TULIRELVAD DUELLIST DILEMMADENI

TULIRELVAD DUELLIST DILEMMADENI

Sõdadega on alati kaasnenud tulirelvade areng. Või siis vastupidi – relvade arenguga on kaasnenud sõjad. Igatahes on relvatööstuse eesmärk läbi ajaloo olnud suurendada oma toodangu laskekiirust ja täpsust.

Tekst: KRISTJAN ARUNURM, Tallinna Linnamuuseum

Omajagu sellest toodangust on jõudnud ka Tallinna Linnamuuseumisse. Tõsi, mitte kõik sellest ei ole vitriini pandud – paarisajast muuseumi kogusse kuuluvast tulirelvast on eksponeeritud vaid kolmandik.

Aeg-ajalt avaneb huvilistel siiski võimalus kõige unikaalsemaid relvi ka lähemalt näha. Näiteks korraldab Tallinna Linnamuuseum spetsiaalseid ekskursioone, kus Eesti parimaid ajaloolise relvastuse ja heraldika asjatundjaid, Tallinna Linnamuuseumi relvakogu hoidja Ando Pajus tutvustab ajalooliste näidete põhjal, mida kujutavad endast linnalahingud.

Relvakollektsioonis leiduvate sõjariistade tutvustamisel pööratakse peamist tähelepanu 20. sajandi sõdades Eestis kõige enam kasutust leidnud tulirelvadele, mis on valmistatud peamiselt NSV Liidus ja USA-s. Aga pilk heidetakse ka vanematele siinmail kasutusel olnud tulirelvadele.

Tallinna Linnamuuseumi on jõudnud eri tüüpi relvi. Kui palju on aga teada relvade omanikest ja kas relvi kasutati peamiselt sõjategevuses või ka „vabal ajal“?

„On väheteada fakt, et veel aastal 1926 pidasid kaks Tartu tudengitkorporanti duelli, nii et üks haavas teist põlvest ja põgenes välismaale. Kuna duellandid pidid olema tõelised härrasmehed ja duellile mindi au kaitsma, oli elementaarne, et võrdse olukorra huvides pidid ka vastaste relvad olema identsed. Selle duellipüstolite komplekti on valmistanud 18. sajandil Münchenis Friedrich Baader. Püstolid on tonglukuga ja tulistavad ümmarguste kuulidega. Et kuule paremini rauda lükata, saab neid vasarakesega tagant aidata.“

Millised olid duellirelvad?

„14. sajandil alguse saanud tulirelvaajaloo evolutsioon on toimunud loomulikult eelkõige vastavalt relvameistrite insenertehniliste oskuste arengule, kuid eri ajajärkude relvade kuju ja funktsioone hinnates võib aimata ka toonaseid tulirelvade kasutusalade suundumusi. Näiteks duellipüstol ei lase ju kuigi kaugele, aga see polnudki oluline.

Meie kogus oleva eestlaetava ränikivilukuga duellipüstoli on valmistanud kuulus Regensburgi relvameister Jacob Kuchenreuter. Ränilukuga relva laadimine toimus järgmiselt: padrunitaskust võeti paberhülss, milles oli püssirohulaeng ja pliikuul; laskja hammustas hülsilt otsa ära, avas püssirohupanni, raputas sellele veidi püssirohtu, sulges pannikaane ning ülejäänud püssirohu valas eest torust sisse, otsa lükkas kuuli ja tühja paberhülsi ning lükkas laengu laadimisvardaga püssiraua põhja. Kui nüüd päästikut vajutati, lõi ränikiviga kukk vastu tulerauda, süüdates sädemega pannil oleva püssirohu, leek liikus peenikest kanalit mööda põhilaenguni ja toimuski lask. Duellidel laadisid püstolit loomulikult duellipidajate sekundandid. Samasuguse süsteemiga püstolid ja püssid olid 18. sajandil kasutusel ka sõjaväes, Euroopas ja mujal arenenud maades.“

Kas duellidel kasutati ka revolvreid?

„Revolver pole duellirelv – see oli mõeldud enesekaitseks. Tallinna Linnamuuseumi kogus on näiteks haruldane 19. sajandil Inglismaal William Tranteri valmistatud mehaaniline tongsüütega revolver. Erinevalt tolleaegsetest Ameerika revolvritest, mida tuli enne iga lasku vinnastada, sai Tranteri relvadega sooritada kiiresti järjest kuus lasku, kuigi päästikule vajutamise kergendamiseks võis kuke ka manuaalselt vinna tõmmata.

Tulistamiseks laeti trumlisse eestpoolt püssirohi ja kuul, metallpadruneid sel ajal veel ei tuntud. Pika jõuõlaga hooba kasutades suruti kuulile tropp peale.“

Jõuame 20. sajandisse. See on ajajärk, mil Eestimaad suuremal või vähemal määral puudutas kaks suurt sõda. Koos sõdadega jõudsid siia ka relvad. Kui rääkida muuseumi kogusse kuuluvatest käsitulirelvadest, siis millised need olid?

„20. sajandil jõudsid Eestisse salvega mitteautomaatsed vintpüssid, iselaadivad püstolid, raske- ja kergekuulipildujad ja viimaks ka püstolkuulipildujad – püstolipadrunitega tulistavad automaatrelvad. Kõrvuti nendega tulid siin kasutusele iselaadivad ja automaatsed vintpüssid rasketele püssipadrunitele ning lõpuks ründevintpüssid – keskmise võimsusega padrunitega tulistavad automaatpüssid.“

Erinevaid käsitulirelvi, nii NSV Liidus kui USAs, Saksamaal ja mujal valmistatuid, oli kasutuses ilmselt terve pikk nimekiri. Ent millised olid levinuimad ja eelistatud relvad ning miks?

„Kahtlemata oli levinuim relv Eestis I maailmasõjast kuni 1940. aastateni aastateni Vene vintpüss m 1891 nii algupärasel kujul kui ka modifi katsioonidena, mis olid tehtud nii Eesti Vabariigis kui ka Nõukogude Liidus.

Saksa püssidest oli kahtlemata levinuim Mauser m 1898, eelkõige aga selle edasiarendus, karabiin m 1898k II maailmasõja ajast. Ameerika relvadest oli siin juba aastaks 1918 tuntuim püstol Colt m 1911, mida I maailmasõja ajal Vene tsaarivalitsus suurel hulgal ostis. 1940ndate levinuim püstolkuulipilduja oli kahtlemata Nõukogude PPŠ 41.“

Kas on ka nii, et mingid käsitulirelvad toimivad paremini maastikul ja mingid jälle paremini linnalahingutes?

„Avatud maastikul peetavates lahingutes olid väga head vintpüssid, mille sihikud võimaldasid tulistada isegi 2000 meetri kaugusele, samuti kerge- ja raskekuulipildujad. Linnalahingutes on sobilikud sellised relvad, millega saab lasta kiiresti lühikestel vahemaadel, kitsastes oludes – kiire tulega püstolid, mis on väikesed ja kerged, samuti püstolkuulipildujad, mis on vintpüssidest lühemad, ent tulistavad valangutega, kasutades püstolipadruneid.“

Kel on ajalooliste relvade vastu tõsisem huvi ja soov Pajusele ise mõned täpsustavad küsimused esitada, siis järgmine Tallinna Linnamuuseumi ekskursioon on juba mai alguses. Täpsema info leiab muuseumi kodulehelt.

Tallinna Linnamuuseum