Kaitse Kodu! nr 4 2022. a by Kaitse Kodu!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI

4/2022

KEVADINE PÕHJAKONN KOOSTÖÖS LIITLASTEGA

EVAKUATSIOONIKURSUS: ÕPPEKLASSIST PÄRISELLU NOORTE LIIDRIKURSUS, ET ELUS HAKKAMA SAADA

LEIA

KAITSE KODU! INTERNETIST

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

toimetaja veerg

KUTSU SÕBER KAITSELIITU!

iimase paari kuu jooksul on üleüldine huvi Kaitseliidu vastu hüppeliselt kasvanud. Ühel kindlal põhjusel, mis on pannud paljusid oma arusaamu maailmast ja selle toimimisest ümber hindama.

Sõda Ukrainas on juhtinud tähelepanu valupunktidele, mis varem tundusid triviaalsed ja ebaolulised. Sest keegi ei pidanud mõeldavaks, et tänapäeval midagi nii koletut võib juhtuda. Aga ometi juhtus. See pani inimesi endalt küsima, kas nad on valmis selleks hetkeks, kui võimatu saab võimalikuks. Kõige halvemas tähenduses. Ilmselt mitte, kui nüüd üdini aus olla. Aga mida siis teha? KARRI KAAS peatoimetaja

Üks hea moodus tulevasi probleeme ennetada on nendeks valmistuda. Kaitseliit on selleks hea koht ning tuhanded on seda ka taibanud. Kuid see number võiks ja peaks olema palju suurem. Sestap, hea lugeja, kutsu sõber Kaitseliitu!

KAITSELIIT Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

KAITSELIIDU AJAKIRI

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda. Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 26 000 vabatahtliku.

4/2022

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925 Peatoimetaja: Karri Kaas Tegevtoimetaja: Asso Puidet Keeletoimetaja: Anu Jõesaar Kujundaja: Matis Karu Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001 Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

KAITSE KODU! Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Kaitse Kodu! internetis http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! postkastis Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu. Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Trükk: AS Printall

Kaastööde saatmise tähtajad: 5/2022 – 25. mai; 6/2022 – 10. august; 7/2022 – 14. september; 8/2022 – 19. oktoober

4/2022

SISUKOrD

6 KAITSELIIT

Kaitseliidu keskkogu koosolek 19. märtsil 2022, Kaitseliidu keskjuhatuse otsused 24. märtsist 2022

7 SÜNDMUS

Valge Laev ei jäänud tulemata

8 INIMENE Männiku aasta malevkondlane Madis Eensaar:

Foto: INDREK JURTŠENKO

Kaitseliidu õppused ja varustus on muutunud väga kvaliteetseks

11 VÄLJAÕPE Võitlusgrupp – vastasmeeskonna vastik vastane 14 VÄLJAÕPE Kaitseliitlased taltsutasid õppusel Põhjakonn raudratsusid

16 VÄLJAÕPE Kursus neile, kes ei murdu 19 KOOSTÖÖ Go Craft valmistub suvel remonti võtma relvasüsteemidega soomustehnikat

22 KOOSTÖÖ Kaitseliit aitab Ukrainas elusid päästa 24 ÜKSUS Põhjakad: malevkonnast kompaniiks ja tagasi 27 SÕJASPORT Parim rada, parim ilm, parim korraldus ehk Kuperjanovi retk 2022

Punaste tegevus pärast Narva vallutamist oli loid. Vaatamata sellele, et punased juba lõuna ajal 28. dets. NarvaJõesuus suurema dessantsalga maale saatsid, ei suutnud nad 4. rügemendi taganemise teed ära lõigata. lk 60

4/2022

ESIKAANEL: Kaitseliitlased taltsutasid õppusel Põhjakonn raudratsusid lk 14

Otsustasime sõbraga meie maja lähedal asunud sigalast sead vabastada. Vabadusse pääses umbes kakssada siga ning tol päeval ületas sigade populatsioon külas inimeste oma. lk 8

AUTOrID SÕDUR 30 HARITUD Asi pole oma tahte saavutamises, vaid tahtes midagi saavutada

SÕDUR 34 HARITUD Kuidas võita infosõda ukrainlaste näitel VASTUPANU 40 VÄGIVALLATU Venemaa elanikkonnakeskne sõjapidamine

ja vägivallatu tsiviilvastupanu: järeldused ja soovitused asjaosalistele (4. osa)

46 Naised – sõdade valu ja ilu 49 MAAILMAPILK Põgenikevoog, pisarad ja lootus MAAILMAPILK

52 MAAILMAPILK Kui Läänele mõistmine kohale jõudis, oli sõda Ukrainas juba …

56 AJALUGU Propagandast Vabadussõjas kaasaegse vaates 60 AJALUGU Punaväe sissetungimine Eestisse ja murrang sõjalises tegevuses

65 SÕJARAUD Kuulipilduri seljakott: vajadusest sündinud 68 SÕJARAUD Tulirelvad duellist dilemmadeni 70 KURIOOSUM Kurikad, kummitused ja amfetamiin 72 ÜLEELAMINE 7 tarvilikku eset konservikarbist 74 MEDITSIIN See inimlik ebainimlik lahingustress 78 NAISKODUKAITSE Evakuatsioonikursus: õppeklassist pärisellu 80 NAISKODUKAITSE Anne Vasarik, lasketiiru kuninganna 82 NOORED Noorte liidrikursus, et elus hakkama saada 84 NOORED Noorteorganisatsiooni! Igal aastaajal ja ükskõik mis ilmaga

86 MILITAARTURISM Hiiumaa militaarmuuseum – sõja pärast sündinud 88 FILMIARVUSTUS Kalkunid või midagi sellist 90 RAAMATUARVUSTUS Strateegilisest pommitamisest, kokkuvõtvalt

AUTORID JANA OTS vabatahtlik autor Psühhoterapeudina töötava Jana artikleid on lugejad korduvalt valinud Kaitse Kodu! parimateks. Põhjusega.

TOOMAS ALATALU politoloog Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

URMAS GLASE vabatahtlik autor Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel. SANDER SILM vabatahtlik autor Ajakirjaniku taustaga Sander näitab üles erakordset huvi kõige vastu, mis seotud Kaitseliiduga. Ta mitte ainult ei huvitu neist teemadest, vaid ka filmib, pildistab ja kirjutab need üles. LEANE MORITS vabatahtlik autor Naiskodukaitse Tartu ringkonna instruktor Leane kannab hoolt selle eest, et Naiskodukaitse püsiks kenasti pildil ja sõnas.

INDREK JURTŠENKO Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist Mees nagu multitööriist. Laulja, pedagoog ja kultuurikorraldaja. Aga mitte ainult. Ka teabespetsialist, kes valdab ühtviisi võimsalt nii kaamerat kui klaviatuuri. JANEK HAAR Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik Avatud silmade, külma närvi ning suurepärase jutustamisoskusega Janek haarab oma kirjutistes suurt pilti ja märkab ka tillukesi detaile. ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

4/2022

KAITSELIIT

KAITSELIIDU KESKKOGU KOOSOLEK 19. märTSIL 2022

aitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi esitas Kaitseliidu keskjuhatusele oma vaate organisatsiooni hetkeseisust. Ülem rõhutas, et Kaitseliidu kui riigikaitseorganisatsiooni ees seisavad uued ülesanded, millesse igaüks peab suhtuma vastutustundlikult. Meie valitud kaitsekontseptsioon on õige ja efektiivse vastupanu aluseks on laiapõhjaline riigikaitse. Sõda Ukrainas näitab, et vabatahtlike tegevusel on riigikaitses kindel koht, mistõttu ka liitumissooviga tulijatega tuleb hakata kohe tegelema. Rääkides Eesti julgeolekust, rõhutas Ühtegi, et meie tulevik ei sõltu mitte ainult Ukraina sõdurite vaprusest ja Putini plaanidest, vaid ka sellest, kui usutavad me ise oma riigi kaitsmisel oleme. Kaitseliidu keskkogu tegi otsuse mitte liituda valitsemisalas toimuva konsolideerumisega. Kaitseliit avalik-õiguslik juriidilise isikuna on teinud õigusliku valiku jätkata oma organisat-

siooni tugiteenuste korraldamisel senises vormis. Keskkogu kiitis heaks ka ettepanekud Kaitseliidu liikme tervisekontrolliga seotud regulatsiooni muutmiseks ja valves osalemise regulatsiooni täpsustamiseks. Koosolekul käsitleti ka kinnisvara omandamist. Otsustati omandada põhitegevuseks vajalik kinnisvara ning taotleda selleks kaitseministri luba kahe objekti suhtes. Need on Saaremaal asuv lasketiiruks sobilik kinnistu ning samasuguste karakteristikutega maatükk Ida-Viru maakonnas. Keskkogu kinnitas riigieelarvest tegevustoetuse ja sihtotstarbelise rahastamise taotluse perioodiks 2023–2026. Seoses Olavi Tammemäe volituste lõppemisega valiti Kaitseliidu keskjuhatuse uueks liikmeks ettevõtja reservmajor Heino Piirsalu.

KAITSELIIDU KESKJUHATUSE OTSUSED 24. märTSIST 2022 TOETADA VIRU MALEVA RUTJA ÕPPEVÄLJAKU LIITUMISPUNKTI RAJAMIST

Kaitseliit tellis Elektrilevi OÜ-lt elektri liitumispunkti rajamise juba eelmisel aastal ning see läks nende poolt töösse. Käesoleva aasta märtsi alguses andis Elektrilevi OÜ teada, et planeeritud lahendust ei ole siiski võimalik teostada ühe eraisiku vastuseisu tõttu kaabli paigaldamisele tema kinnistule. Sellest tulenevalt on vajalik uue lahenduse planeerimine, pikeneb paigaldatava kaabli trass ning suureneb oluliselt ka ehitustööde kogumaksumus.

on siduda admirali elu tipphetked Eesti ja maailma ajalooga, näidata, kuidas üksik aateinimene suudab hulgad liikuma panna. Film on kavas teleformaadis, et seda oleks võimalik näidata erinevates telekanalites. Samuti oleks see suurepäraseks lisamaterjaliks eri õppekeelega üldhariduskoolide ajaloo-, ühiskonna- ja riigikaitseõpetuse tundides. Filmi produtsent on Ain Mäeots, stsenaariumi autoriteks veel Loone Ots ja Rein Pakk, osades parimad Eesti lavajõud.

Viru malev on lähiaastateks planeerinud mitmeid arendustegevusi seoses Rutja õppeväljakuga. Käesoleval aastal on plaanis rekonstrueerida kinnistul asuvad laohoone ja kaks angaari. Elektri liitumispunkti rajamisel varustatakse need hooned elektriga. Samuti on 2022. aastal planeeritud rajada Rutja 500 m lasketiir. Kinnistu on plaanis osaliselt piirata turvataraga ning paigaldada valvesüsteemid.

TOETADA SAKALA MALEVA VÄLUSTE LASKETIIRU KINNISTUL ASUVA ÜRASKIKOLDE LIKVIDEERIMIST

Keskkonnaameti metsakaitseekspertiisi aktiga on Väluste lasketiiru metsas tuvastatud kuuse-kooreüraski kahjustuskolle üldpindalaga ca 6,5 ha. Kahjustatud ja raiumisele kuuluvate puude maht on ca 1800 tm. Edasise metsakahjustuse vältimiseks tuleb kolle likvideerida esimesel võimalusel enne kuuse-kooreüraski lendluse ja haude rajamise algust (hinnanguliselt mitte hiljem kui aprilli lõpus). Keskjuhatus algatas hankekomisjoni moodustamise, volitas Sakala malevat raieteenuse osutajaga lepingut sõlmima, korraldama metsamaterjali võõrandamiseks avalikku enampakkumist jmt.

TOETADA TÕSIELUFILMI „PITKA LEGEND“ TOETAMIST

Filmi idee on näidata, kuidas Johan Pitka isiksus mõjutas eestluse ajalugu ning Eesti riigi ajalugu tervikuna. Eesmärk FREEPIK

4/2022

MARKUS SEIN

SÜNDmUS

VALGE LAEV

EI JääNUD TULEmATA Aprilli teisel nädalavahetusel leidis aset Kaitseliidu Lääne maleva traditsiooniline patrullvõistlus Valge Laev 2022, mis viis võistlejad väga mitmekülgsele maastikule, kus suured metsamassiivid vaheldusid jõgede, kraavidega ja soodega.

Tekst: KAITSE KODU!

äänemaal Palivere-Roosta vahelisel territooriumil toimunud võistlus kestis ligikaudu 22 tundi, mille jooksul läbiti linnulennult 40 km. Võistlejatel tuli rajal arvestada vastutegevusega, läbida kontrollpunkte ning täita sõjanduslikke ülesandeid.

Nii tuli näiteks tõestada oma meditsiinioskusi, demonstreerida pioneerioskusi, tegeleda relvadega ja lahendada sideülesandeid. Samuti oli vaja koostada luureraport ning täita muid kaitseliitlaslikke ülesandeid. Oma kontrollpunktid olid ka Kaitseliidu partneritel. Päästepunktis ootas võistlejaid ees suitsusukeldumine ning kannatanu tulest välja toomine. Lääne-Eesti vabatahtliku reservpäästerühma punktis tuli aga valida õiged päästevestid ning politseipunktis selga tõmmata politsei mässuohjevarustus. Võistlus algas reede, 8. aprilli keskööl Paliverest. Ilm osalejaid ei hellitanud – temperatuur oli nulli ringis ja osalejaid võttis vastu lumetorm. Et teid kasutada ei tohtinud, said võistlejad tutvuda Läänemaa kauni ja metsiku loodusega. Kevad oli jõed ja kraavid läbimatuks

muutnud ning seega olid ületuskohad väga hinnas. Üleujutatud metsa all sai hüpata pokude peal ning oletada, kas jää kannab või mitte. Võistlus lõppes Roosta puhkekülas, kus kostitati osalejaid traditsioonilise küpsisetordi ja supiga, mis pärast 22 tundi batooni- ja kommidieedil olemist mõjus kahtlemata maagiliselt. Võitjameeskond sai ekstra juubelivõistluse jaoks tehtud meene ja iga liige meenemedali. Ligi ööpäevapikkuseks katsumuseks kujunes võistlus muidugi neile, kes kvalifitseerusid edasijõudnutele mõeldud punasele rajale. Selle kõrval oli ka natuke vähem karm roheline rada, mis oli mõeldud kodutütardele ja noorkotkastele. See rada oli ligi poole lühem ehk 18 kilomeetrit. Juubeli puhul, sest tegemist oli järjekorras 25. võistlusega, oli avatud ka sinine ehk rahva rada pikkusega 7 km, kus igamees ja -naine sai individuaalselt oma looduses liikumise vajadust rahuldada. Kokku osales punasel rajal 17 võistkonda. Neist kõige parema tulemuse, 153 punktiga jõudis üle finišijoone Kalevi malevkond, 151 punkti sai Harju lahingukompanii ning kolmanda koha 142 punkti kuulusid võistkonnale Estonia. 4/2022

JUKKO NOONI

INImENE

4/2022

INImENE

mäNNIKU AASTA mALEVKONDLANE

mADIS EENSAAr: KAITSELIIDU ÕPPUSED JA VArUSTUS ON mUUTUNUD VäGA KVALITEETSEKS Kaitseliitu kuulub tuhandeid tublisid inimesi. Üks nendest on Madis Eensaar, keda Harju maleva Männiku malevkond mullu aasta malevkondlase tiitliga tunnustas.

änniku malevkonna miinipildujarühma liikmed, kes Eensaare konkursile esitasid, hindavad meest kõrgelt. „Madis Eensaar on eeskujulik ja aktiivne kaitseliitlane. Jaoülemana suudab ta meeskonda oskuslikult kaasata, kuid täidab ka ise alati endale võetud ülesanded. Kamraadid peavad temast lugu ning on kindlad tema algatusvõime peale. Märkimisväärne on kindlasti seegi, et olles nelja lapse isa, leiab ta pere kõrvalt aega osaleda aktiivselt väljaõppel ja lisaks sellele on lahkelt nõus abistama ka Kaitseliidu allorganisatsioone,“ kirjutati põhjenduses, miks just tema seda tiitlit vääriks. Rääkisime Madisega pisut pikemalt, miks ta Kaitseliitu kuulub ja kuidas ta suure pere kõrvalt selleks kõigeks aega leiab.

Elad Harjumaal Saku vallas. Kas oled sealt kandist pärit või on su juured kuskil mujal? „Olen pärit Järvamaalt. Seal olen sündinud ja kasvanud ning suure

Tekst: JUKKO NOONI, vabatahtlik autor

osa oma lapsepõlvest seal veetnud. Erinevalt tänapäeva noortest möödus minu lapsepõlv peamiselt metsades kolades, puude otsas ronides ja onni ehitades. Vahel muidugi ka sigadusi tehes. Meil oli seal talu, mille ümber palju maad ja metsa. Usun, et maalähedane taust on andnud mulle ka Kaitseliidu laagrites ja õppustel eeliseid.“

Krutskid kuuluvad täiskasvanuks saamise juurde. Kas mõni ulakus on jäänud eredamalt meelde? „Ma ei tea, kas sigadustest sobib pingerida teha, aga „parim“, mis siiani meeles, oli see, kui otsustasime sõbraga meie maja lähedal asunud sigalast sead vabastada. Vabadusse pääses umbes kakssada siga ning tol päeval ületas sigade populatsioon külas inimeste oma. Eks tänapäevalgi tee loomade õiguste eest võitlevad aktivistid sellesarnaseid asju, kuid meie ettevõtmine polnud muidugi loomakaitsest ajendatud.“

Miks sa üldse Kaitseliidu liige oled? „Nooruses mul mingit militaarhuvi ei olnud, see tekkis alles kaitseväes ja mitte kohe. Esialgu olin kindel, et kaitsevägi ei ole minu teema, mistõttu sai teenistusse minekut isegi paar korda edasi lükatud. Esimesel päeval kasarmusse jõudes mõtlesin, et siit ma põgenen raudselt ära. Läks aga nii, et pärast noorteaja lõppu olin end nii palju tõestanud ja silma jäänud, et mulle pakuti võimalust läbida nooremallohvitseride kursus. Kaitseväeteenistuse lõpus juba arutasime kaaslastega, kuidas ja kuhu edasi minna. Korra oli isegi mõte Scoutspataljoniga liituda. Paraku jäi see plaan soiku. Selle asemel leidsin Kaitseliidu, kus oma militaarhuvi rakendada ja vabatahtlikuna Eesti riigi heaks panustada.“

Oled Männiku malevkonna miinipildujarühma liiga. Miks valisid just selle allüksuse? „Kaitseliidu liige olen 2009. aastast. 4/2022

INImENE

Esialgu liitusin Toompea malevkonnaga, aga seal polnud minu jaoks piisavalt atraktiivset tegevust. Samal ajal loodi Harju malevas miinipildujarühm, kuhu kuulusid mitmed sõbrad. Sealne rühmaülem tundus igati asjalik ja tema tulevikuplaanid positiivsed. Nende kutsel otsustasingi liikuda hoopis Harju maleva Männiku malevkonda ning miinipildujarühma liige olen siiani.“

Teised Madisest

„Madisele saab üksuse tegemistes alati loota, olgu see sõjaline väljaõpe või administreerivad tegevused. Ta panustab alati maksimaalselt, et kavandatu täidaks eesmärki ning temale alluv isikkoosseis saaks võimalikult palju uusi kogemusi. Madis suhtub täie tõsidusega oma relvaülema ametisse, võttes vastutuse olla oma meestele parim juht ja garanteerida nende väljaõppe tase. Seda taset hoiab Madis tänu pidevale enesetäiendamisele. Üksus hindab tema panust rühma arengusse ning oleme südamest tänulikud ka tema toetavale perekonnale, et Madis saab tegeleda endale võetud kohustustega Kaitseliidu ees.“

ERGO TARS miinipildujarühma liige

„Mul on privileeg Madist tunda nii Kaitseliidus kui ka väljaspool seda. Madis on toetav, innustav ja suure teovõimega meeskonnajuht. Tema jaoks ei ole raske minna kõige ebamugavamal ajal valvesse või tõsta raskusi, mida teised peavad tõstma kahekesi. Kui vaja, siis tuleb asi ära teha. Samad väärtused kannavad teda ka eraelus. Madis panustab Kaitseliidus oluliselt rohkem, kui olukord nõuab. See innustab ka teisi andma endast rohkem ja nii saamegi oma rühmaga paremaks.“

4/2022

2 X ERAKOGU

KARL KERDT miinipildujarühma rühmavanem

Millega sa vabal ajal tegeled, kui seda üldse üle jääb? „Vaba aeg kulub peamiselt perele. Mul on neli last (noorim 8kuune ja vanim 13aastane), üks korralik naine ja kass, kes ei ole väga korralik. Selleks, et kaks vanemat last saaksid kooli ja koolist koju ning väiksemad päevauned tehtud, tuleb tegeleda logistika ja transpordiga. Autoroolis läbin seetõttu umbes 5000 kilomeetrit kuus. Eks sinna see vaba aeg praegu suuresti läheb. Mulle meeldib jõutrenni teha, kuigi tiheda graafiku tõttu ei jõua saali nii tihti, kui sooviks. Samuti meeldib mulle lasketiirus aega veeta.“

Oled kuldsete kätega mees, kui palju majapidamises nokitsemine aega võtab? „Õnneks on meil oma maja ehitus lõpusirgel ja selle võrra tekib pisitasa vaba aega juurde, sest nokitsemist on vähem. Samuti kasvavad lapsed kiiresti ja saavad paljudesse kohtadesse varsti iseseisvalt kohale. Eks oma majapidamises tuleb pidevalt ette ootamatuid olukordi, kus on vaja midagi parandada või remontida, nende muredega saan üldjuhul ise hakkama. Kuldsetel kätel on muidugi ka oma varjupool, kui nüüd selles kontekstis oma naise peale mõtlen – ta ei saa majapidamisse kunagi uusi asju, sest kõik vana ja rikkis parandatakse ära.“

Kuidas sa oma suure pere, töö ja majapidamise kõrvalt veel Kaitseliidu jaoks aega leiad? „Kaitseliit on minu jaoks minu aeg. Mida aeg edasi, seda huvitavam ja põnevam on iga õppust oodata ja seal osaleda. Kui meenutan ja võrdlen kümne aasta tagust aega praegusega, siis õppused on muutunud väga

kvaliteetseks. Sama käib ka varustuse kohta. Vähemalt Harju malevas on nii.“

Kuidas pere sellesse suhtub? „Pere suhtub toetavalt. Ükskõik kui palju ma stressitaluvuskoolitustel käin, ei jõua ma oma naise stressitaluvusvõimele iialgi ligilähedalegi.“

Kas pereliikmed kuuluvad ka mõnda Kaitseliidu allorganisatsiooni? „Poisid astusid Noorte Kotkaste ridadesse ja on seal päris tublisti edenenud.“

Männiku malevkonnal on tore traditsioon igal aastal valida üks endi seast aasta malevkondlaseks. Mullu said sina selle tiitli. Mis emotsioone see tekitas? „See oli minu jaoks ootamatu tunnustus, kuid kahtlemata väga suur au. Õppuste koha pealt oli ju kõigi jaoks tihe aasta ja sellist tunnustust väärinuks paljud. Kuulsin, et mind oli esitatud ka aasta kaitseliitlase kandidaadiks. Naljaga öeldes, ega ma väga õnnetu olnud, et sellel konkursil teiseks jäin, sest kandidaatide seas oli näiteks ka Ilmar Raag. Kuid tõsiselt rääkides – veel kord palju õnne Vladimir Tšudajevile Alutaguse maleva Narva malevkonnast. Olgu su edaspidised tegemised veel edukamad kui senised!“

Mis sa soovitad neile, kes on juba mõelnud Kaitseliidu peale, aga ikka veel kõhklevad, kas liituda või mitte? „Kaitseliidus on nii palju võimalusi enda realiseerimiseks. Kaitseliidu liikmena oled sa teinud enda poolt maksimumi, mida võimaliku sõjalise kriisi korral üldse teha saab. Ehk teisisõnu: sul on olemas parim varustus, väljaõpe, relvastus ja, mis põhiline, sul on olemas tegevusplaan. Sa tead täpselt, kellega, kus, kuidas ja mida teed. Sõjaolukorras pole enam aega õppida, varustus ja relvad on harjumatud, inimesed võõrad. Kõhklejatel soovitan muidugi kohe Kaitseliitu astuda, veel on aega harjutada, et võimalikeks kriisideks valmis olla. Samas peab kindlasti olema huvi militaarteemade vastu. Niisama vormi kappi seisma võtta ei ole mõtet.“

VäLJAÕPE

JULIA SIIMBERG

Väljaõppel osalesid ka PPA koerajuhid, kes väljaõppinud jäljekoertega ajasid sõna otseses mõttes kursuslaste jälgi

VÕITLUSGrUPP – VASTASmEESKONNA VASTIK VASTANE

Kui tavapäraselt on Kaitseliit avatud organisatsioon, mis ei tee oma eesmärkidest ja tegevustest suurt saladust, siis Kaitseliidu sees on üksus, mille tegemistest pole enamikul suuremat aimu ja mille liikmedki ennast eriti ei afišeeri.

ee on Kaitseliidu võitlusgrupp ehk VGr, mis teeb tihedat koostööd Kaitseväe erioperatsioonide väejuhatusega. Kaitseliidu võitlusgrupid on igas malevas, nende väljaõpe keskendub suures osas väikeüksuse taktikale ning laske- ja pioneeriväljaõppele. Võitlusgruppe valmistatakse ette peamiselt

Tekst: SANDER SILM, vabatahtlik autor

võitluseks vaenlase selja taga ning lühidalt öeldes on tegemist üksusega, mille liikmed on saanud eriväljaõppe ja on suutelised läbi viima keerulisemaid operatsioone. Seetõttu on ka nõuded võitlusgrupi liikmetele tõsisemad kui Kaitseliidu tavaliikmetele. VGr-i võitlejad peavad

olema tugevad nii vaimult kui füüsiselt ning neil peab olema valmisolek panustada väljaõppesse rohkem aega. VGr-i liikme n-ö miinimumpakett on 6–8 väljaõppeüritust aastas, kuid, nagu öeldud – see on miinimumnõue. Sestap pole imestada, et VGr-i baasväljaõpe on midagi enamat kui tavaline Kaitseliidu sõduri baaskursus. 4/2022

VäLJAÕPE Võitlusgrupi baaskursusel pööratakse suurt tähelepanu võitlejate individuaaloskuste arendamisele ja vastaseõppele; õpitakse läbi viima miinivaritsusi ning eelkõige sissitarkusi. Jaanuaris toimus Tartumaal Lõuna maakaitseringkonna korraldusel võitlusgrupi baaskursuse lõpuharjutus, misjärel värsked võitlusgrupi liikmed läksid oma kodumalevatesse.

väsimus unustatud, kõigil olid näod naerul ning kodumalevatesse lahkuti vägeva motivatsiooniga.

LÕPUHARJUTUS – VÄLJAKUTSE KEHALE JA VAIMULE

Lõuna maakaitseringkonna VGr-i baaskursuse korraldasid Lõuna-Eesti malevate võitlusgrupid Tartu maleva eestvedamisel ning õppuse kordaminekule aitasid kaasa ka teiste malevate võitlusgruppide liikmed ja PPA. Lisaks toetas lõpuharjutust logistika ja vastutegevusega Tartu maleva staabi- ja tagalakompanii.

„Andsime kursuslastele oma tegevuse planeerimisel täiesti vabad käed, neil oli võimalus vastavalt lõpuharjutuse operatsioonikäsule endaga kaasa võtta nii palju „mugavusvarustust“, kui nad seda soovisid. Enamik siiski loobus telkidest ja ahjudest ning ühele grupile maksis selline askeetlikkus ka kätte,“ rääkis veebel Kerna, tuletades meelde, et kõnealusel nädalavahetusel olid väljas korralikud külmakraadid.

KUIDAS LIITUDA VÕITLUSGRUPIGA?

Veebel Kerna sõnul on kaitseliitlaste huvi VGr-iga liitumise vastu suur, sest võitlusgrupi maine on kõrge nii Kaitseliidus kui ka Kaitseväes. „Kui aus olla, oleme õppustel Kaitseväele üsna vastik vastane, sest teeme mõningaid asju teistmoodi ja mõtleme kastist välja, mistõttu meiega sõdida ei ole kerge,“ muigas Kerna. Kuid pelgalt huvist VGr-iga liitumiseks ei piisa. Enne baaskursusele jõudmist on vaja läbida sõduri baaskursus kas Kaitseväes või Kaitseliidus ning võtta ühendust kodumaleva võitlusgrupiga. Kui „veregrupp“ kodumaleva üksusega sobib, saadetakse võitleja edasi VGr-i baaskursusele, mille lõpetamise järel põhitöö alles algab.

Kuid see polnud veel kõik. Ka kursuse läbiviijad tegid õppurite elu veidi raskemaks, kui tõstsid operatsioonialasse infiltreerumise ootamatult paar tundi ettepoole. Tagajärjeks oli mõne olulise varustuselemendi maha ununemine. Veebel Kerna sõnul oli see kursuslastele õppekohaks, et tuleb alati kõigeks valmis olla.

Mitmes malevas korraldatakse soovijatele suisa katseid, kuid laias plaanis tagab liitumise tõsine soov ja valmisolek oma aega väljaõppesse panustada, sest nagu öeldud, on väljaõppekoormus VGr-is suurem kui Kaitseliidus tavaliselt. „Minu hinnangul peaks ideaalne VGr-i võitleja olema tugev eelkõige vaimult, ta peab endaga hakkama saama ka kõige raskemates oludes,“ rääkis Marko Kerna. „Füüsilist poolt on võimalik parandada, kuid vaimset valmisolekut on juba raske muuta.“

Kogu lõpuharjutus tehti kursuslastele võimalikult katsumusterohkeks, mistõttu nii mõnigi kursuslane küsis endalt pärast väheseid unetunde, millesse ta ennast õigupoolest mässinud on. Kuid lõpurivistuseks oli kogu

VGr tundub paljudele tõeline proovikivi, kuid see pole ainult meeste pärusmaa. Võitlusgrupi liikmete hulgas on ka naisi ning eelmainitud baaskursusel valisid kursuslased parimaks õppuriks just naisõppuri.

4/2022

JULIA SIIMBERG

Lõpuharjutuse ülema veebel Marko Kerna sõnul oli lõpuharjutus kursuslastele paras väljakutse. 36 tunni jooksul pidid osalejad metsas tegema peidikuid, orienteeruma, looma tugikoha puhkamiseks, taanduma vastutegevuse eest ja tegelema ka oma põhiülesandega – luure ja miinivaritsusega. Lõpuharjutus kulmineerus kolonni ründamisega, kus pärast miinivaritsust tuli ennast lahti rebida ka vastutegevusest. Harjutus oli mitmekihiline, sest väljaõppel osalesid ka politsei- ja piirivalveameti koerajuhid, kes väljaõppinud jäljekoertega ajasid sõna otseses mõttes kursuslaste jälgi. Kasu oli mõlemal osapoolel: PPA koerajuhid said väärt praktika ja võitlusgrupi liikmed jälituskoerte eest pagemise kogemuse.

„Lõpuharjutuse suur eesmärk oli anda kursuslastele kogemus, kuidas saada sellistes äärmuslikes tingimustes hakkama nii enda kui ka oma kaaslastega,“ ütles veebel Kerna, kelle sõnul said kursuslased sellega hakkama.

Lõpurivistuseks oli kogu kursus väsimuse unustanud, kõigil olid näod naerul ning motivatsioon kodumalevasse naasta kõrge

väljaõpe

4/2022

VäLJAÕPE

KAITSELIITLASED TALTSUTASID ÕPPUSEL PÕHJAKONN rAUDrATSUSID Kirde maakaitseringkonna iga-aastane Põhjakonn toimus aprilli teisel nädalavahetusel Kaitseväe keskpolügoonil õppuse Bold Dragon raames.

Tekst: INDREK JURTŠENKO, Kirde maakaitseringkond, Viru maleva teabespetsialist

ahvusvaheline kaitsekoostööprojekt Bold Dragon viidi läbi 8.–14. aprillil samuti Kaitseväe keskpolügoonil. Õppuse peakorraldaja oli 1. jalaväebrigaad, osalesid Ühendkuningriigi, Taani ja Prantsusmaa kaitseväelased Eestis paiknevast liitlaste lahingugrupist ning Kaitseliidu Kirde maakaitseringkond. Kokku 2000 võitlejat, nende hulgas 500 kaitseliitlast.

ÕPPUS BOLD DRAGON EHK RAUDRATSUSID TALTSUTAMAS

Tänavune KiMKR-i õppus Põhjakonn andis kaitseliitlastele väga hea võimaluse tutvuda maastikul liitlaste mehhaniseeritud lahingugrupiga ja õppida tundma nende manöövrivõimet. Omalt poolt püüti välja pakkuda taktikalisi käike nende „raudratsude“ taltsutamiseks, et täita pealikult saadud ülesanne peatada „külalised“ ettenähtud operatsioonialas. 14

4/2022

„Õppusel Bold Dragon osalejate arv Kirde maakaitseringkonnast oli heas mõttes üllatusena eelnevalt planeeritust suurem. Kaitseliitlased olid väga hästi motiveeritud, leidlikud ja valmis iga hetk panustama kogu õppuse esimese osa jooksul, 8.–10. aprillini. KiMKRi osalemine andis õppuse sisule oluliselt juurde ning pakkus ka liitlastele väga hea võimaluse oma taktikalisi oskusi proovile panna ja omavahel koostööd teha,“ ütles õppuse Bold Dragon peakorraldaja major Dmitri Kondratenko.

KIMKR-I 500 SPARTALAST JA PEALIKU KÄSK

Õppuse Põhjakonn ’22 peaeesmärgiks oli Kirde maakaitseringkonna üksuste treenimine ning nende lahinguvalmiduse ja reageerimiskiiruse tõstmine võimaliku sõjalise ohu korral ringkonna vastutusalas. KiMKR-i koosseisus osalesid õppusel Alutaguse, Jõgeva, Järva ja Viru jalaväe- ja lahingukompaniid, keda toetasid tagalakompanii,

pioneerirühm, luure-, tankitõrje- ja raketirühm. Kokku võttis KiMKR-i poolelt õppustest osa 11 üksust lisaks juhtimisrühmadele ja staabiüksusele. „Põhjakonn ’22 on KiMKR-ile väga vajalik õppus, kus saime harjutada maakaitseüksuste omavahelist koostööd. Liitlastele andsime pureda sitkete kergejalaväelaste tekitatud erinevaid proovikive poolkinnisel maastikul ning koordineeritud hajutatud lahingutegevuse koos maa-alakaitse ja maa-alasisese vasturünnakuga. Suur tänu KiMKR-i üksustele, 1. jalaväebrigaadile ning liitlastele Ühendkuningriigist, Taanist ja Prantsusmaalt väga hea ja kasuliku koostöö eest, mis teeb meid paremaks igas lahingufunktsioonis,“ ütles KiMKR-i ja Viru maleva pealik kolonelleitnant Jaanus Ainsalu.

KOOSTÖÖ LIITLASTEGA MUUTUB JÄRJEST OLULISEMAKS

Liitlaste poolelt osales õppusel Põhjakonn mehhaniseeritud lahingugrupp,

INDREK JURTŠENKO

VäLJAÕPE

kes tegi õppuse plaani kohaselt KiMKR-i üksustele vastutegevust. Liitlaste ülesanne õppusel oli harjutada oma üksuste rünnakutaktikaid, aidates sellega KiMKR-il täiustada oma kaitseplaane.

kondade loomise vajalikkusest nii tsiviilülesanneteks kui ka reaalõppustel. Ka üks inimene võib maastikul olla meeskonna eest, kuid alati on parem, kui sul on kasutada erinevad meeskonnad.

Liitlaste lahingugrupi ülem kolonelleitnant Ru Streatfeild tõi esile, et Bold Dragon andis hiljuti teenistust alustanud lahingugrupile esimese võimaluse harjutada maastikul manöövreid.

Esmakordselt võttis õppusest Põhjakonn osa kaks kaameramees(nais-)konda. Neiud on igapäevaselt tegevad Kodutütarde Viru ringkonnas, noormehed aga mujal. Kaameranaiskonna neiud said õppuse eel teoreetilise ja praktilise väljaõppe, mida õppusel pildistada ja filmida, kuigi nad on ka varem oma organisatsiooni sündmusi kajastanud.

„Iga lahingugrupi allüksus näitas, milleks ta on suuteline, et saada 1. jalaväebrigaadi koosseisu integreeritud efektiivseks sõjaliseks üksuseks,“ sõnas kolonelleitnant Streatfeild. Õppuse peamisteks eesmärkideks on liitlaste lahingugrupi integreerimine 1. jalaväebrigaadi koosseisu ja omavahelise koostöö harjutamine Eesti maastikul.

KATSETAME UUSI TEAVITUSVÕIMEID

Kuna Kaitseliidu ringkondades on käsil muudatused ka strateegilise kommunikatsiooni arendamisel, siis räägitakse üha rohkem kaameramees-

Teinegi kogemus, jällegi taktikaline, oli OTM-i ehk otseteavitusmeeskonna kasutamine KiMKR-i õppusel. „OTM on sõjalise jõu kordistaja, mis võimaldab vähendada kineetilise tegevuse vajadust või suurendada selle efekti, edastades valitud, analüüsitud informatsiooni kindlatele sihtrühmadele. OTM on ülemale hea taktikaline lisakäik, mida saab kasutada nt vastase eksitamiseks või oma üksuste moraali hoidmiseks. Neid meeskondi oli õppusel seekord kaks ning neisse kuulusid küberväejuha-

tuse strateegilise kommunikatsiooni keskuse ajateenijad,“ ütles kapten Janari Kintsiraud Kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonnast.

ÕIGET KAITSELIITLAST EI VÕTA USSI- EGA PÜSSIROHI, RÄÄKIMATA ILMAST

Kui eelmisel aastal toimus Põhjakonn ajavahemikus 8.–17. novembrini, siis tänavune õppus toodi ajaliselt varasemaks. Ilm oli aga samasugune ja pani nii kaitseliitlaste kui ka liitlaste kannatuse korralikult proovile, sest maastik oli kohati soine ja vesine, sadas lund, lörtsi ja vihma. Samas oli tänavune Põhjakonn eelmise aastaga võrreldes palju lühem, kuid selle-eest intensiivsem ning andis kokkuvõttes kaitseliitlastele ja liitlaste lahingugrupile väga hea võimaluse oma oskusi täiendada. Aastast 2009 korraldatav õppus Põhjakonn sai alguse erialasest taktikaharjutusest, millest on tänaseks välja kasvanud Kirde maakaitseringkonna suurim riigikaitsega seotud õppus. Tänavune õppus toimus 8.–10. aprillil ja oli arvult neljateistkümnes. 4/2022

VäLJAÕPE

KUrSUS NEILE, KES EI mUrDU Märtsi teisel poolel siirdus Ameerika Ühendriikidesse Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste. Ei, mitte niisama puhkuse- või huvireisile. Hoopis ühele kõige raskemale kursusele, millest sõdur saab osa võtta. Tekst: KAITSE KODU!

