RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 4 - MEREKAITSELIIT JA SELTSKOND

RAHVAS RANNA KAITSEL EHK MÕNDA MEREKAITSELIIDUST 4 - MEREKAITSELIIT JA SELTSKOND

1931. aastal valitsuse kinnitatud põhikirjas määratleti Kaitseliit kui „vabatahtlik riiklike ülesannetega seltskondlik rahva omakaitseorganisatsioon“. Sellest juhtmõttest lähtusid ka mereüksused. Jaen Klaar ja Enno Sinivee alustasidki üksuste organiseerimist just rannaasulate elanikega otsesuhtlemisega.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Merekaitse propageerimiseks ja seltskonna kaasamiseks kasutati mitmeid mooduseid. Oli ju nn omatulu teenimine Kaitseliidu üksustele riigi finantseerimise kõrval oluline. Need summad koguti kaitseliitlaste ja nende toetajate annetustest, korjandustest, pidude ja loteriide puhaskasust.

1920.–1930. aastatel oli merendus Eestis tähtis eluvaldkond. Ajakirjanduses alustati aktiivset mere- ja rannakaitse arendamise propagandat 1930. aastatel, kui koostati uus riigikaitsekava. 1933. aastal kinnitati Allveelaevastiku Sihtkapitali põhikiri ja võeti vastu „Kaitselaevastiku täiendamise ja selleks krediidi määramise seadus“, Inglismaalt telliti allveelaevad ja torpeedokaatrid (mootortorpeedopaadid), sadamatehastes hakati piirivalvele ehitama uut vahilaeva Pikker.

SIRGES RIVIS

Iseäranis hästi nähtavad olid merekaitseliitlased õppustel, paraadidel ja väliskülaliste vastuvõttudel. Põhjuseks oli kahtlemata 1934. aastaks välja töötatud vormikirjeldus, mis kinnitas selle lõikelt, värvilt ja materjalilt sama mis mere-

väelastel, kuid oma eraldusmärkidega. Selle kandmine oli merelistele auküsimus. Egas ilmaaegu kinnita nii sõjaeelsed kui ka tänapäeva noormehed, et just vorm on mõjur, mis soodustab suhtlemist neidudega ning muudab nii mõnedki maaväelased kadedusest näost roheliseks.

Vaevalt peeti mereüksustega malevates vabariigi aastapäeva, võidupüha paraade või muid suuremaid ettevõtmisi ilma meremehi kaasamata. Tallinna maleva lippurid ja assistendid määrati juba 10. mail 1934 Vabadusplatsil Vabadusristi 15. aastapäeva auks korraldatud Kaitseväe ja Kaitseliidu paraadile Sadama malevkonnast.

Suurematele õppustele mindi rivikorras, ees sammumas merevormis pillimehed. Oma orkestrid olid paljudel mereüksustel.

NUUSUTADES EHTSAT MERELAHINGU HÕNGU

Esimest korda sai suurem seltskond kõikide malevate merekaitseliitlasi tegevuses näha Kaitseliidu päevadel 1935. aasta 21.–23. juunini. Nad marssisid paraadil ja osalesid koos mereväelastega peaaegu terve laupäeva kestnud näidislahingus Tallinna reidil, kus mürtsusid kahurid, tärisesid kuulipildujad, lasti välja torpeedo, tehti suitsukatet, veesati ja traaliti miine, päästeti üle parda kukkunud merehädalisi. Kui lahing läbi, oodati veidi suitsu hajumist ja siis hakati mereväe miiniveeskajatelt Ristna ja Suurop saatma Pirita randa maale dessanti. Seda tuli teha suurtükilaevade Sulev ja Mardus suurtüki- ja kuulipildujatule all, vastutegevuses oli Viru maleva dessandikaitse kompanii.

6. juunil 1937 peetud Eesti esimesel merenduspäeval oldi tegevad nii korraldajate kui osalejatena. Korralduskomitee esimees oli veeteede valitsuse direktor Eduard Avik, kes oli ka Tallinna maleva mereüksuste pealik ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse liige. Komitee liikmed esindasid olulisemaid merendusorganisatsioone, enamik neist olid aktiivsed kaitseliitlased. Kaitseliidu esindajad olid Jaen Klaar (samal ajal Ida malevkonna pealik), vanemleitnant August Vares (oli aprillist läkitatud Kaitseliidu peastaapi ajutiselt J. Klaari asendama), Edgar Maremaa (Sadama malevkonna pealik). Kohtadel tegi praktiliselt kogu organiseerimistöö ära merekaitseliit: Pärnus, Tartus, Narvas sadamakaptenid Juhan Rautsma, Rait Vatsel, Aleksander Marvet, Kuressaares merekooli juhataja Julius Teär ja kõikjale jõudev Artur Toom, Haapsalus Muhu väina sadamate kapten mereväeleitnant Vladimir Samon jpt.

