NAISKODUKAITSE KOLM UUT JA NELI "UUT" RINGKONNA ESINAIST

NAISKODUKAITSE KOLM UUT JA NELI "UUT" RINGKONNA ESINAIST

Aasta esimene pool on Naiskodukaitsele olnud toimekas. Riburada peeti aasta kõige tähtsamad koosolekud – ringkonnakogud, kus lisaks üldküsimuste arutamisele valiti ka ringkonna juhid. Seitsmes ringkonnas aga toimusid ka esinaiste valimised.

Tekst: AIKE MEEKLER , NKK Põlva ringkond ja LEIU LEPIK , NKK Pärnumaa ringkond

Mõni ringkond sai endale täiesti uue esinaise. Mõnes teises jälle otsustati, et ka järgmisel kolmel aastal tahetakse jätkata senise esinaise juhtimisel. Ent nii või teisiti on põhjust ja paslik värskeid või värskelt taas ametisse kinnitatud esinaisi tutvustada. Ja kes teeks seda paremini kui nemad ise?

JANE SÄRG, Sakala ringkond, algas kolmas ametiaeg

Olen 35aastane Eesti patrioot. Olen töötanud kümme aastat turismi valdkonnas, kuid elu on viinud mind paljudele erinäolistele radadele, olen olnud näiteks jalgratta juhilubade koolitaja, riigikaitseõpetaja, TAI „Imelised aastad“ spetsialist, abilinnapea, täiskasvanute koolitaja.

Naiskodukaitse liige olen ametlikult aastast 2007. Liitusin ema eeskujul, sest meile mõlemale on oluline, et Eesti oleks vaba riik.

Organisatsioonis on mul olnud õnn katsetada paljusid oskusi ja teadmisi. Olen põline staabiassistent (aastast 2008), vahepeal olen

olnud ka formeerimisüksuses ja korrakaitse rühma jaoülem. Täna on mul au panustada organisatsiooni organisatsiooniõppe, esmaabi, sõdurioskuste ja ohutushoiu mooduli koolitajana.

Minu jaoks on väga suur väärtus naiskodukaitsjad ise. Tean, et minu kõrval on teadlikud ja oskuslikud naised, kes vajadusel kaitsevad oma riiki.

Minu suureks rõõmuks on tänaseks saanud Naiskodukaitsest taas organisatsioon, kuhu igal liikmel on au kuuluda ja mis on populaarne, sest nähakse selle sisulist väärtust nii enda kui ka riigi jaoks. Seda kuvandit tuleb meil kõigil nüüd hoida, et kõik soovijad saaksid olla ka naiskodukaitsjad.

Minu kõige suurem motivaator selles organisatsioonis on minu kohus. Minu kohus seista oma Eesti eest iga hetk, olles teadlik ja oskuslik kodanik. Mida tugevam on riigi üksikkodanik, seda tugevam on ka meie kaitsevõime.

Oluline on, et ringkonna juhtimise süsteemides (töövahendites) oleks stabiilsus. Inimesed võivad vahetuda, kuid toetavad süsteemid peaksid andma uutele juhtidele enesekindlust suuremate väljakutsete vastuvõtmisel.

LEANE MORITS, Tartu ringkond, teine ametiaeg (eelmine 2003–2005)

Naiskodukaitsesse jõudsin esimest korda 1990. aastal, kui juhatasin NKK taastamiskoosolekut Järvakandis (olin 19aastane). Siis tegevuse taastamine ei õnnestunud ja pärast seda, kui Kalle Eller enam Kaitseliitu ei juhtinud, jäin ka mina kõrvale ning tegutsesin põgusalt gaidluses ja ülikooli ajal üliõpilaskorporatsioonis.

See oli 2001. aasta suvel, kui mu sõbranna Virge Prank-Vijard arvas, et ka minul oleks aeg taas Naiskodukaitsega liituda. Tol ajal oli olemas veel liikmekandidaadi staatus ja ma olin kandidaat, kuni mind 22. veebruaril 2002 liikmeks vastu võeti.