4/2022

US ARMY RANGERS

VäLJAÕPE

angeri kursus on jalaväe väikeüksuse juhtimise kursus, mis keskendub täielikult jao ja rühma patrullidele vastase kontrollitaval alal – reke, varitsused ja reidid. Kuid tegelikult ei ole selle kursuse rõhuasetus metoodilisel õpetamisel, vaid see on kahe kuu pikkune enesetest. Kursuse eesmärk on autasustada lõpuks Rangeri embleemiga vaid neid, kes ei murdu; kelles on psühholoogilist tugevust suuta juhtida allüksust tõeliselt rasketes tingimustes ja pingutada füüsiliselt rohkem, kui nad ise oleksid endast uskunud. See kursus testib peamiselt meeletugevust, enesekindlust ja juhiomadusi. Sestap uuris Kaitse Kodu! toimetus veebel Alustelt, millised on tema mõtted enne selle ränkraske teekonna jalge alla võtmist.

Mis on Rangeri kursus?

„Väga kokkuvõtvalt on see füüsiliselt ja vaimselt kõige raskem väikeüksuse

taktika (VÜT) ja selle juhtimise kursus Ameerika Ühendriikides. Rangeri kursusele kvalifitseerumiseks tuleb minul esmalt läbida kursus Pre-Ranger. See on 16päevane ettevalmistav kursus, kus keskendutakse samadele elementidele lühema aja jooksul ning antakse minu sooritusele hinnang. Seda viib läbi Rahvuskaart.

Kohtasin ka Ameerika võitlejaid, kes paiknevad Eestis ja jagasid oma kogemust. Uuemat infot olen saanud valdavalt Youtube’is surfates. Kursuse sisu pole saladus ja teavet leiab piisavalt.“

Miks sa tahad seda läbi teha?

Ametlik kirjeldus on leitav veebis: https://www.army.mil/ranger/.“

„Ma olen väikeüksuse taktika teemaga seotud olnud suurema osa oma teenistusajast ning kui mulle see pakkumine tehti, tundus see loogiline käik. Ning muidugi väljakutse iseendale: kas ma teen ära?“

Kuidas sa sellest kuulsid?

Kui kaua ja kuidas sa valmistusid?

Viimasel ajal olen infot saanud otse kursuse läbinud Eesti ranger’itelt.

Jõutrenni olin teinud juba varem, mis tähendab, et mul oli hea põhi all. Eesmärgipäraselt hakkasin treenima jaanuaris. Konsulteerisin oma kolleegi veebel Märt Ermiga, kes on treener ja toitumisspetsialist. Ta koostas mulle toitumiskava ning andis soovitusi.

„Mina tean sellest kursusest tänu oma teenistusele Kaitseväes. 11 aastat tagasi läbisin ranger’ite läbi viidud väikeüksuse taktika kursuse Ungaris, nad olid väga nõudlikud. See oli minu esimene kokkupuude ranger’itega. See kursus on olnud minu väljaõppe aluseks ja proovin seda samamoodi edasi anda ka vabatahtlikele.

„Hakkasin valmistuma kohe pärast ettepaneku saamist möödunud aasta novembris, sest teadsin, et see saab olema minu ülim proovilepanek.

4/2022

VäLJAÕPE 12nädalase ettevalmistava treeninguplaani leidsin internetist ja kohandasin Eesti tingimustega, sest Eestis polnud ilma lumeta maastikku kuskilt võtta. Enamik treeninguid toimus jooksulindil jalutades ja kord nädalas ka maastikul. Rännakud ca 25kiloses varustuses olid üsna ohtlikud, sest teed olid jääs ja treeningu ajal vigastada saamine oleks olnud väga halb. Kuna rännakud on minu tugevam külg, siis keskendun praegu kätekõverdustele ja kõhulihastele.“

Mis sind selle juures motiveerib?

„Surve. Kõigi tuttavate pilgud on minu poole pööratud ja keegi ei kahtle, et ma selle ära teen. Kõige suurem kahtleja olen ma ise. Mind aitasid ka vabatahtlikud kaasvõitlejad Tambelt ja Pihlak, kes käisid minuga koos trenni tegemas ja kõndisid kaasas ka rännakuid. Koos on lihtsam treeninguplaani järgida. Lisaks jälgib mind minu mentor ranger Martin Plaser, kes aeg-ajalt hoiab silma peal, kuidas treeningud mööduvad.“

Milline su päevakava kursusel välja näeb?

„Ma arvan, et selle kursuse keerukuse mõistmiseks tuleb minna detailidesse. 1. osa, The Ranger Training Assessment Course (RTAC). Kestab 16 päeva alates 2. aprillist 2022. 1. faas: Ranger Assessment Phase (RAP). Koosneb: üldfüüsiline test, ujumine, navigeerimine, rännakud, takistusriba, 2 miili jooks varustusega ja paljud teised füüsilised sooritused. Lisaks õpetatakse üksuse juhtimise protseduure, patrullitehnikaid ja väikeüksuse operatsioone. Et jätkata, peab selle osa edukalt läbima. 2. faas: patrullid. Kandidaadid täidavad erinevaid juhi ametikohti ning neid hinnatakse, kas nad suudavad edukalt juhtida väikeüksuse operatsioone planeerimisest kuni teostuseni. Juhitakse jaosuurust üksust. Õpilased, kes

edukalt läbivad RTAC, liiguvad edasi Rangeri kursusele. 2. osa, The Ranger Course. Koosneb 3 faasist, kokku 61 päeva algusega 18. aprillil 2022. 1. faas: Fort Benning, 20 päeva. 2. faas: mägedes, 21 päeva. 3. faas: soo / džungel / hoonestatud ala, 18 päeva. Lisaks 2 päeva kursuse lõpetamiseks.“ Kursuse detailne sisu on näha leheküljel https://www.benning.army.mil/ Infantry/ARTB/Student-Information/ content/PDF/ARTB%20Ranger%20 Course%20Information.pdf

Mida sellise kursuse läbimine annab?

„Ma juba viin VÜT kursusel läbi tunde oma varasemate teadmiste ja kogemuste põhjal. Kindlasti aitan järgmist vabatahtlikku tema teekonnal ranger’iks ja jätkame väikeüksuste juhtide arendamist Harju malevas. Sõdurioskuste kursus Harju malevas saab ka kindlasti tunda Rangeri kursuse maitset. See on kahtlemata üks raskemaid kursusi Ameerika Ühendriikides. Ma teen enda poolt kõik võimaliku, et see edukalt läbida.“

Mis selle kursuse raskeks teeb?

„51 päeva põllul, millest 26 päeva patrulle. Pikaajalised madala intensiivsusega füüsilised tegevused 30–40kiloses varustuses. Taktikalised liikumised maastikul kokku üle 300 km. Pidev unepuudus, öösiti 0 kuni 5 tundi uneaega. Toidupiirang, maksimaalselt 2200 kalorit päevas. Keskkonnamõjud: soo, mäed jne. 2–3 hinnatavat patrulli igas faasis. Pidev häirimine vastase poolt. Kursuslaste hinnang sinu sooritusele. Iga faasi lõpus arvatakse madala skoori saanud kursuslased välja või saadetakse uuele ringile ehk jäävad faasi kordama. Kursuse läbimisprotsent on 33–40.“

rASKE VALIK Tekst: major RENE TOOMSE (PhD), Kaitseliidu peastaap

Eelmise aasta septembris viis Kaitseliidu peastaabi väljaõppeosakond koostöös Tallinna maleva vabatahtlike instruktoritega läbi valikunädalavahetuse Rangeri kursuse kandidaatidele. Esialgu registreerus 20 kandidaati, kellest mitmed eri põhjustel loobusid ja valikule tuli kohale 6. Neist kaks ei vastanud küll seatud eelnõuetele, kuid soovisid ennast siiski proovile panna. Väga tubli üritus nende poolt! Valiku teemad olid planeeritud Rangeri kursuse esimese nädala elementide põhjal, sh vee- ja kõrgusekartuse väljaselgitamine. Eesmärgiks oli intensiivse füüsilise tegevuse ja testimise kaudu hinnata kandidaatide mentaalset tugevust, initsiatiivi ja meeskonnatöö võime säilimist. Teemad olid: ÜFT, kiirrännakud üle 20 kilo kaaluva seljakotiga, jooksud ettenähtud ajastandardile, ujumine välitingimustes vormi, saabaste, relva ja rakmetega, köiega laskumine, takistusriba läbimine, palgitreening ja orienteerumine. Kandidaadid viidi kehaliselt ja vaimselt äärmuslikku seisundisse. Esimesel õhtul loobus üks nõuetele vastav kandidaat, järgmisel hommikul teine. Gruppi jäi lõpuni neli kandidaati, kellest kaks ei vastanud eelnõuetele, seega kvalifitseeruvaid kandidaate jäi alles vaid kaks. Lõppkokkuvõttes ei läbinud valikut paraku kumbki. Selles mõttes kukkus valik kahjuks läbi ja et mitte kohta kaotada, tuli teha suunatud osalemispakkumine kaitseliitlasele, kes suure tõenäosusega suudab selle kursuse edukalt läbida. Selleks sai Harju maleva instruktor veebel Renee Aluste, kelle varasem teenistuskäik kaitseväes ja Kaitseliidus andis alust arvata, et ta lõpetab Rangeri kursuse Ameerika Ühendriikides edukalt.

MARTIN ANDRELLER

KOOSTÖÖ

GO CrAFT

VALmISTUB SUVEL rEmONTI VÕTmA

rELVASÜSTEEmIDEGA SOOmUSTEHNIKAT Go Groupi kontserni kuuluv militaar- ja raskeveokeid tootev ja hooldav ettevõte Go Craft kindlustas endale mullu lepingud Kaitseväe soomustehnika ümberehitamiseks. Tekst: GO CRAFT 4/2022

koostöö

asta kaitsetööstusettevõtte tiitliga tunnustatud Go Crafti juhi Kalvi Pukka sõnul on tegu ettevõtte jaoks ajaloolise projektiga, sest varem pole erasektoris tehtud sellises mahus soomustehnika ümberehituse ja elukaare toetuse töid. „Viimaste aastate jooksul on kogu meeskond panustanud palju energiat militaarsektorisse sisenemiseks, et saaksime seni kogutud teadmisi ja oskusi rakendada ka Eesti kaitsevõime tugevdamisel. Usun, et meist saab kaitseväele oluline ja usaldusväärne partner,“ ütleb Go Crafti juht Kalvi Pukka.

OLULINE PANUS EESTI KAITSEVÕIMESSE

„Tellimuse täitmine annab väga hea võimaluse ka rahvusvaheliseks koostööks kaitsetööstuse valdkonnas. Seega aitavad meeskonna arenevad teadmised ja oskused edaspidi ka riigil oma kaitsevõimet edendada,“ selgitab Pukka. Toetussoomukite CV90 ümberehituse ja elukaare toetuse ning liikursuurtükkide K9 ümberehituse hanke väljakuulutamisest lepingu sõlmimiseni kulus mitu aastat. Go Crafti ülesandeks on nüüd remontida 37 soomustransportööri CV90 ja ehitada need ümber üheksaks erinevaks modifikatsiooniks, näiteks pioneeri-, tankitõrje- ja juhtimissoomukiteks. Uutel soomukitel saab olema öise sõidu võime, paigaldatakse relvasüsteemid ja palju muud. Go Crafti tegevjuhi sõnul on soomustransportöörid kavas Scoutspataljonile üle anda kahe järgmise aasta jooksul. Soomukite elukaare toetuse teenused tagatakse seitsmel järgneval aastal. Liikursuurtükkidega K9 seotud tööd hõlmavad side- ja juhtimissüsteemide paigaldamist, värvimistöid, tulekustutussüsteemi vahetust, elektrisüsteemi kohandamist ja muude lisatarvikute

4/2022

paigaldamist. „Esmalt arendatakse ja ehitatakse kaks prototüüpi, mis läbivad kaitseväes testperioodi, seejärel valmistatakse projekti alusel ülejäänud masinad,“ kirjeldab ees ootavaid töid Kalvi Pukka.

VÕTI ON PROFESSIONAALNE MEESKOND

Tegevjuhi sõnul on ambitsioonikas ettevõtmises palju proovikive. Seda alates hea ja ühtehoidva meeskonna komplekteerimisest ning lõpetades Eesti esimese eraomandis oleva militaartehnika remondihalli ehitamisega. „Hankevõit paneb meid kõigepealt proovile meeskonna komplekteerimisel. Soomustehnika valdkonna kogemusega spetsialiste, kes vastutusrikast tööd teostama saaksid hakata, ei ole palju,“ lisab mees. Soomustehnika ümberehitamise ja remontimise valdkond Eesti erasektoris on alles arenemas, sest varem ei ole selliseid töid suures mahus tehtud. „Meie juures leiavad mitmekülgset rakendust tehnikud, elektrikud, maalrid, insenerid. Teeme koostööd ka haridusasutustega täiendõppe ja koolituste korraldamisel, näiteks on meil head koostöösuhted nii Järva kui ka Kehtna kutsehariduskeskusega,“ lausub Go Crafti tegevjuht. „Meeskonda liitujaid valime hoolikalt, et projekt hästi õnnestuks. Tahame, et meie juures töötaksid parimad ja motiveerituimad,“ märgib Kalvi Pukka. „Esialgu on projektides suurem koormus inseneridel ja projekteerijatel ning projekti teises pooles tootmise ja komplekteerimise meeskonnal. Keskeltläbi on igal ajahetkel projektiga seotud 40–50 inimest.“

EHITADA TULEB MILITAARTEHNIKA TÖÖKODA

Relvasüsteemidega varustatud liikursuurtükke saab modifitseerima hakata alles pärast sobivate tingimuste loomist. Ettevõte on teinud suuremahulisi investeeringuid olemasoleva tootmishoone ümberehituseks. Go Groupi sõsarettevõtte Go Property juhtimisel

valmib suvel Eesti erasektori esimene sõjarelvade käitlemise nõuetele vastav töökoda. Hoones on edaspidi võimalik hooldada, remontida ja integreerida relvi ning relvasüsteeme. Valmivasse halli tuleb kinnine valvega ala, kus lähiaastatel hakatakse kohandama K9 liikursuurtükke ja valmis ehitama CV90 šassiidel toetusmasinaid. „Ümberehitusega loome suvel valmivasse hoonesse tänapäevased töötingimused, mis annab meile võimaluse ka tulevikus samalaadseid töid ette võtta,“ selgitab ettevõtte juht. Ta lisab, et Kaitseväe mahuka riikliku tellimuse täitmine annab krediiti ka teistesse harudesse, millega Go Craft tegeleb, eelkõige pealisehituse valdkonda. „Meie tegutsemisvaldkond on väga lai, ulatudes taristu hooldusmasinatest ja raskeveokitest militaarsõidukite ehituseni. Usun, et kompetentside arendamine ja panus riigikaitsesse tugevdab ka meie laiemat missiooni aidata ettevõtetel ja organisatsioonidel teostada logistikat ning hooldada taristut ja tehnikat,“ sõnab Pukka. Go Crafti juht kinnitab, et kavatsused kaitsetööstuse valdkonnas on tõsised ja pikaajalised. „Oleme tulnud selleks, et jääda. Soovime valdkonda arendada ja seeläbi ise areneda. Peame oluliseks järjepideva partnerluse tekkimist riigi ja kohaliku tööstuse vahel,“ lausub Kalvi Pukka. „Uues riigikaitse arengukavas on projekte, kus meil on pädevus ja mille elluviimiseks saaksime edaspidigi oma võimeid pakkuda.“ Pukka märgib lõpetuseks, et kodumaistesse tootjatesse tasub riigil panustada, sest kui on tegelik kriis, nagu me kahjuks praegu Ukrainas näeme, ei saa oma tehnikat remondiks või arendamiseks välismaale saata ega ka välisspetsialiste siia tuua. Võime kõige sellega ise tegeleda peab Go Crafti juhi sõnul olema tagatud rahu-, kriisi- ja sõjaajal.

KOOSTÖÖ

KAITSELIIT AITAB UKrAINAS ELUSID PääSTA Kaitseliit hakkas alates märtsist koguma annetusi Ukraina relvajõudude toetuseks. Vähem kui kuu ajaga kogunes raha piisavalt, et tellida 56 600 euro eest lahinguvälja meditsiinivarustust. Tekst: leitnant DIANA VÄNT, Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser

arustuse hulgas on esmaabisidemed, pleurapunktsiooni nõelad, kandelinad, põletusgeelid ja TCCC (Tactical Combat Casualty Care – taktikalise lahingukannatanu käsitluse) esmaabikomplektid. Komplektides on CAT-žgutid, esmaabisidemed, kompressioonmarlid, õhkrinnaplaastrid, traumakäärid ja kindad, mis on pakitud kolmest küljest avatavasse ja killuvesti külge kinnitatavasse taskusse. Meditsiinivarustuse valikul on arvestatud, millest Ukraina rindel kõige enam puudust tuntakse. Sõjaväljal on kriitilise tähtsusega suurte verejooksude sulgemine ja hingamisteede tagamine. Vastase kaudtule tõttu on tavalised killu- ja lõikehaavad, põletused ning jäsemete amputatsioonid. Nii laske- kui plahvatusvigastuste puhul on elupäästvaks esmaabivahendiks arteriaalne žgutt, millega surutakse vigastatud jäseme arter kokku ning välditakse sellega eluohtlikku verekaotust. Trauma korral võivad puruneda ka õhuruumid kopsudes ning tekkida õhkrind. Selle tunneb ära hingamisraskuste, ebasümmeetrilise rindkere ja keskjoonelt nihkunud hingetoru järgi. Õhkrinna korral on vaja kiiresti reageerida, enne kui õhk pääseb pleuraõõnde ja kops õhutühjana kokku kukub. Selleks kasutatakse esmaabiks

4/2022

pleurapunktsiooni nõelu, millega üleliigne õhk kopsu kõrvalt välja lastakse. Kui kuuli- või torkehaav on rindkeret läbistav, tuleb õhukindlalt katta ka vigastuse sisenemis- ja väljumishaav. Õhkrinnaplaastrid on tugeva kleepumisvõimega ja mugavalt käsitletavad, mis võimaldab anda esmaabi kiirelt ja toimivalt. Meditsiinivarustuse tarnib USA-st Eestisse AS Semetron ning rakenduvad Kaitseväe ja Kaitseliidu ühishankes kokku lepitud hinnad. Meditsiinivarustuse Ukrainasse toimetamise organiseerib Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Ülejäänud annetustega kogutud raha kasutatakse kaitseotstarbelise varustuse soetamiseks.

UKRAINA VETERANIDE HEAKS

1. aprillil algas ka üheksas sinilillekampaania „Anname au!“, millega kutsutakse Kaitseväe, Kaitseliidu ning sel aastal ka Ukraina veteranide tunnustamiseks kandma sinilillemärki. Sel aastal kogutakse annetusi, et toetada veterane, nende lähedasi ning tervishoiuvaldkonda laiemalt. Sinilillesümboolika müügist saadava tuluga aidatakse lisaks Kaitseväe ja Kaitseliidu veteranide toetamisele soetada ITK taastusravikliinikule vajalik käerobot ning katta Ukraina veteranide ravi- ja rehabilitatsioonikulusid.

„Hetkel oleme oma mõtetes ja tegudes koos Ukrainaga ning osa tänavuse sinilillekampaaniaga kogutud tulust läheb Ukraina veteranide ravikuludeks. Taas näitab Eesti, et toetame Ukrainat tema võitluses agressoriga,“ on märkinud kaitseminister Kalle Laanet. MTÜ Eesti Vigastatud Võitlejate Ühingu (EVVÜ) juhatuse esimees Enn Adoson sõnas, et üle paari aasta on taas rõõm kutsuda inimesi rahvaüritustele ning tunnustada meie tublisid Kaitseväe ja Kaitseliidu veterane. „Kahel eelmisel aastal on need üritused kahjuks ära jäänud koroonaviiruse tõttu ja tänavugi ei saa me olla rahuliku südamega Ukrainas toimuva tõttu. Kampaania jooksul kogutud annetustega on lisaks oma eesmärkidele plaanis toetada ka Ukraina veterane. Kutsun kõiki üles aktiivselt osalema sinilillekampaania üritustel ja sel moel toetama meie veterane,“ lisas Adoson.

TOETA SINAGI!

Ukraina seisab praegu kogu demokraatliku maailma kaitsel ja vajab selleks igakülgset abi! Kaitseliit on avanud arveldusarve, et saaksite anda oma panuse Ukraina toetuseks. Laekunud raha eest soetame meditsiinivarustust ja vajadusel kaitseotstarbelist varustust, millest meie Ukraina sõbrad kõige suuremat puudust tunnevad.

KOOSTÖÖ

KAITSELIIT SEB Pank, a/a: EE4610100220 02422007 selgitus: UKRA INA viitenumber (k ohustuslik): 62 020100012 Ukrainat saab toetada ka Ka itseliidu e-poe https://www.k kaudu: aitseliidupood. ee/et/a/toetaukrainat

SEMETRON

KUI SOOVID TOET ADA, SIIS TEE PA NGAÜLEKANNE: saaja:

4/2022

ÜKSUS

PÕHJAKAD:

mALEVKONNAST KOmPANIIKS JA TAGASI 24. veebruar 2022. Tartu, Raekoja plats. Linnarahva ning teiste allüksuste kamraadide seltsis ja toel saab Põhja-Tartumaa malevkond endale lipu. Seda hetke on nad oodanud juba kaua.

Tekst: JANEK HAAR, Põhja-Tartumaa malevkonna teavituspealik

õhja-Tartumaa malevkonna kui Tartu maleva ühe allüksuse lugu sai alguse Kaitseliidu taasloomisest üheksakümnendatel, kui kohaliku sõpruskonna aktiivsed eestvedajad soovisid vastsaavutatud Eesti vabaduse hoidmisele käe külge panna. Noorte ja energiliste meeste ümber koondus üha enam teotahtelisi kaasamõtlejaid, kelle jaoks riigikaitsesse panustamine oli iseenesestmõistetav ja loogiline jätk Eesti iseseisvuse kasvatamisel.

4/2022

Kogu riik oli toores ja ebastabiilne – kaitseliitlased pidid oma sõjalisi oskusi arendama peamiselt teadmistega Nõukogude armee päevilt või kättesaadavast kasinast militaarkirjandusest. Mis näiteks relvastusse puutub, siis jagati vabatahtlikele kätte Rumeenia päritolu Kalašnikovi automaadid ja juurde seljakotitäis padruneid. Midagi läks hästi, midagi halvasti, mõnikord saadi haiget, polnud korralikku varustust ega vormiriietust,

aga alati anti heas usus endast parim. Et kõrvalseisjatele usutavat muljet jätta, kanti avalikus ruumis Kaitseliidu käiselinti, mis oli algusaastatel tihti ühtse organisatsiooni ainukeseks läbivaks tunnuseks. Esimeseks Põhja-Tartumaa malevkonna pealikuks määrati Suune Tihane.

LIIDETI TEISEGA

Järgnes mitmeid noore Eesti kaitsevõimet puudutavaid reforme nii riigi, Kaitseliidu kui ka allüksuse enda tasandil, et asjad õigesti ja

jätkusuutlikult toimima saada. Selle kõige käigus vaieldi palju, liideti ja lahutati struktuure, katsetati maailma tugevate armeede formaate, et ikka jõuda riigikaitse hüvanguks parima ja sobivaima tulemuseni. Ka Põhja-Tartumaa malevkond pidi teise suurema üksusega aastateks seljad kokku lööma, aga päriselt ei loobutud oma identiteedist kunagi. Teati, et see oli ajutine ja tollel hetkel hädavajalik meede, mis ainult tugevdas iseloomu, arendas oskusi ning andis palju väärtuslikke kogemusi. Tartu malev kasvas ja laienes jõudsalt. Tublisti areneti väljaõppes, kaitseliitlased saavutasid ühtse sõjaväelasliku väljanägemise ning tekkisid toimivad struktuurid. 2002. aastal jagati võitlejatele kätte uuemad (loe: lääne päritolu) relvad. 2004. aastal saime osaks NATO-st, mis oli riigikaitse ja selle arengu kontekstis ülisuur samm meie riigi turvalisuse heaks. Loomulikult kasvasid sellega nõuded kogu riigikaitsele tervikuna.

ESMALT ÜKSIKKOMPANIIKS

Soov teha kõike paremini ja kiiremini tõi kaasa üksuste arvu suurendamise ning Põhja-Tartumaa malevkonna taasiseseisvumise võimaluse. Põhjakad, nagu üksuse liikmed ise ennast kutsuda armastavad, alustasid kiireid

ettevalmistusi ning juulis 2013 kinnitas Kaitseliidu ülem oma käskkirjaga Põhja-Tartumaa üksikkompanii moodustamise.

Pool, kes teeb seda innukalt senini. Ka Raigo lööb endiselt aktiivselt Kaitseliidus kaasa ning on kõikide otsuste ja tegemiste initsiatiivgrupis.

Kuna vahepeal olid allüksuste isikkoosseisu suuruse nõuded muutunud, ei olnud malevkonna taasloomine kahjuks kohe võimalik. See aga ei vähendanud põhjakate entusiasmi ega pannud kahetsema oma otsust iseseisvalt edasi liikuda.

SIIS MALEVKONNAKS

Enesekindlust võimendas oma, põhjatähega embleemi loomine, eriti aga võimalus edaspidi ise allüksust puudutavates arenguotsustes kaasa rääkida. Ei olnud sugugi lihtne alustada algusest kardinaalselt muutunud oludes, aga pingutati ja usuti endasse. Oli neid, kes seda eraldumist takistada püüdsid, aga ka neid, kes põhjakates suurt perspektiivi tajusid ning oma jõu ja nõuga uuendustele igati toeks olid. Taasloodud üksikkompanii uueks pealikuks valiti esimesel üldkoosolekul nooremleitnant Raigo Pool, kes kuulus juba üheksakümnendatel põhjakate initsiatiivgruppi ning oli seega allüksuse anatoomias vägagi kompetentne ja täis tahet ennast proovile panna. Järgmise rotatsiooniga asus Põhja-Tartumaa üksikkompaniid juhtima samuti staažikas kaitseliitlane, eelmise pealiku Raigo vend Risto

GEA TUMM

ÜKSUS

Üksikkompanii taasloomisest möödunud ligi üheksa aasta jooksul on üle elatud häid ja keerulisi aegu, kantud kaotusi ning saavutatud võite. On nähtud loobujaid, tõrjutud kurjust, silmakirjalikkust ja kättemaksu. Aga järjekindlalt on allüksus oma põhimõtetele toetudes kasvatanud oma usaldusväärsust ja tõsiseltvõetavust nii organisatsiooni sees kui ka väljaspool seda. Selle kõige taustal on kindlalt, aga visalt kasvanud ka isikkooseis ja üldine kvaliteet, mis möödunud aastal tipnes võimalusega nimetada PõhjaTartumaa üksikkompanii taas ümber malevkonnaks. Ametlik, käskkirjaga kinnitatud otsus selle kohta pärineb 1. augustist 2021 ja nimetatud daatumil on edaspidi allüksuse ajalooredelil märgiline tähendus. Sellesama käskkirjaga sai taastatud Põhja-Tartumaa algupärand, milleni pika perioodi vältel püüeldi, aga mis kindlasti ei ole teotahtelistele kaitseliitlastele ambitsioonide lõppjaam, vaid pigem täiendav motivatsioonidoos järgmiste sihtide seadmiseks ja püüdmiseks. 4/2022

JANEK HAAR

ÜKSUS

Kastanid tõi tulest välja malevkonnapealiku abi Valeri Nuust, kelle sihikindlus ei vandunud alla ühelegi tagasilöögile. Karmi komisjoni pitsat kollegiaalselt positiivsele otsusele põhjakate kauaoodatud sümboolika kinnitamiseks löödi 8. detsembril 2021. aastal. Sellega oli protsess jõudnud lõpusirgele, jäid veel viimased formaalsused ning tehniline teostus, et tulem oleks füüsiline. Lisaks lipule sai täiendusi käiseembleem ja Põhja-Tartumaa malevkonnale disainiti esimene päris oma teenetemärk.

JA LIPU ALLA

Nüüd on see kauaoodatud taies viimaks valminud. Isikkooseis saab koonduda sõna otseses mõttes ühise lipu alla ning see pole enam pelgalt klišee, vaid emotsionaalselt 26

4/2022

kirjeldamatu tunne, mida kõrvalseisjatel tasuks kadestada. Ollakse edasi need, kes oldi, tuntakse uhkust, muutumata uhkeks, ammutatakse toimunust tugev sõõm enesekindlust ning jätkatakse veelgi innukamalt teenistust Kaitseliidu ridades. Lipu valmimisega pingutati ja kiirustati, et selle allüksusele üleandmine ning õnnistamistalitus leiaksid aset just vabariigi aastapäeval, mis annaks tseremooniale topelt pidulikkuse ja tähelepanu. Ja täpselt nii läkski – nagu öeldud, toimus liputseremoonia 24. veebruaril 2022. aastal Tartus raekoja platsil. Lipunaelad lõid Tartu maleva pealik kolonelleitnant Kaido Tiitus, esimene Põhja-Tartumaa malevkonna pealik nooremleitnant Raigo Pool, allüksuse praegune pealik Risto Pool, malevkonnapealiku abi Valeri Nuusti ema Maie Nuust, Tartu linnapea Urmas Klaas, Tartu vallavanem Jarno Laur, Luunja vallavanem Aare Anderson ja Peipsiääre abivallavanem Peeter Kiuru. Lipu õnnistas Kaitseliidu kaplan.

GEA TUMM

Malevkonna loomisega tekkis allüksusel legitiimne õigus omaenda lipule, mis oli magus väljakutse, aga suur enesekarastus- ja ellujäämiskursus keerulises bürokraatiamaailmas. Pikad inimtunnid loomingulist tööd, lugematu arv kooskõlastusi ja debatte ning lõpuks detailideni läbiv kavandi kaitsmine.

Sajandeid on lipp olnud armeede ja võitlejate enesemääramise ja moraalihoidmise vankumatuks nurgakiviks. Lipu saatel on tormatud lahingutesse ja seistud rivis, mälestatud langenuid ja tunnustatud kangelasi. Lippu ei laenata ega alavääristata, lippu kaitstakse ning selle eest on surma mindud. Ka Põhja-Tartumaa võitlejad lubavad olla oma lipule väärilised kaaslased ning hoida, kaitsta ja austada seda olenemata poliitiliselt või füüsiliselt riiki, organisatsiooni või allüksust ähvardavatest tormituultest.

SÕJASPOrT

PArIm rADA, PArIm ILm, PArIm KOrrALDUS EHK

KUPErJANOVI rETK 2022 Kujutlege: 3. jaanuari varahommik 1919. Puurmani mõis. Lumi on maas. Maameeste reed on pargitud mõlema tee äärde, mis mõisa viivad. Hobused on viidud talli ja ilmselt võetakse retkeks mõisa värskeid hobuseid. Lõhnab püssirohu ja hobusesõnniku järele.

2022. aasta 12. märtsi keskhommik samas kohas. Ukrainas käib sõda … Meie jaoks peab jälle kõnet Julius Kuperjanov. Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi on siiski palju leebem, keelitab inimesi olema rõõmsad ja nautima retke, mis õnneks ei ole sõjaretk. Rõõmsalt saadab Ühtegi rahva teekonnale, mille pikkus on tänavu, järjekorras juba kuuendal retkel, 26 kilomeetrit Puurmanist Tabiverre. Kell on 10.30, päike on veel pilveteki all, kuid lõunaks lubas retkelistega liituda. Ja siis nad lähevadki – nagu suur kirju madu lookleb imposantsete mõisaväravapostide vahelt välja ja võtab suuna Kursi kiriku poole. Seltskondi

on mitmesuguseid: kaitseliitlasi, ajateenijaid, noorkotkaid ja kodutütreid, sõprus- ja perekondi, üksiküritajaid ja paariskäijaid, nooremaid ja vanemaid. Tundub, et vanused jäävad vahemikku 7–75. Ei puudu ka koerad.

INIMESTE JAOKS

Rajameister Meelis Amur on asja juures olnud algusest peale, iga aasta teeb ta väikesi muudatusi – et oleks põnevam. Rada hakkas ta maha panema hommikul kell 6 ja korjas üles, kui retkelised olid selle läbinud. Seekord oli esimeseks põnevaks katsumuseks Kursi kiriku lähistel üle Pedja jõe viiv rippsild, mille Meelis Amur ja Arvi Uiga kaks aastat tagasi restaureerisid. Aastate eest ehitas sil-

EHA JAKOBSON

ulius Kuperjanov peab oma partisanidele kõnet: „Tartu on vaenlase käes! Siin, praegu, Puurmanis, oleme alustanud partisanitegevust, formeerinud salka ümberkaudseid mehi. Me peame saama enda kontrolli alla Tabivere, et sealt edasi Tartu peale minna. Kinnitan, et veel enne, kui algab kevad, oleme me Tartus tagasi. Kaitseliitlased ja vabatahtlikud, olen teile tänulik teie meelekindluse eest, sest vereauga võtate kanda oma isamaalist kohustust. Võin teid julgesti kutsuda – minu partisanid. Tänane rännak ei saa olema kergete killast, kuid me näitame, et me tahame ja suudame. Tänasest teenime oma armast isamaad. Me kõik oleme surma mõistetud, küsimus on vaid selles, kuidas me surra tahame.“

Tekst: EHA JAKOBSON, vabatahtlik autor

4/2022

SÕJASPOrT

la kohalik talumees, et üle jõe saada. Nimelt on jõgi seal nii kiirevooluline, et parve või paadiga üle pääsemisel on tükk tegemist, aga jää oli vana silla lõhkunud. Nüüd oli see sild esimeseks katsumuseks: kõigutas kõvasti, võttis südame alt õõnsaks ja pani proovile tasakaalumeele. Kuid üle said kõik. Taamal paistis Kursi kirik, ka sellele paluti kasvõi kaugelt pilk peale heita. Rada oli korralikult märgitud viidete ja väikeste tekstidega Julius Kuperjanovi elust. Ei puudunud ka vihjed juba läbitud rajapikkuse kohta ja humoorikad soovid julgustasid edasi astuma. Miks Meelis seda ikka ja jälle teeb? „Aga inimeste jaoks. Nii uhke ajalugu ja inimestele meeldib.“ 28

4/2022

ÕPETLIKUD KONTROLLPUNKTID

Kontrollpunkte oli rajal neli. Esimeses ootas matkajaid politsei, kaasatud olid ka abipolitseinikud. Et tuua politseid rahvale lähemale, näidata selle sõbralikkust ja abivalmidust. Tuli lahendada mõned väiksemad õpetliku sisuga ülesanded, näiteks küsiti inimeste elukoha piirkonnavoliniku nime – et nad teaksid, kelle poole abi saamiseks pöörduda, kui tarvis. Päriti ka, mida inimesed politseilt ootavad. Kaasalööjaid ootas ka väike autasu. Inimesed olid rahul. Siin tuleb ära öelda, et raja läbis ka kahe hobusega ratsapolitsei, mis tekitas ikka ja jälle elevust. Küllap oli see katsumus nii ratsutajatele kui hobustele, sest tee oli kohati libe. Oli inimesi, kes olid retkel käinud

mitmeid kordi, kuid ka neid, kes olid esimest korda sellel rajal. Matkaja Maris jutustas, et tunneb erilist soojust, sest „just selle metsa taga oli kunagi meie kodu, lapsed käisid Puurmani koolis. Kuperjanovist ei teadnud siis keegi veel midagi. Aga hea on teada saada, et see oli kunagi tähtis võitlustanner.“ Teises punktis sai rahvas kokku keskkonnaametiga, kes on selle retke üks alustala. Piret selgitas, et nad on igal aastal valinud kindla fookuse, mida inimesteni tuua. Sel aastal oli peateemaks see, kuidas liikuda looduses teadlikumalt, jättes võimalikult vähe jälgi. Peale selle on olemas regulatsioone, mida inimene ei pruugi teada, ja siis võivad järgneda trahvid ja karistused. Näiteks kui

EHA JAKOBSON

SÕJASPOrT kõnnid nagu pilve peal!“ saadeti plaasterdatud retkelised teele.

MEDAL KAELA

Tükk teed enne finišit meelitasid Jõgevamaa kaitseliitlased retkelisi õhupüssist laskma ja näitasid soovijatele oma relvaarsenali. Kaasa sai võtta Kaitseliidu apelsinivärvi õhupalli – võimalus, mida eriti lapsed usinasti kasutasid. Ees ootas finiš – Tabivere, kus Naiskodukaitse jagas teed, Peipsi kurki ja Põltsamaa Halduse suppi. Kõikidele lõpetajatele pani Julius Kuperjanov isiklikult medali kaela väga tähenduslikus paigas: vana aurumasina juures muuseumi vahetus läheduses. Ando Uus, muuseumi direktor, omanik, koguja ning näituse koostaja ühes isikus, jälgis kõike seda muuseumitrepilt. Tema isa oli olnud Kuperjanovi partisan. Tema muuseum on täis väärtuslikke eksponaate, mälestusi alates Vabadussõjast ja lõpetades lähiminevikuga. Väärt vaatamist ja imetlemist. Selleks aga tuleb võtta eraldi aega.

KANNAD KULUSID

kaugele tohib parkida auto veekogust või kuhu võib teha lõket. On piirkondi, kus liikumine on teatud aegadel piiratud, kuid matkaja ei pruugi seda teada. Niisiis oli kontrollpunkt väga targasti üles ehitatud: kõigepealt köitsid tulijate silma värvikad, humoorikad, kuid tõsise sisuga plakatid, näiteks: „Kõik loomad jätavad loodusesse endast midagi maha. Sinul on eelised, mida neil ei ole – tahe, tähelepanu ja tühi prügikott“. Kokku seitse tarkust. Kui see läbitud, võis lahendada valikvastusega ülesande, mis oli ka väikeseks mälutreeninguks: õige vastuse täht tuli meelde jätta ja pärast kõikide küsimuste läbimist võis sõna kokku saada.

