VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: JÄRELDUSED JA SOOVITUSED ASJAOSALISTELE (4. OSA)

VENEMAA ELANIKKONNAKESKNE SÕJAPIDAMINE JA VÄGIVALLATU TSIVIILVASTUPANU: JÄRELDUSED JA SOOVITUSED ASJAOSALISTELE (4. OSA)

Venemaa elanikkonnakeskne sõjapidamine kasutab sarnaselt vägivallatutele tsiviilvastupanuliikumistele elanikkonna jõudu ja protestipotentsiaali. See on jõud, mida saab võimendada ja võimestada nii heatahtlikel kui ka alatutel eesmärkidel.

Tekst: dr MACIEJ BARTKOWSKI, Johns Hopkinsi ülikool

Kremli harrastatav elanikkonnale keskenduv sõjapidamine Lääne demokraatlike riikide vastu on suhteliselt odav, väldib otsest sõjalist vastasseisu ja on seni olnud vägivallatut laadi. See on suunatud konkreetselt avatud ühiskonna vastu, et kasutada ära selle uinunud – ent ärkamisvalmis – protestipotentsiaali.

KREML ÜRITAB ÄRA KASUTADA RAHVA PROTESTIPOTENTSIAALI

Venemaa on teinud oma järeldused värvilistest revolutsioonidest, Araabia kevadest ja poliitilistest protestidest Ukrainas aastatel 2013–2014. Uskudes siiralt, et tegu oli väliste jõudude korraldatud revolutsioonidega, hakkas Putini režiim kavandama viise, kuidas selliseid revolutsioone sepitseda ning kujundada lähinaabruses ja kaugemalgi rahvale tuginevaid destabiliseerivaid jõude. Samal ajal rakendati ennetava meetmena omaenda rohujuuretasandi liikumisi, et takistada sarnaste stsenaariumide toimumist Venemaal.

KODANIKE OSAVÕTMATUS SOODUSTAB VENEMAA HÜBRIIDSÕDA

Rahvale keskenduvas sõjapidamises kasutatakse ära vaenlase ühiskondlikke nõrkusi. Sellised nõrgad kohad ei seisne tingimata polariseerumises ja erakondlikus erimeelsuses – need on demokraatliku süsteemi olemuse tõttu alati olemas –, vaid pigem kodanike väheses mobiliseerituses, nõrgas organiseerituses ja võrgustikesse liitumises rohujuuretasandil ning napis poliitilises hariduses.

VENEMAA DESTABILISEERIMISKATSED EBAÕNNESTUVAD MOBILISEERITUD JA VALVSAS KOGUKONNAS

Venemaa katsed kasutada demokraatlikes riikides ära sealset protestivalmidust on läbi kukkunud just seal, kus neid ootab ees valvas ja mobiliseeritud kogukond. Üldiselt teadlikuna sellest, et vägivallatute liikumiste loomiseks tuleb suhelda inimestega silmast silma, olla kogukondlikult aktiivne, luua vastastikune usaldus ja esineda usutavalt, on Venemaa püüdnud Lääne ühiskondade kodanikuaktiivsust mõjutada nii-öelda reele hüppamise teel: liitutakse juba kavandatud meeleavaldustega, mis oleksid toimunud niikuinii.

Vägivallatud liikumised ja mobiliseerunud kogukonnad, kes tegutsevad kehtiva majandusliku, ühiskondliku või poliitilise korra vastu, seisavad tihti vastakuti pigem omaenda kui mõne välisriigi valitsusega. Nad lihvivad vägivallatu organiseerimise oskusi sageli võimsa riikliku süsteemi vastu, mis on omakorda pühendunud kehtiva korra kaitsmisele ja valmis rakendama aktivistide vastu keerukaid avalikke või varjatud meetmeid. Paradoksaalsel kombel on just sellistel aktiivsetel kogukondadel – näiteks kohalikul kogukonnal Ukrainas Harkivis või USA Baltimore’i mustanahaliste kogukonnal – parem ettevalmistus jääda otsustavaks ja valvsaks ning mobiliseeruda tõhusalt ka välisriikide juhitud hübriidohtude ja rünnakute vastu.