Üsna viimase ajani (2009–2022) töötasin Tartu ringkonna instruktorina, aga nüüd olen Päästeameti Lõuna päästekeskuse kriisibüroos ulatusliku evakuatsiooni nõunik. Ma olen olnud ringkonna esinaine 2003–2005 ja 2008 ning möödunud aastal toitlustusgrupi juht. Vahepeal ei saanud ma oma töö tõttu võtta ühtki juhatuse ametit, aga tegutsesin vabatahtlikuna sümboolika- ja ajalookomisjonis, samuti evakuatsiooni valdkonna arendamise ja õpetamise juures (ning teen seda jätkuvalt).

NKK on mind nende aastate jooksul kasvatanud nii paremaks inimeseks kui ka paremaks koolitajaks ja juhiks.

Taas esinaise ametis olles on minu plaan kõigepealt kohtuda oma ringkonna juhtidega ning vabatahtlike ametikandjatega. Selle käigus tahaks koguda mõtteid, kuidas saaks meie ringkonda uusi jaoskondi juurde luua.

Võrreldes eelmise ametiajaga on teisiti juba kasvõi see, et saabumas on NKK 100. aastapäev. Minu ametiaeg lõpeb küll 2027. aasta kevadel, mis tähendab, et tehtud töö vilju naudib järgmine esinaine, aga mulle piisab teadmisest, et saame ettevalmistused hästi tehtud ja oma juubelit tõeliselt uhkelt tähistada.

ELERI DRÄBTSINSKI,Võrumaa ringkond, teine ametiaeg

Olen Naiskodukaitses aastast 2009. Tahtsin minna ajateenistusse, kuid millegipärast arvasin, et ma ei saa ajateenistuses hakkama ja alternatiivina liitusin Naiskodukaitsega. Olin kindel, et siin organisatsioonis saan kindlasti hakkama, ja nii ongi: enda arust olen hakkama saanud hästi.

Töötan Kaitseliidu valvekompaniis. Lisaks on meil abikaasaga talu ning seal vajavad meie hoolt ja tähelepanu loomad, keda on kokku saja ringis. Toimetame Võrumaal Antsla vallas Karula Rahvuspargis ja tegemist jätkub.

Meil on neli imetoredat last. Kaks poissi on noorkotkad, vanem tütar on kodutütar. Loodan, et kolmeaastane pesamuna leiab samuti kunagi tee Kaitseliidu noorteorganisatsiooni.

Naiskodukaitses oldud aeg on toonud mulle palju positiivset, kuid ka parandamist vajavat. Olen saanud juurde oskusi, teadmisi ja sõpru kogu eluks. Eriliselt väärtustan meid, vabatahtlikke, ja meie organisatsioonile antud aega. Tean, mis tähendab pere, töö ja muude hobide kõrvalt Naiskodukaitsesse panustada.

Umbes kümme aastat juhtisin ma ringkonna meditsiinigruppi, olen olnud Antsla jaoskonna juhatuse liige ja jaoskonna aseesinaine. Olen ka lahingukompaniis rühmaparameedik.

Sel aastal alustasin teist ametiaega Võrumaa ringkonna esinaisena. Kui ringkonna esinaist eelmisel ametiajal valima hakati ja kandidaate väga ei olnud, olin nõus selle vastutusrikka ja proovikive pakkuva ameti vastu võtma. Minu meelest oli see vähim, mida sain organisatsioonile tagasi anda võrreldes sellega, mida olen siit saanud.

Mind motiveerivad siinsed toredad inimesed, need kogemused ja tarkused, mida organisatsioonist saan, ning toredad koosolemise üritused. Loomulikult ka positiivne tagasiside – kui keegi tuleb su juurde ja ütleb näiteks, et see esmaabi baasväljaõpe oli suurepäraselt korraldatud.

Sooviksin, et meie ringkonnas toimiks paremini üksteisega suhtlemine ja oleksime üksteise vastu hoolivamad. Püüan sellele teemale sel aastal rohkem tähelepanu pöörata.

MARIELLA LIIVAK, Viru ringkond

Naiskodukaitsesse jõudsin veidi üle kümne aasta tagasi, kui mõned mu tuttavad korraldasid Naiskodukaitse tutvustamiseks tegevuspunktidega sügismatka. Matka lõpus kirjutasin juba liitumisavalduse.