Ega see lihtne ülesanne olnud. Näiteks J. Rautsma kirjutas jaanuaris, et Pärnus pole piisavalt merendustegelasi ja kes on, hoiduvad riiklikust ja seltskondlikust tööst eemale. Pärnu kaptenite seltsi 13 tegevliiget ei tulevat üldse arvesse, sest suurem osa on reisis ja kodusolijad passiivsed. Ta arvas, et neilt saab heal juhul eelarvesse 100–200 krooni välja pressida. A. Marvet muretses, et väljavaated Narvas merenduspäeva korraldamiseks on kaunis kehvad, kuna kohapeal peaaegu pole ei merendusorganisatsioone ega -tegelasi. Tegelikult õnnestus Narva-Jõesuus merenduspäev üle ootuste, osales arvukalt veesõidukeid ja inimesi arvati olnud üle 2000. Pärnakad jäid tõesti tagasihoidlikumaks.

Sel ajal jagus merendust propageerivaid üritusi: korraldati orkestritega rongkäike koos mereväelaste, mereskautide ja -noorkotkastega ning aktusi, kus pidasid kõnet linnapead ja merendustegelased, võistlusi ja demonstratsioonesinemisi, rahvast viidi merele, pidudel esinesid orkestrid, koorid ja rahvatantsijad. Kuressaares marssis rahvas kõigepealt vaksalisse, kus ootas linnavalitsuselt tasuta kasutada saadud erirong, millega sõideti Roomassaare sadamasse. Seal ootas Balti Päästeseltsi reisilaev Eestimaa, et teha tunnine lõbusõit Kuressaare reidile. Samal ajal sõitsid reidile ka Saaremaa Merispordi Seltsi, Kaitseliidu, piirivalve, Kuressaare jahtklubi ja eraisikute jahid, mootor- ja sõudepaadid. Huvilisi kogunes ootamatult palju, mitusada inimest lõbusõidule ei pääsenud.

KOOSVIIBIMINE KESTIS PARIMAS MEELEOLUS HILISÖÖNI

Peod ja väiksemad koosviibimised olid tollal väga levinud. Suviti oli võimalus suuremate õppuste või laagrite lõpus organiseerida tõelisi rahvapidusid, kaasates teisi paikkonna seltse ja ühinguid ning pakkudes lustimisrõõmu lähikonna rahvale. Sügisel ja talvel tähistati pidulikult aastapäevi, tuldi kokku perekonna- või jõuluõhtutel, kus aega sisustasid muusika- ja tantsuetteasted, näite- ja õnnemängud.

Eriti aktiivsed oldi Haapsalus ja Saaremaal. Näiteks Haapsalu meredivisjon korraldas keset elavat suvitushooaega 29. juulil 1934 teemapeo. Merekaitseliitlased marssisid orkestri saatel läbi linna kuursaali, mis oli dekoreeritud traditsiooniliste meresõidusümbolitega, nagu tuletornid, meremärgid, signaallipud. 1935. aastast alates pühitseti jaanuaris divisjoni aastapäeva koosviibimisega maleva kodus. Kokku tulid merekaitseliitlased, naiskodukaitsjad, nende külalised ning muidugi maleva kõrgemad juhid.

1936. aasta juunis korraldas Sõrve meredivisjon Ohtlas kahepäevase laagri, mida nimetati merepäevadeks. Kohale tuli jalgsi, hobuvankritel, jalgratastel ja mootorpaatidel merekaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid ka Salme üksusest ning uudistama rahvast ümbruskonnast. Meestel olid oma õppused ja spordivõistlused. Õhtul tehti lõket, tembutasid Lõkkevana ja naljaraadio reporter, veeti köit ja tantsiti. Teisel päeval pärast lõunat läks kogu laager rivikorras Anseküla kirikusse. Seal kuulati jutlust, uued Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmed andsid pühaliku tõotuse. Ümbruskonna rahvast kogunes murdu, väike kirik ei suutnud kõiki mahutadagi. Seejärel mindi laagrisse tagasi, naiskodukaitsjad korraldasid ettekannetega peo. Sõrve mererajooni orkester mängis tantsuks kella viieni, siis peeti viimased kõned, anti võistluste parimaile auhindu ja langetati laagrilipp. Järgmistel aastatel organiseeriti merepäevi Sõrve tuletorni juures ja Mõntus. 1938. aastal oli osavõtjaid juba 700 ringis.

Sügiseti peeti Kuressaare mererajooni aastapidusid. 1936 avaldati peo eel ajalehes Meie Maa: „Merel tegutsemine nõuab mitmesuguseid abinõusid, mis kõik väga kallid. Kogu õppetegevus peab teostuma mootorpaatidel ja iga läbisõidetud miil maksab puhast raha kütte- ja määrdeõlide näol. Senine paariaastane tegevus on näidanud, et ilma seltskonna toetuseta ei saa edukalt teha sellast suurt tööd.“ Pärast pidu ei unustatud panustajaid ajalehe kaudu tänada.