Selleks ajaks oli päike oma lubaduse täitnud ja silitas retkeliste põski, sest kolmandas punktis tuli proovile panna sitkus ja osavus. Võrust kohale tulnud Kuperjanovi jalaväepataljoni mehed olid metsatukka paigutanud takistusriba, mida tunduvalt raskemal kujul võib näha patrullvõistlustel. Mööda võrke ronimist ja tasakaaluribal kõndi harrastasid nii väikesed kui suured. Pärast sügava kraavi ületamist ootas Mariana tee, pirukate ja krõmpsuvate Peipsi hapukurkidega. Neljandas punktis said soovijad jalale tekkinud villidele sulgpehmeid plaastreid, sest seal tegutsesid Eesti Punase Risti toimekad naised punastes kombinesoonides. Muidugi sai ka sooja jooki, nagu igas punktis. „Nüüd

Nagu korraldajad selgitasid, oli kõige keerulisem ennustada osalejate arvu. Registreerinud oli 177 inimest, kuid kohale tuli 276. Paljud vaatasid ilma ja tegid ehk otsuse alles eelmisel õhtul. Keskkonnaameti meeskond rõõmustas, et suuremal osal retkelistest oli kaasas oma kruus – jäid ära kotitäied kasutatud topse. Järgmisel aastal loodavad nad, et inimesed võtavad kaasa ka oma supikausi ja jälg looduskeskkonnale kahaneb veelgi. Puurmani Mõisakooli huvijuht ja sotsiaalpedagoog Kaia Kaugesalu rääkis, et nende koolist oli matkamas paarkümmend last, kes pärast sellist rassimist said koolist vaba päeva või nädala jao sporditundide kompenseerimist. Siimustist oli kohale tulnud värvikas naisseltskond, kus leidus nii naiskodukaitsjaid kui ka lihtsalt sõpru. Kõige noorem liige oli 8aastane. Oma eelmise retke tegi ta 2 aastat tagasi. „Tema on meil igiliikur,“ ütles selle peale Tiiu Kallis. Tüdruk lisas: „Aga seekord siin Tabiveres käisin lõpuks varvaste peal. Kannad kulusid ära.“ Kogu ettevõtmise võttis aga kenasti kokku kaitseliitlane Toomas: „Super! Parim rada, parim ilm, parim korraldus! Tänu!“ 4/2022

MARTIN ANDRELLER

ASI POLE OmA TAHTE SAAVUTAmISES, VAID TAHTES mIDAGI SAAVUTADA

Igaüks teab ja saab aru, et juhi peamine vastutus on üksusele antud ülesanne hästi lahendada. Juht vastutab tulemuse eest. Et leida ja vastu võtta parim otsus, tuleb juhil kaasata kogu meeskonda. Mis paneb meeskonnaliiget kaasa töötama? Siin on määravaks inimese soov. Vaid siis, kui inimesel on tugev tahe, annab ta endast kõik ja rohkemgi veel. Tekst: n-ltn (res) TAIVE SAAR, Kaitseliidu kool, juhtimistreener-koolitaja

4/2022

haritud sõdur

uulen sageli küsimust, mis vahe on juhtimisel militaar- ja tsiviilmaailmas. Üldiselt kehtivad igasuguse inimgrupi juhtimise puhul samad põhimõtted ja võtted. Kuid kui vaadata olukorda ja keskkonda, kus vastuvõetud otsuseid täidetakse, joonistub välja erinevus.

kurnatus, hirm, krooniline väsimus, unetus, ka ükskõiksus, loidus, sotsiaalne isoleeritus, depressioon ning muud tervisehädad.

Me valmistume pingelisteks olukordadeks, kus üksust ülesande täitmisel juhtides on lubamatu minna „ehku peale“, ei ole ruumi olukorrale „vaatame, mis saab“. Üksuse juhi tehtud otsus peab päriselt olema antud hetkel parim – kiirelt, kuid täpselt kaalutud, igal juhul tulemust loov ning, mis kõige olulisem, kõigi seda täitma asuvate isikute poolt aktsepteeritud. Meeskonna iga liikme nõusolekul vastu võetud otsusel on militaarses juhtimises võtmeväärtus. Inimeste valmisolek oma juhile alluda sõltub juhi juhtimisstiilist.

Kuidas saada aru, et juhtimine on muutunud toksiliseks? Kui ülemuse vaatevälja ilmudes tekib paratamatult pinge, ärevus, hirm või viha, kui maad võtab kidakeelsus ja kohal viibimisele eelistatakse võimalust olla kuskil mujal jne. Mürgine juht on inimene, kelle tujud määravad töökoha atmosfääri, kes alavääristab alluvaid, karjub alluvate peale ja ähvardab neid. Alluval ei ole hea. Juht ise võib pidada olukorda kontrolli all olevaks ja ennast olukorraga hästi toime tulevaks eestvedajaks. Nagu ütlevad psühholoogid, käitub inimene alati vajadusest lähtuvalt ja vajadus on igaühe enda jaoks kindlalt positiivne. Juhil on saavutustahe, selle nimel pühitseb ta vajaduse end mis iganes moel maksma panna ning see näib juhile endale igati õigustatud.

Veebruari alguses peetud Kaitseväe Akadeemia (KVA) traditsiooniline juhtimiskonverents „Juhtimine – väe(s)tamine või umbrohutõrje?“ käsitles teemasid juhtide valikust, arendamisest ja õpetamisest militaarses keskkonnas. Konverentsil kandsid akadeemias õppivad erinevate sõjaväelise juhtimise tasemekursuste kadetid ja kuulajad ette oma tähelepanekud äsja kirjutatud juhtimisteemaliste esseede alusel. Keskendusin just juhtimisstiili käsitletavatele ettekannetele, mida võtan nõuks refereerida, summeerida ja kaasa mõelda.

Kapten Oskar Kivisiv (KVA keskastmekursuse kuulaja) süvenes oma essees muuhulgas ka psühholoog Bernard Bassi juhtimisstiilide liigitusse. Uurin minagi ja selgub, et mürgisel juhtimisel on mitu nägu. Lihtsaim on ära tunda alguse narratiivis kirjeldatud pahatahtlikult käituvat ülemat, kelle loomuses näibki olevat kõiki ja kõike mürgitada. Seda juhti ei huvita alluva heaolu, ta lähtub ainult enda vajadustest. Teda iseloomustab meeskonnaliikmete vähetähtsaks pidamine, mõnitav suhtumine, kamandamine, kiusamine, ülbitsemine.

ENDA VAJADUS ON POSITIIVNE

Milline on aga juhi mõju, kes käitub oma rollis eeskujulikult (on alati esindamisvalmis), kuid kellel justkui puudub tegelik huvi alluvate vastu, kes viivitab otsuste tegemisega või on suisa otsustamatu, kes on loobunud oma ametist tulenevatest kohustustest ja pillab vastutuse teiste õlule? See on passiivne juhtimine, mille mõjule pööras konverentsil tähelepanu kapten Rene Biene (KVA keskastmekursus). Passiivset juhtimist kui destruktiivse juhtimise ühte vormi peetakse mõnel juhul mürgise juhtimise agressiivsest vormist kahjulikumakski. Sest passiivse mürgi mõju avaldub vargsi ja pikema aja jooksul, kuid seda kindlamalt. Sellise juhi loodud tööõhkkond on ühel hetkel rahulolematusest tulvil.

Ülem annab sulle ülesande ja sa asud seda täitma. Õige pea märkad, et sinu entusiasm raugeb, sest sinu arvamust ei kuulata, kaasa mõtlemise tahet ja innovaatilisust naeruvääristatakse. Sinu iseolemise õigus on maha tambitud, ainsaks väärtuseks näib olevat käsule vastuvaidlematu allumine. Sa oled nördinud. Olukord muutub tasapisi väljakannatamatuks. Sinus süveneb soov lahkuda. Kas tuleb tuttav ette? Küllap oled kogenud kirjeldatud olukorda ning enda taju ja tuju muutust selles. Olen minagi. Kapten Miko Allikmäe (KVA keskastmekursuse kuulaja) tõi oma ettekande „Mürgine juhtimine ja selle olemus“ alguses välja juhtimisteoreetikute analüüsi, mis kinnitab, et 73–94% inimestest on olnud rohkem või vähem mürgise juhi alluvuses. Militaarjuhtimist uurinud statistikud ütlevad, et oma teenistuse ajal on mürgist juhtimist kogenud koguni 100% alluvatest – kõik! Tähelepanuväärne on ka fakt, et vaid 8–10% juhte on mürgised juba juhirolli astudes, enamasti nad kujunevad selliseks karjääri jooksul. Destruktiivne juhtimine toodab uusi mürgiseid juhte. Mõiste „mürgine (ingl k toxic) juhtimine“ defineeris esimest korda alles 26 aastat tagasi teadlane Karen WilsonStarks (PhD). Sellest ajast on selle uurimisega tegelenud kümned teadlased, kes kirjeldavad toksilist juhtimist omal moel, ent mõiste sõnastuses veel kokkulepet pole. Küll on selge, et mürgisel juhtimisstiilil on meeskonnale tugev, kuid paraku pärssiv mõju. See tekitab püsivat kahju üksikisikutele, rühmadele, organisatsioonidele, kogukondadele, isegi oma rahvale. Tulemuseks on juhitava ärevus,

Tasukeskset juhtimisstiili, kus väärtus ehitatakse üles eesmärgile ja samas ka kokkulepitud kaasnevale tasule või karistusele, nimetatakse pragmaatiliseks. Siingi on omad mürginooled, mille peamine sihtmärk on meeskonna ühtsustunne. Tekib sisemine konkurents, tahe karistusest pääseda ja/või tulemuses kaaslasi üle trumbata. Lisaks toob see kaasa sõltuvuse juhist, mis pärsib iseseisva otsustamise julgust ja seega hea lahenduse leidmise võimalikkust. Tulemuseks õpitud abitus, meeskonna lõhenemine ja mürgine töökeskkond. Rääkida tuleb ka mürgiga kõige raskemini seostatavast juhtimisstiilist, mille teadlased on nimetanud ümberkujundavaks juhtimiseks. Siin kasutavad juhid inspireerivat motiveerimist, äratavad alluvate huvi, suurendavad inimese teadlikkust oma rollist, rõhutavad pühendumist, ühendavad igaühe isiklikud huvid rühma huvidega. Need 4/2022

HArITUD SÕDUr on vajalikud mõjutusvahendid, kuid kui juht hakkab säärast mõjutamist oma eesmärkide saavutamise ja eneseupitamise tarbeks osavalt ära kasutama, siseneb töömeeleollu taas mürk. Inimesed pannakse aina rohkem pingutama, tekib ülekoormus, kurnatus ja läbipõlemine. Alluv tunneb end ärakasutatuna, millest tekib jällegi soov olukorrast väljuda.

toimimise tagavad eri tasemete juhid. Juht vastutab, et ülesanne saaks lahendatud. Süsteem koos juhiga on loodud tulemuse saavutamise nimel. Et kogu meeskond mõjuva eesmärgi suunas koos töötaks, on vaja jällegi kommunikatsiooni. Just suhtlemine on see kanal, mille kaudu mürk ka nähtavaks ja tunnetatavaks muutub. Seega peame tegelema suhtlemisega? Või ikkagi inimesega?

MUUTUMISE VAJADUS

Mürgises suhtes on inimesi vähemalt kaks. Kui oleme toksilist õhkkonda loova juhi meelevallas, on meil väärtusliku tagasiside andmise kaudu teatud võimalus aidata teisel oma ebakohast käitumist märgata. Eriti arvestades alguses mainitud juhtimisanalüütikute tõdemust, et vaid kümnendik juhte on mürgised oma karjääri alguses, kuid paljud kujunevad sellisteks juhtimistegevuse käigus. Põhjuseks on raskused juhirolliga kohanemisel. Lisaks tagasisidele saab alustavat juhti õpetada end targalt reflekteerima (nendest teemadest oli konverentsil palju juttu). Väljaõppe ja väärtusliku suunamise eesmärk on panna teine inimene muutuma. Aga kas saab muuta kedagi, kes peab end „vanaks kalaks“ ega näe olukorras muutuse vajadust? Üldteada tõde ütleb, et muuta saab vaid igaüks iseennast.

Juhtimisstiile on veel. Teadlaste mõttearendusi uudistades jääb tunne, et mürgisus võib avalduda peaaegu igas stiilis. Mis siis teeb juhtimise (sõltumata stiilist) ometi mürgiseks? Siin tasub korraks üle rõhutada, et mitte kõik juhi omadused, mida võib väga kergesti mürgiseks pidada, polegi iseenesest sugugi toksilised. Näiteks tugev hääl, nõudlikkus, konkreetsus, rangus. Vastupidi – õiges kohas ja õigel ajal nõudlikult suhtlev ja pisut häält tõstev juht võib niimoodi käitudes just meeskonna liikme loodud ja vargsi avalduva mürgise õhustiku selgusele tagasi pöörata ning ülesande täitmise vajaduse taas esile tõsta. Kaitseväe Akadeemia konverentsil avalöögi andud Soome kolonel (res) Vesa Nissinen (PhD) tõi oma ettekandes välja, et probleemi lahendamiseks tuleb otsida muutmise vajadust ühes kolmest asjaolust: viga on kas süsteemis, kommunikatsioonis või inimestes. Et organisatsioonile pandud ülesannet lahendada, on vaja luua süsteem, mille

4/2022

Mida siis teha, et juhtimisse juba imbunud mürk enam ei leviks? Sellist, mis oleks meist igaühe kontrolli all ja aitaks kõige tõhusamalt mõjutada õhkkonna paranemist? Ehk

HArITUD SÕDUr ongi ainus võimalus kurnavast suhtest lahkuda või toksiline juht ametist kõrvaldada? Ka need ettepanekud olid konverentsil korduvalt esil. Jään selle paratamatuna näiva dilemma lõksu. Teema minus vaibub mõneks päevaks. Argitoimetuste keskel hakkan teatud hetkedel avastama midagi endalegi ootamatut. Siis, kui vaatan (minu meelest) rumalalt käituvaid inimesi või kui reageerin teiste (minu meelest) ebakohastele soovidele. Kui asjad ei ole nii, nagu mina tahan, tõuseb minus rahulolematus. Avastan mürgi – üllatusena – kõikjal. Vaevu aimatavalt, ent ometi on see olemas pilgus, hääletoonis, ütlemistes või ka ütlemata jätmistes. Märkan teisteski tahet, mis teatud hetkedel nõuab, et keegi kolmas peab tahtma täpselt sama, nagu tahavad nemad. See on olemas ka minu partneris, sõprades, töökaaslastes, poesabas seisjates, televiisoris esinejates jne. Mürki on palju. Peaaegu igas suhtluses. Või õigemini igas olukorras, kus kellegi tahe näib talle endale kõigest muust tähtsam. Mõtlen ja tõden siiski kaljukindlalt: mul ja sul ja tal on õigus tahta seda, mida me tahame. Selles õiguses ei ole mürki. Puhtal kujul oma mõtete jagamises, arvamuse kirjeldamises, arusaamade selgitamises ja isegi nõudmiste esitamises ei ole samuti iseenesest mingit mürki. Toksilisust õhkavad elemendid ilmuvad hääletooni, kehakeelde ja sõnadesse ehk suhtlusesse siis, kui tekib tugev soov,

et see teine oleks, ütleks ja teeks täpselt nii, nagu ütleja õigeks peab.

ASI EI OLE OMA TAHTE SAAVUTAMISES

Kuidas suhelda inimestega nii, et asjakohasus jääb alles, kuid kibe tahe teist oma soovidele allutada vaikib? Muidugi võiks ideaalses maailmas üleüldiselt kõigil ja igas olukorras puududa tahe teisi enesest moraalselt madalamaks vajutada, kuid eriti hävituslikuks muutub oma isekuse pealesurumine just juhtimisolukorras. Eriti siis, kui meeskonnal on täita ühine ülesanne, mis vajab väga head tulemust. Mürgi lahustamine algab piltlikult öeldes oma tahte puhtakspesemisest. Meeskonda käivitades, juhtides või ka selle tegevuses osaledes (!) ei ole asi oma tahte saavutamises, vaid tahtes midagi saavutada. Kõik koos. Tähelepanu peab liikuma „minult“ tegeliku ülesande (või vestluse) sisule. Juht on õhkkonna looja. Et tagada koostöömeelne õhkkond, tuleb heita kõrvale valmisolek näha alluvates (või ka ülemas) oma võimu ohustajaid. Selline hoiaku muutus ei tule üleöö, vaid vajab tähelepanu ja teadlikkust ning järjepidevat endaga tegelemist. „Juhiks kujunemine on protsess, mitte üksiksündmus,“ ütles kadett Aap Jõeste (KVA 11. ÕVPK) konverentsil. Tema ettekanne kandis pealkirja „Kriis kui juhi kujundaja“ ja ta tõi välja, et just kriisi ajal on eduka otsuse vastuvõtmise eeldusteks lisaks juhi kainele olukorrateadlikkusele tema võime omaenda emotsioone valitseda ja teistega suhelda. Ta tuletas kõigile meelde, et kui Kaitsevägi ei ole parajasti kriisis, siis tegeletakse siin kriisiks valmistumisega. Enesekohaste võimete arendamisega peab pihta hakkama juba täna. Kadett Maie Vumba (KVA 11. ÕVPK) selgitas samuti, et esimesed sammud enese tugevaks juhiks treenimise arenguteel on seada kahtluse alla oma senised oskused, oletused, eelarvamused ja uskumused ning hoiakud. Eneseanalüüs ja enese pidev täiendamine on tööriistad, mis aitavad saada juhiks, kes tuleb toime ka kriisiga. Heaks juhiks või suhtlejaks ja meeskonnaliikmeks ei pea sündima, selleks saab kujuneda.

Juht vastutab tulemuse eest. Et leida ja vastu võtta parim otsus, tuleb juhil kaasata kogu meeskonda

EVELIIS PADAR

Juhi enesetunnetus peab olema selge, puhas ning puutumata soovist teisi oma kontrollile allutada. See tuleb asendada tähelepanuga ülesande sisule ja meeskonna kaasamisele. Mõjuv juhtimine saab alguse juhi enda adekvaatsest minapildist, millest seejärel kasvab välja teiste õiglane väärtustamine. Tulemust saavutav juht, õpetaja või suhtleja teab eesmärki, on selle saavutamise nimel sihikindel ja valib stiili vastavalt iga inimese vajadustele. Ta hindab meeskonnaliiget ja toetab või reguleerib tema tegevust täpselt sel viisil, stiilis ja määral, mis mõjutab just teda enim, avab tema tahte panustada ja pingutada. Eestvedaja hädavajalikud vahendid selleks on võime oma inimesi märgata, kuulata ja mõista. Ka oskus õigel hetkel küsida, vastata, õpetada ja nõuda kooskõlas usalduse ja uskumusega, et inimene annab endast kõik ja rohkemgi veel. Need on võimed ja oskused, mida saab õppida ja arendada ehk treenida. Tasuks säärasele juhile on meeskonna usaldus ja turvatunne, mis loob parima võimaluse saavutada koos parim lahendus antud ülesandele. Kaitseväe Akadeemia konverentsi ettekannete aluseks olnud esseedega saab tutvuda siin: https://www.kvak.ee/kaitsevae-akadeemia-juhtimise-japedagoogika-konverents-2022/

4/2022

HArITUD SÕDUr

KUIDAS VÕITA INFOSÕDA

UKrAINLASTE NäITEL Infosõda on sõjapidamise vaieldamatu osa, milleta ei ole ühelgi riigil võimalik oma sõnumite, huvide ja eesmärkidega laiade massideni jõuda. Kuigi Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin ütleb, et füüsilise edu lahinguväljal kindlustab informatsiooniline üleolek inforuumis, viisid venelaste põhimõtte ellu hoopis ukrainlased. Venelased on piirdunud hoogsa valeinfo levitamisega riigisiseselt ning Aafrika, India ja Hiina suunal, pälvides lääneriikide teabevoos oma armee elajaliku tegevuse tõttu selge hukkamõistu. Tekst: KADRI PAAS, sisejulgeolekumagister 34

4/2022

HArITUD SÕDUr

aused „Mul on vaja tankitõrjemoona, mitte küüti!“ ja „Vene sõjalaev, mine persse!“ talletuvad ajalukku kui ühed meeldejäävamad fraasid 24. veebruaril 2022 alanud Vene-Ukraina sõjast. Neist esimene kuulub Ukraina presidendile Volodõmõr Zelenskõile, kes vaid päev pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse andis sellise vastuse Ameerika Ühendriikide pakkumisele aidata tal oma riigist lahkuda. Teine, Ukraina piirivalvuri Roman Hrõbovi lause läheb samuti ajalukku, sest helisalvestis Mustas meres paikneva Maosaare kaitsjate – sh Hrõbov – ja Vene sõjalaeva vahel levis kulutulena üle ilma. Vene sõjalaev käskis saare kaitsjatel alla anda, ähvardades vastasel korral tule avada. Piirivalvurid mõtlesid hetke ja saatsid venelased pikalt. Seepeale tulistaski laev piirivalvegarnisoni pihta ja võttis hiljem imekombel ellu jäänud piirivalvurid vangi. Nüüdseks on nad tagasi Ukrainas.

TAAVETI JA KOLJATI VÕITLUS

Mõlemad narratiivid kuuluvad Ukraina oskuslikult loodud raamistikku „Taavet vs Koljat“, rõhutades riigi jõupingutusi võita infosõda alates konflikti esimestest päevadest. Selle nimel töötasid tavakodanikud ja vabatahtlikud, ametnikud ja diplomaadid. Kõik võitlesid Ukraina sõnumite levitamise ning lääneriikide elanike ja juhtide tähele-

Ukrainlaste sõnumi levitamist ja pidevat suhtlust juhib president Zelenskõi. Temast on saanud paljude jaoks silmipimestavalt karismaatiline ja veenev sõjaaja liider

panu võitmise nimel sotsiaalmeedias ja uudistekanalites. See võitlus kandis vilja. Rohkem kui kuu aega pärast konflikti ja suurima maismaarünnaku algust Euroopas pärast Teist maailmasõda on sellised narratiivid saanud kangelasliku vastupanu ja rahvusliku identiteedi kütkestavateks kujunditeks. Tõhusat sõnumilevitamist ja pidevat suhtlust juhib president Zelenskõi. Temast on saanud paljude jaoks silmipimestavalt karismaatiline ja veenev sõjaaja liider. Zelenskõi postitab Twitteris peaaegu iga päev oma virtuaalsete kohtumiste ülevaateid maailma liidritega, andes teada, kas kõnealune riik nõustus saatma relvi, andma humanitaarabi või väljendas lihtsalt solidaarsust. Samuti edastab Ukraina president iga päev kõnesid ja briifinguid, mille eesmärk on tõsta rahva moraali ja kinnitada võitlusvaimu enneolematu kurjuse vastu. Kuivade diplomaatiliste sõnumite postitamise asemel avaldab Ukraina ametlik Twitteri konto köitvat, mõnikord humoorikat sisu ja meeme koos fotode, selgitavate videote ja pealkirjadega, mis on optimeeritud maksimaalse kaasamise ja sõnumileviku saavutamiseks. Ukraina suursaadikud, riigiametnikud, ajakirjanikud, vabatahtlikud aktivistid ja paljud teised postitavad sotsiaalmeediasse omakorda sisu, sealhulgas pilte mahajäetud 4/2022

haritud sõdur või hävitatud Vene tankidest, muust tehnikast ja vene sõdurite laipadest; samuti andmeid Venemaa rünnakute ja ilmsete sõjakuritegude kohta nagu tsiviilisikute tapmine, vägistamine ja rüüstamine; ahistavaid lugusid põgenemistest, ümberasumisest või sõjapõgenike saatusest.

ZELENSKÕI TRIUMF

Kiievi digitaalseid infotegevusi juhib riigi 31-aastane asepeaminister ja digivaldkonna minister Mõhhailo Fedorov. Ta on keskendunud ettevõtete ja ülemaailmsete korporatsioonide sundimisele peatama või piirama tegevust Venemaal või tõmbama sealt tegevust täiesti välja, et protesteerida arutu sõja vastu. Fedorovi tegevus on olnud märkimisväärselt edukas. Ligi 500 ettevõtet on Venemaalt lahkunud, sealhulgas tehnoloogiahiiglased Google, Facebook, Twitter ja Apple. „Ukraina lootustandva demokraatiana on üleilmselt kinnistanud oma terminoloogia, sõnumid ja väärtused. Ukrainlased ehitasid oma narratiivi ja levitavad seda väga edukalt,“ rääkis Iisraeli erukolonel Miri Eisin, kes töötab narratiivide ja meedia kui julgeoleku ja sõjapidamise dimensiooni lektorina Reichmanni ülikoolis Herzliyyas, ajalehele Times of Israel. Ukrainlased tõrjusid demokraatlikult välja venemeelse presidendi ja valisid demokraatlikult uue, ukrainameelse riigipea. Enamasti jäävad demokraatiad autokraatiatele alla. Nii on see olnud alates Teise maailmasõja lõpust ja Nõukogude Liidu lagunemisest, ent Ukrainas läks siiski teisiti. Eisini meelest on see tähelepanuväärne, arvestades riigi ajalugu. Haifa ülikooli infosõja ekspert Yaniv Levyatan märkis samas väljaandes, et Ukraina on saavutanud infosõjas üleoleku. „Zelenskõist on saanud tohutu staar oma sujuva sõnumite, juhtimise ja moraaliga. Ta hoiab maailma kursis ning veenab lääneriikide juhte ja elanikke, et see sõda on ka nende sõda,“ ütles Levyatan. Ukraina informatsiooniline pealetung on oluliselt kaasa aidanud lääne valitsuste valmisolekule pakkuda abi ja relvi ning kehtestada Venemaa valitsusametnikele, tööstusharudele ja üksikisikutele ulatuslikke majandussanktsioone. „Ukrainlaste tegevuse edukaim osa on olnud tehnoloogiahiiglaste sundimine valikut tegema ja ühele poole joonduma. Pole lihtne sundida Facebooki midagi tegema, veel enam Venemaalt lahkuma,“ märkis Ben-Gurioni ülikooli kommunikatsiooniosakonna lektor ja Oxfordi ülikooli digitaalse diplomaatia uurimisrühma liige Ilan Manor. Ta usub, et Ukraina infomõju seisneb ukrainlaste avatuses, info avalikustamises ja moraalses üleolekus. „Kuidas saab Facebook Russia Today arvelt raha teenida, kui Venemaa tapab lapsi!? Ukraina mõjutab emotsionaalsete kaadrite ja postitustega rahvamasse üle maailma. Kui neid üleskutseid oleks säutsutud ainult 1–2 korda, oleks Facebook endiselt Venemaal koos Netflixi ja McDonald’siga. Kuid sotsiaalmeedia kasutajad jagavad neid üleskutseid sadu tuhandeid kordi ja see mõjub. Tehnoloogiaettevõtetele tekkis terav kasutajate surve lahkuda Venemaalt,“ ütles Manor. 36

4/2022

Selles sõjas on maailm esimest korda näinud ümberpiiratud presidenti, kes kasutab Zoomi ja muid telekommunikatsioonivahendeid teiste riigipeade poole pöördumiseks ja parlamentidega kõnelemiseks üle maailma.

UKRAINA KÜBERRELV Ühtlasi on ukrainlased süsteemselt loonud oma häkkerite „IT-armee“, mis võitleb digitaalselt Venemaa üksustega. Sellesse kuulub nii palgalisi IT-insenere kui vabatahtlikke üle maailma. Ukraina poolel tegutsevad küber- ja infospetsialistid tegelevad nii teenuse keelamise rünnakutega Venemaa ametlikele saitidele kui ka luureteabe kogumise, desinformatsiooni vastu võitlemise ja üldiste sõnumite saatmisega. Väidetavasti ulatub Ukraina nn infovägede suurus 150 000 inimeseni. Ukraina on teinud silmapaistvat tööd mitmel digitaalsel rindel. Igal Ukraina regioonil on sotsiaalmeedia kanalid, mida pidevalt uuendatakse, neis on süstematiseeritud ja täpne teave. Ukraina linnapeade, valitsuse ja rahva vahel on otsekontakt. Zelenskõi räägib populaarsetes videotes iga päev tohutu vaatajaskonnaga. Kaitseminister koostab hommikused ja õhtused briifingud. Nad on otsekohesed ka kaotuste ja tagasilöökide asjus. Nad annavad inimestele tunde, et nad teavad, mida nad teevad. Järjepidev rahva moraaliga tegelemine on oluline rahuajal, saati siis sõjaseisukorras, kus segadust, hirme ja paanikat on mõõtmatult rohkem. Kõik loetletud tegevused aitavad hoida ukrainlaste moraali kõrgel. Seejuures kaasneb oma rahvaga mitmekülgse suhtlemisega veel üks väga sisuline ja vajalik hüve. Infovoog kodanike ja võimude vahel näiteks Telegrami kanalis on võimaldanud Ukraina sõjaväel ja julgeolekuteenistustel koguda luureteavet Vene armee liikumiste kohta. Ukrainlased on avanud spetsiaalselt venekeelsed ja venelastele suunatud kanalid, et õõnestada vene sõdurite ja nende lähedaste moraali ja näidata Moskva tegelikke sõjalisi võimeid (loe: moraalset kaost, planeerimatust, hoolimatust). Need kanalid edastavad teavet vangistatud või hukkunud Vene sõdurite kohta. Samuti avasid ukrainlased vihjeliini murelikele Vene sõdurite vanematele, võimendades ühtlasi lugusid vene sõjaväelaste deserteerumisest ja armetust varustusest. Otseselt pöördusid ukrainlased eesotsas presidendiga vene emade poole, et nad takistaksid oma poegadel Ukraina-vastase sõjategevusega ühinemast. Kui hakkasid ilmuma teated, et suure osa Vene sissetungivast armeest moodustasid alakoolitatud ja ära lollitatud Vene ajateenijad, keskendusid Ukraina infoväed sõjategevuse käigus hukkunud Vene kindralite arvule ja hakkasid avaldama arve – neid on raske kontrollida – inimohvrite kohta Vene poolel. Küberrindel süüdistati Ukrainaga seotud häkkereid eelmise kuu lõpus Venemaa veebisaidi rikkumises, et postitada artikkel, milles viidati Venemaa kaitseministeeriumile, kus öeldi, et peaaegu 10 000 Vene sõdurit on hukkunud ja üle 20 000 haavata saanud. NATO hinnangul hukkus Ukraina sõja esimese nelja nädala jooksul 7000–15 000 Vene sõdurit. Zelenskõi on ka otse pöördunud Vene sõdurite poole, et nad alistuksid, öeldes neile ühes oma pöördumises, et nad „tahavad ellu jääda“, ja lubades, et neid koheldakse hästi.

haritud sõdur MORAALIST ALGAB VÕIT

Ukrainlased on selgelt keskendunud kangelaslikele ja vastupanu iseloomustavatele lugudele. Näiteks jäädvustati videole ukrainlanna, kes seisis silmitsi Vene sõduritega ja pakkus neile päevalilleseemneid, „et vähemalt päevalilled kasvaksid, kui te kõik siin surete“. Teises, kontrollimata kangelasloos virutas kange ukraina proua marineeritud köögiviljade hoidisega alla oma akna taga lennanud vene drooni. Sissetungi esimestel nädalatel ilmus ohtralt artikleid ja postitusi tsiviilisikutest, kes tulid kokku, et valmistada Molotovi kokteile ja küsida endale riigilt relvad, et asuda vaenlase vastu võitlusse. Ukraina sõnumid on keskendunud välis- ja sisetoetuse suurendamisele, kutsudes inimesi üles kasutama kõiki vahendeid, mis võimalik, et Vene väed peatada. Ukraina infoväed levitavad pilte meestest, naistest ja väikestest lastest, kes hoiavad relvi ja lubavad kaitsta maad ka oma elu hinnaga. Üleilmselt on väga populaarsed olnud videod Ukraina põllumeestest, kes veavad traktoritega Vene veokeid ja tanke, millel on kütus lõppenud. 26. märtsil teatas Ukraina uudisteportaal Unian, et „Venemaa ulatusliku sissetungi algusest Ukrainasse on Poltava oblasti politsei kõrvaldanud ebaseaduslikust ringlusest 11 tanki, kaks soomukit, kaheksa kuulipildujat, üheksa automaati, viis vintpüssi, kümme püstolit, umbes 4000 erineva kaliibriga padrunit, 14 granaati ja umbes 200 ühikut muud laskemoona“. Mitmetel samalaadsetel juhtudel on antud irooniliselt teada, et ukrainlased ei pea konfiskeeritud Vene tanke või soomustransportööre maksude jaoks deklareerima.

ÜLEOLEK INFORUUMIS KINDLUSTAB VÕIDU

Vene Föderatsiooni sõjaline doktriin kinnitab informatsiooni ja infotehnoloogia olulisust riigi sõjalises mõtlemises: selleks, et olla edukas füüsilisel lahinguväljal, tuleks saavutada informatsiooniline üleolek inforuumis. Ka venelaste 2010. aasta sõjaline doktriin mainis, et infosõjaga ennetatakse sõjalise jõu kasutamist või kujundatakse pärast sõjalise jõu kasutamist positiivset avalikku arvamust. Sama mõte korratakse üle ka infojulgeoleku doktriinis ja selle alusel VF-i relvajõududes välja töötatud inforuumi kontseptsioonis, kus rõhutatakse, et VF-i kaitsevõime sõltub relvajõudude informatsioonilisest üleolekust inforuumis. Seega on Kremli informatsioonilise sõjapidamise plaan (varasemast) tuttav: desinformatsioonikeskused ja „trollifarmid“ külvavad kaost välisvaenlase ühiskonnas, nagu juhtus USA 2016. aasta presidendivalimistel ja vähemal määral ka 2020. aasta valimistel. Märtsi lõpus kasutasid Kreml või Venemaaga seotud üksused selle sõja esimest deepfake'i ehk süvavõltsingut. See oli video „Zelenskõist“, kes käskis oma vägedel relvad maha panna ja alistuda. Video avastati kiiresti ja kustutati. Väga palju varem, kuid enne Ukraina sissetungi algust 24. veebruaril, valmistas Venemaa pinnast konfliktiks ette. Kreml valmistas ette nn siserinde. President Vladimir Putin ja välisminister Sergei Lavrov on korduvalt ja erinevas sõnastuses rõhutanud, et Ukraina ei ole iseseisev riik, sel puudub õigus suveräänsusele. Ukraina tervikuna, samamoodi nagu Krimmi poolsaar, on orgaaniliselt Venemaa

Ligi 500 välismaist ettevõtet on Venemaalt lahkunud, sealhulgas tehnoloogiahiiglased Google, Facebook, Twitter ja Apple. Mõned on siiski otsustanud jääda

osa ja peab kuuluma Venemaa Föderatsiooni koosseisu. Nad on esitanud argumente selle kohta, miks Ukraina ei peaks üleüldse maamunal eksisteerima. Totaalse ajupesu käis ja käib tänini kõigis Vene sotsiaalmeediakanalites, televisioonis ja uudisteväljaannetes. Juba nädalaid enne esimeste tankide veeremist üle Ukraina piiri õhutasid mõjutajate, trollide ja robotite armeed Hiina päritolu sotsiaalmeediakanalis TikTok Ukrainavastaseid meeleolusid, samal ajal kui Kremli kontrolli all olevad meediaväljaanded tampisid venelaste ajju narratiivi ukrainlastest kui natsidest ja bandeeralastest ning väitsid, et Ukraina riik tuleb tervikuna „denatsifitseerida ja demilitariseerida“. Seejuures jäi Venemaa ise tõsimeeli uskuma oma propagandat, et Ukraina alistub 48 tunni jooksul. Kreml ei pidanud võimalikuks, et Ukraina osutab vastupanu või üleüldse suudab seda osutada. Võimalik, et president Putin on nüüdseks, pärast mitmekümne aasta pikkust diktaatoristaaži, omandanud ka oma eelkäija Stalini kombed ega soovi eriteenistustelt kuulda sõnumeid, mis ei lange kokku tema ettekujutuse ja maailmapildiga. Teisisõnu, tervislik on presidendile raporteerida ainult nn häid uudiseid.

TÄIELIK TSENSUUR

Kuna esimestel sõjanädalatel sai kiiresti selgeks, milline korralagedus, planeerimatus ja abitus Vene armees valitseb, asus Venemaa kiiresti tegutsema, et vastav info ei 4/2022

HArITUD SÕDUr jõuaks Venemaal laiade massideni. Kreml piiras riigisiseselt välismeedia tegevust, sulges Venemaa kolm viimast sõltumatut meediaväljaannet, keelas suuremad sotsiaalmeediaplatvormid, lõi uued seadused riiklikku propagandat trotsivate ajakirjanike vastu ja nõudis sõja nimetamist „sõjaliseks erioperatsiooniks“.

naiste ja laste põlenud surnukehadest olevat ukrainlaste sihilik lavastus, mis pidavat õhutama venevastast hüsteeriat maailmas. Kremli üks alati käepärast olevatest narratiividest on venelaste kiusamine ja austusest ilmajätmine, kuigi tegelikult olevat vene rahvas äärmiselt rahuarmastav ja vabastanud maailma fašismist ja/või natsismist.

Tulemuseks on, et Venemaa avalikkusel on väga vähe võimalusi saada toimuvast tõepärast infot. Moskva on kriminaliseerinud igasuguse avaliku vastuseisu sõjale, selle kritiseerijaid ähvardab kuni 15aastane vangistus. Seejuures ei tohi sõda Venemaal üldsegi sõjaks nimetada – Venemaa ei sõdi praegu ühegi riigiga –, Kreml leiutas sõjale uue nimetuse: erioperatsioon.

Vähemasti siseriiklikult on Kremli valelikud inforünnakud ja -manipulatsioonid mõjusad. Kallaletung Ukrainale on Vladimir Putini populaarsust suurendanud. Levada keskuse sõja alguse järel tehtud arvamusuuring näitas, et Putini tegevust Ukrainas toetab 83 protsenti venemaalastest. Veebruari alguses oli selliseid inimesi 71 protsenti. Presidendi samme ei kiida heaks kõigest 15 protsenti venelastest, veebruaris oli niisuguseid „reetureid“ 27 protsenti.

Samal ajal õigustatakse „erioperatsiooni“ Vene avalikus inforuumis kõigiti, demoniseeritakse Ukrainat ja selle elanikke, rõhutatakse järjepidevalt, et Ukraina riigil ei ole vähimatki eluõigust ja et Ukrainas elavad natsid. Natsil on aga venelaste kultuurimälus tähendus, mis võimaldab sellist isikut kohtuta tappa. Seega, Ukrainas tsiviilisikuid hukkavatel vene sõduritel ei saa olla moraalseid kõhklusi naiste, laste ja vanurite tapmisel, sest ukrainlased on natsid. Samas eitab Kreml, nagu paljudel varasematelgi kordadel, ukraina tsiviilelanike elajalikke tapmisi. Kaadrid

Ajalugu pöördumatult muutnud Vladimir Iljitš Uljanov sedastas kurikuulsa tõdemuse, et piisavalt tihti korratud valest saab tõde. Ja kuigi seltsimees Lenin tuli selle väitega välja sadakond aastat tagasi, kehtib see tänini. Mitmeid kordi esitatud infot peavad kuulajad ja vaatajad sageli tõesemaks kui täiesti uut teavet. Seepärast pasundavadki kõik Kremli-meelsed infokanalid järjepanu sellest, et Ukraina armee, st natsid, lavastavad süstemaatiliselt venelasi süüdi tsiviilisikute tapmises.

HArITUD SÕDUr Märtsis toimunud, laialdaselt hukka mõistetud Venemaa rünnak ümberpiiratud Mariupoli linna sünnitusmajale oli Moskva väitel samuti lavastus. Kremli teatel korraldasid rünnaku ukrainlased ja rasedad naised, kes fotodel rusude seest välja kanti, olevat olnud „näitlejad“. Rünnakus vigastada saanud rase ukrainlanna kaotas hiljem oma lapse ja suri, kuid teist, verise näoga pildistatud suunamudijat Mariana Višegirskajat kiusati internetis pärast seda, kui Venemaa oli süüdistanud naist raseduse teesklemises. Vene saatkond Suurbritannias teatas, et Višegirskajal on fotol väga realistlik meik, haigla ei töötanud pikka aega ja seda kasutas „neonatside“ (loe: Ukraina) sõjavägi. Twitter kustutas postitused. Hiljem esines Višegirskaja venemeelses videos, milles Vene saatkond Genfis teatas, et Ukraina sõdurid hõivasid sünnitusmaja ja mingeid õhurünnakuid ei toimunud. Arvatakse, et ta on üks tuhandetest ukrainlastest, kes viidi Ukrainast vägivaldselt Venemaa valduses olevale territooriumile.

