SÕJASPOrT
PArIm rADA, PArIm ILm, PArIm KOrrALDUS EHK
KUPErJANOVI rETK 2022 Kujutlege: 3. jaanuari varahommik 1919. Puurmani mõis. Lumi on maas. Maameeste reed on pargitud mõlema tee äärde, mis mõisa viivad. Hobused on viidud talli ja ilmselt võetakse retkeks mõisa värskeid hobuseid. Lõhnab püssirohu ja hobusesõnniku järele.
2022. aasta 12. märtsi keskhommik samas kohas. Ukrainas käib sõda … Meie jaoks peab jälle kõnet Julius Kuperjanov. Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi on siiski palju leebem, keelitab inimesi olema rõõmsad ja nautima retke, mis õnneks ei ole sõjaretk. Rõõmsalt saadab Ühtegi rahva teekonnale, mille pikkus on tänavu, järjekorras juba kuuendal retkel, 26 kilomeetrit Puurmanist Tabiverre. Kell on 10.30, päike on veel pilveteki all, kuid lõunaks lubas retkelistega liituda. Ja siis nad lähevadki – nagu suur kirju madu lookleb imposantsete mõisaväravapostide vahelt välja ja võtab suuna Kursi kiriku poole. Seltskondi
on mitmesuguseid: kaitseliitlasi, ajateenijaid, noorkotkaid ja kodutütreid, sõprus- ja perekondi, üksiküritajaid ja paariskäijaid, nooremaid ja vanemaid. Tundub, et vanused jäävad vahemikku 7–75. Ei puudu ka koerad.
INIMESTE JAOKS
Rajameister Meelis Amur on asja juures olnud algusest peale, iga aasta teeb ta väikesi muudatusi – et oleks põnevam. Rada hakkas ta maha panema hommikul kell 6 ja korjas üles, kui retkelised olid selle läbinud. Seekord oli esimeseks põnevaks katsumuseks Kursi kiriku lähistel üle Pedja jõe viiv rippsild, mille Meelis Amur ja Arvi Uiga kaks aastat tagasi restaureerisid. Aastate eest ehitas sil-
EHA JAKOBSON
J
ulius Kuperjanov peab oma partisanidele kõnet: „Tartu on vaenlase käes! Siin, praegu, Puurmanis, oleme alustanud partisanitegevust, formeerinud salka ümberkaudseid mehi. Me peame saama enda kontrolli alla Tabivere, et sealt edasi Tartu peale minna. Kinnitan, et veel enne, kui algab kevad, oleme me Tartus tagasi. Kaitseliitlased ja vabatahtlikud, olen teile tänulik teie meelekindluse eest, sest vereauga võtate kanda oma isamaalist kohustust. Võin teid julgesti kutsuda – minu partisanid. Tänane rännak ei saa olema kergete killast, kuid me näitame, et me tahame ja suudame. Tänasest teenime oma armast isamaad. Me kõik oleme surma mõistetud, küsimus on vaid selles, kuidas me surra tahame.“
Tekst: EHA JAKOBSON, vabatahtlik autor
4/2022
27