KREMLI ELANIKKONNAKESKSE SÕJAPIDAMISE VASTU AITAB TÕHUSALT VÕIDELDA RÜNDAVA JA KAITSVA OLEMUSEGA TSIVIILVASTUPANU

Ühiskond saab end hübriidsõja ohtude vastu kaitsta ka nii, et kasutatakse strateegiliselt ära tsiviilvastupanu organiseerimisjõudu, sealhulgas tugevdatakse selle kaitsvat ja ründavat võimet. Kaitsevõimet hübriidsõja riskide ja ohtude vastu aitavad tugevdada järgmised võtted: rakendatakse demokraatia ja inimõiguste edendamise liikumiste ning tsiviilvastupanu praktikute potentsiaali, et juurutada tõenduspõhiseid ja tõest teavet levitavaid tegevusi; kujundatakse ühtsust; luuakse liite, julgustatakse vägivallatut mobiliseerumist, rajatakse selleks vajalik taristu, tugevdatakse kodanikuaktiivsuse kultuuri ning edendatakse tsiviilvastupanu teemalist haridust.

Tsiviilvastupanu meetodite ja oskuste abil saab jõuda ründava riigi rahvani ning suurendada vägivallatute osalejate ja tegevuste arvu, millega ründav režiim peab võitlema. Lisaks tuleb samal ajal tugevdada avatud ühiskondade ja demokraatlike riikide sisepoliitika, rahvusvaheliste suhete ning kaitsestruktuuride võimet rakendada tsiviilvastupanul põhinevat organiseerumist ja tegevusi.

ETTEVALMISTATUD TSIVIILVASTUPANU KAITSEB DEMOKRAATLIKKU RIIKI NII SISE- KUI KA VÄLISOHTUDE VASTU

Kaitsva ja ründava tsiviilvastupanu oskuste pikaajaline kasutegur ei seisne ainult ühiskonna võimes pakkuda jõulist vastust hübriidsõja ohtudele. Organiseerunud ja sõltumatu kodanikuühiskond soodustab ka riigisisest demokraatiat ja kaitseb demokraatia tagasilanguse eest. Teisisõnu, mida suurem on ühiskonna võime kaitsta end hübriidsõja vastu, seda vastupidavam on ühiskond ka muude riigisiseste ja -väliste ohtudega toimetulekul.

KONKREETSED SOOVITUSED ASJAOSALISTELE

Demokraatlike ühiskondade üldist valmisolekut hübriidsõjaks saab tublisti parandada. Käesolevas uuringus antakse soovitusi, kuidas asjaosalised saavad edendada tsiviilvastupanu teadmisi, oskusi ja võimeid, mis suurendavad ühiskonna ja riigi üldist valmisolekut rakendada hübriidsõja vastu võitlemiseks vägivallatuid meetmeid.

POLIITIKA JA KAITSE PLANEERIJATELE

Strateegiate kujundamisel Venemaa hübriidsõja vastu on kasulik, kui kaitseplaneerijad, julgeolekueksperdid ja poliitikakujundajad tutvuvad põhjalikult tsiviilvastupanu võimaluste ja vahenditega. Pikaajalisi lahendusi hübriidkonfl ikti ja elanikkonnale keskendatud sõjapidamise vastu, mis põhineb Kremli soovil rakendada rahva protestipotentsiaali, on võimalik rajada demokraatlike ühiskondade tugevustele ning mobiliseerumis- ja organiseerumisvõimele.

Riigi tasandil võib valitsus lõimida tsiviilvastupanu strateegia väljatöötamise ja planeerimise protsessi oma iga-aastastesse sõjalistesse ning kaitseplaanidesse ja -harjutustesse. Institutsioonid ja organisatsioonid, mis vastutavad riigikaitse ja kollektiivse julgeoleku, sealhulgas hübriidsõja ohtudega tegelemise eest, võiksid oma ressursse ühendades luua planeerimis- ja rakkerühmi, mis töötaksid koos elanikkonnaga, et suurendada ühiskonna vastupanuvõimet, soodustada kollektiivseid ja rohujuuretasandi algatusi, mille abil võidelda välismaiste hübriidohtude vastu.

KOHALIKELE OMAVALITSUSTELE

Tsiviilvastupanu osutatakse sageli kohalikul tasandil, sest ühiskondlik vastupanuvõime algab ja kujuneb just mobiliseerunud kohalikest kogukondadest. Teadaolevalt on kogukonnad ka Venemaa hübriidsõja sihtmärgiks1. Seega on kohalikel omavalitsustel nii elanikkonnakaitse kui ka tsiviilvastupanu planeerimisel ja ettevalmistamisel eriti kaalukas roll.