UKRAINA VÕIDAB INFOSÕJA LÄÄNERIIKIDES

Ukraina võib infosõja võita, kuid eeskätt läänes. Venemaa on teadlikult suunanud oma teabeoperatsioonid peamiselt Indiale, Hiinale, Aafrikale ja Lõuna-Aasia riikidele. Väljaspool läänt avaldab Venemaa sõnum endiselt mõju. Sõja venimisel võib Ukraina väsimuse tõttu infosõjas üle-

kaalu kaotada. Maailma avalikkusel võib tekkida väsimus nii koletust sõjainfost kui ka sanktsioonidest, mida peab aina täiendama, sest Kreml jätkab ukrainlaste tapmist seni, kuni raha jätkub. Seetõttu peab Ukraina üleilmset avalikkust ja inforuumi pidevalt üha uue infoga üllatama. Maailmas toimub samaaegselt ka palju muid sündmusi ja samamoodi nagu Ukrainas, hukatakse ka Aafrika sõjakamates riikides iga päev tsiviilisikuid. Seega on Ukraina suurim oht lääneriikide elanikkonna huvi kadumine ukrainlaste kannatuste vastu. KASUTATUD ALLIKAD: 1) 83 protsenti venemaalastest toetab Vladimir Putini tegevust Ukrainas: Indicators – Levada-Center 2) Ukrainal on infosõjas edumaa: Ukraine has upper hand in information war, but Russia eyes a long game | The Times of Israel 3) Roman Hrõbov naasis Ukrainasse: „Vene sõjalaev, idi na***i!“ fraasi autor pääses Vene vägede käest - Delfi 4) VF-i sõjaline doktriin: Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://static.kremlin.ru/media/events/files/41d527556bec8deb3530.pdf 5) VF-i sõjaline doktriin: Military Doctrine of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: http://kremlin.ru/supplement/461 6) VF-i informatsioonilise julgeoleku doktriin: Doctrine of Information Security of the Russian Federation. [Võrgumaterjal] Leitav: https://www.mid.ru/en/foreign_policy/ official_documents/-/asset_publisher/CptICkB6BZ29/content/id/2563163?p_p_ id=101_INSTANCE_CptICkB6BZ29&_ 101_INSTANCE_CptICkB6BZ29_ languageId=en_GB

Üleilmselt on väga populaarsed olnud videod Ukraina põllumeestest, kes veavad traktoritega Vene veokeid ja tanke, millel on kütus lõppenud

AMAURY LAPORTE/FLICKR

VäGIVALLATU VASTUPANU

VENEmAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAmINE JA VäGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: JärELDUSED JA SOOVITUSED ASJAOSALISTELE (4. OSA) Venemaa elanikkonnakeskne sõjapidamine kasutab sarnaselt vägivallatutele tsiviilvastupanuliikumistele elanikkonna jõudu ja protestipotentsiaali. See on jõud, mida saab võimendada ja võimestada nii heatahtlikel kui ka alatutel eesmärkidel.

Tekst: dr MACIEJ BARTKOWSKI, Johns Hopkinsi ülikool

remli harrastatav elanikkonnale keskenduv sõjapidamine Lääne demokraatlike riikide vastu on suhteliselt odav, väldib otsest sõjalist vastasseisu ja on seni olnud vägivallatut laadi. See on suunatud konkreetselt avatud ühiskonna vastu, et kasutada ära selle uinunud – ent ärkamisvalmis – protestipo-

tentsiaali.

Selles analüüsis käsitletakse TSIVIILVASTUPANU võitlusviisina, mis kasutab erinevaid vägivallatuid, tavainimeste juhitud institutsioonideüleseid meetodeid (nt koostööst keeldumine, meeleavaldused, boikotid) ning toetub tsiviilisikute mobiliseerumisele alt üles (isemobiliseerumine) eesmärgiga saavutada võimutasakaal ja konkreetse võitluse poliitilised eesmärgid. Tsiviilvastupanu erinevad vormid rakenduvad vaatamata sellele, milliseid repressiivseid karistusmeetmeid vastane kasutab.

KREML ÜRITAB ÄRA KASUTADA RAHVA PROTESTIPOTENTSIAALI

Venemaa on teinud oma järeldused värvilistest revolutsioonidest, Araabia kevadest ja poliitilistest protestidest Ukrainas aastatel 2013–2014. Uskudes siiralt, et tegu oli väliste jõudude korraldatud revolutsioonidega, hakkas Putini režiim kavandama viise, kuidas selliseid revolutsioone sepitseda ning kujundada lähinaabruses ja kaugemalgi rahvale tuginevaid destabiliseerivaid jõude. Samal ajal rakendati ennetava meetmena omaenda rohujuuretasandi liikumisi, et takistada sarnaste stsenaariumide toimumist Venemaal.

ELANIKKONNAKESKSE SÕJA all mõistetakse sellist tüüpi hübriidsõda, mille käigus kasutatakse laialdaselt mittesõjalisi meetodeid ja vahendeid, mis on suunatud vastase ühiskonnale ja manipuleerivad selle protestipotentsiaaliga. Eesmärk on külvata rahulolematust, laiendada eelarvamusi ja süvendada ühiskondlikke lõhesid. Sageli tuuakse inimesi tänavatele ja tekitatakse proteste erimeelsustele toetuvate probleemide ümber. Sellised ühiskonnale suunatud mittesõjalised ohud ja rünnakud muudavad sõjalised vastumeetmed ebaoluliseks.

4/2022

VäGIVALLATU VASTUPANU KODANIKE OSAVÕTMATUS SOODUSTAB VENEMAA HÜBRIIDSÕDA

Rahvale keskenduvas sõjapidamises kasutatakse ära vaenlase ühiskondlikke nõrkusi. Sellised nõrgad kohad ei seisne tingimata polariseerumises ja erakondlikus erimeelsuses – need on demokraatliku süsteemi olemuse tõttu alati olemas –, vaid pigem kodanike väheses mobiliseerituses, nõrgas organiseerituses ja võrgustikesse liitumises rohujuuretasandil ning napis poliitilises hariduses.

VENEMAA DESTABILISEERIMISKATSED EBAÕNNESTUVAD MOBILISEERITUD JA VALVSAS KOGUKONNAS

Venemaa katsed kasutada demokraatlikes riikides ära sealset protestivalmidust on läbi kukkunud just seal, kus neid ootab ees valvas ja mobiliseeritud kogukond. Üldiselt teadlikuna sellest, et vägivallatute liikumiste loomiseks tuleb suhelda inimestega silmast silma, olla kogukondlikult aktiivne, luua vastastikune usaldus ja esineda usutavalt, on Venemaa püüdnud Lääne ühiskondade kodanikuaktiivsust mõjutada nii-öelda reele hüppamise teel: liitutakse juba kavandatud meeleavaldustega, mis oleksid toimunud niikuinii. Vägivallatud liikumised ja mobiliseerunud kogukonnad, kes tegutsevad kehtiva majandusliku, ühiskondliku või poliitilise korra vastu, seisavad tihti vastakuti pigem omaenda kui mõne välisriigi valitsusega. Nad lihvivad vägivallatu organiseerimise oskusi sageli võimsa riikliku süsteemi vastu, mis on omakorda pühendunud kehtiva korra kaitsmisele ja valmis rakendama aktivistide vastu keerukaid avalikke või varjatud meetmeid. Paradoksaalsel kombel on just sellistel aktiivsetel kogukondadel – näiteks kohalikul kogukonnal Ukrainas Harkivis või USA Baltimore’i mustanahaliste kogukonnal – parem ettevalmistus jääda otsustavaks ja valvsaks ning mobiliseeruda tõhusalt ka välisriikide juhitud hübriidohtude ja rünnakute vastu.

KREMLI ELANIKKONNAKESKSE SÕJAPIDAMISE VASTU AITAB TÕHUSALT VÕIDELDA RÜNDAVA JA KAITSVA OLEMUSEGA TSIVIILVASTUPANU

Ühiskond saab end hübriidsõja ohtude vastu kaitsta ka nii, et kasutatakse strateegiliselt ära tsiviilvastupanu organiseerimisjõudu, sealhulgas tugevdatakse selle kaitsvat ja ründavat võimet. Kaitsevõimet hübriidsõja riskide ja ohtude vastu aitavad tugevdada järgmised võtted: rakendatakse demokraatia ja inimõiguste edendamise liikumiste ning tsiviilvastupanu praktikute potentsiaali, et juurutada tõenduspõhiseid ja tõest teavet levitavaid tegevusi; kujundatakse ühtsust; luuakse liite, julgustatakse vägivallatut mobiliseerumist, rajatakse selleks vajalik taristu, tugevdatakse kodanikuaktiivsuse kultuuri ning edendatakse tsiviilvastupanu teemalist haridust. Tsiviilvastupanu meetodite ja oskuste abil saab jõuda ründava riigi rahvani ning suurendada vägivallatute osalejate ja tegevuste arvu, millega ründav režiim peab võitlema. Lisaks tuleb samal ajal tugevdada avatud ühiskondade ja demokraatlike riikide sisepoliitika, rahvusvaheliste suhete ning kaitsestruktuuride võimet rakendada tsiviilvastupanul põhinevat organiseerumist ja tegevusi. 42

4/2022

ETTEVALMISTATUD TSIVIILVASTUPANU KAITSEB DEMOKRAATLIKKU RIIKI NII SISE- KUI KA VÄLISOHTUDE VASTU Kaitsva ja ründava tsiviilvastupanu oskuste pikaajaline kasutegur ei seisne ainult ühiskonna võimes pakkuda jõulist vastust hübriidsõja ohtudele. Organiseerunud ja sõltumatu kodanikuühiskond soodustab ka riigisisest demokraatiat ja kaitseb demokraatia tagasilanguse eest. Teisisõnu, mida suurem on ühiskonna võime kaitsta end hübriidsõja vastu, seda vastupidavam on ühiskond ka muude riigisiseste ja -väliste ohtudega toimetulekul.

KONKREETSED SOOVITUSED ASJAOSALISTELE Demokraatlike ühiskondade üldist valmisolekut hübriidsõjaks saab tublisti parandada. Käesolevas uuringus antakse soovitusi, kuidas asjaosalised saavad edendada tsiviilvastupanu teadmisi, oskusi ja võimeid, mis suurendavad ühiskonna ja riigi üldist valmisolekut rakendada hübriidsõja vastu võitlemiseks vägivallatuid meetmeid.

POLIITIKA JA KAITSE PLANEERIJATELE

Strateegiate kujundamisel Venemaa hübriidsõja vastu on kasulik, kui kaitseplaneerijad, julgeolekueksperdid ja poliitikakujundajad tutvuvad põhjalikult tsiviilvastupanu võimaluste ja vahenditega. Pikaajalisi lahendusi hübriidkonflikti ja elanikkonnale keskendatud sõjapidamise vastu, mis põhineb Kremli soovil rakendada rahva protestipotentsiaali, on võimalik rajada demokraatlike ühiskondade tugevustele ning mobiliseerumis- ja organiseerumisvõimele. Riigi tasandil võib valitsus lõimida tsiviilvastupanu strateegia väljatöötamise ja planeerimise protsessi oma iga-aastastesse sõjalistesse ning kaitseplaanidesse ja -harjutustesse. Institutsioonid ja organisatsioonid, mis vastutavad riigikaitse ja kollektiivse julgeoleku, sealhulgas hübriidsõja ohtudega tegelemise eest, võiksid oma ressursse ühendades luua planeerimis- ja rakkerühmi, mis töötaksid koos elanikkonnaga, et suurendada ühiskonna vastupanuvõimet, soodustada kollektiivseid ja rohujuuretasandi algatusi, mille abil võidelda välismaiste hübriidohtude vastu.

KOHALIKELE OMAVALITSUSTELE

Tsiviilvastupanu osutatakse sageli kohalikul tasandil, sest ühiskondlik vastupanuvõime algab ja kujuneb just mobiliseerunud kohalikest kogukondadest. Teadaolevalt on kogukonnad ka Venemaa hübriidsõja sihtmärgiks1. Seega on kohalikel omavalitsustel nii elanikkonnakaitse kui ka tsiviilvastupanu planeerimisel ja ettevalmistamisel eriti kaalukas roll. Kohalikud omavalitsused saavad panustada side- ja tsiviiltaristusse ja avada teabekeskusi, et edendada teadmisi tsiviilvastupanust ning parandada võimet ja oskusi seda organiseerida. Selliste teabekeskuste ülesanne võiks olla kriisiteabe haldamine, et võidelda omavalitsusega seotud valeuudiste, kuulujuttude ja vandenõuteooriate vastu (nagu Pizzagate’i intsidendis2, mis oli suunatud ühe Washingtoni äri vastu USA presidendivalimiste eelõhtul). Kohalikud omavalitsused saavad luua ka kohalikke kodanikuühiskonna ja avaliku sektori partnerlusvõrgustikke,

ALISDARE HICKSON/FLICKR

VäGIVALLATU VASTUPANU

et suurendada tsiviilvastupanu võimet ning koordineerida teabe jagamist, avalikke teadaandeid ja kommunikatsiooni hübriidohtude ja võimalike kogukondlike vastumeetmete kohta. Selline kogukondlik lähenemine hõlmaks näiteks kohalikke kodanikuühiskonnaorganisatsioone, aktiviste ja meediaväljaandeid, haridusasutusi ning avalik-õiguslikke asutusi ja erasektorit, sealhulgas hädaabiteenistust ja kohalikku transpordivõrgustikku.

AVALIK-ÕIGUSLIKULE MEEDIALE, KULTUURIORGANISATSIOONIDELE JA MEELELAHUTUSTÖÖSTUSELE

Meedia, kultuuriorganisatsioonid ja meelelahutussektor saavad tsiviilvastupanu edendada eri vormides, sealhulgas luua filmisarju, kirjutada uudiseid, arvamuslugusid ja artikleid kohalikku, piirkondlikku või üleriigilisse ajakirjandusse ja meediasse. Sellistes uudistes saab esile tõsta lugusid vägivallatutest rohujuuretasandi tegevustest ja nende õppetundidest, mis aitavad kodanikuühiskonda mobiliseerida, luua liite ja kaasata üldsust vastupanuvõitluse tegevustesse. Vägivallatut ja õigustel põhinevat aktivismi saab propageerida popkultuuri sümbolite, muusika, kunsti, laulude ning avaliku ja tänavateatri abil. Oluline on tutvustada sageli unustatud vägivallatu vastupanu tegevusi oma riigi ajaloost, kampaaniaid ja liikumisi ning nende püsivat tähtsust demokraatlike põhimõtete kujundamisel ja kaitsmisel nii riigisiseste kui ka välisohtude vastu.

VABAÜHENDUSTELE, KODANIKUHARIDUSE JA KOOLITUSE EDENDAJATELE, ERAFONDIDELE NING AKADEEMILISTELE RINGKONDADELE

Laialdase kodanikuhariduse ja aktiivse kodanikuühiskonnaga riigid nagu Põhjamaad on rahvale keskendatud hübriidsõja ja selle vahendite – desinformatsiooni, vandenõuteooriate ja propaganda – suhtes vähem haavatavad.

Et tugevdada kodanikuühiskonna suutlikkust tõrjuda autoritaarse hübriidsõja ohte ja rünnakuid, on eriti tähtis roll just vabaühendustel koos koolitajate ja haridustöötajate võrgustikega. Samuti avalik- ja eraõiguslikel haridus- ja teadusasutustel, kelle võimuses on korraldada või edendada üldist ja eriharidust tsiviilvastupanu kohta. Tsiviilvastupanuharidus aitab parandada olukorrateadlikkust ja vastupanu strateegiat, kommunikatsiooni, küberturvalisuse ning üldise turvalisusega seotud kirjaoskust. Selline haridus – olgu silmast silma suhtluse või e-õppe vormis – võib hõlbustada aktivistide teadmiste ja oskuste jagamist ning praktilist koostööd kohalikul, riigi ja riikidevahelisel tasandil. Riiklikud ja mitteriiklikud rahastajad, sealhulgas toetusi jagavad fondid, saavad toetada tsiviilvastupanu, võttes omaks selle perspektiivi3 või mõtteviisi4. Sel moel mitte üksnes ei tunnistata, et erinevad vastupanus osalevad tegutsejad on poliitiliste ja ühiskondlike muutuste peamised edasiviijad, vaid – mis veelgi tähtsam – soodustatakse paindlike rahastamismehhanismide loomist ja muu mitterahalise abi osutamist. Selliselt toetatakse ühiskonna vastupanuvõimet ja kodanikuühiskonna suutlikkust korraldada kollektiivseid ning sõltumatuid tegevusi. Lõpuks saavad vabaühendused selgitada ja populariseerida tsiviilvastupanu represseeritud kogukondades, dokumenteerides metoodiliselt vägivallatuid tegevusi, milles mõned nende kogukondade liikmed osalevad või mida nad korraldavad. Hübriidsõja rünnakute all olevale ühiskonnale võib kohalikus keeles avaldada kodanikukäsiraamatuid, näiteks „Tsiviilvastupanu käsiraamat ukrainlastele“5. See käsiraamat, millega kogutakse teavet vägivallatu vastupa4/2022

VäGIVALLATU VASTUPANU nu tegevuste kohta Venemaa okupatsiooni vastu Krimmis ja Donbassis, aitab teavitada ja inspireerida ning panna mõistma, et rõhututel on näiliselt võimsamatele vastu astumiseks muidki alternatiive peale vägivalla6.

TSIVIILVASTUPANU AKTIVISTIDELE DEMOKRAATLIKES JA MITTEDEMOKRAATLIKES RIIKIDES

Autoritaarsete režiimide juhitud hübriidsõja eesmärk on süvendada ühiskonna lõhestatust ja õõnestada demokraatlikke riike. Tavaliselt keskenduvad aktivistid oma riigis toimuvale, jättes tähelepanuta välised ohud, mis võivad sageli tunduda kauged ja kohalikus kontekstis tähtsusetud. Kuid aktivistidele, kes sageli võitlevad omaenda represseeritud kogukondade õiguste eest ning seisavad põhimõtteliselt vastu ebaõiglusele, diskrimineerimisele ja vägivallale, võib olla kasulik näha kohalikku võitlust avaramas vaates. Selline universaalsem käsitlus aitab mõista, kuidas on seotud kohalikud ja riigisisesed sündmused ja nende nimel toimuv rohujuuretasandi mobiliseerimine ning autoritaarsete režiimide korraldatavad vaenulikud hübriidsõjad eesmärgiga suurendada ühiskonnas pingeid, provotseerida konflikte ning õõnestada usaldust valimisprotsessi ja demokraatliku õigusriigi põhimõtete vastu. Kõige selle teadvustamine aitab kohalikel aktivistidel mõista hübriidsõjast tulenevat ohtu oma riigi kodanike õigustele ja ühiskondlikule õiglusele. See omakorda võib stimuleerida tööd sobivate tsiviilvastupanu strateegiate ja taktikatega, mida saab rakendada kohalikul tasandil ja kohalike ressursside abil. Samuti saab nii elavdada avalikku arutelu vajaduse üle luua kodanikuühiskonna ja riigi tihedam partnerlus tsiviilvastupanu valdkonnas, et olla ühiselt ja ühtselt hübriidsõjaks valmis ja seda vaatamata asjaolule, et rohujuuretasandil rakenduv tsiviilvastupanu ei ole alati kooskõlas valitsuse tegevusega ja õigupoolest kasutatakse seda sageli ka valitsuse enda vastu. Eelkõige USA-s – rohkem kui teistes demokraatlikes riikides – valitseb aktivistide seas ja mobiliseerunud vähemuskogukondades tugev usaldamatus valitsuse vastu. Samal ajal arvab enamik ameeriklasi, et nad ise suudaksid lahendada riiklikke probleeme valitsusest paremini7. Siiski võivad tsiviilvastupanu liikumises osalejad ja riik leida ühisosa oma soovis kaitsta ühishüvesid, sealhulgas kaitsta demokraatlikke põhiväärtusi ja põhimõtteid välise sekkumise eest. Sageli peavad aktivistid oma tegevust ja proteste sügavalt patriootiliseks teoks, millega tahetakse riiki, selle institutsioone ja ühiskonda tervikuna paremaks muuta – isegi juhul, kui tegutsetakse valitsuse või mõne selle konkreetse poliitika vastu. Niisugusele elutervele riigimeelsele hoiakule tuginedes ja seda soosides saab luua kodanike ja valitsuse tugevama partnerluse, et olla valmis välisriikide algatatud rahvale keskendatud ohtudeks, olenemata sellest, milline erakond on võimul. Teine tähtis keerdküsimus tsiviilvastupanu korraldajatele ja demokraatia aktivistidele on see, kuidas edendada tõde, inimõigusi ja demokraatlikke väärtusi ajal, kui liberaaldemokraatlikud riigid on sisemise rünnaku all. Illiberaalsete mõtete ja võtete levik demokraatlikes riikides aitab Putinil ja tema semudel oma valitsemist legitimeerida ja 44

4/2022

hübriidsõda pidada. Aktivistid peaksid avalikus arutelus rõhutama inimõiguste ja tõe seost. Riigi valesid võib pidada võrdseks repressioonide ja õiguste rikkumisega. Sellest lähtuvalt ei ole avalikku tõde ilma inimõiguste austamiseta ega inimõigusi, ilma et riik oleks oma kodanike vastu aus. Praktilises mõttes kehastavad õigustel põhinevad vägivallatud liikumised, mis tuginevad mittediskrimineerimise, repressioonideta ja vägivallatu suhtumise põhimõtetele, liberaalseid väärtusi. Selliste liikumiste aktivistid saavad edendada paljudele inimestele omaseid ja kergesti mõistetavaid eesmärke. Selles mõttes võiksid korruptsioonivastased liikumised või kampaaniad (olgu kohalikul või riigi tasandil) olla ühendav muutusi edendav jõud. Säärased kampaaniad peavad pakkuma konkreetseid näiteid korruptsioonist tuleneva ebaõigluse kohta. Samuti ei tohi aktivistid piirduda negatiivsete sõnumitega (nt nõue vallandada korrumpeerunud ametnik), vaid tuleb esitada ka positiivseid visioone (nt loovad organiseerunud ja mobiliseerunud kodanikud uue läbipaistvuse ja avaliku vastutuse süsteemi). Sellised rohujuuretasandi korruptsioonivastased tegevused seavad läbipaistmatu, pettuse ja tsentraliseeritud autoritaarse valitsemise süsteemi kahtluse alla, nõudes, et riik jagaks poliitilist võimu kodanikuühiskonnaga või nihutaks seda tema poole. Lõpuks peavad Kremli hübriidsõja vastu võitlevad aktivistid rakendama alati ettevaatusabinõusid, mis sarnanevad nendega, mida kasutatakse valeliku autoritaarse režiimi vastu tema kodumaal. Sobiv näide on rühmituse Resisters (Vastupanijad) nüüdseks eemaldatud Facebookilehekülg, mille loojaks peetakse Venemaa internetiuuringute ametit8 – sedasama asutust, mida süüdistas eriprokurör Robert Mueller. Viis seaduslikku aktivistide rühma liitusid Resistersiga, et korraldada Washingtonis toimuma kavandatud ürituse „Unite the Right“ vastu meeleavaldus „No Unite the Right 2 – DC“ 9. Need rühmad ei kahtlustanud Resistersi lehe omanikke kurjades kavades ega olnud piisavalt hoolsad, jättes esitamata küsimused, mida nad esitaksid silmast silma kohtudes inimesele, kes kutsub neid esimest korda appi protestiüritust korraldama: Kes on need inimesed, kes paluvad mul kaasa lüüa? Keda nad esindavad? Millel põhineb nende legitiimsus? Kas keegi on nendega isiklikult kohtunud ja saab neid käendada? Mis on nende eesmärgid? Kuidas ma tean, et oleme samal poolel (et nad jagavad minu eesmärke ja väärtusi) ning nad on pühendunud pikaajalisele võitlusele? Kas nad tulevad ka ise tänavale ja ühinevad protestiga? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis kuidas ma nad ära tunnen? Kas võin oodata neilt solidaarsust ja kas nad toetavad mind, kui mind represseeritakse? Need on kõige lihtsamad küsimused, mida aktivistide rühmad võiksid esitada endale ja seega ka oma anonüümsetele digivestluskaaslastele, kes püüavad neid kaasata pealtnäha asjakohasesse ettevõtmisse. Teisisõnu peavad aktivistid rakendama provokaatorite vastu digiruumis samu või vajaduse korral muude-

VäGIVALLATU VASTUPANU tud ja uuendatud võtteid, mida kasutatakse tänavatel. Nagu mujalgi, peavad nad jääma ka internetis valvsaks provokatsioonide ja lavastuste suhtes, mida teevad vaenulikud (kodu- või välismaised) jõud, kes teesklevad võitlevat samade eesmärkide eest. Kui aktivistid näevad võimaliku pettuse läbi, saavad nad kujundada paralleelse konstruktiivse tegevuse strateegia, mille abil võtta autoritaarne vahend enda kasutusse ning rakendada seda oma eesmärkide ja väärtuste edendamiseks. Eespool viidatud Facebooki-lehe kaudu korraldatud pettuse puhul nihkus võltsimise ja manipuleerimise ning rohujuuretasandi eheda tegutsemise tasakaal viimase kasuks, ehkki aktivistidel ei olnud mingit strateegilist eesmärki. Rohujuuretasandi tegutsejad, kes kampaania killustamise hirmus ei tahtnud luua samal teemal veel üht lehekülge10, liitusid ja võtsid lõpuks võltsitud lehe üle.

riigi toel toodetavad laiatarbemeedia lood ja filmisarjad, milles esitatakse ajaloolisi lugusid tsiviilvastupanust ja vägivallatutest kampaaniatest. Näidatakse seoseid vägivallatu organiseerumise traditsiooni ja tänapäevaste stsenaariumide vahel, kus kodanikud ei reageeri välisriigi varjatud rünnakutele relvastatud kampaaniatega, vaid pigem loominguliste vägivallatute kampaaniatega, kasutades laia vägivallatu vastupanuvõitluse arsenali; riiklikud, piirkondlikud ja üleilmsed küsitlused, kus uuritakse inimeste valmisolekut osaleda vägivallatus vastupanus ja nende eelistatavaid konkreetseid vägivallatuid tegevusi vastuseks konkreetset tüüpi hübriidrünnakutele; piiriülese partnerluse ja piirkondlike keskuste loomine hübriidohtude ja hübriidrünnakute vastaste lahendustega tegelemiseks, et kasutada ära tsiviilvastupanu strateegiaid ja teadmisi rohujuuretasandi mobiliseerimisest ja organiseerumisest.

Ometi kaotasid rohujuuretasandi osalejad mõnevõrra legitiimsust, sest olid jätnud partnerite kontrollimise kodutöö tegemata. Nende naiivsus ja ettevalmistamatus tuli ilmsiks just protsessi, mitte lõppeesmärgi kaudu. Kui nad oleksid avastanud lehe omanike kurjad kavatsused kohe ning astunud seejärel strateegilisi ja teadlikke samme lehe ülevõtmiseks ja selle originaalse sisuga täitmiseks, oleks neil olnud palju tugevam positsioon meeleavalduse toetamiseks ning oma tegevuse legitimiseerimiseks.

Need rakenduseesmärgid aitavad mõõta, kui hästi on tsiviilvastupanu teadmised ja tavad ühiskonnas ning riigi ja kodanikuühiskonna institutsioonides omaks võetud. Need pakuvad kasulikke käsitlusviise, et üldsuses populariseerida ja julgustada tsiviilvastupanu, mis omakorda võib anda teavet sobiva riikliku poliitika kujundamise ja rakendamise kohta.

Sageli kasutavad nappide ressurssidega aktivistid riigi taristut – riigi kontrolli all olevaid koole, tehaseid või ülikoole –, muutes need autentse rohujuuretasandi vastupanuliikumise pesaks. Sama saab teha võõraste kasutajate loodud veebiplatvormidega. Kui aktivistid rakendavad kontrolliprotsessi ja avastavad manipuleerimise, saavad nad hõivata algul pahatahtlike osalejate omanduses olnud ressursse ning kasutada neid ehtsate ja heade eesmärkide edendamiseks.

Tõhus vastus Venemaa hübriidsõjale peab märkimisväärselt hõlmama tsiviilelanikkonda. Selleks et ühiskond oleks seda tüüpi võitluseks valmis, peab ta olema väga hästi kursis tsiviilvastupanu ja vägivallatute liikumiste dünaamikaga. Vägivallatut mobiliseerimist ja tsiviilvastupanu puudutavad teadmised ja oskused on hädavajalikud, et anda hübriidsõjale jõuline vastus, ning need on ka olulised sammud, et tõrjuda avatud demokraatlike ühiskondade vastu suunatud varjatud ja avalikke autoritaarseid rünnakuid.

TSIVIILVASTUPANU VALMISOLEKU MÕÕDIKUD Tuleks kehtestada mõõdikud, et hinnata riigi valmisolekut hübriidohtudeks ja rünnakuteks. Kodanikuühiskonna ja riigi esindajad võivad tsiviilvastupanuvõimekuse ja -valmiduse arendamise osana kaaluda muu hulgas järgmisi näitajaid: 1) valitsuskriitilise ja valitsusest sõltumatu vägivallatu aktivismi ja kodanikuosaluse taseme märgatav tõus kohalikul ja üleriigilisel tasemel; 2) riiklikesse kaitse- ja julgeolekudoktriinidesse ning -poliitikasse lisatud sõnaselged viited tsiviilvastupanu strateegiatele; 3) tsiviilvastupanu kavandamise ja hübriidohtude vastu mobiliseerimise institutsionaliseerimine kindlates valitsusasutustes, millele on määratud eelarve ja töötajad; 4) riiklikult toetatud õppekavade väljatöötamine ja tsiviilvastupanu hariduse pakkumine kõikidel haridusastmeil, kus kajastub kursuste ning seda teemat õpetavate ekspertide ja praktikute ning kursusi läbivate üliõpilaste arvu kasv; 5) selliste riiklike ja kohalike õppuste ettevalmistamine ja läbiviimine, kus matkitakse hübriidrünnakuid ja vastumeetmeid, mis lõimivad tsiviilvastupanu valdkonna teadmisi ja praktikat;

ALLIKAD: 1.

Selina Wang, “Dozens of Russian ‘Imposter Accounts’ run by Kremlin-backed Agency posed as US News Outlets on Twitter, Study Finds”, Independent, 7 December, 2017. 2. Gregor Aisch, Jon Huang and Cecilia Kang, “Dissecting the #PizzaGate Conspiracy Theories”, New York Times, December 10, 2016. 3. Hardy Merriam, “A Movement-centered Support Model: Considerations for Human Rights Funders and Organizations, Part II”, ICNC Minds of the Movement, May 21, 2018. 4. Maria J. Stephan, Sadaf Lakhani and Nadia Naviwala, “Aid to Civil Society: A Movement Mindset”, United States Institute of Peace, February 23, 2015. 5. “A manual on nonviolent resistance for Ukrainians”, Center of Strategic Research, August 15, 2016. 6. Maciej Bartkowski, “Manifesto of Civilian-led Nonviolent Defense and Resistance for Ukraine”, VoxUkraine, March 8, 2015. 7. “Beyond Distrust: How Americans View Their Government”, Pew Research Center Report, November 23, 2015. 8. Kate Conger and Charlie Savage, “How Fake Influence Campaigns on Facebook Lured Real People”, New York Times, August 2, 2018. 9. “Removing Bad Actors on Facebook”, Facebook Newsroom, July 31, 2018. 10. Kate Conger and Charlie Savage, “How Fake Influence Campaigns on Facebook Lured Real People”, New York Times, August 2, 2018.

AUTORIST: Dr Maciej Bartkowski on tsiviilvastupanu ekspert ja dotsent Johns Hopkinsi ülikoolis, kus ta õpetab strateegilist vägivallatut vastupanu. Ta on kirjutanud raamatu „Recovering Nonviolent History. Civil Resistance in Independence Struggles“ (Lynne Rienner, 2013) ja lühiuurimuse „Nonviolent Civilian Defense to Counter Russia Hybrid Warfare“ (Johns Hopkins Kriegeri School, 2015).

4/2022

maailmapilk

NAISED –

SÕDADE VALU JA ILU Värske sõda Euroopa pinnal kogu oma brutaalsuses ja selle juhtnäod tuletavad valusalt meelde nende eelkäijate tegusid ja sõnu, mida eelistatakse mainida vaid harva. Iidsetest aegadest peale on naised olnud vaat et esimene sõjasaak. Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

aiste kallal korda saadetud vägivalda on võimalik käsitleda nii, nagu oleks see midagi iseenesestmõistetavat – sain võõral maal võõra naise kätte ja kasutasin võitja õigust. Paraku ei ole see mõtteviis jäänud sajandite taha. Siinkohal võib meenutada Stalini propagandistile Ilja Ehrenburgile omistatavat üleskutset võtta Saksa naistelt õigustatud tasu. Tagantjärele on püütud seda meest neist sõnadest puhtaks teha, ent samasugune võikus on kirjas Jugoslaavia asepresidendi Milovan Djilase mälestustes kohtumisest Stalininga aprillis 1945, kui, esildised laual, arutati punaarmeelaste vägitegusid Balkanil ja Dostojevskile viidanud Stalin nentis, et naiste tapmine pärast vägistamist ei ole õigustatud. Peaaegu samal ajal, ent teises kohas ei unustatud samuti naistele looduselt antud rolli kallutatud rõhutamist – mitu marssal Georgi Žukovi alluvat on kirja pannud, et väejuhile tegi muret paljude hukkumine kavandatud Berliini ründamises ja ta lohutas kõiki sellega, et küll vene naised sünnitavad hukkujate asemele uued sõjamehed.

AU NAISTELE!

Oli, mis oli, samas saab Nõukogudemaa ajaloost esile tuua kaks sündmust, mis avavad tema juhtide suhtumist naistesse ootamatust küljest. Nagu laiemalt teada, peeti 24. juulil 1945 Moskvas suur võiduparaad, 46

4/2022

millega üllatati lääneliitlasi. Siiski lepiti kokku ühisparaadiks Berliinis, mis toimus 7. septembril 1945. Mõlemal oli kohal marssal Žukov, ent USA ülemjuhataja kindral Eisenhower saatis Berliini vaid oma asetäitja kindral Pattoni. Ometi olid Žukov ja Eisenhower eelnevalt koos vaadanud paraadi, mis toimus Moskvas 12. augustil 1945. Tegu oli nimelt kehakultuurlaste paraadiga, mida oli hakatud korraldama enne sõda ja mis nüüd toimus (viimast korda!) Punasel väljakul. Osales 24 000 sportlast, kelle marss kestis üle nelja tunni ning, mis peamine, oli pühendatud võidule Saksamaa üle ja eesseisvale võidule Jaapani militaristide üle! Tol hetkel võimas ja värskendav üritus. Pealegi peaks olema ütlematagi selge, et see andis just sõjas kannatanud naistele suure võimaluse näidata oma ilu. Sõda veel käis, uued raskused seisid ees, ent sai vähemalt hetkekski särada. Julgen seda Stalini otsust siduda Nõukogudemaa ülejärgmise juhi Leonid Brežnevi otsusega pidada uus ehk järjekorras alles teine võiduparaad Suures Isamaasõjas saavutatud võidu 20. aastapäeval. Vahetult enne seda, 8. mail 1965 ülendati ka 8. märtsil tähistatav rahvusvaheline naistepäev riiklikuks pühaks, silmas pidades „Nõukogude naiste

väljapaistvaid teeneid kommunismi ülesehitustöös ja kodumaa kaitsmises Suure Isamaasõja aastail, nende heroismi ja ennastsalgavust rindel ja tagalas“. Enamik tänaseid naisi vahest ei teagi, et see pidupäev on tegelikult tagantjärele kingitus sunnitud kaasatuse eest sõjas. Lihtsalt toonane ühiskond oli säärane ja ametlik mõtlemine sellele vastav.

UKRAINA – KÕIGE KIUSTE

Niisiis Stalinile meenusid naised, kui sõda oli juba läbi, Brežnevile aga siis, kui tekkis mõte kasutada sõjas saavutatud võitu selleks, et osava propaganda kaasabil suurendada kehtiva režiimi osakaalu maailma asjade otsustamises. Samasugust poliitikat on veelgi edukamalt ja jõhkramalt kasutanud Venemaa XXI sajandi liider Vladimir Putin. Täna teame, et Brežnevi alustatud taktikat süsteemsete Suures isamaasõjas saavutatud võidu 60., 65., 70. ja 75. aastapäeva propagandakampaaniatega (2003–2005, 2008–2010, 2013–2015, 2018–2021) jätkanud Putin kõrbes oma poliitika ja võidupropagandaga sõjas Ukrainaga. Otsustava kallaletungi eelõhtul (21.02.2022) kuulutas Putin küll Ukraina kui riigi üksnes Venemaa bolševike juhi Lenini kunstlikuks kätetööks, ent tegelikkuses oli Ukraina iseseisvuseks küpsem kui kõik teised liiduvabariigid.

PIXABAY

maailmapilk

4/2022

mAAILmAPILK Kõnealuse otsuse tegemise aeg oli mõistagi oluline, ent isegi Eesti, Läti ja Leedu NSV-d ei kuulutanud oma suveräänsusotsustes seda, mida Ukraina NSV ülemnõukogu 16. juulil 1990 – Ukraina kuulutati suveräänseks riigiks oma relvajõudude ja välispoliitikaga ning viitega oma raha kehtestamisele. Otsus, mis kindlasti ehmatas paljusid Lääne poliitikuid ja muutis nad Ukraina suhtes ettevaatlikuks – tasub mäletada, et Ukrainal tuli oma 24. augusti 1991 iseseisvumisotsuse tunnustamist oodata tervelt neli kuud. Ehk siis – enne pidid sündima Venemaa-Ukraina-Valgevene kolmikliit ja SRÜ, kui Washingtonis ja mujal tunnustati Ukraina iseseisvust!? Ukrainal on samasugust seisu – aga kuidas Kreml sellele vaatab? – tulnud oma välispoliitikas järgnenud kümnenditel korduvalt üle elada.

test Kremlile ning kurjuse jätkuvast pealetungist. Juba sõja esimestel päevadel välja löönud ukrainlaste võitlustahe oma maa ja vabaduse kaitseks tõi kõik samamoodi mõtlejad nende selja taha – muutus, millega tuli arvestada kõigil valitsustel. Loetud päevade jooksul teisenes kogu maailm – Ukraina toetamine tähendas vabadust, Kremli toetamine kurjuse jätkumist. Selle kõigi silme ees toimuva muutuse ja ühtaegu uue elumõtte sümboliteks on aga Ukraina naised. Mõistagi Ukraina meeste toel. Esimest korda paljunäinud ja -kannatanud Euroopa ajaloos on siia saabunud masspõgenikena mitte mehed ja ka mitte perekonnad, vaid naised koos lastega.

Enamgi veel – nad on Euroopa pinnal selgelt teretulnud abivajajad, kes saavad küsimata toitu, peavarju, haridust, tööd ja kõike muud eluks vajalikku. Sest kõik teavad – nende mehed jäid koju ja lähevad tagasi koju, et võidelda oma maa ja vabaduse eest, rahu eest kogu maailmas. Võib uskuda, et enamik võõrsile tulnud naistest-lastest pöörduvad tagasi sinna, kuhu jäid mehed, ehk kodumaale, et see uuesti üles ehitada. Rahvusriik ja pere kui selle algrakukese sümbol ning hetkel parima tööjaotuse – mees kaitseb riiki ja kodu, naine lapsi – kehastus on saanud tänu ukrainlannade ajutisele masstulemisele Euroopasse uue hinguse ning on sõjakoledustest hoolimata kõigile suureks meeleülenduseks.