Juhtimisega olen kaudselt või otsesemalt seotud olnud peaaegu kogu selle aja, mis olen organisatsiooni kuulunud. Meie taasloodud Väike-Maarja jaoskonnas oli alguses väga vähe liikmeid ja kõik said endale mingi rolli. Mina olin mitu aastat juhatuse asendusliige ja selle kõrval formeerija. Sealt edasi valiti mind ringkonna aseesinaiseks, kes olin kolm aastat, ning sel aastal kandideerisin esinaiseks. Lisaks sellele vahetasin formeerija ameti evakuatsioonirühma logistikameeskonna ülema oma vastu. Nagu selgub, on juhitöö mulle südamelähedane. Mulle meeldib planeerida ja organiseerida.

Ma väga loodan, et need liikmed, kes on passiivsed, leiavad endas üles põhjused ja motivatsiooni, miks nad on Naiskodukaitsega liitunud. Selleks on vaja inimestega suhelda ja selgitada välja passiivsuse põhjused. Selle nimel plaanin ma koostöös jaoskondade juhatustega tööd teha, et jõuda liikmeteni ning selgitada välja nende vajadused ja ootused.

Teine teema on kindlasti vabatahtlike instruktorite koolitamine. Olen kindel, et meie ringkonnas on piisavalt naisi, kes oleksid sobilikud teisi koolitama, aga kõigepealt on vaja nad üles leida ning natuke julgustada ja motiveerida.

Usun, et õppustele, sündmustele või koolitustele järgnevad emotsioonid on need, mis annavad energiat ja tahet tegutseda. Püüan igast olukorrast leida midagi uut ja kasulikku, isegi kui kõik ei lähe alati ootuspäraselt. Õpikohti leiab alati ja vajadus uusi oskusi ja teadmisi omandada motiveeribki Naiskodukaitses tegutsema.

KERLIN TEALANE, Järva ringkond, algas kolmas ametiaeg

Minu õed Kirsika Ilmjärv, Kaili Kruustok ja Kristlin Kõrgesaar on staažikad naiskodukaitsjad ja nende kutsel liitusin 2015. aastal ka mina.

Naiskodukaitses huvitusin paaril aastal esimesel militaarvõistlustest, käidud sai isegi Utria dessandil ja Jotosel Soomes. Õppisin staabiassistendiks ja olin mõnda aega maakaitsestaabi planeerimisosakonnas staabiassistent.

2018. aastal, umbes nädal enne ringkonnakogu koosolekut tegi mu õde, tollane ringkonna esinaine Kirsika Ilmjärv mulle ettepaneku, et kandideeriksin esinaiseks. Mind valitigi ja pärast seda muutus minu elu täielikult.

Mulle on ülioluline hoida endiselt fookus sellel, et oleme riigikaitseline organisatsioon. Pean oluliseks hoida Naiskodukaitse tugevusi: süsteemsus, järjepidev väljaõpe ja juhtide õpe, aruandlus, planeerimine.

Minu kolme järgmise aasta plaan on ringkonda veelgi tugevdada. Meil on prioriteediks selle aja jooksul suurendada vabatahtlike instruktorite kogukonda, et suudaksime kõiki baasväljaõppeid ise läbi viia. Järjepidevus juhtide tegevuses on ülivajalik, et ringkond hästi toimiks.

Naiskodukaitse ei ole vaba aja veetmise organisatsioon, vaid meil on mõtestatud eesmärk ja kindlad reeglid. Ma olen väga tänulik, et mul on võimalus olla Kaitseliidu Järva malevapealiku abi. Maleva juhatuses väärikate meestega ühe laua taga malevat puudutavate teemade arutamine ja otsuste langetamine on aidanud mul näha suuremat pilti ja mõista paremini Kaitseliidu väljakutseid.

Plaanis on suurendada ka ringkonna juhatuse liikmete koormust ja panna neid oma õlgadel tundma ringkonna juhtimise vastutust. Järva ringkonnas on peale kasvanud väga tubli juhtide kogukond. See on järjepidevuse ja suure töö tulemus, mida peab hoidma ja väärtustama.

PIRET PRUUL, Saaremaa ringkond

Olen põline sõrulane ja kahe lapse ema. Töötan raamatupidajana eraettevõttes ning omandan majanduskõrgharidust Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Naiskodukaitsja olen olnud kümme aastat. Enne seda olin pikki aastaid aktiivne kodutütar. Minu isa on kaitseliitlane ja ema naiskodukaitsja. Minu õed olid kooli ajal samuti kodutütred, vend noorkotkas ja nüüd tubli kaitseliitlane. Vanaisa ja tema õed kuulusid enne Teist maailmasõda Kaitseliidu organisatsiooni. Vanaisa oli sel ajal noorkotkas, hiljem mängis Saaremaa Kaitseliidu puhkpilliorkestris. Vanatädid olid aktiivsed kodutütred.