Kohalikud omavalitsused saavad panustada side- ja tsiviiltaristusse ja avada teabekeskusi, et edendada teadmisi tsiviilvastupanust ning parandada võimet ja oskusi seda organiseerida. Selliste teabekeskuste ülesanne võiks olla kriisiteabe haldamine, et võidelda omavalitsusega seotud valeuudiste, kuulujuttude ja vandenõuteooriate vastu (nagu Pizzagate’i intsidendis2, mis oli suunatud ühe Washingtoni äri vastu USA presidendivalimiste eelõhtul).

Kohalikud omavalitsused saavad luua ka kohalikke kodanikuühiskonna ja avaliku sektori partnerlusvõrgustikke, et suurendada tsiviilvastupanu võimet ning koordineerida teabe jagamist, avalikke teadaandeid ja kommunikatsiooni hübriidohtude ja võimalike kogukondlike vastumeetmete kohta. Selline kogukondlik lähenemine hõlmaks näiteks kohalikke kodanikuühiskonnaorganisatsioone, aktiviste ja meediaväljaandeid, haridusasutusi ning avalik-õiguslikke asutusi ja erasektorit, sealhulgas hädaabiteenistust ja kohalikku transpordivõrgustikku.

AVALIK-ÕIGUSLIKULE MEEDIALE, KULTUURIORGANISATSIOONIDELE JA MEELELAHUTUSTÖÖSTUSELE

Meedia, kultuuriorganisatsioonid ja meelelahutussektor saavad tsiviilvastupanu edendada eri vormides, sealhulgas luua fi lmisarju, kirjutada uudiseid, arvamuslugusid ja artikleid kohalikku, piirkondlikku või üleriigilisse ajakirjandusse ja meediasse. Sellistes uudistes saab esile tõsta lugusid vägivallatutest rohujuuretasandi tegevustest ja nende õppetundidest, mis aitavad kodanikuühiskonda mobiliseerida, luua liite ja kaasata üldsust vastupanuvõitluse tegevustesse. Vägivallatut ja õigustel põhinevat aktivismi saab propageerida popkultuuri sümbolite, muusika, kunsti, laulude ning avaliku ja tänavateatri abil. Oluline on tutvustada sageli unustatud vägivallatu vastupanu tegevusi oma riigi ajaloost, kampaaniaid ja liikumisi ning nende püsivat tähtsust demokraatlike põhimõtete kujundamisel ja kaitsmisel nii riigisiseste kui ka välisohtude vastu.

VABAÜHENDUSTELE, KODANIKUHARIDUSE JA KOOLITUSE EDENDAJATELE, ERAFONDIDELE NING AKADEEMILISTELE RINGKONDADELE

Laialdase kodanikuhariduse ja aktiivse kodanikuühiskonnaga riigid nagu Põhjamaad on rahvale keskendatud hübriidsõja ja selle vahendite – desinformatsiooni, vandenõuteooriate ja propaganda – suhtes vähem haavatavad. Et tugevdada kodanikuühiskonna suutlikkust tõrjuda autoritaarse hübriidsõja ohte ja rünnakuid, on eriti tähtis roll just vabaühendustel koos koolitajate ja haridustöötajate võrgustikega. Samuti avalik- ja eraõiguslikel haridus- ja teadusasutustel, kelle võimuses on korraldada või edendada üldist ja eriharidust tsiviilvastupanu kohta.

Tsiviilvastupanuharidus aitab parandada olukorrateadlikkust ja vastupanu strateegiat, kommunikatsiooni, küberturvalisuse ning üldise turvalisusega seotud kirjaoskust. Selline haridus – olgu silmast silma suhtluse või e-õppe vormis – võib hõlbustada aktivistide teadmiste ja oskuste jagamist ning praktilist koostööd kohalikul, riigi ja riikidevahelisel tasandil.

Riiklikud ja mitteriiklikud rahastajad, sealhulgas toetusi jagavad fondid, saavad toetada tsiviilvastupanu, võttes omaks selle perspektiivi3 või mõtteviisi4. Sel moel mitte üksnes ei tunnistata, et erinevad vastupanus osalevad tegutsejad on poliitiliste ja ühiskondlike muutuste peamised edasiviijad, vaid – mis veelgi tähtsam – soodustatakse paindlike rahastamismehhanismide loomist ja muu mitterahalise abi osutamist. Selliselt toetatakse ühiskonna vastupanuvõimet ja kodanikuühiskonna suutlikkust korraldada kollektiivseid ning sõltumatuid tegevusi.