Täna saab öelda, et see on neid rahvusena ja Euroopasse kuuluva riigina üksnes liitnud ning andnud julgust toimetada omapäi isegi siis, kui „maailma vägevad“ pole seda oma Kremliga aetava äri huvides heaks kiitnud.

TEISTMOODI PÕGENIKUD

Putini režiimi katse kaasata Ukraina sealsete Moskva-meelsete poliitikute abil oma Euraasia Liidu projekti vallandas novembris 2013 Euromaidani ehk võitluse riigi Euroopasse kuulumise eest. Järgnes Venemaa sõjaline kallaletung kui osa plaanist allutada Ukraina Moskva otsesele ja kaudsele kontrollile. Vastava plaani avalikustas Kreml alles 15. detsembril 2021, olles eelnevalt oma vägedega Ukraina kolmest küljest sisse piiranud.

2014.–2015. aasta sõjategevusest oli tehtud järeldused, armee ladvik oli vabanenud ja, mis peamine, ka teiste riikide rahvastel oli selgelt villand reeturitest võimurite ja rikkurite pidevatest järeleandmis-

4/2022

PIXABAY

Nagu teada, ei pannud isegi see enneolematu jõudemonstratsioon ukrainlasi kõhklema. Riigi etteotsa omamoodi juhusena ja protestikandidaadina valitud telesõumees Volodõmõr Zelenskõi osutus nutikaks sõjaaja juhiks, kelle ümber koonduti.

mAAILmAPILK

PÕGENIKEVOOG,

PISArAD JA LOOTUS 5. märtsi hommikul kell 6 startis Järvamaalt Türilt kohalike vabatahtlike päästjate algatusel tosinkonnast bussist koosnev kolonn, et tuua Ukraina-Poola piirilt sõjapõgenikke Eestisse sõjavarju.

hkki päästeaktsioon ei olnud Kaitseliidu egiidi all, olid paljud retkega liitujaid sarnaselt algatajatega paljude muude rollide kõrval vabatahtlikud riigikaitsjad – kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad. Türi vabatahtlik päästja ja kaitseliitlane Meelis Välimäe ning arst ja Türi vallavolikogu esimees, naiskodukaitsja Maarja Brause hakkasid evakuatsioonimissiooni organiseerima juba mõned päevad pärast sõja puhkemist. Mina sattusin Poola Medyka piiripunkti lähimasse linna Pržemyslisse siirduva järvakate kolonni väiksema bussi rooli ajakirjanikutööd tehes, tänu juhuslikule vestlusele Järva maleva pealiku kolonelleitnant Kuido Pettaiga, kes mainis, et puudus on roolikeerajatest. Pakkusin end kõhklemata appi. Paide konvoiga kaasa kogutud abisaadetised põgenikele ja Ukraina rinde võitlusüksustele pakkisid tublid naised, peamiselt Järvamaa naiskodukaitsjad, bussidesse valmis juba Järvamaa konvoi väljasõidu eelõhtul. Nii jäi meil 5. märtsi hommikul enne väljasõitu teha veel vaid mõned ühis-

Tekst: URMAS GLASE, vabatahtlik autor

pildid ning koos naiskodukaitsjatest meeskonnakaaslaste Tene Metsma ja Kirsika Ilmjärvega kleepida oma bussile Eesti ja Ukraina lipuga sildid, millel punane kiri „Rescue“. Siis võis ligi 1400kilomeetrine teekond alata. Läti piiril istus meie bussi retke eestvedaja Maarja Brause ja see määras suuresti minu edasise rolli järgmise ööpäeva jooksul.

KAOSEST KORDA

Kuna paar päeva pärast sõja algust läks vabatahtlikuna samasse piiripunkti appi Paide kaitseliitlane Vallo Tamme, oli tänu temale piiril valitsevast olukorrast ülevaade olemas.

Jõhker, mis siin toimub! Inimesed tulevad jalgsi 15–20 kilomeetrit piirini, et pääseda. 30 kilomeetrit enne piiri on teeservad hüljatud masinaid täis. Põgenikud saavad küll üle piiri, aga mis saab neist edasi?

„Jõhker, mis siin toimub! Inimesed tulevad jalgsi 15–20 kilomeetrit piirini, et pääseda. 30 kilomeetrit enne piiri on teeservad hüljatud masinaid täis. Põgenikud saavad küll üle piiri, aga mis saab neist edasi? Ma olen enda arust tugev mees, aga nähes üle piiri pääsenud, kallistavaid naisi ja lapsi, tuleb siin pisar silma,“ tunnistas Tamme. Tamme kinnitusel polnud 60 protsendil sõjapõgenikest aimugi, mida nad Poola jõudes soovivad edasi teha või kuhu minna. Lihtsam oli neil, keda ootasid ees sugulased, aga paljud liikusid lihtsalt edasi, teadmata, mis neist saab. Paljud soovisid liikuda edasi Euroopasse. „Eestisse tulla soovijad võtsime sooja bussi, aitasime,“ selgitas Tamme, kes teadis rääkida juhtumitest, kus piirile jõudnud inimesed olid alajahtunud. Enne piiri olevat olnud surnuid nii laste kui eakate inimeste seas. Piiril oli hädasti puudus telkidest, kuhu inimesi sooja saata. Valitsevat segadust oleks Tamme hinnangul aidanud leevendada konkreetsem, sõjaväeline juhtimine. Ent tasapisi loodi ka selles kaoses korda. Järgnevatel päevadel spontaansed piiriületuskohad suleti ja piirkonda jäi 4/2022

URMAS GLASE

mAAILmAPILK kolm ametlikku punkti, kus evakueerimist korraldati juba paremini. Põgenikud organiseeriti piirijaama ning saadeti rongidega edasi Varssavisse. Märtsi lõpus suleti ka piiripealsed põgenikelaagrid ning põgenikega tegelemine suunati Varssavisse ja teistesse Poola suurematesse linnadesse.

ÄPP APPI

Vabatahtlikud olid kindlasti entusiastlikud ja neil oli süda õiges kohas, aga kriisijuhtimiskogemust neil polnud. „Küpsiseid või putru võib ju abiks koguda., aga see siin põgenikke praegu kõige tõhusamalt ei aidanud,“ nentis Tamme. Kõige rohkem tunti puudust kütusest. See polnud otsas ainult Ukraina poolel, vaid ka Poola piiriäärsed tanklad olid tühjaks ostetud. Suur puudus oli ka plaastritest, sidemetest, valuvaigistitest, allergiaravimitest ehk kõigest esmaabi andmiseks vajalikust ning taskulampidest ja patareidest. Samuti meedikutest, sest paljudel põgenikel oli sidumist vajavaid vigastusi. Alles seejärel vajati tekke, riideid ja toitu. Selles kaoses paistsid eestlased silma kiire ja innovaatilise tegutsemisega. „Meie omad panid äpi püsti, midagi Bolti-taolist, millega kontakte luua ja Eestisse tulla soovivatele inimestele järele minna,“ tutvustas Tamme lahendust.

MITTE ESIMENE KORD

Ukraina põgenikud magasid Peržemysli linna mahajäetud kaubanduskeskusest kohandatud vastuvõtupunkti põrandal

Järvamaa teabekanaliteski jagati evakuatsiooniretke kohta infot ja mitmed maakonnas elavad ukrainlased helistasid, et leppida kokku oma lähedaste äratoomine. Maarjale tuli põgenikelt esimene venekeelne telefonikõne ja pärast paari esimest lauset surus ta toru mulle pihku. Hiljem hakkas samasuguseid kõnesid tulema Kirsika telefonile ja pärast Järva Teatajas üleskutse avaldamist ka mulle. Tuli lahendada kümnetes ja kümnetes kõnedes väljendatud probleeme ning iga tunni-paari tagant leevendada pealelaadimisjärjekorras ootajate ärevust. Lisaks Medyka piiripunktile voolas põgenikke Poolasse ka mujalt ja kaugemalt Paidesse jõuda soovijad ootasid meid kannatlikult terve päeva 150 kilomeetri kaugusel. Kell 11.36 helistas Järvamaal elav Maksim ja teatas oma piiripunkti

maailmapilk jõudnud kuueliikmelisest perest, kelle väikseim laps on kõigest kolmene. „Olen Marina. Sain Maksimilt numbri. Kõik on juba hästi! Me ootame. Pole see ju esimene kord niimoodi põgeneda,“ kõlas torust reibas hääl. Pisut hiljem rääkisin Svetlanaga, kes pääses samuti lastega üle piiri ja ootab Paide-reisi. „Täitsa pöörane ju, mida me praegu teeme. Mulle jõudis just praegu kohale,“ nuuksatas Tene rooli tagant. Järgmine helistaja oli vanaema Paidest, kel samuti kolm naist kuue lapsega ootamas. Tema sai telefoninumbri Paide linnavalitsusest. Veel üks Eesti Pagari töötaja uuris, kas me tema peret ka aidata saame. „Palju teil tulemas on?“ küsisin. „Palju. Oi kui palju!“ ohkas mees valulikult ja südamest. Nad hakkasid hommikul Vinnitsast sõitma. „Kas Paidesse tuleb ka teine reis?“ Paar tundi hiljem helistas Marina uuesti ja oli juba ärevam: „Meile siin räägitakse, et mingit Paide bussi ei tule.“ Piiripunkti pagulaskeskusest käis päevas läbi kümneid tuhandeid inimesi ja segadus oli suur. Kaoses üritasid korda luua ja inimesi edasi suunata vabatahtlikud, siiski tekkis tõrkeid ja levis vastukäivat infot. Leetu jõudes kilkasid naised ühel häälel ja kiledalt, nagu oleks põllul roosat elevanti näinud: „Vaata ruttu sinna!“ Taipasin, et nad osutavad teeäärsele üüratule veetornile, mille tipus lehvib tavaliselt suur Leedu lipp, kuid nüüd oli selle asemel Ukraina oma.

KAS KA VENELASED?

Poolas meie kolonn lagunes. Kes keeras otse Lublini peale, kes põrutas Varssavi kaudu. Uuesti saime kokku alles tund pärast keskööd Przemysli piirilinna servas, kus laadisime ringi toiduained, mis läksid otse Ukrainasse rindele. Kiskus pimedaks, kui keset Poola laugeid välju helistas E-Piima juht Jaanus Murakas. „Nägin sind teleuudistest. Me annetasime ukrainlastele piimatootjate liiduga kolm tonni juustu. Raha olla neile annetatud, et topi kottidesse, aga tegelikult on vaja neil midagi süüa,“ lausus ta. „Tead, ma pakun oma juures lapsega emale

korterit. Maksan toidu ja elamiskulud kinni. Kui ta oleks valmis meid majapidamises aitama, maksan korraliku palga lisaks.“ Läbi öise Przemysli üüratu sõjaväekolonni järel sõites märkasin laulja Stingi paar tundi varem tehtud värsket postitust külma sõja aegse loo uusesitusega, milles on kaeblikud sõnad lootusest, et ka venelased armastavad oma lapsi. Kõigil oli klomp kurgus. Maarja sai pagulasabiga suheldes teada, et neil päevil oodati konkreetsesse piiripunkti 300 000 uut põgenikku. „See ei saa ju niimoodi jääda, me peame siia uuesti kohe tagasi tulema,“ ütles ta. Sain kõne Ljudmilalt, kes oli samuti teel Paidesse, aga tuli üle piiri Chelmi linna lähedal, mis asub meist 150 kilomeetrit põhjas. Ta anus ahastavalt: „Kas te võtate meid siit ära?“ Seal meie pagulasabi pole ja mina siinpool toru olin tema ainus lootus. Lubasin, et saame aidata, kui naine saadab mulle täpsed koordinaadid. Varahommikul leidsime vanaema juhatuse järgi üles Valja, Nadja ja Marina lastega. Üks naistest oli hüsteerias ega rahunenud päriselt enne, kui istus bussi ja mõistis, et nüüd lõpuks pääseb ta sealt ära. Teine naine uuris, ega meil midagi juua ole: „Praegu võtaks küll pääsemise puhul klaasi viina. No kasvõi viskit?“ Sellega me teda aidata ei saanud. Muidu olid lainetena peale tulevad uued inimvood vaiksed, rahulikud, pisut klaasistunud pilguga. Enamikul oli kogu nende senine elu kaasa pakitud ühte kohvrisse või spordikotti.

KÕIK EI SOOVI MAARJAMAALE

Märtsi esimesel nädalavahetusel otsustasid paljud eestlased kasvõi sõiduautoga Ukraina piirile sõita, et mõni sõjapõgenik Eestisse tuua, rääkimata 50kohalistest bussidest, mis Eesti vahet vurasid. Seetõttu oli kõnealusel nädalavahetusel Przemysli piiripunktis suure ülekattega transporti. Kogesime omal nahal, et kuigi pagulasabi infost oli meil teadmine, et sõidame kohale, võtame inimesed

peale ja vurame kohe tagasi, oli tegelik olukord sootuks teine. Eestisse soovisid tulla üksnes need, kel on siin ees sugulased ja tuttavad, aga neid oli vähem, kui meil bussides kohti. Tundide viisi ei juhtunud midagi. Meie bussijuhid muutusid rahutumaks, sest aeg surus peale, mitu juhti olid arvestanud, et jõuavad esmaspäeva hommikuks tööle. Sel hetkel viskas ajakirjanik Glase pastaka nurka ja helistas vabatahtlikuna piiripunktis askeldavale kaaskaitseliitlasele Vallo Tammele, kes tuli kiiresti kokkulepitud kohta, tegi mulle ülevaate oludest ja tutvustas Eesti pagulasabi staapi. Leppisin staabiga kokku, et vajadusel korjame kaasteelisi juurde ka teistest piiripunktidest. Nii saime mitu väikebussi täis ja teele. Samuti saime paar väikebussi kohapealt ja ka Ljudmila Anjaga Chmelist päästetud.

MEID ON PALJU

Staap pakkus, et 24 tunniga saame bussid täis, aga see õnnestus meil seitsmega, sest võtsime vabadele kohtadele ka Leetu ja Lätti suunduvaid inimesi. Eelviimasena lahkunud pritsimeeste Scania tagumistelt istmetelt lehvitas meile kümmekond rõõmsat last uute kaisukatega, ajades jääjatel taas silmad läikima. Viimasena asus minu, Kirsika ja Tene ekipaaž Przemyslist teele 6. märtsi õhtupoolikul kell 17.36, et võtta 200 kilomeetrit kauguselt Hrubieszowi raudteejaama sisenevalt Lvivi rongilt peale meiega Türilt liitunud Pavlo 16aastane õepoeg, kelle ema pidi üle tooma ja ise tagasi minema. Kuueks tunniks piiril takerdunud 21 täistuubitud vaguniga rongist pääsesid inimesed välja öösel kell üks. Pavlo õde Marina mõtles ringi ja tuli meiega Eestisse. Nad alustasid Tšerkassõst teekonda kolm päeva tagasi ega saanud selle ajaga silmatäitki magada ja seisid enamiku ajast püsti. Ka rongis. Keset ööd, juba bussist, helistas Ljudmila: „Teist paremat inimest ei ole meie jaoks maailmas olemas!“ „Eksite. Meid, samasuguseid eestlasi, on tegelikult palju,“ vaidlesin talle vastu. 4/2022

ENCYCLOPEDIAOFUKRAINE.COM

mAAILmAPILK

KUI LääNELE mÕISTmINE KOHALE JÕUDIS, OLI SÕDA UKrAINAS JUBA ... Viimase pisut enam kui saja aasta vältel on Venemaa-Ukraina suhted olnud mastaapsete muutuste keerises kolmel korral. Tekst: MEELIS MARIPUU, ajaloolane

4/2022

mAAILmAPILK

1939–1940 oli Nõukogude riigi diktaatoriks tõusnud Stalini hinnangul kujunenud sobilik olukord, et asuda NSV Liiduga liitma alasid, mille kommunistlik režiim oli Brest-Litovski rahuga kaotanud. Natsionaalsotsialistide võimu all olev Saksamaa oli juba 1938. aastal alustanud Euroopas Esimese maailmasõja järgse poliitilise maastiku revideerimist. Ühelt poolt janunes rahvuslikust alandusest tõusev hitlerlik Saksamaa uue „eluruumi – Lebensraum´i“ järele. Teisalt oli NSV Liit saanud piisavalt tugevaks, et Stalini juhtimisel taastada impeerium. Globaalses mastaabis joonistusid välja tulevase sõja kolm osapoolt: esiteks Saksamaa juhitav koalitsioon, teiseks end esimestest ohustatuna tundev demokraatlike lääneriikide koalitsioon ning kolmandaks oma võimalust otsiv NSV Liit. Hoogu koguva sõja esimeses faasis leidsid NSV Liit ja Saksamaa võimaliku ühisosa uue maailmakorra kehtestamiseks, mis vormistati Molo-

Operatiivgruppide esmased ülesanded olid tähtsamate riiklike ja kohaliku omavalitsuse asutuste ametnike ja laiemalt kogu „reaktsioonilise

Anastatud aladel Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes käivitas NSVL kolm kuud pärast sinna tungimist küüditamised. 1940–1941 viidi neil aladel läbi neli küüditamist, represseerituid esitati „kontrrevolutsionääride ja natsionalistidena“. Perepead arreteeriti ja saadeti vangilaagritesse, ülejäänud pereliikmed saadeti sundasumisele. Rahva vastupanu murdmiseks oli esmatähtis ühiskonna poliitilise, sõjalise ja moraalseid väärtusi kandva eliidi hävitamine. Samal ajal oli lääneriikide tähelepanu keskendunud mõistagi Saksamaa agressioonile Lääne-Euroopas. Samu võtteid kasutades toimus 1940–1941 Eesti riikluse hävitami-

SUURTE SOBING

NSV Liit hoidus esmalt laiaulatuslikust sõjategevusest, lastes 1. septembril 1939 maailmasõja vallapäästmise „au“ langeda senini rõhuva ajaloolise taagana sakslaste õlule. 17. septembril ühines NSV Liit Hitleri alustatud sõjaga ning Punaarmee marssis Poolasse. Poola neljanda jagamise tulemusena liideti Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene NSV Liiduga. Kogu ettevõtmine toimus „vendade vabastamise“ sildi all, kes pidavat kannatama poolakate tagakiusamise all. Poliitiliste vastaste mahasurumise, oma võimu kindlustamise ja kiire sovetiseerimise tagamise põhiraskus langes julgeolekuorganite operatiivgruppidele, mille olemus ja ülesanded olid võrreldavad hitlerliku Saksamaa kurikuulsate SS-i Einsatzgrupp’idega. Seda ennast õigustanud metoodikat kasutas NSV Liit hiljem ka kõikjal mujal hõivatud aladel kuni Baltikumi taasokupeerimiseni ja Ida-Euroopa anastamiseni 1944.–1945. aastal.

elemendi“ (sh Vene valgekaartlased) võimalikult kiire arreteerimine; arreteeritute üle juurdlustoimingute käivitamine eesmärgiga välja selgitada uue võimu vastalised isikud; kõige olulisemate sõlmpunktide (telegraaf, raadiojaamad ja -sõlmed, postiasutused jms) ning riigi- ja finantsasutuste võimalikult kiire hõivamine ja enda kontrolli alla võtmine; kohalike arhiivide ja seal asuvate dokumentide (esijoones salapolitsei dokumentide) ülevõtmine ja nende võimalikult kiire kasutamine operatiivtöös jne.

OFU KRA INE.CO

Ukraina omariiklust ei õnnestunud Esimese maailmasõja lõppvaatuses säilitada, kuigi Lenini juhitud Nõukogude Venemaa kohustus 1918. aasta märtsis Keskriikidega sõlmitud BrestLitovski rahulepinguga tunnustama Ukraina Rahvavabariiki. Järgnenud Nõukogude-Poola sõja (1919–1920) tulemusena jagunes Ukraina ala Venemaa ja Poola vahel.

tov-Ribbentropi pakti salaprotokollidena tuntuks saanud dokumendiga.

ENC YCLOPE DIA

simese maailmasõja ja siseriiklike vastuolude keerises lagunes 1917. aastal Vene keisririik, mis viis mitmete alistatud maade iseseisvumiseni. Eraldusid ning iseseisvusid Soome, Poola, Eesti, Läti ja Leedu. Keisririigile kuulunud väiksemaid alasid liitsid endaga Rumeenia ja Türgi. Nende sündmuste aegu kuulutasid ukrainlased välja Ukraina Rahvavabariigi, mida 17. detsembril 1917 tunnustas bolševike juhitud Venemaa Nõukogude Vabariik. Sellest hoolimata algas bolševike initsiatiivil vaid nädal hiljem esimene Nõukogude-Ukraina sõda (1917–1921).

4/2022

ENCYCLOPEDIAOFUKRAINE.COM

mAAILmAPILK

ne ja repressioonide läbiviimine. Sovetiseerimise käigus lõi NSV Liidu emissar Andrei Ždanov 1940. aasta augustis omalaadse „ajaloolise sideme“ Ukraina ja Eesti vahel. Eesti NSV loomise käigus andis Ždanov Eesti nukuvalitsuse juhile Johannes Varesele kehtestamiseks Ukraina NSV põhiseaduse, kus „Ukraina“ oli igalt poolt maha tõmmatud ja asemele kirjutatud „Eesti“. NSV Liit osales maailmasõja kolmanda osapoolena faktiliselt Saksamaa liitlasena, kuni kahe diktaatori strateegilised eesmärgid Euroopas ristusid. Vastasseis Lebensraum versus maailmarevolutsioon välistas mõlema kuulumise sõja tulevaste võitjate hulka. Kaotada saanuks aga 54

4/2022

mõlemad. Sõja lõpu rahvusvahelised poliitilised otsused kujundasid siiski olukorra, kus Ida-Euroopas oma impeeriumi loonud NSV Liidule (ja tema õigusjärglasele Venemaale) jäi „Euroopa päästja“ igavene au-oreool ning ei mingit vastutust toimepandud agressioonide eest. Okupeeritud Balti riikide liitmist NSV Liiduga mitmed demokraatlikud lääneriigid ei tunnustanud, kuid reaalpoliitika võitis ning NSV Liidu positsiooni ega rahvusvahelist suhtlust see ei kõigutanud.

KASVAV AGRESSIIVSUS

Külma sõja kaotuse ning NSV Liidu lagunemisega 1991. aastal tabas Vene imperialismi järjekordne katastroof, mida praegune president

Putin on hinnanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. Kogu nn kommunistlik maailmasüsteem lagunes, kommunistlikud parteid tõrjuti võimult. NSV Liidu koosseisu kuulunud „rahvusvabariigid“ iseseisvusid, kuigi erineval määral, sest mitmed neist ei suutnud või ei soovinud Venemaast otsustavalt eemalduda. Ka Venemaa ise langes majanduslikku ja poliitilisse madalseisu, kus nappis jõudu oma mõjuvõimu hoidmiseks. Olukorra stabiliseerudes on Venemaa president Putini valitsusajal asunud aktiivselt oma mõjuvõimu taastama. Nende naaberriikide, kelle rahvad Teise maailmasõja käigus püüdsid relvadega vastu seista NSV Liidu

ENC YCLO PED IAOF UKR

AINE.COM

mAAILmAPILK

okupatsiooni kehtestamisele, diskrediteerimiseks rahvusvahelise üldsuse silmis on aastaid alusetult kasutatud natsismisüüdistust, nende võrdsustamist Natsi-Saksamaaga. Arvestades Lääne-Euroopa riikide ja eriti muidugi Saksamaa tundlikkust sel teemal, on need süüdistused Euroopas pikka aega kahjuks ka oma mõju avaldanud. Poliitika pehmest jõust ei ole siiski piisanud ning aasta-aastalt on Venemaa üha enam pöördunud sõjaliste ähvarduste või otsese agressiooni teele. Iga uue agressiooniga testitakse rahvusvahelise üldsuse või pigem riikide valitsuste valuläve: kui kaugele on võimalik minna, et järgneksid sellised vastusammud, mis sunniksid agressioonist loobuma.

Juba 2014. aastast kestva Vene-Ukraina sõja käigus on jõuliselt kombatud rahvusvahelise üldsuse taluvuspiire. Krimmi annekteerimisele järgnenud aastate kestel on ometigi selgeks saanud, et sanktsioonide poliitika ei suuda Venemaad diktaatorlikult valitseva Putini plaane väärata. Kuni sõjategevuse eskaleerumiseni viimasel ajal võis pigem märgata tendentse, et Krimmi annekteerimise mittetunnustamispoliitika võib sumbuda analoogseks Balti riikide okupeerimise mittetunnustamisega lääneriikide poolt külma sõja perioodil, mil selle tähendus muutus pigem emotsionaalseks. Toimiva vastuseisu puudumine on Putini imperiaalsetele pürgimustele ainult hoogu lisanud. Olukorras, kus suurem osa maailmast on hõivatud tervishoiu- ja energiakriisiga ning läänemaailm seisab silmitsi Hiina kasvava hegemooniataotlusega ja sõjaliste ähvardustega Taiwani aadressil, on Venemaa alustanud uut pealetungi Ukrainale. Siin tikub vägisi pähe mõte, kas president Putini viimase käigu Pekingisse Hiina presidendi ja kompartei peasekretäri Xi Jinpingi juurde ja Molotovi-Ribbentropi kohtumise

vahele saab tõmmata paralleele. Kas seekord on avangu teinud Venemaa ja Hiina ootab oma hetke? Praegusel ajahetkel võib tunduda, et Venemaa ja Hiina huvid tänase maailmakorra muutmiseks võivad teineteist toetada. Juba enne aktiivse sõjategevuse algust andis USA 24. veebruaril ÜRO-le üle kirja Venemaa Ukraina okupeerimise järgse tapa- ja vangistamisnimekirja kohta. Ajaloolisele kogemusele tuginedes ei ole mingit põhjust kahelda sellise nimekirja tõsiseltvõetavuses ning antud hetkel reaalses ohus paljudele konkreetsetele isikutele. Paljude NSV Liidu okupatsioonivõimude ohvriks langenud Eesti või Ukraina inimeste saatus 1940. aastatest on senini teadmata. Loodame veel, et me ei pea tulevikus nägema vaeva 2022. aastal arreteeritud Ukraina riigi- ja ühiskonnategelaste saatuse väljaselgitamisega. Ühtpidi sooviks artikli pealkirja lõpetada nii: „Kui Läänele mõistmine kohale jõudis, oli sõda Ukrainas juba võidetud!“, kuid teisalt oleks see masendav! Kas alles siis? Loodan, et Läänel on mõistmine tekkinud, kuid kas ka otsustavust piisavalt sekkuda?

4/2022

TANEL RÜTMAN

AJALUGU

PrOPAGANDAST VABADUSSÕJAS KAASAEGSE VAATES 4/2022

AJALUGU

eitnant Rein Kivimäe väitekiri teemal „Siseja välispropaganda sõjaajal meie oludes“ oli seni teadaolevalt kadunud, sestap on tegemist tähelepanuväärse leiuga. Enne Kivimäge oli samas valdkonnas Kõrgema Sõjakooli lõputöö kaitsnud 1923. aastal I lennu lõpetanud hilisem kindralmajor Hugo Kauler (VR I/2, 1893–1942) teemal teemal „Propaganda kui uus võitluseabinõu meieaja sõjas. Tema organiseerimine rahu- ja sõjaajal. Maailmasõja ja vene revolutsiooni kogemuste järele“. II lennu lõpetaja, hilisema kolonel Richard Maasingu (VR I/3, 1896–1976) 1926. aastal kaitstud lõputöö teema oli „Rahva ja sõjaväe moraalne ettevalmistamine praegusaja sõjaks ja selle tähtsus“. Richard Maasing ja hilisem kindralmajor (toona kolonel) August Traksmaa (VR I/3, II/3, 1893–1942) olid Kivimäe töö retsensendid ja nende hariliku pliiatsiga tehtud märkused lõputööl on üsna kõnekad. Kivimäe lõputööga tutvudes tasub silmas pidada, et see on kirjutatud valdavalt 1933. aastal (kaitstud 22. jaanuaril 1934), ehk siis enne 1934. aasta Pätsi riigipööret ja sellest tulenenud muudatusi Eesti ühiskondlises korralduses. Töö on mahukas ja põnev, alljärgnev kokkuvõte puudutab ehk vaid neljandikku sellest ehk propagandat Vabadussõjas. Rein Kivimägi on oma töö varustanud motoga: „Kallaletung sõjas teostub mitte ainult relvaga, vaid ka sõnaga“. Eessõnas tunnistab autor raskusi sel teemal kirjutamisega, kuna „Propaganda pole veel kujunenud teaduseks, milletõttu paljudes küsimustes ei ole veel kindlat teoreetilist aluspõhja rajatud. Autorid käsitlevad küsimusi risti vastu üksteisele.“ Sissejuhatuses tutvustab autor erinevaid propaganda definitsioone ja jõuab järeldusele: „Propaganda on teatava idee pikemaajaline ja järjekindel tutvustamine, selgitamine ja levitamine, eesmärgiga luua teatav kindel meeleolu, arusaamine ja ilmavaade, sellejuures teissuguseid ideid välja surudes ja ära võites.“ (kõrvale on Traksmaa hoogsa käekirjaga märkinud „Õige“.)

Tänavuse Utria dessandi lõpetamisel andis Erna seltsi president Meelis Rätsep Kaitseliidule üle aastaid tagasi tema kätte juhuslikult sattunud haruldase Kõrgema Sõjakooli lõputöö 1934. aasta algusest. Tekst: TANEL RÜTMAN, vabatahtlik autor

Kivimägi lõpetab sissejuhatuse arvamusega: „Propaganda oma iseloomult on relv, mille tulemused ei olene sellest, kuivõrd tugev on materjalilt ja arvult tema kasutaja. Sellepärast ka meie peame seda relva ja tema omadusi püüdma põhjalikult tundma õppida ja kasustada, pealegi kui sellega võime suurel määral kompenseerida oma arvulist vähesust ja tehnilis-materjaalset nõrkust.“

PROPAGANDA VABADUSSÕJAS

Põnevam osa Kivimäe lõputöös puudutab selle teist osa, mis on pealkirjastatud „Propaganda meie oludes“. Esmalt analüüsib autor propagandat Vabadussõjas. Enne selle algust oli olukord äärmiselt segane kogu Euroopas ja veelgi enam Eestis. Sõjaväsimus, raske majanduslik olukord, enamlaste aktiivne tegevus jne seadsid ajutise valitsuse ette tõsise väljakutse, kuidas võita rahva meelsust. Esimese valitsuse sammuna mainib autor n-ö emissaride väljasaatmist, millise korralduse tegi valitsus 1918. aasta 4/2022

AJALUGU

detsembris siseminister August Peet’ile (VR III/1, 1881– 1941?). Emissarid olid siis rahvuslikult meelestatud isikud (u 100 inimest, peamiselt õpetajad), kelle ettevalmistamiseks korraldas siseminister 3–4 koosolekut, eesmärgiga saata nad üle Eesti valdadesse informeerima rahvast valitsuse sammudest, propageerima iseseisvuse vajadust ja selgitama küsimusi, mis puudutasid mobilisatsiooni, riigilaenu, rekvireerimist ja sõjaväe varustamise toetamist. Kivimägi leiab, et üldiselt oli emissaride abi ja selgitustöö väärtuslik mobilisatsiooni läbiviimisel. Kahjuks jäi see vaid ühekordseks aktsiooniks, samuti sattusid nende hulka mõned enamliku kalduvusega isikud, kes kasu asemel hoopis kahju tõid. Samas – nende kaudu saadi siiski enam-vähem tõepärane ettekujutus rahva meeleoludest kogu riigis.

Tsensuuri vallas tegutses ülemjuhataja staabi juures trükitööde sõjakontrolli jaoskond. Sellele allusid trükitööde sõjakontrolli punktid Tallinnas, Tartus, Viljandis, Pärnus, Valgas, Võrus, Rakveres, Kuressaares ja Narvas. Nende ülesandeks oli sõjasaladuste avastamise ärahoidmine, võitlus spionaaži ja vastase propagandaga ning and-

TANEL RÜTMAN

Ajakirjanduse rolli Vabadussõjas hindab Kivimägi kõrgelt: „Selgitustöö lasus peamiselt ajakirjanduse õlgadel. Üldiselt ajakirjandus tegi mis suutis… teotses täiesti üksmeelselt riigi kasuks, eriti kui arvesse võtta seda, et täielikult puudus ajakirjanduse juhtimine riigi poolt. Pealegi olid ajalehtede toimetused mobilisatsiooni tõttu kokku kuivanud 10–15 inimeselt 3–6 inimesele“. Erandiks olid muidugi enamlaste ajalehed ja kohati ajaleht Sotsiaaldemokraat, mis mõnikord avaldas kahjulikke teateid, nimetades näiteks Soome

vabatahtlikke „lihunikeks“. 1919. aasta märtsist sätestati ka sõjakirjasaatjate läkitamise kord, mistõttu paranes ka avalikkuse teadlikkus rindel aset leidvast. Lisaks sellele „anti ülemjuhataja staabi poolt iga päev täielikku informatsiooni sõjategevusest, peale selle korraldati aegajalt ajalehtede toimetajate kokkukutsumist, kus Ülemjuhataja isiklikult olukorda ja mitmesuguseid küsimusi valgustas.“. Probleemiks oli siiski ajakirjanduse jõudmine rindele. „Üldiselt sõjaväe varustamisele ajalehtedega ei pööratud alul mingit tähelepanu. Teatud määral toimetas seda Ühistöö, kuid see sündis üsna vähesel arvul, kuigi juba 12. dets. 1918. a. kutsuti üles annetama ajalehti ja raamatuid.“ Kirjasõna vaakumi täitsid enamlaste kihutuslehed. Probleemi tõsidusest saadi aru alles 1919. aasta sügisel, mil ajakirjanikud teema üles tõstsid ja hakati korraldama sõdurite jaoks ajakirjanduse korjandust. Oktoobrikuuks oli asi sealmaal, et tänu Ühistöö abile võidi rindele saata üle 10 000 eksemplari ajalehti päevas, s.o ligi 15% tolleaegsest üldtiraažist.

4/2022

AJALUGU

mete kogumine rahvaväe ja rahva meeleoludest. Lisaks tsenseerisid punktid ka kirju ning telefoni- ja telegraafilist läbikäimist. Autor leiab, et „kontrollpunktid töötasid üldiselt õige intensiivselt ja täiesti korralikult, nii et vastav Vabadussõjaaegne organisatsioon mõne täiendusega võib täie eduga teotseda ka tulevsõjas.“. Enamlaste kihutustöö avaldas enim mõju enne Vabadussõda ja Vabadussõja alguskuudel, nende peamiseks töövõiduks saab autori hinnangul pidada vaid Saaremaa mässule kihutamise. „Mässu tekkimine on peaaegu täielikult selgitustöö puudumise süü. … Hiljem teatavasti saarlased esinesid parimate lahingumeestena soomusrongidel ja mujal.“ Olgugi, et kommunistid levitasid Vabadussõja ajal kuni 300 000 lendlehte, oli nende mõju Kivimäe hinnangul kesine, kuna Eesti rahvavägi oli rahvuslikult ja seisuslikult ühtlane, ka sõduri ja ohvitseri vahel lahkhelisid ei esinenud, pealegi oli enamlus rahvale valdavalt võõras. Moraali hoidmise ja tõstmise seisukohast väeosades peab Kivimägi oluliseks 1. diviisi ülema „Juhtnööre“, mis saadeti alluvatele väeosadele täitmiseks juba 18. novembril 1918. aastal. Muude näpunäidete kõrval nõutakse selles dokumendis, et „kasarmu ruumid olgu puhtad, soojad ja valged, leib olgu hea ja toit korralik, sest need on hea meeleolu laused. … pärast teenistust on võimalik laialdaselt kasutada vaba aega. … ülemaid kutsuda mitte aukraadi, vaid ameti järgi. … keelatakse ka sõdurite määramine ohvitseride isiklikkudeks teenijateks. … laulu ja muusikat peab olema palju. Huvitavate ettelugemiste korraldamiseks kasustada rahvaväelaste hulgas leiduvaid üliõpilasi ja teisi haritlasi kõige laiemalt.“ Näiteks 2. diviis saatis juba 8. veebruaril 1919. aastal kõigile allüksustele laulunoodid ja käskis laulu arendada, „sest laul ühendab, kusjuures abiks tuleb võtta väeosades teenivaid muusikalise haridusega jõude, köstreid, kooliõpetajaid ja teisi.“ 1919. aasta suveks olid mitmel väeosal juba oma orkestrid, hakati pühitsema tähtpäevi, korraldati jalutuskäike orkestri ja rivilauluga. Ühistöö toel hakati korraldama teatrietendusi ja pidusid. „Kokkuvõttes võib konstateerida, et sõja lõpul olukord üldiselt oli juba võrdlemisi korralik,“ sedastab Kivimägi. Välispropaganda rindel seisnes peamiselt lendlehtede levitamises vastaspoole võitlejate elanike seas. Kivimägi hindab tegevust üldiselt juhuslikuks, aga samas energiliseks. Valdavalt koostati lendlehed operatiivosakonnas, aga ka diviisi staapides ja ositi ka väeosades. Et tegevus oli juhuslik, siis olid ka lendlehtede formaat ja teksti sisu ja pikkus erinevad. Enamik lendlehti olid venekeelsed, kuid esines ka eesti- ja lätikeelseid. Lendlehti kasutasid punaste vastu ka Vene valged. Teada on ka fakt, kus Eesti pool kasutas lendlehti Vene valgete vastu: „Sellise näitena esineb siseminister Aleksander Hellati tegevus, kes taanduvaid Põhja-Korpuse osi Iisaku rajoonis punaste nimel lendlehist üles kutsus Venemaale tagasi minema. Nii vabanesime vene laviinist,“ kirjutab Kivimägi. Lendlehti levitati peamiselt luurekäikudel vastase tagalasse, aga ka lennukitega. Agitmürskude kasutamisest Eesti poolel on mõned teated 1919. aasta aprillikuust, mil 5. patarei ülem kapten Johannes Roska 15 sellist Läti poole teele läkitas.

Rein Kivimägi (aastani 1937 Ferdinand Rudolf Kivimägi) sündis 16. veebruaril 1900. aastal Tallinnas, 1923. aastal lõpetas ta Sõjaväe tehnikakooli, ülendati nooremleitnandiks ning määrati teenistusse Sidepataljoni sädetelegraafi kompaniisse. Sidepataljonis teenis 1927. aastal leitnandiks ülendatud Kivimägi kuni Kõrgemasse Sõjakooli määramiseni, mille lõputööle käesolev artikkel on pühendatud. Pärast Kõrgema Sõjakooli lõpetamist määrati ta lähetusse Vabadussõja ajaloo komiteesse (hilisema nimega Sõjaajaloo komitee), kus ta teenis kuni selle likvideerimiseni 1940. aasta augustis, aastast 1935 juba kaptenina. Kivimäe lähem uurimisvaldkond oli sõjatege vus Viru rindel Vabadussõja algusperioodil (kuni veebruarini 191 9). Kivimägi on ka 1931. aastal Inseneriväe inspektuuri välja antud brošüüri „Sidetuvid ja -koerad. Käsiraamat kasvatajatel e“ kaasautor, kes on kokku seadnud raamatukese sidetuvide osa. Kapten Rein Kivimäge tabas tuhandete Eesti Vabariigi kaa driohvitseride saatus, ta arreteeriti Tallinnas 14. juunil 194 1. aastal ja talle määrati VNFSV KrK §58-1b, 58-2, 58-11 alusel surm anuhtlus, mis 29. juunil 1942. aastal Norilskis ka täide viidi.

