik. Taamal paistis Kursi kirik, ka sellele paluti kasvõi kaugelt pilk peale heita.

Rada oli korralikult märgitud viidete ja väikeste tekstidega Julius Kuperjanovi elust. Ei puudunud ka vihjed juba läbitud rajapikkuse kohta ja humoorikad soovid julgustasid edasi astuma. Miks Meelis seda ikka ja jälle teeb? „Aga inimeste jaoks. Nii uhke ajalugu ja inimestele meeldib.“

ÕPETLIKUD KONTROLLPUNKTID

Kontrollpunkte oli rajal neli. Esimeses ootas matkajaid politsei, kaasatud olid ka abipolitseinikud. Et tuua politseid rahvale lähemale, näidata selle sõbralikkust ja abivalmidust.

Tuli lahendada mõned väiksemad õpetliku sisuga ülesanded, näiteks küsiti inimeste elukoha piirkonnavoliniku nime – et nad teaksid, kelle poole abi saamiseks pöörduda, kui tarvis. Päriti ka, mida inimesed politseilt ootavad. Kaasalööjaid ootas ka väike autasu. Inimesed olid rahul. Siin tuleb ära öelda, et raja läbis ka kahe hobusega ratsapolitsei, mis tekitas ikka ja jälle elevust. Küllap oli see katsumus nii ratsutajatele kui hobustele, sest tee oli kohati libe. mitmeid kordi, kuid ka neid, kes olid esimest korda sellel rajal. Matkaja Maris jutustas, et tunneb erilist soojust, sest „just selle metsa taga oli kunagi meie kodu, lapsed käisid Puurmani koolis. Kuperjanovist ei teadnud siis keegi veel midagi. Aga hea on teada saada, et see oli kunagi tähtis võitlustanner.“

Eha Jakobson

Teises punktis sai rahvas kokku keskkonnaametiga, kes on selle retke üks alustala. Piret selgitas, et nad on igal aastal valinud kindla fookuse, mida inimesteni tuua. Sel aastal oli peateemaks see, kuidas liikuda looduses teadlikumalt, jättes võimalikult vähe jälgi. Peale selle on olemas regulatsioone, mida inimene ei pruugi teada, ja siis võivad järgneda trahvid ja karistused. Näiteks kui kaugele tohib parkida auto veekogust või kuhu võib teha lõket. On piirkondi, kus liikumine on teatud aegadel piiratud, kuid matkaja ei pruugi seda teada.

Niisiis oli kontrollpunkt väga targasti üles ehitatud: kõigepealt köitsid tulijate silma värvikad, humoorikad, kuid tõsise sisuga plakatid, näiteks: „Kõik loomad jätavad loodusesse endast midagi maha. Sinul on eelised, mida neil ei ole – tahe, tähelepanu ja tühi prügikott“.

Kokku seitse tarkust. Kui see läbitud, võis lahendada valikvastusega ülesande, mis oli ka väikeseks mälutreeninguks: õige vastuse täht tuli meelde jätta ja pärast kõikide küsimuste läbimist võis sõna kokku saada. Selleks ajaks oli päike oma lubaduse täitnud ja silitas retkeliste põski, sest kolmandas punktis tuli proovile panna sitkus ja osavus. Võrust kohale tulnud Kuperjanovi jalaväepataljoni mehed olid metsatukka paigutanud takistusriba, mida tunduvalt raskemal kujul võib näha patrullvõistlustel.

Mööda võrke ronimist ja tasakaaluribal kõndi harrastasid nii väikesed kui suured. Pärast sügava kraavi ületamist ootas Mariana tee, pirukate ja krõmpsuvate Peipsi hapukurkidega.

Neljandas punktis said soovijad jalale tekkinud villidele sulgpehmeid plaastreid, sest seal tegutsesid Eesti Punase Risti toimekad naised punastes kombinesoonides. Muidugi sai ka sooja jooki, nagu igas punktis. „Nüüd kõnnid nagu pilve peal!“ saadeti plaasterdatud retkelised teele.

MEDAL KAELA

Tükk teed enne fi nišit meelitasid Jõgevamaa kaitseliitlased retkelisi õhupüssist laskma ja näitasid soovijatele oma relvaarsenali. Kaasa sai võtta Kaitseliidu apelsinivärvi õhupalli – võimalus, mida eriti lapsed usinasti kasutasid.

Ees ootas fi niš – Tabivere, kus Naiskodukaitse jagas teed, Peipsi kurki ja Põltsamaa Halduse suppi. Kõikidele lõpetajatele pani Julius Kuperjanov isiklikult medali kaela väga tähenduslikus paigas: vana aurumasina juures muuseumi vahetus läheduses.

Ando Uus, muuseumi direktor, omanik, koguja ning näituse koostaja ühes isikus, jälgis kõike seda muuseumitrepilt. Tema isa oli olnud Kuperjanovi partisan. Tema muuseum on täis väärtuslikke eksponaate, mälestusi alates Vabadussõjast ja lõpetades lähiminevikuga. Väärt vaatamist ja imetlemist. Selleks aga tuleb võtta eraldi aega.

KANNAD KULUSID

Nagu korraldajad selgitasid, oli kõige keerulisem ennustada osalejate arvu. Registreerinud oli 177 inimest, kuid kohale tuli 276. Paljud vaatasid ilma ja tegid ehk otsuse alles eelmisel õhtul. Keskkonnaameti meeskond rõõmustas, et suuremal osal retkelistest oli kaasas oma kruus – jäid ära kotitäied kasutatud topse. Järgmisel aastal loodavad nad, et inimesed võtavad kaasa ka oma supikausi ja jälg looduskeskkonnale kahaneb veelgi.

Puurmani Mõisakooli huvijuht ja sotsiaalpedagoog Kaia Kaugesalu rääkis, et nende koolist oli matkamas paarkümmend last, kes pärast sellist rassimist said koolist vaba päeva või nädala jao sporditundide kompenseerimist. Siimustist oli kohale tulnud värvikas naisseltskond, kus leidus nii naiskodukaitsjaid kui ka lihtsalt sõpru. Kõige noorem liige oli 8aastane. Oma eelmise retke tegi ta 2 aastat tagasi. „Tema on meil igiliikur,“ ütles selle peale Tiiu Kallis. Tüdruk lisas: „Aga seekord siin Tabiveres käisin lõpuks varvaste peal. Kannad kulusid ära.“

Kogu ettevõtmise võttis aga kenasti kokku kaitseliitlane Toomas: „Super! Parim rada, parim ilm, parim korraldus! Tänu!“

Eha Jakobson