Lõpuks saavad vabaühendused selgitada ja populariseerida tsiviilvastupanu represseeritud kogukondades, dokumenteerides metoodiliselt vägivallatuid tegevusi, milles mõned nende kogukondade liikmed osalevad või mida nad korraldavad. Hübriidsõja rünnakute all olevale ühiskonnale võib kohalikus keeles avaldada kodanikukäsiraamatuid, näiteks „Tsiviilvastupanu käsiraamat ukrainlastele“5. See käsiraamat, millega kogutakse teavet vägivallatu vastupa- nu tegevuste kohta Venemaa okupatsiooni vastu Krimmis ja Donbassis, aitab teavitada ja inspireerida ning panna mõistma, et rõhututel on näiliselt võimsamatele vastu astumiseks muidki alternatiive peale vägivalla6 .

TSIVIILVASTUPANU AKTIVISTIDELE DEMOKRAATLIKES JA MITTEDEMOKRAATLIKES RIIKIDES

Autoritaarsete režiimide juhitud hübriidsõja eesmärk on süvendada ühiskonna lõhestatust ja õõnestada demokraatlikke riike. Tavaliselt keskenduvad aktivistid oma riigis toimuvale, jättes tähelepanuta välised ohud, mis võivad sageli tunduda kauged ja kohalikus kontekstis tähtsusetud.

Kuid aktivistidele, kes sageli võitlevad omaenda represseeritud kogukondade õiguste eest ning seisavad põhimõtteliselt vastu ebaõiglusele, diskrimineerimisele ja vägivallale, võib olla kasulik näha kohalikku võitlust avaramas vaates. Selline universaalsem käsitlus aitab mõista, kuidas on seotud kohalikud ja riigisisesed sündmused ja nende nimel toimuv rohujuuretasandi mobiliseerimine ning autoritaarsete režiimide korraldatavad vaenulikud hübriidsõjad eesmärgiga suurendada ühiskonnas pingeid, provotseerida konfl ikte ning õõnestada usaldust valimisprotsessi ja demokraatliku õigusriigi põhimõtete vastu.

Kõige selle teadvustamine aitab kohalikel aktivistidel mõista hübriidsõjast tulenevat ohtu oma riigi kodanike õigustele ja ühiskondlikule õiglusele. See omakorda võib stimuleerida tööd sobivate tsiviilvastupanu strateegiate ja taktikatega, mida saab rakendada kohalikul tasandil ja kohalike ressursside abil. Samuti saab nii elavdada avalikku arutelu vajaduse üle luua kodanikuühiskonna ja riigi tihedam partnerlus tsiviilvastupanu valdkonnas, et olla ühiselt ja ühtselt hübriidsõjaks valmis ja seda vaatamata asjaolule, et rohujuuretasandil rakenduv tsiviilvastupanu ei ole alati kooskõlas valitsuse tegevusega ja õigupoolest kasutatakse seda sageli ka valitsuse enda vastu.

Eelkõige USA-s – rohkem kui teistes demokraatlikes riikides – valitseb aktivistide seas ja mobiliseerunud vähemuskogukondades tugev usaldamatus valitsuse vastu. Samal ajal arvab enamik ameeriklasi, et nad ise suudaksid lahendada riiklikke probleeme valitsusest paremini7 . Siiski võivad tsiviilvastupanu liikumises osalejad ja riik leida ühisosa oma soovis kaitsta ühishüvesid, sealhulgas kaitsta demokraatlikke põhiväärtusi ja põhimõtteid välise sekkumise eest. Sageli peavad aktivistid oma tegevust ja proteste sügavalt patriootiliseks teoks, millega tahetakse riiki, selle institutsioone ja ühiskonda tervikuna paremaks muuta – isegi juhul, kui tegutsetakse valitsuse või mõne selle konkreetse poliitika vastu. Niisugusele elutervele riigimeelsele hoiakule tuginedes ja seda soosides saab luua kodanike ja valitsuse tugevama partnerluse, et olla valmis välisriikide algatatud rahvale keskendatud ohtudeks, olenemata sellest, milline erakond on võimul.