ERAKO GU

rEIN KIVImäGI

Ka Petseri rindel olla neid mõnel korral kasutatud. Teada on ka mõned üksikud raadio kasutamise juhud vastase mõjutamiseks. Kivimäe kokkuvõttev seisukoht Vabadussõja-aegse propaganda kohta on riigi juhtkonnale etteheitev, kuna ei püütudki luua ühtselt korraldatud propagandasüsteemi. „Arusaamatuks jääb, miks ei korraldatud riiklikku propaganda keskorganisatsiooni. … Ühine propagandaministeerium või -valitsus oleks teotsenud palju intensiivsemalt ja sihikindlamalt nii sise- kui välispropaganda alal. Ning mitmelgi juhul tulemused oleksid olnud hoopis teised.“ Kivimägi läheb isegi niikaugele, et väidab, nagu sellise keskorganisatsiooni olemasolul poleks punavägi pääsenud pealinnale nii lähedale ning kogunisti Landeswehr polekski julgenud Eesti rahvaväega rinda pista. Tõsi küll, viimasele väitele on August Traksmaa kommentaariks kirjutanud: „Liiga julge oletus!“ Kivimäe lõputöö põhiosa puudutab ettepanekuid propaganda korraldamiseks ja kujundamiseks Eesti riigis ja kitsamalt kaitseväes. 1935. aasta septembris loodud (nüüd juba Konstantin Pätsi riigipöörde järgseis oludes) Riikliku Propaganda Talitus järgis põhimõttelises ülesehituses Kivimäe visiooni. Aga sellest võib-olla juba mõnes teises kirjatükis. Kõigile, kel Eesti armas, soovitan aga soojalt lugeda Eesti Vabadussõja ajaloo 2020. aastal ilmunud köiteid. Mõned asjad ei muutu… 4/2022

AJALUGU Kaitse Kodu! taasavaldab ajakirja 1929. aasta esimeses numbris ilmunud Kaitseliidu peastaabi toonase ülema kolonelleitnant Jaan Maide artikli Vabadussõja pöördelistest sündmustest ning nende tagamaadest, mis on endiselt asjakohased. Ka tänasel päeval.

PUNAVäE SISSETUNGImINE EESTISSE

MARTIN ANDRELLER

JA mUrrANG SÕJALISES TEGEVUSES

1918. a. novembri lõpul kujunenud olukorra juures, kus meil vaenlase arvuliselt ja tehniliselt suurele ülekaalule oli vastu panna näputäis ohvitsere ja mõnisada õpetamata ning varustamata kaitseliitlast ja koolipoissi, kelledest paljud isegi sõjariistadeta, oli Narva langemine ja sellele järgnev taganemine möödapääsematu. Tekst: kolonelleitnant JAAN MAIDE, Kaitseliidu peastaabi ülem

4/2022

AJALUGU

aivara juures, et vaenlasele võimalikult visalt vastu panna, püüti korraldada uut kaitseliini, kuid äärmiselt väsinud meestega ei olnud võimalik seda teostada. Et mehi vähegi korraldada, nõudis olukord vaenlasest lahtikiskumist ja tema hoopide alt väljatulekut ning seepärast oli ka taganemine ja kaitsele asumine Oru-Künnapää liinile (Jõhvi ja Vaivara vahel) kõigiti õigustatud.

SÕJALINE TEGEVUS PÕHJA-EESTIS — VIRU RINDEL

Oru-Künnapää joonele asusid meie kaitseosad (4. rüg. ja 5. rüg. 1. kompanii) 30. novembril. Samal ajal jõudis siia ka 1. soomusrong. 3. dets. asus 4. rügement, toetatuna 5. rügemendi osade ja 1. soomusrongi poolt, vastupealetungile, et vallutada Vaivara jaama ja mõisa. Soomusrong vallutas küll Vaivara jaama, kuid jalaväeosad Vaivara mõisani välja tungida ei suutnud. Operatsiooni ebaõnnestumise põhjusteks siin olid: 1) 4. rüg. meeskond alalise valve ja luureteenistuse tagajärjel oli äärmiselt väsinud; 2) laskemoona ja relvi oli väga vähe — igal mehel oli ainult 15–20 padrunit, kuna 25% koosseisust aga oli hoopis relvadeta. Punaste tegevus pärast Narva vallutamist oli loid. Vaatamata sellele, et punased juba lõuna ajal 28. dets. NarvaJõesuus suurema dessantsalga maale saatsid, ei suutnud nad 4. rügemendi taganemise teed ära lõigata. Samuti ei teinud nad katset 4. rügementi järgmisel päeval taga ajada, ehk neil küll ratsaväeosad käepärast olid. Alles 5. dets., s. o. kaheksandal päeval, tegid nad esimese katse edasitungimiseks. Oma tegevusetusega võimaldasid punased meil kuni 6. dets. Oru-Künnapää joonel püsida. Pärast Oru-Künnapää liini langemist korraldasid meie osad vastupanu Vasavere-Jõhvi-Järveküla joonel (Jõhvi alevi ümbruses ja sellest lõuna ning põhja pool). Siin asus mõnisada meest 15-kilomeetrilisel rindel, mispärast nad loomulikult ka ei suutnud üheski punktis näidata tarvilist vastupanu suures ülekaalus olevale vaenlasele. 7. detsembril langes vaenlase kätte Vasknarva ja 8. detsembril jäeti meie poolt maha Jõhvi alev. 9. dets. lahkusid meie väeosad Purtse jõe joonelt, jätkates sammsammult taganemist Rakvere suunas, et seal asuda kaitsele Kunda jõe joonel. Rannaküla (Aserist idas) lahingus 11. detsembril näitasid meie väeosad üles suurt visadust, milleks erilist moraalset toetust andis juurde tulnud eskadron (hobusteta) ja suurtükirühm. Suurtükid tegelikult küll suurt abi ei suutnud pakkuda, sest patareil puudusid sideabinõud tule juhtimiseks. Padrunite vähesuse ja Aseri vabriku tööliste väljaastumise tagajärjel taganesid meie väeosad Rannaküla juurest, asudes kaitsele üldiselt Kunda jõe joonele. 15. dets. murdsid punased meie rinde 5. rügemendi kaitsepiirkonnas Rägavere mõisa juures läbi. Meile ebaõnnestunud Rägavere lahing otsustas ka Rakvere saatuse – linn

langes vaenlase kätte. Meie kaitse-osad jätkasid taganemist Tallinna suunas: 1) 4. rügement – raudtee ja mere vahel – üldiselt mööda Tallinna-Narva maanteed; 2) 5. rügement ja soomusrongid – raudtee piirkonnas ning 3) Balti pataljon – 5. rügemendist paremale – lõuna poole raudteed. Punased omalt poolt tegutsesid energilisemalt. Aru saades meie tundelikkusest tiibade vastu ja hinnates oma arvulist ülekaalu püüdsid nad meid haarata mõlemalt tiivalt. Pärast võidetud lahingut ei ajanud punased meie väeosi aga kunagi energiliselt taga, võimaldades seega meie meeskonnale seljatagustes külades taganemisel koguneda ja peale valguvale vaenlasele uut vastupanu organiseerida. Öösel 22./23. dets. võeti meie poolt ette esimene mereoperatsioon k.-l. „Lembituga“ ja kahe abilaevaga („Laine“ ja „Lood“), et Kunda sadamat pommitades ning dessanti maale saates vaenlase seljataguses paanikat sünnitada. 23. dets. kell 11 jõuti Kunda alla. Kunda vabriku ja lähema ümbruskonna peale avati tuli ning selle katte all saadeti dessant maale. Dessant maandus kaotusteta ja ei leidnud vastupanu. Sel ajal ilmus Kunda alla ka kaks Inglise miiniristlejat ja võttis pommitamisest osa. Kella 18 paiku võeti dessant tagasi laevadele, mille järele laevad alustasid tagasisõitu Tallinna suunas. Mereoperatsioon meie poolt võeti ette võrdlemisi kaugele vaenlase selja taha; Kundas ei asunud punastel peaaegu mingisuguseid jõude ning seetõttu ei avaldanud nimetatud operatsioon ka vaenlase peale erilist otsekohest mõju. 24. dets. alustasid punased pealetungi 4. rügemendi vastu, sundides viimase taganema Valgejõe joonelt, samuti võeti vaenlase poolt Tapa raudteesõlm ja alev ägeda, kestva suurtükitule alla. Vaenlase tabav suurtükituli sundis meie soomusrongid Tapalt lahkuma, seega oli ka Tapa saatus otsustatud. 5. rüg. seisukord muutus väga hädaohtlikuks, tema vasak tiib oli 4. rüg. taganemise tõttu kaitseta, paremal tiival olid aga punased juba Järva-Jaani ümbruskonnas. Rinde ülema käsul tõmmati 5. rüg. tagasi Ambla alevi, Lehtse mõisa joonele. Pärast Rakvere langemist hakkasid meie väeosad visamalt vastu panema. Eriliselt vaprasti võitles 5. rügement, kes soomusrongide toetusel vaenlase sagedased rindelöögid likvideeris ning lõppeks taganes ainult haaramiste tõttu tiibadelt. Punased, tundes rindel visamat vastupanu, hakkasid otsima meie nõrgemaid kohti, s. o. tiibu, seega kaotades aega. Rakverest — Tapani (25 klm.) edasiliikumine nõudis neilt juba 9 päeva. Punaste kiirele edasiliikumisele oli pandud piir. Tapa vallutamisega said punased raudteeühenduse Põhjaja Lõuna-Eestis tegutsevate oma vägede vahel, seega ka võimaluse vägede kiireks ümberpaigutamiseks rindel.

4/2022

AJALUGU

MARTIN ANDRELLER

Meile Tapa kaotus iseäranis raske ei olnud, sest Valga ja Tartu olid langenud juba varem, Meie väed kagu-rindel tarvitasid seljataguse teena kitsaroopalist raudteed ja ühendust nendega tuli pidada Tallinnast Viljandi kaudu.

kujunes selleks murdjooneks, kus rauges vaenlase senine edasitungimine ja pandi alus meie edurikkale vastupealetungile, mille tagajärjel meie malev kahe nädala jooksul puhastas Põhja -Eesti vaenlasest.

Pärast Tapa vallutamist jätkasid punased pealesurumist peaasjaliselt raudtee piirkonnas ja mererannal TallinnNarva maantee suunas.

4. jaanuaril saavutati 1. soomusrongi poolt suurem edu. Soomusrong oli välja sõitnud Aegviidu sihis ja umbes 3 kilom. lääne pool Mustajõge vaenlase kolme kompaniid kohanud, kes olid algamas pealetungi. Punased märkasid soomusrongi alles 200 sammu kauguselt. Soomusrongi tule ja dessandi poolt pillati punased täiesti laiali, kusjuures nad umbes 50 surnukeha maha jätsid. Samal päeval sundisid punased 5. rügemendi valveosi Jägala jõe paremalt kaldalt vasakule kaldale taganema. 5. jaan. hommikul, umbes kella 5 ajal, läks 5. rügemendi meeskondadel korda Vetla veski juures punased tagasi visata ja endised seisukohad sisse võtta. Kuid punakaartlased andsid omalt poolt ka vastulöögi, mille tõttu 5. rügemendi osad uuesti taandusid Jägala jõe paremalt kaldalt vasakule kaldale. Kell 6 jõudis 5. rügemendi ülem ise Vetla veski juurde, kuhu mehed olid taganenud, ja võttis otsekohese pealetungi korralduse isiklikult oma kätte ning asus vastupealetungile, mille tagajärjel 5. jaanuari õhtuks punaväe rinne 20 km laiuselt ja 15 km sügavuselt läbi murti. See oli esimene tõsine löök, mis Eesti malev andis pealetungivale punaväele. Ta oli ka tähtsaks moraalseks võiduks, ta oli 6. jaan. hommikul algava üldise pealetungi edu pandiks.

Meie vastupanu kõveneb päevpäevalt. Taganeti külast külasse ja peaaegu iga küla pärast tuli punastel lüüa veriseid lahinguid. Nähes varitsevat hädaohtu Paide sihis hakati meie poolt 18. dets. siin kaitset korraldama. Kaitseliidu salgad taganesid peaaegu Paideni. Ähvardava seisukorra meie paremal tiival Paide all päästis ratsarügement oma väljatungimisega Võhmuta-Kuie mõisate rajooni. Meie tõsisema vastupanu tõttu rauges punaste surumine 1. jaan. 1919. a. Järgmised paar päeva valitses rindel vaikus — punased toimisid vägede ümbergrupeerimisi. 3. jaan. õhtul asusid meie väed Viru rindel järgmisel (umbes Jägala jõe) joonel: 1) Balti pataljon — Nõmmeküla, Kautla, Voose; 2) 5. j a 1. rüg. — Saia karjamõis, Pika-veski, Laane, Mikuschka, Vikipalu, Saupalu, Priske; üks kompanii Soodla sildade juures; 3) ialaväe rügement — Priske, Külmaallika, Tõnujüri ja 4) 4. jalaväe rügement — Valkla küla, Valkla mõis, Salmistu. Viru väerinde äärmisel paremal tiival, Paidest kirde pool, tegutsesid 1. ratsaväe rügement ja Paide kaitseliit. Meie vägede asetusjoon Viru väerindel 3. jaan. õhtul 62

4/2022

Soomlasi 5. rüg. ja soomusrongide koosseisus selles lahingus ei olnud. 5. rüg. meeskond ainult kuulis soomlastest, nii siis mitte ainult soomlaste tulek Tallinna polnud pöördetõukeks sõjalises tegevuses, vaid meie eneste – Eesti maleva – võit.

SÕJATEGEVUS LÕUNA-KAGU RINDEL

Meie kaitsekorraldus sakslaste poolt tehtud takistuste pärast edenes Lõuna-Eestis äärmiselt visalt. Nii keelas Saksa

AJALUGU

komendant 24. nov. Võrus 3. rügemendi formeerimise hoopis; seda jätkati ainult poolsalaja ja vargsi kaitseliidu nime all. Ka keelasid saksa võimud 28. nov. igasugu telegrammide vahetuse meie rügemendil Tallinnaga. Veel 4. dets., kui 3. rügement Tallinnast saadetud 500 püssi salaja Sõmerpalu mõisast ära oli toonud, tahtsid sakslased relvad üle võtta. Alles siis, kui 3. rügemendi ohvitseride kogu sarnase teguviisi vastu protesteeris ja lubas vastu hakata, jätsid sakslased püssid üle võtmata. Ehk küll 3. rügemendi formeerimine algas juba 18. nov., oli 8. dets. rügemendis kõigest 56 ohvitseri ja 100 sõdurit. Analoogiliselt visalt edenes ka Tartus 2. rüg. formeerimine, 2. rügementi ilmusid esimesed 30 vabatahtlikku alles 29. nov. Esimesed püssid ja kuulipildujad saadi alles 7. dets. Sunduslik mobilisatsioon algas tegelikult 6. detsembril. Sakslaste toetusel formeeritud valge Pihkva armee, mille koosseisus oli umbes 4000—4500 venelast, korraldas Pihkva kaitset. Sakslased valmistused kiirelt äraminekuks. 25. nov. langes Pihkva linn enamlaste kätte. 30. nov. lahkusid sakslased Petserist ja Piusa jõe joonelt ning taganesid Võru poole. Enamlaste peajõud, Läti kütid, liikusid Pihkvast Riia peale, kuna Eestimaale esialgu 49. Vene kütirügement ühes 4 suurtükiga tungis sisse kahes suunas (Võru ja Tartu). Nii sakslased kui ka põhjaarmeelased ei teinud sissevalguvale punasele lainele vastupaneku katsetki, Põhjaarmeelased põgenesid suure rutuga Pihkvast Võrusse, jätkates siit 6. dets. taganemist Puka ja Tartu sihis. 3. rügement, kes õieti polnud saanud formeerimist alustadagi, ei suutnud loomulikult ka vastupanu korraldada. Pärast Võru mahajätmist 8. dets. taganes 3. rügement Sõmerpalu mõisa; sealt jätkati liikumist Nuustaku kaudu ja jõuti 13. dets. Puka jaama. Kujunenud olukorra tõttu polnud meil kagu-rindel väeosi, mida rehkendada võis Valga kaitseks. Sakslased tegid 12. dets. punastega kokkuleppe, mille järele nad 3 päeva jooksul Valgast lahkuma pidid. Viimased sakslased lahkusid Valgast tegelikult 17. dets. kell 17, kuna juba sama päeva hommikul punaste eel-väeosad Valka olid sisse tulnud. Ka Tartut ei suudetud kaua kaitsta. 21. detsembril jättis 2. rügement Tartu maha ja taganes Põltsamaa sihis. Pärast Tartu ja Valga langemist sündis aegamööda pööre sõjategevuses. Punaste kiirele edasiliikumisele pandi peagi piir. 4. jaanuariks pandi punaväe edasitungimine lõplikult seisma Mõisaküla, Karksi, Kärstna ja Aidu joonel — siit ta enam edasi ei pääsenud. Sellelt joonelt algas Lõuna-Eestis meie vastupealetung, mis arenes edurikkalt kuni veebruarikuu teise pooleni.

Pärast rasket taganemist sündis 1919. a. jaanuarikuu alul sõjategevuses murrang meie kasuks, mis tõi kaasa sissetunginud punaväe lõpliku väljakihutamise Põhja-Eestist ja tema taganemise Lõuna-Eestis. Aga mis oli siis selle murrangu peapõhjuseks? Arvan, et selle murrangu peapõhjuseks oli Eesti maleva enese võit 5. jaanuaril raudteepiirkonnas, Jägala jõe joonel, kus soomusrongide ja 5. rügemendi poolt Tallinna külje all vaenlase rinne 20 versta laiuselt läbi murti. Siin anti sissetunginud vaenlasele esimene tõsine löök eestlaste eneste poolt. Saadud võit tõstis meeleolu, kuna kaotusega aga paratamatult kaasas käis punaväe meeleolu langemine. Kiirelt arendati saavutatud edu, – 6. jaanuari hommikul algas üldine pealetung, mis lõppes Narva tagasivõtmisega. Arusaadav, et peale eeltoodu on veel terve rida kõrvalpõhjusi, mis aitasid kaasa murranguks sõjalises tegevuses, ja neist võiks nimetada järgmisi: 1. Meie kaitsejõudude järkjärguline arvulise koosseisu suurenemine, üleminek aktiivsele kaitsele ja selle tagajärjel - meeskonna lahinguväärtuse kasvamine ning reaalse jõu tõusmine. Detsembri lõpupäevadel hakkasid meie väed nii Kagu kui ka Viru rindel visamalt vastu panema (eriti viimasel), mille tõttu vaenlase energia järjest vaibus ning meeleolu langes. Selleks aitasid palju kaasa: a) jalaväe ja soomusrongide hoogsad vastulöögid; b) meie laevastiku tegevus koos inglastega, mis avaldus ranna pommitamises ja dessandi maalesaatmises vaenlase lähemas seljataguses; c) 1. ratsarügemendi väljatungimine 26. detsember Kiltsi ja Tamsalu vahelisele raudteele, kus raudtee ära lõhuti ning vaenlane siit tagasi tõrjuti (Paide suund) ja d) suur moraalne toetus Tallinna jõudnud Inglise laevastikult ning siia ilmuvatelt soomlastelt. 2.

Inglise laevastiku õigeaegne abi. Kuna meil õieti polnud mingisugust jõudu merel välja panna, samuti ka Tallinnat katvad kindlused venelaste poolt olid puruks lastud, kujunes Vene laevastik meile tõsiseks ähvarduseks ning tema ilmumine Tallinna alla oleks võinud saada meile saatuslikuks. Inglise laevastiku õigeaegne ilmumine Tallinna reidile tõstis rahva ja sõjaväe meeleolu, andis lootust, julgust ja jõudu raskes võitluses. Inglise laevastiku kaitse all oli Tallinn merelt väljaspool punaste hädaohtu. Inglise laevastiku abita oleks vabadussõja esimene periood vaevalt lõppenud nii õnnelikult meie kasuks.

Meie kõrgema juhatuse reorganiseerimine. Seni, kui meil puudus täisvõimuline ülemjuhataja, ei võinud juttugi olla sõjaväe juhtimisest kindla käega. Peab tähendama, et selle alusprintsiibi ignoreerimine sõjaväe juhtimise alal meil siiski läks mööda võrd-

MURRANG SÕJALISES TEGEVUSES 5. JAANUARIL

Vaenlase sissetungimine Eestisse 1919. a. jaanuarikuu esimestel päevadel oli oma haripunktini jõudnud. Suur osa Eestist oli läinud vaenlase kätte. Pealinnast seisis vaenlane umbes 30 km. kaugusel; samuti ähvardas ta Pärnut, Viljandit ja Paidet.

4/2022

MARTIN ANDRELLER

AJALUGU

sihis, ei suutnud kujunenud olukorras siiski õieti talitada. Kuna meie nõrkade jõudude poolt tõsisemat vastupanu polnud, oli punaväel vaja tegutseda äärmiselt aktiivselt, et enne, kui meie jõuame end korraldada ja liitlastelt abi saada, meid lõplikult lüüa. Punaväe juhatus aga tegutses äärmiselt loiult ning passiivselt. Selle asemel, et 4. rügemendi taganemisteed ära lõigata, rügementi ennast laiali paisata ning hoopis likvideerida, mille järeldusel täieliselt oleks avanenud Rakvere suund, seisid punaväe osad terve nädala Narva juures ning alles siis hakkasid ettevaatlikult edasi liikuma. Ka järgnevates lahingutes leppisid punaväed harilikult lähemate külade vallutamisega, ilma et nad oleksid kasutanud kohalikku edu täiel määral. Ka paiskas punaväe juhatus oma osad peaaegu ühetasaselt tervel Viru rindel, mille tagajärjel ei saavutatud kuski rõhuvat ülekaalu. Oma aeglase tegutsemisega ja jõudude killustamisega võimaldas punaväe juhatus meil koguda jõudu ja võita aega, mis oli äärmiselt tähtis meie kaitsejõudude korraldamises.

lemisi kergesti. Kol. Laidoneri nimetamine vägede ülemjuhatajaks (23. detsembril) andis sõjalisele tegevusele kiiresti teise ilme. 4.

Meie sõjaväge juhtivate jõudude ennastsalgav töö kaitsejõudude korraldamisel. Olgugi, et meil kohe alguses tuli kanda raskeid kaotusi, tuli punaväe lainele vastu astuda mitte millegagi, ja olgugi, et sõjategevuse edukusse peaaegu mingisuguseid lootusi polnud, ei kaotanud meie sõjaväge juhtivad jõud usku võidusse. Raudse visadusega jätkati sõjaväe organiseerimistööd. Töö kandis tagajärgi. Väerindel sammsammult taganedes võideti aega, seljataguses kees aga organiseerimistöö ja juba detsembrikuu lõpul pandi vaenlasele vastu organiseeritud väeosad.

Punaväe moraalse väärtuse langemine. Punaväelased, peaasjalikult endises Vene sõjaväes teeninud sõdurid, olid sõjast tüdinenud. Rahva seas puudus vaimustus ja poolehoid sõjakäigu vastu, sest see oli sissetungimine võõrale maale, poliitiline avantüür, mille otstarbest ei saanud aru rahvas ega sõdurid (välja arvatud mõned Eesti kommunistlikud osad). Sõdurid olid pettunud komissaride lubadusis, – lahke vastuvõtu asemel kohtasid nad Eestimaalt edasi tungides sammsammult kõvenevat vastupanu. Eeltoodu tagajärjel hakkas punaväe meeleolu kiirelt langema, pealetungihoog rauges ja kui meie osad lõpuks vastupealetungile asusid, siis algasid punased paanikalist taganemist.

Vead punaväe juhtimises. Punaväe juhatus, valinud pealetungi suuna täiesti olukorra kohaselt Narva, Rakvere, Tapa, Tallinna 4/2022

Olukorra õige hindamine meie väejuhatuse poolt ja sellele vastav tegutsemine. Jaanuarikuu alul 1919. a. hindas meie väejuhatus õieti olukorda, mille tulemuseks oli – õigeaegne üleminek aktiivsele tegevusele. Vaenlase moraalsed ja materiaalsed jõud olid murtud. Ta oli enese käest andnud algatuse. Vaenlase pealetungis tekkis seisak ja seepärast oli õigeaegne meie juhatuse otsus – vastupealetungile üle minna, et vaenlasele mitte võimalust anda oma jõude ümber grupeerida ja end korraldada. Õigeaegne asumine vastupealetungile ja kohaline edu Jägala jõel raudtee piirkonnas krooniti üldise võiduga.

sõjaraud

KUULIPILDURI SELJAKOTT: VAJADUSEST SÜNDINUD Kui Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi aasta teo laureaate tunnustas, oli üks Kaitseliidu kuldmündi saajatest Harju maleva Männiku malevkonna liige Jaanus Rebane – kuulipilduri seljakoti väljatöötamise eest.

Tekst: JUKKO NOONI, Männiku malevkonna teavituspealik

S-iga Profline ja Tallinna Tehnikaülikooliga koostöös arendatavast seljakotist jookseb lint otse kuulipildujasse. See teeb kuulipilduri elu mugavamaks erinevate lahinguülesannete täitmisel, tagab relva parema toimimise ning väiksema võimaluse tõrgete tekkeks. Kõik sai alguse 2020. aastal, kui Rebane osales õppusel Hunt. „Meie jaol polnud kuulipildurit. Küsiti: kes tahaks? Olin entusiastlikult nõus kohe proovima. Paraku avastasin juba sama õppuse ajal relva kasutades puudusi. Näiteks lintidega toimetamine oli ebamugav ja relva sattunud sodist põhjustatud tõrgete kõrvaldamisele kulus palju aega. See tingis ka juhuse, kus ootamatult ilmunud vastane jõudis nii-öelda üle joosta ja kohtunike jaoks olimegi juba „surnud“,“ rääkis Rebane.

TÕHUS, AGA KOHMAKAS

Nagu Rebane märgib, on kuulipilduja kahtlemata tõhus relv. Kui ainult … eks ole. Võtame näiteks varitsuse, kus kuulipilduri ülesanne on näiteks vastast ühes punktis 30–60 sekundit kinni hoida. Kui kuulipildur on seal saja padruniga, on ta suhteliselt kasutu mees. Muidugi saaks mitu linti kokku panna, aga üle 300 padruni nõnda ikka ei saaks. Nii pika lindiga

majandamine muutub raskeks ja ebamugavaks, eriti kui on vaja positsiooni muuta. Pärast esimesi kogemusi mõtles Rebane, kas selliseid muresid saaks kuidagi vältida ja teha nii, et kuulipilduja käsitsemine oleks mugavam ja efektiivsem. Nii leidiski ta guugeldades, et USA, Iisraeli ja Vene armeedel on kuulipilduritel kasutusel seljakotid. Sealt tekkiski mõte, et miks ei võiks meilgi olla. Kui Rebane Harju maleva väljaõppeülemaga sel teemal rääkima läks, sai viimane kohe aru, millest jutt, sest ta oli Afganistani missioonidel kuulipilduritel selliseid kotte näinud. Küll aga nentis ta, et need on väga kallid ning maleval pole kindlasti võimalik neid osta. Rebane polnudki seda mõelnud, tema idee oli MG-3-le ja KSP-58-le sobiv kott ise teha, kuid selleks tuli leida hea koostööpartner.

TULEJÕUDU JUURDE

Alguses oli mõte, et kotti võiks mahtuda 600 padruniga lint, kuid arenduste käigus on laskemoona maht poole suuremaks kasvanud. „Võrdluseks olgu öeldud, et missioonidel on kuulipilduril lahinguülesandele minnes reeglina kaasas 800 padrunit. Meil mahub nüüd kahe sahtliga kotti 1200 padrunit,” kiitis Rebane.

See tähendab seda, et varitsuses olles pole enam vajadust laadida. Samuti ei jookse moon vastu maad, lindid ei takerdu okstesse või pinnasesse ega jää küünarnuki või põlve alla ja sodi ei satu relva sisse. Patrullikoti mõõtudega tugevdatud seintega kuulipildurikott on seljas mugav. Võrreldes esimese prototüübiga on praegu katsetamisel viies versioon, kuhu on lisandunud magnetlukud, stopperid, vee äravoolu augud. Algversioonis puudusid näiteks ka molled. Plaanis on veel lisada tasku varurauale. Palju aega on läinud plastdetailide arendamisele. Näiteks lindikatte detaile ja vastupidavust on testitud Tallinna Tehnikaülikoolis. Lindikate on universaalne, kui üks lüli läheb katki, saab selle hõlpsalt eemaldada ja kate on kergesti parandatav.

TUGEVAD PARTNERID

Seljakotti on nüüdseks AS-i Profline ja Tallinna Tehnikaülikooli koostöös arendatud ja täiustatud ligi kaks ja pool aastat. AS Profline on tegelenud militaarrõivaste arenduse ja tootmisega juba üle 20 aasta ja olnud pikaajaline partner muuhulgas nii Eesti kaitseväele kui ka politsei- ja piirivalveametile. „Kui algul seda mõtet neile tutvustasin, oldi küll natuke skeptilised, aga siis hakkasime tegelema. Profline’i 4/2022

tootearendusvõime ja professionaalsus on muljetavaldav. Tänu neile sai kirjutatud ka projekt, millega rahastati plastdetailide arendust Tallinna Tehnikaülikoolis. Just sellele on läinudki kõige rohkem aega, et saavutada ideaalilähedane tulemus,” rääkis Rebane. Koostööd Tallinna Tehnikaülikooliga rahastab EAS Euroopa Regionaalarengu Fondi vahenditest. Koti viies versioon oli äsja katsetamiseks erioperatsioonide grupi õppusel, et ekstreemsetes tingimustes vead ja puudused välja tuleksid. Rebane usub, et selle aasta lõpuks või järgmise alguseks on testimistega jõutud nii kaugele, et saaks juba tootma hakata.

AGA KUULIPILDURI ABI?

Rebase sõnul on tema idee algusest peale olnud teha kott kõikidele Kaitseliidu ja Kaitseväe kuulipilduritele, mitte ainult iseendale. Nõu ja jõuga on päris paljud abiks olnud. Lisaks Harju malevale on ta saanud oma ideed tutvustada erinevate malevate relvuritele, kes on üles näidanud huvi ja toetust. Kodumalev on koti väljatöötamisele igati kaasa aidanud, sest kodus köögilaua taga varustust ju ei arenda, vaja on ka ligipääsu relvadele, mille tarbeks see kott mõeldud on. Seljakoti kasutuselevõtul tuleb ilmselt natukene ümber mõtestada kuulipilduri abi roll ja ülesanded. Rebane märkis, et kuulipilduri abi vajadus kaob ära, sest kott tagab, et lahinguolukorras on kogu moon kuulipilduri käes.

JUKKO NOONI

„Ainuke, mida abi teha saab, on jagada üldist varustust. Näiteks priimust ja katelokki pole enam vaja mõlemal kaasas tassida.“

4/2022

JUKKO NOONI

SÕJArAUD

KOTI KÕrVALPrODUKT – KUULIPILDUJA SALVED Kui kuulipilduri seljakott on alles arendamise lõppjärgus, siis selle kõrvalproduktina arendatud kuulipilduja salved juba tootmises. Salvedeni jõudis Jaanus Rebane seljakoti kuulipildujalindi adapterite väljatöötamise käigus. „Tekkis mõte, et miks mitte teha patrullülesande täitmiseks kuulipildurile relvale salv, kuhu mahub sada padrunit.“ Autoremondilukksepana töötav Rebane valmistas esmalt paberist mudeli: joonistas salve võimaliku pinnalaotuse, lõikas selle välja ja liimis kokku. Seejärel tegi ta ühel nädalavahetusel metallist prototüübi, millega jõudis NordArm’i (Nordic Armoury OÜ), kus seda üheskoos edasi arendati. Praeguseks on MG-3-le ja KSP-58-le sobivad salved valmis ning on jõutud tootmiseni. Salve kuju oli algselt teistsugune, praegune lõpptulemus valmis samuti katsetuste käigus. Näiteks on lõppversioonis salve ühel küljel metallaasad, millega on võimalik see mollede abil patrullikotile või lahinguvestile kinnitada. Nii nagu kotti, on ka kuulipilduja salvesid oma õppustel testinud erioperatsioonide grupp. Testide käigus tuli näiteks välja vajadus tugevdusriba järele, sest selgus, et salv asendab väga hästi kuulipilduja jalga, kuid ilma tugevduseta kippus adapteri juurest painduma. Millised on meie relvastusse kuuluvatele kuulipildujatele sobivate salvede plussid? „Lint on relva küljes konteineris, mitte maas. Seetõttu püsib see suhteliselt puhas, sest ei puutu enam kokku liiva, muda või muu sodiga, ega jää kuskile kinni. Tõrkeid on seetõttu vähem. Ainukesed tõrked, mis tekivad, on moona tõttu. Kindlasti leidub kriitikuid, kes küsivad, miks ei võiks salv mahutada 150 padrunit, kuid patrullülesande jaoks oleks seda juba liiga palju, sest varustus peaks olema võimalikult kerge ja seda võiks olla võimalikult vähe,“ arvas Rebane.

sõjaraud

4/2022

sõjaraud

TULIRELVAD

DUELLIST DILEMMADENI Sõdadega on alati kaasnenud tulirelvade areng. Või siis vastupidi – relvade arenguga on kaasnenud sõjad. Igatahes on relvatööstuse eesmärk läbi ajaloo olnud suurendada oma toodangu laskekiirust ja täpsust. Tekst: KRISTJAN ARUNURM, Tallinna Linnamuuseum

majagu sellest toodangust on jõudnud ka Tallinna Linnamuuseumisse. Tõsi, mitte kõik sellest ei ole vitriini pandud – paarisajast muuseumi kogusse kuuluvast tulirelvast on eksponeeritud vaid kolmandik.

Selle duellipüstolite komplekti on valmistanud 18. sajandil Münchenis Friedrich Baader. Püstolid on tonglukuga ja tulistavad ümmarguste kuulidega. Et kuule paremini rauda lükata, saab neid vasarakesega tagant aidata.“

Aeg-ajalt avaneb huvilistel siiski võimalus kõige unikaalsemaid relvi ka lähemalt näha. Näiteks korraldab Tallinna Linnamuuseum spetsiaalseid ekskursioone, kus Eesti parimaid ajaloolise relvastuse ja heraldika asjatundjaid, Tallinna Linnamuuseumi relvakogu hoidja Ando Pajus tutvustab ajalooliste näidete põhjal, mida kujutavad endast linnalahingud.

Millised olid duellirelvad?

Relvakollektsioonis leiduvate sõjariistade tutvustamisel pööratakse peamist tähelepanu 20. sajandi sõdades Eestis kõige enam kasutust leidnud tulirelvadele, mis on valmistatud peamiselt NSV Liidus ja USA-s. Aga pilk heidetakse ka vanematele siinmail kasutusel olnud tulirelvadele.

Tallinna Linnamuuseumi on jõudnud eri tüüpi relvi. Kui palju on aga teada relvade omanikest ja kas relvi kasutati peamiselt sõjategevuses või ka „vabal ajal“? „On väheteada fakt, et veel aastal 1926 pidasid kaks Tartu tudengitkorporanti duelli, nii et üks haavas teist põlvest ja põgenes välismaale. Kuna duellandid pidid olema tõelised härrasmehed ja duellile mindi au kaitsma, oli elementaarne, et võrdse olukorra huvides pidid ka vastaste relvad olema identsed. 68

4/2022

„14. sajandil alguse saanud tulirelvaajaloo evolutsioon on toimunud loomulikult eelkõige vastavalt relvameistrite insenertehniliste oskuste arengule, kuid eri ajajärkude relvade kuju ja funktsioone hinnates võib aimata ka toonaseid tulirelvade kasutusalade suundumusi. Näiteks duellipüstol ei lase ju kuigi kaugele, aga see polnudki oluline. Meie kogus oleva eestlaetava ränikivi lukuga duellipüstoli on valmistanud kuulus Regensburgi relvameister Jacob Kuchenreuter. Ränilukuga relva laadimine toimus järgmiselt: padrunitaskust võeti paberhülss, milles oli püssirohulaeng ja pliikuul; laskja hammustas hülsilt otsa ära, avas püssirohupanni, raputas sellele veidi püssirohtu, sulges pannikaane ning ülejäänud püssirohu valas eest torust sisse, otsa lükkas kuuli ja tühja paberhülsi ning lükkas laengu laadimisvardaga püssiraua põhja. Kui nüüd päästikut vajutati, lõi ränikiviga kukk vastu tulerauda, süüdates sädemega pannil oleva püssirohu, leek liikus peenikest kanalit mööda põhilaenguni ja toimuski lask. Duellidel laadisid püstolit loomulikult duellipidajate sekundandid.