See oli minu kui kaitseliitlastest esivanemate järglase kohus – kasvada maast madalast koos organisatsiooniga, kuni ükspäev kuulun ise nende hulka, ja tunda uhkust. Isamaaline vaade, patriotism ja austus Eesti riigi vastu on ilmselt mulle juba geenidega kaasa antud.

NKKsse astusin aprillis 2014. Paar aastat hiljem sai minust jaoskonna esinaine. Juht olen olnud organisatsioonis mitmeid ametiaegu, viimased kuus aastat olin ringkonna juhatuses aseesinaine, abistades ja juhtides koos esinaisega ringkonna tööd.

Rohkem tahaks tähelepanu pöörata elanikkonna kaitsele ja kriisiabile. Meil on organisatsioonis tublid ennetustöö tegijad, kes on käinud mitmetes piirkondades „Ole valmis!“ äppi tutvustamas. Kui aga kaasaksime vabatahtlikke naisi rohkem kui praegu, jõuaksime kogukondadele veelgi lähemale. Elanikkonna kaitse ei tähenda alati ettevalmistust sõjaks, vaid viimased aastad on näidanud, kui abitud oleme kasvõi paaripäevase elektrikatkestuse ajal. Minu soov oleks koos vabatahtlikega leida võimalusi inimeste ettevalmistamiseks, et me eriolukordades paremini hakkama saaksime.

KEIU KIRSIMÄGI, Jõgeva ringkond

Naiskodukaitsesse jõudsin 2018. aasta lõpus sõbranna kutsel. Kutsusin ka oma õe ja koos liitusimegi Jõgeva ringkonna Pedja jaoskonnaga.

Igapäevaelus olen kaupluste juhataja, töötan mitmes linnas ja sõidan palju ringi. Lisaks käime õega Võrumaal isal puhkekeskuses abis. Vabal ajal teen natuke trenni ning lõpetan nüüd kevadel A-kategooria koolituse, et ka kaherattalisega sõitma hakata.

Mu elukohaks on praegu Tartu linn. Lapsed on suured, tütar on 23 ja elab Austraalias ning 21aastane poeg on praegu ajateenija. Ja minul on nüüd aeg endale elada.

Naiskodukaitses sain pärast BVÕde läbimist aru, et mind tõmbab militaarsem pool ja meditsiin. Olen läbinud SOKi, käinud lahingukannatanu käsitlemise koolitusel, A- ja B-kategooria lõhkaja kursusel, püstoliõppes, erinevatel laske- ja muudel võistlustel (koormusmatkal, juhtide rännakul, spordivõistlustel, meditsiini eriala võistlustel). Läbitud on test 3. Osalesin õppusel Okas 22. Olen LaKo-s oma jao laskur-sanitar. Käsil on LIK0 kursus. Samuti olen kuulunud oma jaoskonna juhatusse, olnud nii jaoskonna kui ka ringkonna revisjonikomisjonis.

Õppinud olen Naiskodukaitsesse kuulumise aja jooksul väga palju. Olen leidnud palju uusi sõpru ja tuttavaid. Tunne, et neil inimestel siin on minuga samad eesmärgid – õppida kaitsma ja vajadusel kaitsta või kaitsmist toetada –, ongi see, mida ma organisatsioonis saan ja väärtustan.

Tuleviku ootused ja lootused on ju alati suured, aga kõige olulisem on koostöö ja motivatsioon. Suureks sooviks on üles leida kadunud naised ja nende motivatsioon ning vajadusel jagada neile enda oma. Laiendada veel rohkem meie oskuste ja teadmiste pagasit ning kasvatada tegutsemisjulgust.

Üksikemana olen pidanud oma laste kasvatamisel võtma kandva rolli ning seetõttu olen ilmselt ka pisut rohkem „lõviema“. Paari viimase aasta sündmused maailmas panevad mind valmistuma „juhuks, kui …“ ning emasüda ütleb, et kui mu laps läheb riiki kaitsma, siis lähen mina ka.