Teine tähtis keerdküsimus tsiviilvastupanu korraldajatele ja demokraatia aktivistidele on see, kuidas edendada tõde, inimõigusi ja demokraatlikke väärtusi ajal, kui liberaaldemokraatlikud riigid on sisemise rünnaku all. Illiberaalsete mõtete ja võtete levik demokraatlikes riikides aitab Putinil ja tema semudel oma valitsemist legitimeerida ja hübriidsõda pidada. Aktivistid peaksid avalikus arutelus rõhutama inimõiguste ja tõe seost. Riigi valesid võib pidada võrdseks repressioonide ja õiguste rikkumisega.

Sellest lähtuvalt ei ole avalikku tõde ilma inimõiguste austamiseta ega inimõigusi, ilma et riik oleks oma kodanike vastu aus. Praktilises mõttes kehastavad õigustel põhinevad vägivallatud liikumised, mis tuginevad mittediskrimineerimise, repressioonideta ja vägivallatu suhtumise põhimõtetele, liberaalseid väärtusi. Selliste liikumiste aktivistid saavad edendada paljudele inimestele omaseid ja kergesti mõistetavaid eesmärke. Selles mõttes võiksid korruptsioonivastased liikumised või kampaaniad (olgu kohalikul või riigi tasandil) olla ühendav muutusi edendav jõud. Säärased kampaaniad peavad pakkuma konkreetseid näiteid korruptsioonist tuleneva ebaõigluse kohta. Samuti ei tohi aktivistid piirduda negatiivsete sõnumitega (nt nõue vallandada korrumpeerunud ametnik), vaid tuleb esitada ka positiivseid visioone (nt loovad organiseerunud ja mobiliseerunud kodanikud uue läbipaistvuse ja avaliku vastutuse süsteemi). Sellised rohujuuretasandi korruptsioonivastased tegevused seavad läbipaistmatu, pettuse ja tsentraliseeritud autoritaarse valitsemise süsteemi kahtluse alla, nõudes, et riik jagaks poliitilist võimu kodanikuühiskonnaga või nihutaks seda tema poole.

Lõpuks peavad Kremli hübriidsõja vastu võitlevad aktivistid rakendama alati ettevaatusabinõusid, mis sarnanevad nendega, mida kasutatakse valeliku autoritaarse režiimi vastu tema kodumaal. Sobiv näide on rühmituse Resisters (Vastupanijad) nüüdseks eemaldatud Facebookilehekülg, mille loojaks peetakse Venemaa internetiuuringute ametit8 – sedasama asutust, mida süüdistas eriprokurör Robert Mueller. Viis seaduslikku aktivistide rühma liitusid Resistersiga, et korraldada Washingtonis toimuma kavandatud ürituse „Unite the Right“ vastu meeleavaldus „No Unite the Right 2 – DC“ 9. Need rühmad ei kahtlustanud Resistersi lehe omanikke kurjades kavades ega olnud piisavalt hoolsad, jättes esitamata küsimused, mida nad esitaksid silmast silma kohtudes inimesele, kes kutsub neid esimest korda appi protestiüritust korraldama: Kes on need inimesed, kes paluvad mul kaasa lüüa? Keda nad esindavad? Millel põhineb nende legitiimsus? Kas keegi on nendega isiklikult kohtunud ja saab neid käendada? Mis on nende eesmärgid? Kuidas ma tean, et oleme samal poolel (et nad jagavad minu eesmärke ja väärtusi) ning nad on pühendunud pikaajalisele võitlusele? Kas nad tulevad ka ise tänavale ja ühinevad protestiga? Kui ei, siis miks? Kui jah, siis kuidas ma nad ära tunnen? Kas võin oodata neilt solidaarsust ja kas nad toetavad mind, kui mind represseeritakse?

Need on kõige lihtsamad küsimused, mida aktivistide rühmad võiksid esitada endale ja seega ka oma anonüümsetele digivestluskaaslastele, kes püüavad neid kaasata pealtnäha asjakohasesse ettevõtmisse.

Teisisõnu peavad aktivistid rakendama provokaatorite vastu digiruumis samu või vajaduse korral muude-tud ja uuendatud võtteid, mida kasutatakse tänavatel. Nagu mujalgi, peavad nad jääma ka internetis valvsaks provokatsioonide ja lavastuste suhtes, mida teevad vaenulikud (kodu- või välismaised) jõud, kes teesklevad võitlevat samade eesmärkide eest.