Samasuguse süsteemiga püstolid ja püssid olid 18. sajandil kasutusel ka sõjaväes, Euroopas ja mujal arenenud maades.“

Kas duellidel kasutati ka revolvreid? „Revolver pole duellirelv – see oli mõeldud enesekaitseks. Tallinna Linnamuuseumi kogus on näiteks haruldane 19. sajandil Inglismaal William Tranteri valmistatud mehaaniline tongsüütega revolver. Erinevalt tolleaegsetest Ameerika revolvritest, mida tuli enne iga lasku vinnastada, sai Tranteri relvadega sooritada kiiresti järjest kuus lasku, kuigi päästikule vajutamise kergendamiseks võis kuke ka manuaalselt vinna tõmmata. Tulistamiseks laeti trumlisse eestpoolt püssirohi ja kuul, metallpadruneid sel ajal veel ei tuntud. Pika jõuõlaga hooba kasutades suruti kuulile tropp peale.“

Jõuame 20. sajandisse. See on ajajärk, mil Eestimaad suuremal või vähemal määral puudutas kaks suurt sõda. Koos sõdadega jõudsid siia ka relvad. Kui rääkida muuseumi kogusse kuuluvatest käsitulirelvadest, siis millised need olid? „20. sajandil jõudsid Eestisse salvega mitteautomaatsed vintpüssid, iselaadivad püstolid, raske- ja kergekuulipildujad ja viimaks ka püstolkuulipildujad – püstolipadrunitega tulistavad automaatrelvad. Kõrvuti nendega tulid siin kasutusele iselaadivad ja automaatsed vintpüssid rasketele püssipadrunitele ning lõpuks ründevintpüssid – keskmise võimsusega

SÕJArAUD

padrunitega tulistavad automaatpüssid.“

Erinevaid käsitulirelvi, nii NSV Liidus kui USAs, Saksamaal ja mujal valmistatuid, oli kasutuses ilmselt terve pikk nimekiri. Ent millised olid levinuimad ja eelistatud relvad ning miks? „Kahtlemata oli levinuim relv Eestis I maailmasõjast kuni 1940. aastateni aastateni Vene vintpüss m 1891 nii algupärasel kujul kui ka modifikatsioonidena, mis olid tehtud nii Eesti Vabariigis kui ka Nõukogude Liidus. Saksa püssidest oli kahtlemata levinuim Mauser m 1898, eelkõige aga selle edasiarendus, karabiin m 1898k II maailmasõja ajast. Ameerika relvadest oli siin juba aastaks 1918 tuntuim püstol Colt m 1911, mida I maailmasõja ajal Vene tsaarivalitsus suurel hulgal ostis. 1940ndate levinuim püstolkuulipilduja oli kahtlemata Nõukogude PPŠ 41.“

Kas on ka nii, et mingid käsitulirelvad toimivad paremini maastikul ja mingid jälle paremini linnalahingutes? „Avatud maastikul peetavates lahingutes olid väga head vintpüssid, mille sihikud võimaldasid tulistada isegi 2000 meetri kaugusele, samuti kergeja raskekuulipildujad. Linnalahingutes on sobilikud sellised relvad, millega saab lasta kiiresti lühikestel vahemaadel, kitsastes oludes – kiire tulega püstolid, mis on väikesed ja kerged, samuti püstolkuulipildujad, mis on vintpüssidest lühemad, ent tulistavad valangutega, kasutades püstolipadruneid.“ TALLINNA LINNAMUUSEUM

Kel on ajalooliste relvade vastu tõsisem huvi ja soov Pajusele ise mõned täpsustavad küsimused esitada, siis järgmine Tallinna Linnamuuseumi ekskursioon on juba mai alguses. Täpsema info leiab muuseumi kodulehelt. 4/2022

kurioosum

KURIKAD, KUMMITUSED JA AMFETAMIIN Ilma korraliku varustuseta on keerukas edukalt lahingut lüüa ja tihtilugu pühendab eesmärk abinõu. Ent siiski leiab tagantjärele vaadates militaarajaloost kergelt öeldes kummalisi varustuselemente. Tekst: RAIVO TAMMUS, vabatahtlik autor

õtame näiteks narkootiliste ainete nimekirja kuuluva amfetamiini. Pole teada, kas ja kus see Vietnami sõja päevil narkootiliste ainete nimekirja kuulus. Küll aga kuulus see ergutav droog Vietnamis sõdinud USA sõdurite varustusnimekirja. Mõeldud oli see siis erksuse ja võitlusvõime säilitamiseks pikkadel luureretkedel või varitsustes. Vastavalt armees väljatöötatud standarditele oli soovituslik kogus 20 mg amfetamiini 48 tunni kohta. Standardid-smandardid: reaalsuses krõbistati amfetamiinitablette peoga nagu kompvekke. Ega need ju loetud ei olnud. Või ikkagi olid – 1971. aastal valminud raporti kohaselt tarbisid USA sõdurid Vietnamis 225 miljonit ühikut stimulante, peamiselt dekstriini. Tegemist on amfetamiini derivaadiga, mis on kanguselt kaks korda tõhusam kui teise ilmasõja päevil tarbitud tabletid.

hüpokiiver (hypo helmet), mis oli küllaltki tõhus kloori vastu. Kuid pärast surmavamate keemiliste ainete nagu fosgeeni ehk süsinikoksiidkloriidi ja vesiniktsüaniidi edasiarendamist ning operatiivset kasutuselevõttu ei suutnud hüpokiiver enam nõutavat isikukaitset pakkuda.

Kuid on olnud ka teisi kummalisi varustus elemente, mis kipakale väljanägemisele vaatamata on oma töö siiski ära teinud. Ja see loeb, eks ole!

Edasine areng järgnes lahinguväljal saadud kogemustele. Sakslased tegid oma keemiakokteile veelgi kangemaks ja suurendasid doose. Kui P-kiiver puutus kokku senisest suurema keemilise ründeaine kontsentratsiooniga (nt fosgeeniga), kaotas see võime kandjat kaitsta. Mürkaine kahjustas ikkagi kopse ja sõdurid lämbusid.

GAASIVASTANE „KIIVER“ AKA KUMMITUSMASK

Naljaga pooleks võib öelda, et Esimeses maailmasõjas hirmutasid britid mürkgaase minema kummitusliku peakattega. Nende gaasivastane kate (P-kiiver, ingl k phenate helmet, ka torukiiver) oli varajane näide katsest võidelda mürkgaaside mõjuga. Esmakordselt kasutasid mürkgaase ulatuslikult sakslased 1915. aastal, et püüda välja murda ummikseisust läänerindel. Keemiarelvade arenedes arenesid ka kaitsevahendid. P-kiivrite sarnased mudelid asendati lõpuks gaasimaskidega, millel oli täiustatud filter ning enam-vähem selline väljanägemine, nagu oleme tänapäeval harjunud nägema või koguni kasutama. Juba enne P-kiivrit oli keemilise rünnaku vastu olemas algeline kaitsevahend, nn

4/2022

Tuli teadus appi kutsuda ja katsetega õnnestuski leida kemikaal, mis eelnimetatud kurjade gaaside mõju neutraliseeris. Nimelt leiti, et kui sõdur kannaks kapuutsiga kiivrit (ehk seda kummituslikku maski), mida on esmalt naatriumfenolaadis leotatud, on ta väljaspool ohtu ja võib rõõmsalt vastasele tuld edasi anda. P-kiiver võeti kasutusele alates 1915. aasta novembri keskpaigast. Iga sõdur kandis esialgu tagavarana ühte hüpokiivrit ning ühte P-kiivrit, kuni varud suudeti asendada teise P-kiivriga.

Alates 1916. aasta jaanuarist tuli kõik sellised kiivrid kasta fenaatheksamiini (ingl k phenate-hexamine) lahusesse. Nii tekkis PH-kiiver ja just seda kasutasid 1916. aasta juuliks kõik Briti väed Prantsusmaal. PH-kiivri erivariant PHG-kiiver (phenatehexamine goggle) töötati välja eranditult suurtükiväelastele, kes kasutasid lisaks veel käsnkummist pisargaasiprille. PHGkiiver oli kasutusel alates 1916. aasta jaanuarist ja kaitses suurtükiväelasi pisargaasi sisaldavate mürskude mõju eest. Nii saadi, naeratus näol, selle pisarakiskuja „nalja“ eest kildmürske vastu lasta.

KAEVIKUKURIKAD

Tulirelvad tulid suure hurraaga, aga see ei tähendanud, et kuhugi oleksid kadunud vanad head sõjanuiad. Või, noh, täpsemalt öeldes tulid need tagasi koos Esimeses maailmasõjas laialdaselt praktiseeritud kaevikusõdadega. Nad ei olnud enam küll põhirelvad, kuid vajalikud ja surmavad sellegipoolest. Nagu omal ajal Ümera all. Kaevikute haarangud nõudsid sõduritelt lähivõitlusse astumist ning inimsummas polnud mõeldav kasutada midagi muud kui käsivõitlust. Sestap kantigi varustuses sagedasti kaevikunuiasid ja muid spetsiaalseid käeshoitavaid relvi. Tääk oli kitsas kaevikus liiga kohmakas (kerest välja sikutamine võttis aega) ja pikka vintpüssi ei mahtunud alati vaenlaste kolpade suunas keerutama. Sellistes oludes oligi parim lahendus paraja suurusega kaevikunui. Parajaks ehk keskmiseks suuruseks loeti umbes 40 sentimeetri pikkust nuia. Kaevikunuiasid tehti igasuguseid. Mõnda nimetati hellitavalt „nööpnõelaks“. Sellisel oli puuvarre külge kinnitatud metallist nupp. Kuid tehti ka palju jõhkramaid nuiasid, nagu olid vanad head ogadega variandid. Leidus selliseid, mille otsa oli kinnitatud lõhkeaineta granaat. Mõni meenutas sepavasarat, teisel oli löögirusikaks suurem hammasratas – mida käepärasem ja surmavam, seda parem. Kaevikunuiad ei olnud tegelikult tavapärane varustuselement. Väed kogusid kaevikutest leitud materjali kokku ja meisterdasid sellest nuiad ise või lasksid seda teha üksuse puusepal. Naelad, tühi granaat ja mitmesugused muud metalldetailid kinnitati nuiadele, et suurendada nende surmavust. Raskel ajal abiks ikka. ALLIKAD: • • •

https://www.theatlantic.com/health/archive/2016/04/thedrugs-that-built-a-super-soldier/477183/ https://www.iwm.org.uk/history/weird-weapons-and-othersurprising-objects-from-the-first-world-war https://www.iwm.org.uk/collections/item/object/30110811

STEPHENC DICKSON/WIKIPEDIA

kurioosum

4/2022

üleelamine

TARVILIKKU ESET KONSERVIKARBIST Kõige mõistlikum, mida konservikarbiga teha, on kasutada seda sihtotstarbeliselt ehk tühjaks süüa. Ja see on ka eelduseks, et karbiga midagi enamat ette võtta – kui selleks peaks vajadus tekkima. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

4/2022

ÜLEELAmINE

Multifunktsionaalsuse annavad konservikarbile selle materjali omadused – konservikarp on hõlpsasti lõigatav ja volditav, mis tähendab, et sellele saab anda täpselt sellise kuju, nagu parasjagu vaja. Samuti, mis mõnel puhul oluline – plekk on terav ja teritatav, samas suhteliselt tugev. Ehk siis ideaalne toorik. Mõne eseme valmistamiseks sobib paremini madal karp nagu kalakonservidel, teise saab paremini teha kõrgemast ja mahukamast puuviljakonservi karbist. Mõneti sõltub see, mida te valmistada saate, ka kasutada olevatest tööriistadest. Näiteks on abiks, kui teil on nuga, plekikäärid ja traat. Allpool mõned näited, mida on konservikarbist võimalik valmistada.

RIIV

Kujuta ette olukorda, kus on juust, aga pole riivi. Või porgand või kartul – miski, mida oleks vaja riivida, aga riivi ei ole. Nörritav, kas pole. Ent on ju konservikarp. Võta see ja eemalda esmalt kaaneosa. Aseta konservikarp mingile kivist pehmemale pinnale, põhi allapoole. Nüüd võta nuga, mis sul alati kaasas on, ning perforeeri konservikarbi põhi, torkides noaga seestpoolt väljapoole. Tee kohe palju-palju väikseid auke. Võta nüüd konservikarp kätte ja vaata selle põhja. See on kaetud sakiliste, ülespoole väänatud teravate servadega aukudega. Mida see meenutab? Õige, riivi! Head riivimist.

PEEGEL

Selle kaane, mis riivi tegemisest üle jäi, jätsid alles, eks? Hästi. Sellest saab valmistada peegli. Mitte päris sellise peegli, mille ees habet ajada, küll aga sellise, mille abil valgust peegeldada. Näiteks kui on vaja enda asukohale tähelepanu juhtida.

Ega siin midagi väga meisterdada olegi. Konservikaas peegeldab juba ise piisavalt valgust. Küll aga, et peegeldatavat kiirt täpsemalt juhtida, võid kaane keskele torgata pisikese augu, läbi mille sihtida.

KEEDUPOTT

Keedupott on oma olemuselt väga lihtne ese. Keerulisem ei ole ka selle valmistamine. Võta konservikarp ja torka selle ülemisse serva teineteise vastu kaks auku. Peaaegu valmis. Nüüd on vaja neist aukudest läbi pista traat, mille abil veega täidetud pott tule kohale riputada. Suppi sellises just ei keeda, aga tee või kohvi jaoks on konservikarbist pott täpselt paraja suurusega. Kui traati pole, on potti valmistada mõnes mõttes veelgi lihtsam. Pole vaja isegi auke teha. Kalla vesi avatud konservikarpi ja aseta lõkkesse. Oota, millal vesi keema läheb. Ja siis oota, millal vesi ära jahtub, et pott välja võtta.

PRAEPANN

Teinekord tahaks mitte keedetud, vaid praetud produkte. Iseäranis kui me räägime vorstist, kalast ja kanast. Et midagi praadida, on vaja panni. Pole panni? Pole probleemi – kui on konservikarp. Eemalda selle põhi vahenditega, mis sul olemas on, näiteks noa või plekikääridega. Lõika tekkinud silinder pikkupidi läbi ja moodusta sellest pinnalaotus. See ongi pann. Ilma varreta pann. Et varrega pann saada, leia üks pöidlajämedune ja küünarvarrepikkune malakas. Lõhesta see ühest tipust, täpselt keskelt, paari-kolme sentimeetri sügavuselt ja torka pann otsapidi sinna prakku. Et konstruktsioon tugevam oleks, mässi panni ja varre ühenduskohta potisanga tegemisest üle jäänud traati. Et praetav tulle ei libiseks, võib panni servad üles voltida.

NUGA

Kui sul ei ole metsas kaasas nuga, oled kuskil vea teinud. Õnneks sobib konservikarp vigade paranduseks. Vähemalt selle vea parandamiseks.

Võta konservikarbi kaas ning murra see keskelt pooleks. Peaaegu keskelt, nõnda et moodustunud poolkuu üks serv jääks natuke üle teise. See serv ongi noa tera. Torgata või peenemat nikerdustööd sellise noaga muidugi teha ei saa, küll aga näiteks lõigata vorsti. Või nööri.

KONKS

Mõnikord on konservikarbi kaaned lihtsamaks avamiseks varustatud splindiga. See on abiks, kui on näiteks vaja valmistada konks. Kas siis millegi riputamiseks või kala püüdmiseks. Splint, kui seda vaadata, koosneb kahest aasast. Lõika ühe, selle suurema aasa keskelt jupp välja, nõnda et moodustub konks. Ihu see kivil teravaks ning kinnita läbi teise aasa nöör või tamiil – sõltuvalt sellest, mis otstarbel konksu kasutada soovid.

ALARM

Kui on rohkelt konservikarpe ja on ka nööri või, veel parem, tamiili, saab neid kombineerides rajada laagri perimeetri ümber valvesüsteemi. Täida konservikarbid mingi kerge, ent koliseva kraamiga, näiteks mutritega. Seejärel ühenda need nööriga. Näiteks iga kahe meetri järel üks konservikarp. Nõnda saab juba viie konservikarbiga 10 meetrit alarmsüsteemi. Paiguta konservikarbid maha nõnda, et nii karbid kui ka nöör on varjatud, kuid nöörile on võimalik komistada. Ja kui nüüd keegi komistabki, annab tekkiv kolin tema lähenemisest märku.

Need olid vaid mõned näited. Konservikarbi plekist saab väänata veel mitmesuguseid esemeid. Olgu selleks siis prahipõleti, mida ajakirja Kaitse Kodu! veergudel on juba tutvustatud, lant kala püüdmiseks, nooleotsad, laternad või mida parasjagu vaja. Head katsetamist, ära vaid endale näppu lõika, sest sidet ei ole konservikarbist võimalik valmistada.

ASSO PUIDET

ga mida enamat? Peaaegu mida iganes. Konservikarp, võrreldes näiteks piimapakiga, on pakendite maailmas oma multifunktsionaalsuselt võrreldav Šveitsi noaga või, kui soovite, Leathermani multitööriistaga.

4/2022

meditsiin

SEE INIMLIK EBAINIMLIK

LAHINGUSTRESS Et mõista lahingustressi ajal inimpsüühikas toimuvat, tuletame meelde, mis on stress üldiselt, süveneme lahingustressi olemusse ja uurime selle tagajärgi ehk posttraumaatilist stressireaktsiooni. Harutame lahti inimhinge anatoomiat ja lõpetuseks mõtiskleme, kas lahingustressi on võimalik ennetada. Tekst: JANA OTS, psühhoterapeut

S 74

tress tekib, kui inimene tajub ebakõla oma soovide ja võimaluste vahel. See võib juhtuda nii siis, kui tööülesanded on liiga keerulised ja ületavad meie kompetentsust, kui ka siis, kui need on liiga lihtsad ja me ei saa end täiel määral teostada.

inimesed rohkem, sest alahindavad enda võimekust ja ülehindavad probleemide olemust. Tööstressi puhul on lisaks isiksuse omadustele mõjuteguriteks veel töökeskkond – kas see on turvaline, mugav jne, kollektiiv – millised on suhted töökaaslastega, samuti töö iseloom.

Igapäevaelu stress sõltub väga palju inimese enda antud hinnangust olukorrale, mis omakorda on mõjutatud isiku enesehinnangust. Seetõttu stressavad madala enesehinnanguga

Kui mõelda nüüd lahingustressile, siis lahinguolukorra keerukust on võimatu ülehinnata, samuti on raske ette kujutada ebamugavamat töökeskkonda kui lahinguväli. Meeskonna koostöö on

4/2022

siin üliolulise tähtsusega ja see on ka töö, mida tehes puututakse pidevalt kokku nii enda kui kaaslaste surmaohuga – kõrgema stressitasemega tööd on raske ette kujutada.

STRESS ENNE JA PÄRAST LAHINGUT Lahingustress (Combat and Operational Stress Reaction) on reaktsioon traumeerivale sündmusele või mitmete stressorite pikaajalisele kulmineerumisele. Laias laastus võime lahingustressi jagada normaalseks ja ülemääraseks.

meditsiin

Lahingueelset stressi võib täheldada võitlejatel, kes pöörduvad meditsiinipunkti väheoluliste sümptomitega, kaebavad pea- või kõhuvalu ja liialdavad sümptomite kirjeldamisega. See

on igati normaalne nähtus, sest ees on ootamas olukord, kus nad satuvad surmaohtu. Siin on abiks rahulik vestlus, oma hirmude ja ärevuse tunnistamine ja sõnastamine. Kui inimene satub äärmiselt eluohtlikku olukorda või kui ta lahingus näeb, kuidas kaaslased haavata saavad, käivitub tahtele allumatu stressireaktsioon, mida võib vaadelda kui ettevalmistust võitluseks või põgenemiseks. Inimene on ägedast stressireaktsioonist haaratud.

Lahingujärgselt võib ilmneda erinevaid reaktsioone ja kõik need on normaalsed. Füsioloogilisteks sümptomiteks võivad olla südamepekslemine, külmavärinad, kiirenenud hingamine, liigne higistamine, tühi pilk, ka iiveldus või oksendamine. Emotsionaalselt võib stressis võitleja tunda end väga erinevalt, isegi vastuoluliselt. Ta võib olla vapustatud, šokis, masendunud, paanikas, abitu, ka häbi tunda. Ja vastupidi, ilmneda võib ka naeru või eufooriat. Kognitiivses

PETER MURPHY/FLICKR

Igasugune risk elule toob tavapäraselt kaasa tugeva stressi. Nii on täiesti kohane, et võitlejad kogevad lahingueelset stressi, nad on lahingu ajal tugevas stressireaktsioonis ja tajuvad stressi ka lahingu järel. Kuid tegeleda tuleb kindlasti mõlema, nii normaalse kui ka ülemäärase lahingustressiga.

4/2022

mEDITSIIN

sfääris esineb keskendumisraskusi, otsustusvõimetust, mäluprobleeme, tähelepanu langust, reageerimise pidurdatust ja liigset valvsust. Ka võitleja käitumises võib esineda muutusi, näiteks eemaletõmbumine, puudulik hügieen, unehäired, hoolimatus, isu puudus või kasv. Pärast lahingut on oluline võitlejatele läbi viia debriifing, kus nad saavad rääkida oma üleelamistest ilma kedagi süüdistamata ja hukka mõistmata, jagada turvaliselt oma kogemusi ja tundeid. Tavapäraselt vaibuvad stressi sümptomid pärast ohtliku olukorra lõppemist paari päeva jooksul, kuid kui sümptomid püsivad kauem kui 72 tundi, on põhjust kahtlustada ülemäärast lahingustressi, mis vajab professionaalset abi ja sekkumist. Ülemäärases stressis sõdur ei ole võitlusvõimeline ja temalt tuleb relv ära võtta. Võitleja tuleb saata kompanii meditsiinipunkti, tagada talle toit, hügieen ja piisav puhkus. Vahel võib taastumiseks kuluda mõni päev, aga stress võib kesta ka kuid.

POSTTRAUMAATILINE STRESS

Normaalse lahingustressiga tegelemine ning ülemäärase lahingustressi õigeaegne märkamine ja ravi on vajalik, et hoida ära hilisemaid tüsistusi ehk posttraumaatilist stressireaktsiooni (PTSD, Post Traumatic Stress Disorder), mis on hilinenud reaktsioon erakordselt hirmutavale sündmusele või situatsioonile. PTSD võib tekkida mõni nädal kuni kuus kuud pärast lahingut. Sümptomiteks on pealetükkivad kujutlused ja unenäod, kus elatakse korduvalt läbi traumaepisoode, püsiv emotsionaalne tuimenemine, teistest inimestest eraldumine. Välditakse traumat meenutavaid objekte ja tegevusi. Traumat meenutava stiimuli toimel võib vallanduda ägedaid dramaatilisi hirmu-, paanika- ja agressioonipuhanguid ja/ või trauma ajal esinenud käitumise 76

4/2022

kordumist, võimalik on tugev ehmumisreaktsioon. Esineda võib unetust, hüperaktiivsust koos ülivirgusega. Sageli liituvad eelnimetatud sümptomitega ärevus ja/või depressioon ning ka suitsiidimõtted. Posttraumaatiline stressihäire on olulise raskusega psüühikahäire, see võib põhjustada pikaajalist invaliidsust koos töövõimetusega ja on ka juhtumeid, kui PTSD tagajärjel lõpetab inimene oma elu suitsiidiga.

ELU- VS SURMATUNG

Miks on just lahingustress nii tüsistusterohke? Inimpsüühika alateadvuses valitsevad kaks tugevat instinkti, elu- ja surmatung. Elutung on see, mis paneb meid instinktiivselt võitlema oma elu eest, ja surmatung loob surmahirmu. Samas annab meie elule sügavama mõtte ja väärtuse just surelikkuse teadvustamine. Öeldakse, et inimene hakkab tõeliselt elama alles siis, kui on enda surelikkusega leppinud. Olles saavutanud sellise psüühilise küpsuse astme, on inimene valmis surmaga silmitsi seisma. Näiteks olukorras, kus ta peab kaitsma oma sügavamaid tõekspidamisi. Valmisolekut riskida eluga oma isamaa, pere ja lähedaste eest peetakse üllaks. Aga kuidas tapmist moraalselt õigustada, see on inimpsüühikale juba palju keerulisem katsumus. Terve psüühikaga inimesel on elu- ja surmatung dünaamilises tasakaalus, normaalsel inimesel on olemas elutahe ja teadlik küpsus surma aktsepteerimiseks. Kuid siin on veel üks äärmiselt oluline dimensioon: tal peaks olema välja kujunenud ka vaimne pool koos sügavate moraalija väärtusnormidega. Selle kolmiku osad – elutung, surmatung ja sügavad moraalinormid – peavad olema tasakaalus.

TASAKAAL TULEB LEIDA

Inimesed, kellel on ülekaalus surmahirm, ei sobi sõduriteks arguse tõttu. Inimesed, kellel on ülekaalus

moraalinormid, ei suuda toime tulla kellelegi liiga tegemisega. Sõduril, kellel on küll tugev elutahe, kuid nõrgalt teadvustatud surelikkus (need on need, kes surma ei karda) ja puudulik moraal, on suur oht muutuda sõjaolukorras kontrollimatuks. Ülikeerulises lahingustressi olukorras, kus võitleja puutub kokku ebainimlike õudustega, võib stressireaktsioonina käivitudagi jõhker kättemaksuiha sõprade ja lähedaste surma eest. Inimlikust aspektist on see väga mõistetav – see on normaalne reaktsioon ebanormaalsele olukorrale. Kuid kui sõdur sel hetkel päriselt kaotab enesevalitsuse ja saadab korda tegusid, mis ei käi kokku elujaatuse ja moraalinormidega, kujuneb siit välja hilisem posttraumaatiline sündroom, mis allub väga halvasti ravile. Sellisest amokijooksust tekkinud süütundega on väga keeruline edasi elada. Kuid PTSD võib kujuneda igal sõduril, kes on kogenud sõjakoledusi. Surma nägemine, sõprade haavatasaamine, lähedaste kaotus – ükski reaktsioon sellele ei ole ebanormaalne ega ükski inimene nõrk, vaid sõda ise on ebanormaalne. Kuidas siis ennetada lahingustressi, kas see on üldse võimalik? Saab teadvustada sügavamat elumõtet ja seirata surmahirmu, mõtestada elu väärtushinnanguid ja valmistuda seisma oma tõekspidamiste eest. Kuid kuidas leppida tapmisega oma psüühikas? Ühest küljest aitavad sügavad moraalinormid meil keerulistes olukordades säilitada inimlikkust ja teha ka väga kriitilistes situatsioonides otsuseid, mis on kooskõlas Genfi konventsiooniga, kuid see on nii keeruline ja nõuab kirjeldamatut eneseületamist. Saada sõdurina hakkama lahingustressiga ja jääda samas inimlikuks – see nõuab psühholoogilisest aspektist tohutu suurt ja sügavat tööd iseendaga.

ASSO PUIDET

mEDITSIIN

4/2022

NAISKODUKAITSE 2015. aastal viis Naiskodukaitse Tartus läbi esimene evakuatsiooniõppuse Sipelgas. Nüüd, seitse aastat hiljem, on nii mõnigi toona õppusel osalenu reaalselt Ukraina sõjapõgenikke vastu võtmas ja abistamas

EVAKUATSIOONIKUrSUS:

ÕPPEKLASSIST PärISELLU Mõte anda evakuatsiooni ülesanne Naiskodukaitsele hakkas idanema juba 2014. aasta sügisel Tartu malevas, kus pärast Kaitseliidu tolleaegse ülema heakskiidu saamist viidi järgmisel aastal läbi esimene evakuatsiooniõppus Sipelgas. Tol korral harjutati inimeste evakueerimist oma maleva perede peal ja üritus tunnistati kordaläinuks. Sealt hakkaski ratas veerema. Tekst: LEANE MORITS, NKK Tartu ringkonna instruktor

4/2022

MONIKA RISTISAAR

NAISKODUKAITSE

2019. aastal kinnitati evakuatsioonirühma funktsioonikirjeldus ja loodi üle Eesti 16 evakuatsioonirühma, praeguseks on neid juba 19. Sellest ajast saadik on läbi viidud erinevaid maakaitseringkonna ja maleva tasandi evakuatsiooniõppusi. Kuna tegu on uute rühmadega Kaitseliidu struktuuris, on tekkinud ka baaskoolituse vajadus. Evakuatsioonirühmade taseme ühtsena hoidmiseks on vaja neid rühmi keskselt koolitada. Kursuse eesmärgiks on tekitada evakuatsioonirühmades ametikohtade ristkasutuse ja evakuatsioonirühmade ristkasutuse võimed. Baaskursuse läbinu on valmis minema erialakoolitusele ja oskab eriala õppides juba seostada oma eriala evakuatsioonirühmas tegutsemisega.

HUVI ON SUUR

Evakuatsioonirühma baaskursuse läbimise tulemusena on igal evakuatsioonirühma liikmel olenemata ame-

tikohast esmased teadmised, oskused ja kogemused evakuatsioonipunkti püstitamiseks, töös hoidmiseks ning maha võtmiseks. Kursuse läbinu on suuteline täitma evakuatsioonipunktis mistahes ülesannet oma pädevuse piires.

Samuti õpitakse evakuatsioonikoha märgistamist – paigaldatakse suunaviidad ja infotahvlid. Lisaks saadakse teadmisi varustuse haldamisest ning lõpuks, evakuatsioonipunkti sulgemisel, seatakse taristu avamiseelsesse seisukorda.

Kursus koosneb teoreetilisest digiõppest ja praktilisest lähiõppest. Lähiõppe jaoks püütakse leida riiklikult määratud evakuatsioonikoht, et kursus oleks võimalikult eluline ning osalejad saaksid hästi tuttavaks ühe tegeliku evakuatsioonikoha ja selle võimalustega.

Osa kursusest on pühendatud vaat et kõige tähtsamale teemale – kommunikatsioonile evakuatsioonikohas sees ja sidepidamisele kõrgema staabiga. Arutatakse infojagamise põhitõdede üle – kellele, mida, kui palju – ning tehakse praktiliselt valmis evakuatsioonikoha infotahvel.

Kava järgi peaks kursusel osalejate arv olema kuni 20 inimest, aga kuna kursus on uus, registreerus esimene kord Lõuna MKR-i evakuatsioonirühmade kursusele Mammastes 40 inimest. Seetõttu planeerisime ka ühe lisakursuse, mis toimub Lääne MKR-i rühmadele Saaremaal mai keskel, on mõeldud samuti 40 osalejale ja on juba poolenisti täitunud.

JUBA PRAKTIKAL

Kuna evakuatsioonirühmas on kaheksa meeskonda ja kursus annab igaühele uusi teadmisi, on sisu päris mitmekesine, alustades seadusaktidest ja riiklikust evakuatsiooniplaanist, mis on parajasti muutumas seoses ulatusliku evakuatsiooniülesande üleminekuga 2022. aasta alguses politsei- ja piirivalveametilt päästeametile.

KÕIK SELGEKS

Kursuslane peab aru saama evakuatsioonirühma eesmärgist ja ülesannetest, oma rühma käsuliinist, evakuatsioonirühma meeskondade ülesannetest, Kaitseliidu sõjalisest struktuurist ja evakuatsioonirühma paigutusest selles, samuti Kaitseliidu rollidest erinevates kriisides ja evakuatsioonirühma ülesannetest nendes ning sellest, kuidas evakuatsioonirühma asetus eri kriisides ja neid juhtides muutub. Samuti on teemade seas rühma liikmete õigused, kohustused ja vastutus, sealhulgas ametikoha võtnud inimese kohustused ja vastutus. Lähiõppes tehakse praktiliselt läbi evakuatsioonikoha planeerimine, mis hõlmab taristu kaardistamist ning evakuatsioonipunkti plaani tegemist, tuginedes taristule ja olukorrainfole. Näiteks kus asub meedik, kus emade ja laste magala, kus söömisala ja teised vajalikud ruumid.

Kommunikatsioon on ka suhtlemine evakueeritavatega, nende informeerimine, tuju üleval hoidmine ning neile tegevuse leidmine, sest ootaja aeg on teadupärast pikk. Ka neil teemadel, samuti psühhosotsiaalsest esmaabist tuleb kursusel juttu. Rühmas tegelevad sellega peamiselt tegevusjuhid, kelle rahuaja ülesanne võib olla Kodutütarde või Noorte Kotkaste rühmajuht. Aga selleks sobib ka inimene, kes oskab õpetada mõnd mängu või käsitööd. Kirjutan seda lugu, istudes Tartus Ukraina põgenike vastuvõtupunktis, ja paralleelid tekivad iseenesest. Praegu on vastuvõtupunkti vabatahtlikeks täpselt 90 naiskodukaitsjat Lõuna ringkondadest, lisaks abipolitseinikud ning mõned meie pereliikmed. Siin õpitakse kõike käigult ja kõige olulisem on vene keele oskus, et kõik vajalik saaks saabunutele ära seletatud. Olen õppinud vene keeles ütlema „rahvusvaheline kaitse“, „palun oodake, me tuleme ütlema, kui menetleja saab teid vastu võtta“, „kas vajate ajutist elukohta“ ja palju teisi väljendeid, mida koolis ei õpetatud. Olukorrad on mõneti samasugused, nagu oleme treeninud oma õppustel, ainult et seekord on kõik kahjuks päriselu, kus pärisinimesed ootavad pärislahendusi. See teeb siinse töö huvitavaks, aga ka pingeliseks, sest meie oleme ahela esimesed lülid. Loodame aga kõik, et peagi asjad laabuvad, et sellist punkti enam vaja ei lähe ning kõik, kes soovivad, saavad oma koju tagasi. 4/2022

naiskodukaitse

ANNE VASARIK,

LASKETIIRU KUNINGANNA Ema sai 1973. aasta aprillikuus peo peale 10 000 rubla ning legendaarse kolme lasketiiruga Põlva spordihoone võtmed – ülesandega panna maja kuu ajaga tööle nii, et seal oleks võimalik läbi viia rahvusvaheline kabevõistlus.

akatuseks pidi endine spordikooli direktor ja võistluste organisaator, tänavu kevadel Naiskodukaitse Põlva ringkonna auliikmeks kinnitatud Anne Vasarik täielikult sisustama 2400 ruutmeetril laiuva 78 ruumiga ja ligi 60 majutuskohaga hoone. See oli tema uue elu esimene peatükk. Järgmised 28 aastat oma elust pühendas ta spordiasutuse tegevusele. Ning põnevust jagus sellesse ohtralt. Kui täna on kodukontor inimestele tuttav mõiste, siis ema oli ajast tublisti ees. Spordihoone majutuskompleksi teisel korrusel oli üks üsna ruumikas kahetoaline ametikorter, kus elasime kuni 1989. aasta suveni.

SEIKLUSRIKAS LAPSEPÕLV

Elu Põlva spordihoone seinte vahel oli kahtlemata värvikas. Kasvasin laagrite, võistluste ja laskespordi keskel. Tiirus padrunikestadega mängimine, igal suvel Ridalis lennukiga lendamine või näiteks legendaarsete rallikaksikute vendade Bolšihhide autos turnimine tundus elu loomuliku osana. Laske sportlast minust ei saanud, kuid külge jäi huvi kõiksugu ürituste organiseerimise ja asjade päriselt ära tegemise vastu. „Ma ei käi tööl, olen harjunud tööd tegema,“ ütleb ema alati. Ilmselt on see deviis mindki alateadlikult saatnud, lisaks tean, et saan alati hakkama. Annel on kuldsed käed ja hämmastavalt laiad tehnilised teadmised. Kleitide ja kostüümide asemel nägin teda pigem tööpükstes ringi toimetamas, käes kruvikeeraja, haamer, trell, 80

4/2022

Tekst: MARTA VASARIK, tütar

torutangid või midagi muud põnevat. Kas sinu ema oskab klaveri algosadeks võtta ja kokku panna nii, et mitte ühtegi tükki ei jää üle ja kõik pärast töötab? Kas sinu ema on kunagi Moskvitši väikekaubikul ehk „pirukal“ käigukasti korda teinud või seitsmekümnendatel valminud elektrikilbil kaitsmeid vahetanud? Aga soojussõlmes torusid reguleerinud, siibrit vahetanud, Vasara lukke remontinud ja ise mööblit valmistanud? Annel tuli selliseid probleeme lahendada, sest tol ajal polnud teenusepakkujad ühe hiirekliki kaugusel, polnud arvuteid, internetti ega mugavusteenuseid. Kui midagi lagunes, polnud selle korda tegemine tema jaoks probleem. Spordihoonesse sai ta esimese töömehe koha luua alles 1979. aastal, enne seda tuli loomingulisemalt hakkama saada.

ELU KÄIS 24/7

Põlva spordihoone rahvas hoolitses talvel ka ümberkaudsete suusaradade eest, ehitas ja hooldas liuvälja, niitis traktori ja bensiinimootoriga niidukiga tohututes kogustes muru ning oli partneriks kõikidele Intsikurmus toimunud üritustele. Enamik suurüritustega seotud inimesi majutati esmajoones spordihoonesse. Kõik suuremad ja väiksemad kontserdid ja suvetuurid jõudsid alati nendeni. Teiste seas ka NSVL-i meistrivõistlused autorallis, Tööjõureservide üleliidulised laskevõistlused ja isegi purilendurite mõõduvõtud. „Põlva kultuuri- ja spordikorraldajad on selles osas läbi

aegade väga tragid olnud,“ tunnustab Anne. Tagantjärele vaadates tundub, et tema enda õlul lasus kohati ebainimlikult suur koormus, sest lisaks haldus- ja olmeküsimustele, organisaatori-, treeneri- ja emarollile tuli rinda pista ka mitmete Põlva spordihoones endale tööruumid saanud asutuse töötajate abistamisega. Aadressil Metsa 7 tegutsesid spordikomitee, spordikoolid Noorus ja Jõud, Jõud rajooninõukogu, ALMAVÜ ja AUTOM. Lisaks oli majas maadlussaal, autoõpetuse klass, lauatennise, koroona, male ja kabe mängimise võimalused ning treeningud. Keldrikorruse 50 m püssitiir-varjendis asus raadiosõlm ehk telefonikeskjaam, mis koordineeris ja hoidis ühendust välismaailmaga ning mida kasutati tsiviilkaitseõppustel. Pärast Eesti iseseisvumist aktiivne laskmistegevus hääbus. Üleliidulised laagrid said läbi, koondise laagreid veel natuke oli, kuid suurimaks kitsaskohaks sai vahendite puudus. Koolides lõppes ka sõjaline õpetus ning spordihoonet ei vajatud enam kutsealuste väljaõppekeskusena. „Enne seda aega käis majas laskmas kokku 47 kehakultuurikollektiivi ehk igal õhtul olin treeneriks keskeltläbi 30 inimesele,“ meenutab Anne. Eesti laskmise tulevik oli klubilise tegevuse kätes ning Põlva Laskurklubi oli kindlasti selle üks eestvedajatest. Kuid vähe on neid noori, kes spordihoone kuldaegadel tegutsenud laskuritele

NAISKODUKAITSE AIKE MEEKLER

oma tulemustega kannule jõuavad või neid ületavad. „Põlva tiirust alustanud ja olümpiale jõudnud Peeter Olesk on selles osas n-ö uue ajastu suur erand ning põlvalaste suur uhkus,“ rõhutab Anne uhkelt.

HINGEGA ASJA KALLAL

Kuigi Põlva spordihoone direktrissina ei tööta ema enam aastast 2001, on selle maja võti ikka veel tema taskus. „Treeningud ja võistlused jätkuvad, Põlva karikavõistlusi laskmises peetakse tänavu 48. korda,“ arvutab ta. Suurimat rõõmu valmistab Annele endiselt noorte juhendamine. Ta treenib noorkotkaid, kodutütreid ja Naiskodukaitse naisi, valmistades neid võistlusteks ette. Seda rida on ta ajanud juba enam kui paarkümmend aastat ning kuulunud ka abipolitseinike ridadesse. Kaitseliidu Põlva maleva esimeseks ja Anne jaoks võimsaimaks saavutuseks oli aga 2010. aastal Männikul peetud Jüriöö võistluse karika võitmine. Seal oli võistkonnas ka Peeter Olesk ning vastas väga tugeva tasemega Alutaguse, Rapla ja Tallinna malevate laskurid. Motivatsioon võit koju viia oli kõigil väga kõrgel, sest Alutaguse tiim oli püsinud võitmatuna ligi kümme aastat. „Rõhutasin noortele, et võistlus käib kuni viimase lasuni. Iga liige andis oma panuse, kõik õnnestus ja Põlvasse jõudnud karikas oli meile väga äge tunnustus.“

HINNATUD JA TUNNUSTATUD

Ema isiklik uhkeim spordisaavutus jääb aastasse 1965, kui tal õnnestus võita Tallinna meistritiitel ja kindlustada koht koondises. Tema alaks oli mäesuusatamine, mis on Tallinnas sündinud ja Nõmmel üles kasvanud Anne jaoks siiani väga südamelähedane. „Rahvaste spartakiaadil, mida peeti Elbrusel, suutsin oma potentsiaali mäesuuskadel ära näidata,“ ütleb ta. Pikaaegne tunnustatud spordipedagoog Kaarel Zilmer on mulle kunagi öelnud, et oleks ajad teised olnud, võinuks Annel olla potentsiaali ka olümpiale jõuda. Kes teab, aga Eesti laskesport ja Põlva on sellest küll väga palju võitnud. Suusapisiku sain temalt minagi. Lisaks Naiskodukaitse Põlva ringkonna auliikme tiitlile pälvis Anne oma kauaaegse ja aktiivse sporditegevuse eest

Põlva vallas 2020. aastal ka Põlva valla aukodaniku nimetuse. Kindlasti on emal ka väga suur osa selles, et pärast aastakümnete pikkust ootust jõuti Põlva vallas 2020. aastal positiivsele otsusele Baltikumi suurima siselasketiiru, Põlva lasketiiru renoveerimise suhtes. Hange on välja kuulutatud ja tuleb uskuda selle projekti õnnestumisse, et põlvakad saaksid end ka tulevikus laskespordis kehtestada ja näidata, mis puust nad tegelikult tehtud on.