PAKILISIM PROBLEEM SAI LEEVENDUST

Merekaitseliitlaste pakilisim probleem, mootorpaatide muretsemine, sai seltskonna toel ajapikku leevendust. Esimesena heisati Kaitseliidu lipp 26. augustil 1934 Haapsalu meredivisjoni kiirmootorpaadil. Tartu Sisevete malevkonna mootorpaadi Kotkas lipuheiskamise aktusel 7. juulil 1937 anti üle mitmed „ümbrikud hambarahaga“. Järgmisel päeval Mustvees õnnistatud Tartumaa maleva Peipsi sisevete rajooni Põhja divisjoni Vahuri korpuse rahast koguti suurem osa kohapealt, nagu ka 1938 ristitud Lõuna divisjoni Võhandu rahast.

1938. aastal sai ka Saaremaa malev annetuste toel merekaitseliidule mootorpaadi ja 1939. aasta mais veel kaks, mis olid soetatud Saaremaal korraldatud korjanduste ja Kaitseliidu peastaabi toetusega.

Suurimad eraannetused olid Pärnu mootoritehaselt R. Stryck 1936. aastal kodulinna mereüksusele kingitu ning 1937. aastal Kawe šokolaadi- ja kompvekivabriku omaniku Karl Vellneri kingitus Sadama malevkonnale, 16 hj mootoriga Mimosa (mis sai pardatähiseks KL-18 ja võis peale võtta üle 10 inimese).

USUASJAD

Tolleaegse elukorralduse juurde kuulus ka vaimuliku talituse läbiviimine olulisemate sündmuste puhul. Vaimulikud õnnistasid kõiki Kaitseliidule soetatud mootorpaate ja lippe.

Ainuke mereüksus, millele oli vaimulik määratud, oli ilmselt Vormsi üksikmererühm.

Enim päevakohaseid jumalateenistusi peeti 1937. aasta merenduspäeval. Meenutati neid, kes kodust kaugel või merel hukkunud. Tartu Pauluse kiriku teenistuse, millel osales ka sisevete malevkonna orkester, kandis üle ringhääling.

Pärnus peeti teenistused kõigis neljas kirikus: eesti ja saksa evangeelse luteriusu ning vene ja eesti apostlik-õigeusu omades.

JAH, ILMA NAISTETA OLEKS KURB KA

Naiskodukaitse on lahutamatult seotud mereüksuste tegevusega. Traditsiooniliselt korraldasid nemad laagrite ja õppuste ajal toitlustamist, majutamist ja sanitaartegevust, ilma nendeta ei korraldatud ühtki pidu, loteriid, koosviibimist. Nad valmistasid ette loteriide korraldamist, askeldasid auhinnalaua taga, lõviosa väljaloositavatest esemetest oli valminud nende näputööna. Seltskonnaüritustel pakkusid nad einelaudades sooje ja külmi suupisteid, värskendavaid ja alkohoolseid jooke, hoolitsesid eeskava ja tantsumuusika eest. Selle tänuväärt töö kohta vaid paar näidet.

1935. aasta Kaitseliidu päeval Allveelaevastiku Sihtkapitali jäämurdjal Suur Tõll 1500 inimesele korraldatud peo toimkonda juhtis kaks inimest Sadama malevkonnast: insener Johannes Veerus ja Naiskodukaitse esinaine Vera Toomara. Naised organiseerisid kogu toitlustamise, (einelaud, mitu baari), sanitaarteeninduse, rahvatantsijate ja laulukoori esinemise.

1937. aastal merenduspäeva korraldavasse komiteesse ainsa naisena kuulunud Vera Toomara kureeris Tallinnas samu valdkondi. Narva-Jõesuus korraldasid naiskodukaitsjad rahvapeo ja keetsid suures katlas samal päeval näidisnoodapüügil püütud kaladest uhhaa, millest jagus sadadele inimestele, teiste seas parasjagu reidil seisnud Poola sõjalaevade meeskonnaliikmetele.

Eelpool mainitud 1936. aasta Sõrve merepäevadel panid naised juba päev varem supikatlale tule alla: laagri ülespanijad tahtsid süüa ja plats kaunistamist. Järgmistel päevadel õpetati neile keetmise vahel meditsiinitarkusi ja lasti orkestri saatel rivisammu harjutada.

Oli veel kaks erakordselt tähtsat sümboolset tegu, mis oli usaldatud vaid naiste kätesse.

Esiteks olid nad kõigi mootorpaatide ristiemadeks, hõisates välja nende nimed ja soovides õnnelikku meresõitu. Samavõrd märgiline oli see, et just naiskodukaitsjad valmistasid ja annetasid 1935. aastal Tallinna Sadama malevkonnale ja 1938. aastal Tartu Sisevete malevkonnale lipud.

ALLIKAD:

Kasutatud on Rahvusarhiivi ja tollase perioodika materjale.