Kui aktivistid näevad võimaliku pettuse läbi, saavad nad kujundada paralleelse konstruktiivse tegevuse strateegia, mille abil võtta autoritaarne vahend enda kasutusse ning rakendada seda oma eesmärkide ja väärtuste edendamiseks. Eespool viidatud Facebooki-lehe kaudu korraldatud pettuse puhul nihkus võltsimise ja manipuleerimise ning rohujuuretasandi eheda tegutsemise tasakaal viimase kasuks, ehkki aktivistidel ei olnud mingit strateegilist eesmärki. Rohujuuretasandi tegutsejad, kes kampaania killustamise hirmus ei tahtnud luua samal teemal veel üht lehekülge10, liitusid ja võtsid lõpuks võltsitud lehe üle.

Ometi kaotasid rohujuuretasandi osalejad mõnevõrra legitiimsust, sest olid jätnud partnerite kontrollimise kodutöö tegemata. Nende naiivsus ja ettevalmistamatus tuli ilmsiks just protsessi, mitte lõppeesmärgi kaudu. Kui nad oleksid avastanud lehe omanike kurjad kavatsused kohe ning astunud seejärel strateegilisi ja teadlikke samme lehe ülevõtmiseks ja selle originaalse sisuga täitmiseks, oleks neil olnud palju tugevam positsioon meeleavalduse toetamiseks ning oma tegevuse legitimiseerimiseks.

Sageli kasutavad nappide ressurssidega aktivistid riigi taristut – riigi kontrolli all olevaid koole, tehaseid või ülikoole –, muutes need autentse rohujuuretasandi vastupanuliikumise pesaks. Sama saab teha võõraste kasutajate loodud veebiplatvormidega. Kui aktivistid rakendavad kontrolliprotsessi ja avastavad manipuleerimise, saavad nad hõivata algul pahatahtlike osalejate omanduses olnud ressursse ning kasutada neid ehtsate ja heade eesmärkide edendamiseks.

TSIVIILVASTUPANU VALMISOLEKU MÕÕDIKUD

Tuleks kehtestada mõõdikud, et hinnata riigi valmisolekut hübriidohtudeks ja rünnakuteks. Kodanikuühiskonna ja riigi esindajad võivad tsiviilvastupanuvõimekuse ja -valmiduse arendamise osana kaaluda muu hulgas järgmisi näitajaid:

1) valitsuskriitilise ja valitsusest sõltumatu vägivallatu aktivismi ja kodanikuosaluse taseme märgatav tõus kohalikul ja üleriigilisel tasemel;

2) riiklikesse kaitse- ja julgeolekudoktriinidesse ning -poliitikasse lisatud sõnaselged viited tsiviilvastupanu strateegiatele;

3) tsiviilvastupanu kavandamise ja hübriidohtude vastu mobiliseerimise institutsionaliseerimine kindlates valitsusasutustes, millele on määratud eelarve ja töötajad;

4) riiklikult toetatud õppekavade väljatöötamine ja tsiviilvastupanu hariduse pakkumine kõikidel haridusastmeil, kus kajastub kursuste ning seda teemat õpetavate ekspertide ja praktikute ning kursusi läbivate üliõpilaste arvu kasv;

5) selliste riiklike ja kohalike õppuste ettevalmistamine ja läbiviimine, kus matkitakse hübriidrünnakuid ja vastumeetmeid, mis lõimivad tsiviilvastupanu valdkonna teadmisi ja praktikat;

6) riigi toel toodetavad laiatarbemeedia lood ja filmisarjad, milles esitatakse ajaloolisi lugusid tsiviilvastupanust ja vägivallatutest kampaaniatest. Näidatakse seoseid vägivallatu organiseerumise traditsiooni ja tänapäevaste stsenaariumide vahel, kus kodanikud ei reageeri välisriigi varjatud rünnakutele relvastatud kampaaniatega, vaid pigem loominguliste vägivallatute kampaaniatega, kasutades laia vägivallatu vastupanuvõitluse arsenali;

7) riiklikud, piirkondlikud ja üleilmsed küsitlused, kus uuritakse inimeste valmisolekut osaleda vägivallatus vastupanus ja nende eelistatavaid konkreetseid vägivallatuid tegevusi vastuseks konkreetset tüüpi hübriidrünnakutele;

8) piiriülese partnerluse ja piirkondlike keskuste loomine hübriidohtude ja hübriidrünnakute vastaste lahendustega tegelemiseks, et kasutada ära tsiviilvastupanu strateegiaid ja teadmisi rohujuuretasandi mobiliseerimisest ja organiseerumisest.