TUNNUSTUSED: Noorte Kotkaste Aitaja märk, 2009 Noorte Kotkaste hinnaline kingitus, 2013 Naiskodukaitse Hõberist, 2013 Noorte Kotkaste Ustava Sõpruse märk, 2014 Põlvamaa teenetemärk, 2014 Kodutütarde hõbetatud teeneterist, 2018 Noorte Kotkaste teeneteplaat, 2019 Põlva valla aukodanik, 2020 Kaitseliidu aasta teo tunnustus, 2020 Naiskodukaitse Põlva ringkonna auliige, 2022

4/2022

NOOrED

NOOrTE LIIDrIKUrSUS,

ET ELUS HAKKAmA SAADA Saaremaa maleva mees Aivar Krusta on aastaid vedanud noorte liidrikursust, mis nüüd teenitult ja õigustatult on nimetatud ka Kaitseliidu aasta teoks. Ent mis on üldse liidrikursus? Laseme Krustal selgitada.

õepoolest, mis ja milleks? Need kaks võtmeküsimust on aja jooksul paljudele huvi pakkunud. Olen palunud kursuslastel iga kord esimeses õppemoodulis neile kahele küsimusele vastused leida. Vastuseid üldistades saame tulemiks: „Noorte juhtide koolitus selleks, et elus paremini hakkama saada, et osata teisi õpetada ja olla parem riigi kodanik.“ Need mõtted olid läbivad ka kursuse alguses 2019. aastal, kui alustasime esimese koolitusnädalavahetusega.

ÕPETAB

Liidrikursuse tingis vajadus uute noorte juhtide järele nii Noorte Kotkaste kui Kodutütarde organisatsioonis. Võib-olla osutus kuldvõtmekeseks see, et me laseme noortel ise toimeta-

Tekst: AIVAR KRUSTA, Saaremaa malev

da, ise ette valmistada ja organiseerida oma tegevused nii kursusel kui ka väljaspool seda. Tulemusena on liidrikursuse lõpetanud noored võimelised omaenda ja teiste tegemisi organiseerima, teisi õpetama ja juhendama. Kursuse lõpuharjutuseks on olnud maleva suvelaagrid, seal läbi viidud õpitoad ja laagri korralduslik pool alates laagriliste vastuvõtmisest, majutamisest, parkimise korraldamisest ja siis juba laagri tegevuste läbiviimisest kuni lõpuprotseduurideni. Noortel endil teha laskmine, neile vastutuse delegeerimine on see, mis sunnib noori ennast arendama. Sellega saavutame nende üldpädevuste arengu eesmärgi, samuti nende sotsiaalsete oskuste ja toimetuleku parema tulemi.

Ma olen olnud seisukohal, et noor teab ise, mis teda huvitab ja mis talle meeldib. Noortetöö ei seisne ainult „puust ette ja punaseks“ tegemises, kaugel sellest. Noor peab saama võimaluse ja toe, et ise midagi teha. Selleks, et ise midagi ära teha, on vaja noort natuke aidata, suunata ja juhendada. Liidrikursuse üheks mõtteks see ongi. Kursuse käigus õpetatavad teemad, matkatarkused, topograafia, relvastus, side, esmaabi on aga lisandväärtused, mis noori kaasa kutsuvad ja mis neile huvi pakub.

ARENDAB

Üks, mis kursusel kindlasti oluline – see suurendab noortes vastutusoskust, arendab teadlikkust ja kriitilist mõtlemist. Noor seab ise endale eesmärgid ja peab suutma nende poole liikumist ka kontrollida.

NOOrED

Oma kogemustest õppimine on osa meie isiksuse igapäevasest arengust. Kogemused ja teadmised on need, mis teevad meid tugevamaks. Mitmel korral on kursuslased ka ise üllatunud: „Aga seda saab ju teha hoopis lihtsamalt ja väiksema vaevaga!“ See on üks osa eesmärgist. Noor on saanud aru, et kui on olemas oskused, teadmised, kriitiline mõtlemine ja vastutustunne, siis on võimalikud paljud asjad, mis alguses tunduvad kättesaamatud.

LIIDAB

Kõrvaltvaatajana olen täheldanud ühtekuuluvustunde tekkimist ja kokkuhoidmist, teineteise aitamist, mõistmist ja ühise eesmärgi nimel pingutamist. Olukordi, kus hambad ristis neetakse maa põhja kursuse ülemat, ilma ja kogu elu, on samuti ette tulnud. See ongi katsumuse loomulik osa. Kuid kõik on selle läbi käinud ja hiljem tunnistanud, et ei oleks ka ise uskunud, et teevad asja lõpuni. Aga nad teevad. Teevad lõpuni, iga kord üha paremini ja kiiremini. Ja kogu see teadmiste-kogemuste pagas antakse

ajapikku üle oma noorematele organisatsioonikaaslastele. See ongi kursuse eesmärk. See ongi vastus küsimustele, miks ja milleks.

KAS KOGU EELNEV PIKK JUTT IKKA ÕIGE ON? Vaatame, mida arvavad kursuslased.

Roland, kursuslane: „Liidrikursus andis mulle kindlasti juhtimiskogemust ja enesekindlust. Lisaks algatusvõimet, oskust tunde planeerida. Sain NATO-st rohkem teada, tean õpetamise stiile. See kursus arendas minu koostööoskust päris palju.“ Mark, kursuse lõpetanu ja praegune instruktor: „Liidrikursus õpetas mind asju ja olukordi lihtsamas perspektiivis vaatlema. Aitas sisendada mõtet, et kui ise teisi tööga ei aita, on protsess kehvem ja lõpptulemus pehmelt öeldes kohutav. Võtmesõnaks leidsin kursuse jooksul „meeskonnatöö“. See on künklik, ent mugava autoga teekond. Mugav auto esialgu just selleks, et olla paremini valmis võtma seda teekonda ette üleüldse jalgsi, ja kui fortuuna kohe üldse ei soosi, siis roomates, aga peaasi on jõuda eesmärgini ja rahuldava tulemusega.“

Kristi, kursuse lõpetanu ja praegune instruktor: „Liidrikursus avas mulle ukse grupi edukaks juhtimiseks. Tihti tuleb ette olukordi, kus kursusel õpitud teadmised tulevad väga kasuks. Ka on see aidanud mõista riigikaitsega seonduvaid mõisteid ja looma seoseid.“

Martin, kursuslane: „Liidrikursus on andnud mulle oskuse ennast paremini väljendada ja teadmise, kuidas enda ideid teistele paremini selgitada. Samuti õppisin palju juhtimistaktikaid ja parandasin oma välioskusi. Lisaks sain teada, kuidas teisi õpetada ja juhtida. See on kindlasti väärt kogemus. Siin õpid asju, millest ei oska unistadagi.“

AVATUD KÕIGILE

Kui liidrikursusega 2019 peale hakkasime, oli selle idee pakkuda Saaremaa noortele kotkastele ja kodutütardele arenguvõimalust ja proovikive. Kursuslaste kandidaadid oleme leidnud üritustelt, jälgides, kuidas ja kes mida ja millisel moel teeb. Inimese käitumisest ja olekust on võimalik järeldada tema tahet ja võimekust. Ja kui noor on aktiivne, siis miks ka mitte. Tahtmist ja pealehakkamist on vaja, ülejäänu on juba arendatav, õpitav. Egas noori ole ainult Saaremaal, ka teistele on meie uksed lahti. Omavaheline läbikäimine teiste malevateringkondade noortega tuleb lõppkokkuvõttes meile kõigile kasuks. Kuidas liituda? Maleva kodulehel on olemas kontaktid ja Saaremaa on ju ainult üks väike osa Eestimaast. Ega sest pole midagi, et natuke merd vahele jääb. Kohale saab ikka. Ja mis seal salata, õige otsuse tegemine ja õige info saamine ongi üks juhile omaseid oskusi.

MARKU SEIN

Kursuse plussiks võib nimetada sedagi, et noor juht saab oma esimesed „vitsad“ kätte omasuguseid juhendades ja õpetades. See muudab teda tugevamaks. Sotsiaalkonstruktivistlikud õppemeetodid, kus sinu enda kaaslased sulle tagasisidet annavad, sunnivad noort juba alateadlikult rohkem panustama, kui ta seda tavaolukorras teeks.

MARKUS SEIN

NOOrED

Just matkad ja laagrid on need, mis poisse ja tüdrukuid Kaitseliidu noorteorganisatsiooni meelitavad

NOOrTEOrGANISATSIOONI! IGAL AASTAAJAL JA ÜKSKÕIK mIS ILmAGA Mis toob noori Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse ja motiveerib neid aktiivselt panustama? Et sellele küsimusele vastust saada, viisin kõikide noorkotkaste ja kodutütarde seas läbi veebipõhise ankeetküsitluse. Tekst: ANDRES SIPLANE, kaitseministeeriumi sotsiaalnõunik

oorkotkaid ja kodutütreid on üle Eesti rohkem kui 7000 ning kõikide märkide kohaselt jätkavad organisatsioonid kasvamist. Protsess on seega aukartustäratav, kuid samas oleks kohane püüda aru saada selle seesmisest loogikast. Mis see on, mis noori köidab? Ja kas vanainimesed tõesti eksivad, kui räägivad hukkaläinud noorsoost?

MAAKONDLIK OLUKORD

Nagu öeldud, on nii noorkotkaid kui ka kodutütreid üle Eesti kõikides maakondades ning noorte hulk kahes organisatsioonis (kodutütreid on ca 3800 ning noorkotkaid ca 3500) on suhteliselt võrdne. Teiste sõnadega – Kaitseliidu noorteorganisatsioonid on võrdselt atraktiivsed nii poistele kui tüdrukutele. Arvestades noorkotkaste ja kodutütarde vanust ning kõrvutades seda maakonna samaealise elanikkonnaga, on mõnes maakonnas iga viies tüdruk 84

4/2022

või poiss Kaitseliidu noorteorganisatsiooni liige.

NOORTE HUVITEGEVUSE EELISTUSED Et kodutütarde ja noorkotkaste motivatsiooni uurimine saaks mingi võrdlusbaasi, vaatan hetkeks, millega üldse tänapäeva noored väljaspool kooli tegelevad.

Joonisel 1 toon ära noorte osalemise huvikoolides haridus- ja teadusministeeriumi andmetel. Nagu näha, on poiste jaoks kõige köitvam valdkond sport (43% noormehi tegeleb spordiga) ning tüdrukuid köidavad muusika ja sport võrdselt (mõlemaga tegeleb 25% neidudest). Poiste huvitegevuste seas on teisel kohal muusika (16%) ning neiud harrastavad küllalt palju ka tantsu (17%).

VARASEMAD UURINGUD

Kaitseliidu noorteorganisatsioonides on uuringuid läbi viidud ka 2016. ning 2019. aastal. Muu hulgas on nendest

võimalik leida vastust küsimusele, mis noori köidab. Noortele pandi ankeetküsitluses ette valikvastused küsimusele, millises formaadis tegevused neile meeldivad. Tegevusformaatidest eelistasid noored ülekaalukalt laagreid (83%), matku (74%) ja ekskursioone (69%). Vähem pooldati tegevusi seminari vormis (21%), lauluõpet (22%) ning arvutipõhiseid harjutusi (27%). Tulemused on üsnagi sensatsioonilised. Sõnastan need teisiti – kodutütred ja noorkotkad soovivad olla metsas ja käia looduses ega soovi istuda arvuti taga. Noortele esitati ka otsene küsimus: mis on neile Kaitseliidu noorteorganisatsioonides osalemise motivaatoriks. Kaks enim toetust saanud vastusevarianti olid uued kogemused (88%) ja organisatsioonis osalevad sõbrad (85%).

2021. AASTA UURING

2021. aasta detsembris viisin läbi veebipõhise ankeetküsitluse kõikide

NOOrED noorkotkaste ja kodutütarde seas. Kuna eesmärk oli tuvastada motivaatoreid, mis noori Kaitseliidu noorteorganisatsioonides köidavad, kasutasin maksimaalselt lahtiste vastuste võimalusi, et saada noortelt just vahetu reaktsioon nende endi sõnadega. Uuringus osaleti üle ootuste aktiivselt. Noorkotkaste vastuseid laekus kokku 297 (neli noormeest andsid oma vastused vene keeles) ning kodutütarde vastuseid 305 (üks kodutütar andis oma vastused vene keeles). Andes noortele võimaluse oma sõnadega väljendada, mis neile kõige enam Kaitseliidu noorteorganisatsioonis meeldib, tuli mäekõrguse eduga võitjaks laager. Edetabelis järgmisel kohal on juba oluliselt väiksema märkimiskordade arvuga matkad, mets, uued kogemused, võistlused, sõbrad ja uute asjade õppimine.

Loodus Tehnika Käsitöö Foto, film, video Näitemänguline tegevus Kunst Tants Muusika Sport 0

Tüdrukud

Poisid

JOONIS 1. NOORTE OSALEMINE HUVIKOOLIDES (%) (Enese) arendamine Ühtsustunne Meditsiin Militaartegevused Koondused Airsoft/laskmine Mets Erinevad (tegevused ja võimalused)

Loomulikult need mõisted kattuvad, sest laager toimubki metsas ja suure tõenäosusega koos sõpradega. Kindlasti õpitakse seal ka uusi oskusi. Joonisel 2 toodud märksõnad ei välista seega üksteist. Küll aga näitavad noorte antud vastused rõhuasetusi ja peamisi assotsiatsioone. Tähelepanuväärne on, et kui eelpool välja toodud huvikoolide ülevaates ilmneb noormeeste ja neidude eelistustes suhteliselt suur erinevus, siis Kaitseliidu noorteorganisatsioonide puhul pole soopõhiselt võimalik olulisi erinevusi täheldada – mõlemast soost noored tahavad ühtviisi minna matkale, laagrisse ja metsa uusi asju õppima. Esitasin noortele ka küsimuse, milliste argumentidega kutsuksid nad oma sõpru liituma noorkotkaste või kodutütardega. On näha, et sellele küsimusele vastates kippusid noormehed neidudest napisõnalisemad olema. Siiski kasutavad mõlemast soost noored samu argumente. Loomulikult kerkis taas esile laagrite ja metsa temaatika. Samas nimetati absoluutarvudes enim uute sõprade leidmist. Rõhutati ka uute teadmiste omandamist, põnevust ja seda, et on huvitav.

KOLM OLULIST TEEMAT

Noorte antud vastuseid analüüsides saab sedastada, et eri viisidel nende

(Uute asjade) õppimine Sõbrad Võistlused Uued kogemused Matk Laager 0

100

Noored Kotkad

120

140

160

Kodutütred

JOONIS 2. MIS MEELDIB NOORTEORGANISATSIOONIS ENIM (ABSOLUUTARVUD) Militaaria Mets Äge Uued kogemused Põnevus Uued teadmised Huvitav Laagrid Uued sõbrad 0

Noored Kotkad

Kodutütred

JOONIS 3. KUIDAS REKLAAMIKSID NK VÕI KT ORGANISATSIOONI OMA SÕPRADELE (ABSOLUUTARVUD) liikmeksoleku motiivide kohta küsides koondusid vastused ikka kolme põhilise teema ümber: aktiivsus (laagrid, matkad, võistlused); areng (uute asjade õppimine, uute kogemuste omandamine); sõprussuhted (kokkukuuluvustunne, uute sõprade leidmine).

Andes lõpetuseks sõna noortele endale, mõistmaks nende mõttemaailma, toon ära ühe noorkotka soovid tulevikus toimuvatele üritustele: „Harjutuste poolelt ootan enim sideülesandeid. Ise olen osalenud juba 2 aastat õppusel Orkaan ning seal olen õppinud palju sidealast. Üle Eesti võiks olla rohkem kotkastele võistlusi. Igal aastaajal ja ükskõik mis ilmaga.“ 4/2022

mILITAArTUrISm

HIIUmAA mILITAArmUUSEUm –

SÕJA PärAST SÜNDINUD Kes seda teab, kas üldse ja kus võiks praegu paikneda Hiiumaa militaarmuuseum, kui millalgi kolmekümnendate lõpus poleks hakatud Tahkuna poolsaare põhjaosas saarele kaitserajatiste ehitamiseks kive purustama. Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

ublidele kivipurustajatele oli ometi vaja seinu ümber ning katust pea kohale ja nii kerkiski praeguseks sihvakaks sirgunud mändide vahele kasarmu tüüpi hoone, mis on nüüd koduks Hiiumaa militaarmuuseumile.

ENN SUTTING

Muidugi, enne kui 2007. aastal jõudis kätte „nüüd“, nägi hoone kõiksugu-

seid aegu ja inimesi. Peamiselt küll halbu aegu ja vormis inimesi, keda vastavalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahel sõlmitud vastastikuse abistamise lepingule 1939. sügisel massiliselt saarele saabuma hakkas. Nii toimetas ka muuseumi ümber üle saja soldati eesmärgiga valmistuda sõjaks. 1941. aasta suveks oligi Hiiumaal val-

mis kuus statsionaarset rannapatareid – 180 mm Tahkunas, 152 mm Hiiessaares, 130 mm Tahkunas, Ristnas ja Tohvril, 100 mm Pallil. Tahkuna poolsaarel oli ka kaks 76 mm õhutõrjepatareid. Plaanide järgi pidi Tahkunas 1942. aastaks valmima veel 406 mm ja 1943. aastaks 305 mm patarei. Ühe aruande järgi oli 1941. aastaks Hiiumaal ehitatud 38 dotti, 57 dzotti, 70 km kaevikuid, 46 km traattõkkeid maal ja 19 km traattõkkeid meres. Suurtükipatarei jäi Tahkunas mehitatuks kuni kuuekümnendateni. Pärast seda kaader vahetus ning suurtükiväelaste asemel võtsid koha sisse metsamadrused. Nii noid mehi, kelle ülesandeks oli radarite abil merel toimuvat jälgida, rahvasuus nimetati.

Metsamadrused asustasid hoonet kuni Nõukogude vägede lahkumiseni. Pärast seda, 1993. aastal võtsid hoone koos sinna jäänud aparatuuriga üle Eesti piirivalvurid. Nõukogude tehnikat kasutasid nad kuni varaste kahetuhandendateni, mil see asendati moodsama aparatuuriga. Aga 2005. aastal sai seegi ajajärk läbi, sest piirivalvurid kolisid Tahkuna kordonist Kärdlasse. Et aga mitte lasta seesugusel militaarsel pärandil unustuse hõlma vajuda, hakatigi sealsamas tegema ettevalmistusi muuseumi avamiseks. Nagu öeldud, saabus 2007. aastal, täpsemalt 9. augustil kell 17.00, 180 mm rannakaitsesuurtüki paugatuse saatel „nüüd“ ehk avati Hiiumaa militaarmuuseum, mis tegutseb samas hoones tänase päevani.

KAUGEMALT JA LÄHEMALT

Mitte sõja-, vaid just militaarmuuseum – termin, mis hõlmab endas nii sõjaväge kui piirivalvet, sest eks ole ju hoonega seotud mõlemad suunad. Nii ajalooliselt kui väljapaneku kaudu. Väljapanek küünib umbkaudu tuhande ühikuni. Alates objektidest, mis mahuvad vitriinidele ja riiulitele, kuni nendeni, mille tarbeks on hoovile püstitatud varjualused. Ja ehkki paljudel muuseumis nähtavatel objektidel on seos Hiiumaaga, ei ole see olnud eesmärk omaette ning sinna on jõudnud ka kaugemalt, ütleme, mere tagant pärit kraami. Näiteks seljakotis toodud mürsukillud Gruusiast. Või suurtükitorni liigutava kuullaagri viiekilone kuul, mis muuseumi avamispäeval muuseumile kingiti. Seegi oli pärit kaugemalt. Küll aga on saarelt muuseumihoovi, kohe hoone sissepääsu juurde, jõudnud sama tüüpi kuullaagreid kasutanud Tahkuna Kukeraba patarei BB-316 kahuritoru. Tõsi, väikese ringiga. Vahepeal jõudis keegi selle pooleks saagida ja Haapsallu vanametalli kokkuostu vedada, kust see ära päästeti ning saarele tagasi toodi. Eesti Sõjamuuseumist on Hiiumaa militaarmuuseumisse hoiule jõudnud üle kümne liikureksponaadi. Praegu need soomukid ja muud vanad sõjamasinad muidugi enam ei liigu, küll

ENN SUTTING

mILITAArTUrISm aga pakuvad põnevat vaatamist. Ja ehk ka äratundmisrõõmu. Tõsi, on üks eksponaat, mis vajadusel veel liigub. See on kagupiirilt Hiiumaa vabatahtlike merepäästjate kasutusse jõudnud ning lõpuks pigem museaalse väärtuse omandanud Nissan Patrol, millele läinud aastal hääled sisse löödi. Aga äratundmisrõõmust rääkides – muuseumi pääslas on seesama seitsmekümnendate aastateni Heltermaa sadamas seisnud piirivalve kontroll-läbilaskepunkt, millest kõik, kes saarele saabusid või sealt lahkuda tahtsid, pidid läbi astuma ning passi ja muud vajalikud dokumendid ette näitama. Hiljem, kui puidust pääsla asemele kerkis silikaattellistest hoone, sai algupärasest pääslast paadisadama soojak. Ent nüüd teenib hoone, mille läbimist paljud vanemad inimesed veel mäletavad, taas pääslana.

SÕJAD LÄBI SAJANDI

Pääsla läbinud ja üle muuseumi hoovi jalutanud, jõuab külastaja muuseumihoonesse, kus on sama põnev väljapanek kui see, mida väljas näha saab. Vaatad uksest sisse astudes vasakule, näed I maailmasõja üle elanud varustust. Vaatad paremale, tervitavad sind II ilmasõjast pärit esemed. Tulenevalt hoone kunagisest otstarbest ei puudu muidugi ka radariruum kõiksugu jälgimis- ning sideseadmete ja aparatuuriga. Ja kas on ka relvaruum? Muidugi on! Militaarmuuseum ikkagi. Paraku ei puuduta sõda üksnes sõdureid, vaid ka tsiviilelanikke, kes peavad kuidagi hakkama saama ning halbadest oludest parima võtma. Nii ongi osa väljapanekust pühendatud sellele, mida lihtinimesed on nende maale külvatud, loobitud ja jäetud sõjavarustusega peale hakanud. No näiteks saab militaartehnikat pisut modifitseerides ehitada täiesti toimiva puskariaparaadi. Millest täpselt ja kuidas, minge vaadake ise. ALLIKAD: • •

https://teejuht.esap.ee/eesti-ringreis/hiiumaamilitaarajaloost/ https://militaarmuuseum.ee/

4/2022

FILmIArVUSTUS

KALKUNID VÕI mIDAGI SELLIST Mida teha siis, kui peale tuleb soov teha äge dokumentaal või pseudodokk, aga kajastatavad sündmused on nii kauged, et ühtegi elusolevat intervjueeritavat enam saadaval pole? Mis siis teha? Õige – tuleb teha multikas! Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

äib esimene ilmasõda. Kusagil 1915. aasta kevade paiku jõuab liitlasvägede ülemusteni tõdemus, et Türgi ajab neid ilgelt närvi. Kangesti tahaks oma sõjalaevadega Mustal merel ringi sõita, aga näe, Saksa poolel sõdiv Türgi on risti-põiki jalus nagu mauk. Ei saa kuidagi laevadega läbi Dardanellide, sest türklased kipuvad laevu katki tegema. Pärast ebaõnnestunud katset türklasi sõjalaevadega mõjutada otsustakse, et kõige hirmsam asi sõjaväljal on ikkagi hiigelsuur kari püssidega mehi ja see kari mehi peab türklastelt vallutama Gallipoli poolsaare. Siis on kõik väga korras. Möllust võtavad teiste hulgas osa ka niisuguse kauge maa nagu Uus-Meremaa sõjamehed. Lugu, mida meile filmis „25. aprill“ räägitakse, on kokku

4/2022

pandud kuue sündmustes osalenud inimese kirjade ja mälestuste põhjal. Mõnes mõttes on multikate treimine doki valmistamise seisukohast ju lihtsam kui filmi tegemine. Lasta jõuk näitlejaid kusagile metsa vahele sõda mängima on igavene nuhtlus. Juhtub mõni ajaloohuviline nägema, siis saad verbaalselt vastu pead, nii et vähe pole. Küll on mundrid täiesti valed, küll ei klapi relvastus, küll unustab keegi pulsikella käe peale ja demonstreerib seda avalikult, küll … Seevastu joonistada saab täpselt nii, nagu eksperdid käsikirjadest ja leetopissidest välja loevad. Tuleb ainult peale passida, et mõni kaugele arenenud huumorisoonega animaator kuskile mingit jama, pulsikella või Adibase tosse ei joonista.

Multikas on ka päris hea vahend, tirimaks ekraani ette neid, kellele sõjafilmid muidu ei meeldi. Ühtlasi annab see võimaluse oma loomingut televisioonis rohkem päevasel ajal näidata. Muusugusel juhul nihutatakse vereplekilised teosed üsnagi sinna kesköö kanti, aga joonisfilm ei mõju nii õudsena ja sellele võib loota eetriaega juba nii alates kella seitsmest õhtul. Uus-Meremaa on selline paik, kus kasvõi naabritega sõja pidamiseks peab esiti sõitma tuhandeid kilomeetreid mööda merd. Seetõttu on tegemist kaunikesti rahuliku kohaga. Maooride ja valgete vahel kiskumine on jäänud minevikku, Austraaliaga tüli norimiseks peaks enne maha istuma ja kõvasti mõtlema, mis puhul

FILmIArVUSTUS

„25. aprill“ on valminud Leanne Pooley juhtimisel ja juhatamisel. Pooley ongi peamiselt keskendunud dokumentaalide tegemisele. See osa filmikunstist, mis kasutab eesliidet mängu-, pole teda miskipärast kõnetanud. Noh, kui oskused on olemas, siis miks mitte pedaali vajutada ja edasi lasta. Ja käesoleva filmi järgi otsustades oskusi on. Valitud teema on ses mõttes huvitav, et Gallipoli lahingud pole Inglise, Prantsuse, Austraalia ja Uus-Meremaa ühendvägedele mingi särav võit ega strateegilisest geniaalsusest punnis liigutus. Pigem vastupidi, tegemist on kaunikesti arulageda ressursiraiskamisega ja tapatalgutega nii liitlaste kui türklaste hulgas, mis lõppkokkuvõttes ei omanud muud tulemust kui suur hulk surnud sõdureid. Ajalugu tudeerides jääb ajuti mulje, et keegi kusagil staabis oli ähmase peaga lootusetult sassi ajanud kalkunid ja türklased, mis ingliskeelses keskkonnas on lihtne tulema, sest nii väljahääldamine kui kirjapilt on ju samad. Tõenäoliselt oli too isik staabis ka põline linnamees, muidu oleks ta teadnud, et ka sulgloomadega tüli norimine pole niisama mütsiga löömine ja võib lõppeda pehmelt öeldes piinlikult. Aga mis sest enam. Pooley on võtnud piinliku ajaloomomendi puhul pähe kallamiseks suuremat sorti ämbritäie tuhka, mis on realiseerunud filmi kujul. Eks ta nii kipub olema, et filmid suurejoonelisematest tappasaamistest

„25 APRIL“

Osades: Tainui Tukiwaho, Fraser Brown, Gareth Reeves Lavastanud: Leanne Pooley 1 tund ja 25 minutit Hinnang kümnepallisüsteemis: Idee: 7 – tore, kui tehakse film keskmisest vähem tuntust kogunud sündmusest Teostus: 8 – visuaalne pool oli väga nauditav Näitlejatööd kokku: 7 – seriaalinäitleja ei ole halva näitleja sünonüüm Lavastajale: 8 – kena, kui suudetakse teha aeglase tempoga film, mis pole igav

lahinguväljal on ühtlasi natukenegi sõjavastased. Pildilise poole pealt on „25. aprill“ üsnagi õnnestunud. Tänaseks on joonisfilmi tegijale jäänud põhimõtteliselt kaks suuremat valikut. Kas püüda imiteerida Pixari käekirja või ajada oma asja. Pixarit jäljendades on tulemuseks komöödia. Igal juhul. Tööga pihta hakates võib ju olla kenake plaan teha midagi väga kurblikku, võib olla isegi morbiidset, aga kinosaali jõudes näeb publik järjekordset „Toy Story“ episoodi. Oma joont ajades on valikuid rohkem. Pooley on ajanud ikkagi oma asja, kuigi 3D-tehnoloogia on ka sellesse filmi oma räpased käpakesed sisse suranud. Õnneks mitte väga sügavale. Ühesõnaga Madagaskari pingviinide stiilis tüüpe siin ei näe. Inimesed on joonistatud ikkagi võimalikult tõetruult ja inimese nägu. Nii et kes lootis näha joonistatud sõjaväljal tegutsemas gruppi Sipsikuid, peab pettuma. Asi, mille Pooley on sisse toonud ja mis annab filmile rütmi, on ajuti tempo maha võtmine kaadritega, kus õieti nagu midagi ei toimu. Kuna tegu on joonisfilmiga, on režissöör sinna sisse visanud visuaalseid metamorfoose, mis selliseid mõtlikumaid kohti kenasti võimendavad ja välja toovad. Ütleme nii, et tempostamine on hea, ka visuaalne pool on igati tasemel. Tegemist on küll keskmisest sõjafilmist vähe rahulikuma teosega (mingeid kangelastegusid ei tehta nagunii), aga sellist tunnet ei teki kordagi, et jääks igavuse pärast hambad laiali magama. Näitlejate poole pealt on joonisfilm

TRANSMISSION FILMS

tülitseda, sest mõne suvalise inimtühja saare vapper vallutamine pole nagu üldse see, mis vaja. Nii et tahad või ei, sõjapidamise tarvis tuleb üpris kaugele matkata. Ja ega iga kord väga ei viitsi ka. Pikaks reisiks peab enne ikka kõvasti tšakraid avama, paha poleks väheke konsulteerida ka feng shuiga. Selline mõnetine rahulikkus paistab välja ka pihusoleva loo jutustamisstiilist. Ehk siis sõda ja möllu näidatakse, aga vahepeal tõmmatakse hoog mõnusalt maha ja läheb mingiks heietamiseks. Viimane on jällegi dokumentaalile väga vajalik osa. Sõjafilmile mitte nii väga, aga meil on siin tegemist ikkagi sõjadokiga. Mis on kõigele lisaks veel ka multikas. Ja looks on see, kuidas Uus-Meremaa sõjamehed ühes brittide ja austraallastega Esimese maailmasõja ajal türklastega Gallipoli poolsaare pärast kiskusid.

väga mõnus ja mugav ettevõtmine. Näitlejad saavad kuskil toakeses mõnusalt tekste peale lugeda, ei pea režissööri käsu peale poris püherdama või käituma nii, nagu oleks kodukoha kaupluses odavmüük. Produtsendid on kindlasti väga rahul. Ei pea palkama olematu diktsiooniga ülemakstud, aga see-eest kuulsat näitlejat, võib rahus võtta mõne omakandimehe, kes selgelt rääkida mõistab, ja asi korras. Mis kõige tähtsam – vajadust mööda saab ju ühe inimese panna mitut rolli lugema! Siin filmis seda küll tehtud pole, sõnalist osa on jagunud täpselt kuuele inimesele. Näitlejateks on valitud oma inimesed, mitte üle ilma kuulsad, ja seetõttu ei ütle tiitrites sisalduvad nimed suurt midagi. Kõiketeadva interneti andmetel on kõik kuus Uus-Meremaa seriaalinäitlejad. Ehk siis kogemusi täitsa on. Ja tegemist pole üldsegi halbade näitlejatega, mingeid kurteid ei suutnud mina kuuldu-nähtu põhjal küll välja mõelda. Võrreldes muu kraamiga on sõjamultikaid tehtud üpris vähe. Sestap on väga tänuväärne, kui mõni selline kogemata kombel näppu satub. Eriti kui tegu on filmiga, mida kannatab ka soovitada. Hea tempo ja huvitav algmaterjal. Film neile, kes tahavad vähe rahulikumas vormis sõjafilmi; neile, kes leiavad ajaloo põneva olevat; neile, kellele punaseplekilised kaadrid vastumeelsed kipuvad olema; aga ka kõigile teistele. Mõnes mõttes „kogupere“ mõiste alla minev toodang, aga kõigest hoolimata üle keskmise. Meeldis. 4/2022

rAAmATUArVUSTUS

STrATEEGILISEST POmmITAmISEST, KOKKUVÕTVALT Sõda on kole, kohe väga kole. Eriti veel juhul, kui vastane ilmutab end ainult taevast langevate pommide kujul. Nagu võib lugeda Gert Ledigi romaanist „Kättemaks“. Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

eine maailmasõda põlistas sõjanduskeelde sõnapaari „strateegiline pommitamine“. Kõlavusele vaatamata tähendas see termin tegelikult enamasti massilist tsiviilobjektide (loe: linnade) hävitamist kõikide kasutusel olevate õhusõja vahenditega eesmärgiga halvata vastase sõjatööstus ja murendada nende moraali. Ajavahemikus 1939–1945 sooritasid ainuüksi britid vastase territooriumi kohal ligi nelisada tuhat lendu, mille käigus heideti alla umbes miljon tonni pomme. Ameeriklased päris selliste numbriteni ei jõudnud, kuid see ei tulenenud tahte puudumisest, vaid hilisemast sõtta astumisest Euroopa lahingutandril.

ned vähem, kuid see pole hetkel isegi oluline. Liitlaste läbiviidud strateegilise pommitamise tulemusel hukkus nelisada kuni kuussada tuhat tsiviilisikut, hävitati kolm ja pool miljonit eluaset ning jäeti peavarjuta seitse ja pool miljonit inimest. Käesolev raamat on justkui kogu selle meeletuse koondkuju.

Raamatus ei ole kangelasi, on ainult sõda. Ilmselt sellepärast ei võtnudki kodupublik Saksamaal Gert Ledigi teost vahetult pärast selle ilmumist 1956. aastal kuigi hästi vastu. Kirjanik loobus kirjutamisest ning romaan vajus vaikselt unustuse hõlma, kust kerkis uuesti esile alles 1999. aastal. Nüüd juba kiidusõnade saatel.

„KÄTTEMAKS“ Gert Ledig Gallus 196 lk

4/2022

GALLUS

Võib-olla üks sellise strateegia tuntumaid näiteid on Dresdeni pommitamine, mis leidis aset sõja viimases otsas, 1945. aasta veebruaris, kui üle tuhande kahesaja Briti ja Ameerika pommitaja hävitasid nelja reidiga ligi kuuskümmend protsenti linnast. Veel halvemini läks Hamburgil, kus tehti maatasa seitsekümmend viis protsenti asustatud alast. Tegelikult said sõja jooksul pihta praktiliselt kõik märkimisväärsemad Saksamaa linnad. Mõned rohkem, mõ-

Romaani keskmes on ühe nimetu Saksa suurlinna elanikud liitlasvägede tunniajase õhurünnaku käigus Teise maailmasõja lõpu eel. Tegevus antakse edasi ilma eriliste ilustusteta nii elanike ja kaitsjate kui ka ründajate vaatenurgast, kus sageli nimetud üksikisikud ilmuvad süžeesse, et siis jälle kaduda, nagu neid poleks kunagi olnudki.

Siinkohal tekib muidugi õigustatud küsimus, kas „Kättemaks“ on ka hea raamat. Raske öelda. See on hästi kirja pandud, kuid seda on raske lugeda. Mitte füüsiliselt, sest tähed on kenasti õigetes kohtades ning moodustavad täiesti arusaadavaid sõnu. Ja sõnad omakorda lauseid, mis on lihtsad ja loogilised, ilma eriliste ilukirjanduslike liialdusteta. Kuid nendest tähtedest ja sõnadest ja lausetest vormub tervik, mis on kole. Kohe väga kole. Nagu sõda, kus vastane ilmutab end ainult taevast langevate pommide kujul. Kahjuks ka tänapäeval.

AASTATELLIMUS ALLA KOLME EURO!

KAITSE KODU! KAITSELIIDU AJAKIRI VAATA LISAINFOT: WWW.FACEBOOK.COM/KAITSEKODU

Kaitse Kodu! nr 4 2022. a

Articles inside

FILMIARVUSTUS - KALKUNID VÕI MIDAGI SELLIST

NOORTE LIIDRIKURSUS, ET ELUS HAKKAMA SAADA

ANNE VASARIK, LASKETIIRU KUNINGANNA

HIIUMAA MILITAARMUUSEUM – SÕJA PÄRAST SÜNDINUD

STRATEEGILISEST POMMITAMISEST, KOKKUVÕTVALT

NOORTEORGANISATSIOONI! IGAL AASTAAJAL JA ÜKSKÕIK MIS ILMAGA

SEE INIMLIK EBAINIMLIK LAHINGUSTRESS

EVAKUATSIOONIKURSUS: ÕPPEKLASSIST PÄRISELLU

KURIKAD, KUMMITUSED JA AMFETAMIIN

7 TARVILIKKU ESET KONSERVIKARBIST

TULIRELVAD DUELLIST DILEMMADENI

KUULIPILDURI SELJAKOTT: VAJADUSEST SÜNDINUD

PUNAVÄE SISSETUNGIMINE EESTISSE JA MURRANG SÕJALISES TEGEVUSES

PROPAGANDAST VABADUSSÕJAS KAASAEGSE VAATES

PÕGENIKEVOOG, PISARAD JA LOOTUS

KUI LÄÄNELE MÕISTMINE KOHALE JÕUDIS, OLI SÕDA UKRAINAS JUBA ...

VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: JÄRELDUSED JA SOOVITUSED ASJAOSALISTELE (4. OSA)

NAISED – SÕDADE VALU JA ILU

KUIDAS VÕITA INFOSÕDA UKrAINLASTE NÄITEL

ASI POLE OMA TAHTE SAAVUTAMISES, VAID TAHTES MIDAGI SAAVUTADA

PARIM RADA, PARIM ILM, PARIM KORRALDUS EHK KUPERJANOVI RETK 2022

PÕHJAKAD: MALEVKONNAST KOMPANIIKS JA TAGASI

GO CRAFT VALMISTUB SUVEL REMONTI VÕTMA RELVASÜSTEEMIDEGA SOOMUSTEHNIKAT

VALGE LAEV EI JÄÄNUD TULEMATA

KURSUS NEILE, KES EI MURDU

KAITSELIITLASED TALTSUTASID ÕPPUSEL PÕHJAKONN RAUDRATSUSID

VÕITLUSGRUPP – VASTASMEESKONNA VASTIK VASTANE

MÄNNIKU AASTA MALEVKONDLANE MADIS EENSAAR: KAITSELIIDU ÕPPUSED JA VARUSTUS ON MUUTUNUD VÄGA KVALITEETSEKS

KAITSELIIT AITAB UKRAINAS ELUSID PÄÄSTA