Need rakenduseesmärgid aitavad mõõta, kui hästi on tsiviilvastupanu teadmised ja tavad ühiskonnas ning riigi ja kodanikuühiskonna institutsioonides omaks võetud. Need pakuvad kasulikke käsitlusviise, et üldsuses populariseerida ja julgustada tsiviilvastupanu, mis omakorda võib anda teavet sobiva riikliku poliitika kujundamise ja rakendamise kohta.

Tõhus vastus Venemaa hübriidsõjale peab märkimisväärselt hõlmama tsiviilelanikkonda. Selleks et ühiskond oleks seda tüüpi võitluseks valmis, peab ta olema väga hästi kursis tsiviilvastupanu ja vägivallatute liikumiste dünaamikaga. Vägivallatut mobiliseerimist ja tsiviilvastupanu puudutavad teadmised ja oskused on hädavajalikud, et anda hübriidsõjale jõuline vastus, ning need on ka olulised sammud, et tõrjuda avatud demokraatlike ühiskondade vastu suunatud varjatud ja avalikke autoritaarseid rünnakuid.

ALLIKAD:

1. Selina Wang, “Dozens of Russian ‘Imposter Accounts’ run by Kremlin-backed Agency posed as US News Outlets on Twitter, Study Finds”, Independent, 7 December, 2017.

2. Gregor Aisch, Jon Huang and Cecilia Kang, “Dissecting the #PizzaGate Conspiracy Theories”, New York Times, December 10, 2016.

3. Hardy Merriam, “A Movement-centered Support Model: Considerations for Human Rights Funders and Organizations, Part II”, ICNC Minds of the Movement, May 21, 2018.

4. Maria J. Stephan, Sadaf Lakhani and Nadia Naviwala, “Aid to Civil Society: A Movement Mindset”, United States Institute of Peace, February 23, 2015.

5. “A manual on nonviolent resistance for Ukrainians”, Center of Strategic Research, August 15, 2016.

6. Maciej Bartkowski, “Manifesto of Civilian-led Nonviolent Defense and Resistance for Ukraine”, VoxUkraine, March 8, 2015.

7. “Beyond Distrust: How Americans View Their Government”, Pew Research Center Report, November 23, 2015.

8. Kate Conger and Charlie Savage, “How Fake Influence Campaigns on Facebook Lured Real People”, New York Times, August 2, 2018.

9. “Removing Bad Actors on Facebook”, Facebook Newsroom, July 31, 2018.

10. Kate Conger and Charlie Savage, “How Fake Influence Campaigns on Facebook Lured Real People”, New York Times, August 2, 2018.

AUTORIST:

Dr Maciej Bartkowski on tsiviilvastupanu ekspert ja dotsent Johns Hopkinsi ülikoolis, kus ta õpetab strateegilist vägivallatut vastupanu. Ta on kirjutanud raamatu „Recovering Nonviolent History. Civil Resistance in Independence Struggles“ (Lynne Rienner, 2013) ja lühiuurimuse „Nonviolent Civilian Defense to Counter Russia Hybrid Warfare“ (Johns Hopkins Kriegeri School, 2015).

Selles analüüsis käsitletakse TSIVIILVASTUPANU võitlusviisina, mis kasutab erinevaid vägivallatuid, tavainimeste juhitud institutsioonideüleseid meetodeid (nt koostööst keeldumine, meeleavaldused, boikotid) ning toetub tsiviilisikute mobiliseerumisele alt üles (isemobiliseerumine) eesmärgiga saavutada võimutasakaal ja konkreetse võitluse poliitilised eesmärgid. Tsiviilvastupanu erinevad vormid rakenduvad vaatamata sellele, milliseid repressiivseid karistusmeetmeid vastane kasutab.

ELANIKKONNAKESKSE SÕJA all mõistetakse sellist tüüpi hübriidsõda, mille käigus kasutatakse laialdaselt mittesõjalisi meetodeid ja vahendeid, mis on suunatud vastase ühiskonnale ja manipuleerivad selle protestipotentsiaaliga. Eesmärk on külvata rahulolematust, laiendada eelarvamusi ja süvendada ühiskondlikke lõhesid. Sageli tuuakse inimesi tänavatele ja tekitatakse proteste erimeelsustele toetuvate probleemide ümber. Sellised ühiskonnale suunatud mittesõjalised ohud ja rünnakud muudavad sõjalised vastumeetmed ebaoluliseks.