SAKSAMAA SÕJAAJALUGU EUROOPA ÜHES SUURIMAS SÕJAAJALOO MUUSEUMIS

SAKSAMAA SÕJAAJALUGU EUROOPA ÜHES SUURIMAS SÕJAAJALOO MUUSEUMIS

Bundeswehri sõjaajaloo muuseum Dresdenis on üks suurimaid Euroopas –20 000 ruutmeetrit näitusepinda 10 000 eksponaadiga vaatamiseks ja 1,5 miljoni esemega hoidlates.

Tekst ja fotod: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Muuseumile tuleb läheneda kompleksselt. See asub garnisonilinnakuks rajatud Albertstadti linnaosas, mis on Saksamaa suurim säilinud sõjaväekompleks. Linnaosa on saanud nime Saksimaa kuningriigi kuninga Albert I järgi, kes PrantsusePreisi sõjas Maasi armee ülemana oli lahingutes võidukas prantslaste üle. Keiser Wilhelm I andis talle esimese mittepreislasena kindralfeldmarssali auastme.

Teatavasti pommitasid lääneliitlased 1945. aastal Dresdenit põhjalikult. Sellest hoolimata pääses linnaosa vaid ühe kasarmu hävimisega ning on seetõttu hästi vaadeldav XIX sajandi lõpu saksi sõjaväearhitektuuri ilmeka näitena. Kompleks oli rajatud mahutama 1. Saksi kuninglikku diviisi. Tänapäeval asub seal vaid 1873. aastal asutatud maaväe ohvitserikool, mis on sõjaajaloo muuseumi arsenali hoones tegutsenud kõigi erinevate võimude ajal. Muuseum ise paikneb kunagisel Kuningaplatsil, nüüdsel Olbrichtplatsil, mis kannab oma nime Wehrmachti kindrali auks, kellel oli võtmeroll

Hitleri atentaadikatses. Sellelt linnaku keskväljakult avaneb vaade laiale mitmekilomeetrisele sõjaväeparaadide läbiviimiseks rajatud Stauffenbergalleele, mida ääristavad kasarmud.

Arsenal ehitati 1873.–1877. aastal garnisoni keskusena. Kahurid ladustati esimesel korrusel, käsi- ja külmrelvad ülemistel. Kuninga tahtel loodi arsenali relvakogu, millest 1897 sai Saksi kuninglik armeemuuseum. Esimese maailmasõja kaotus ja rahaliste vahendite puudus viis selle sulgemiseni, kuid juba 1923 avati see taas Saksi armeemuuseumina, millest sai hiljem Saksamaa maaväe muuseum. Pärast seda, kui „kuulsusrikas“ Punaarmee oli Dresdeni vallutanud, röövisid nad kogu kollektsiooni ja viisid selle Nõukogude Liitu.

1972 avati arsenalis Saksa Demokraatliku Vabariigi armeemuuseum, Nõukogude Liit oli oma satelliitriigi vastu niivõrd armuline, et tagastas osaliselt kogud. Pärast Saksamaa ühinemist otsustas kaitseminister Volker Rühe astuda julge sammu ja esmakordselt sai Bundeswehr oma muuseumi, mis tekitas patsifistlikul Saksamaal tormi veeklaasis.

MOODNE DEKONSTRUKTIVISMI MEISTRITEOS

2004. aastal algas seitse aastat kestnud remont, mille arhitektuurikonkursil jäid võitjaks jõud, kes soovisid maja ümber ehitada. Vanast neoklassitsistlikust hoonest sai moodne dekonstruktivismi meistriteos, mida lõhestab kiilukujuline installatsioon läbi kõikide korruste, meenutamaks brittide lahingukorda 1945. aasta õhurünnakul Dresdenile. Õnneks on sellel ka reaalne kasutegur – hõbedases nooleotsas on 29 meetri kõrgusel vaateplatvorm tänasele Dresdenile, osutades alale, kus pommitamisest said alguse tulekahjud.

Muuseumi avamisel kinnitas kaitseminister Thomas de Maizière, et Bundeswehr ei saa eksisteerida ilma traditsioonideta, kuid peab väga hoolikalt valima, millele ta soovib tugineda. Saksamaa kaotus Teises maailmasõjas on tekitanud ülima ametliku poliitkorrektsuse, nn kollektiivse süütunde, mis kajastub ka sõjamuuseumis.

Muuseumi välialal eksponeeritakse rasketehnikat: tanke, soomukeid, raketiseadmeid, lennukeid ja helikoptereid. Vaatamiseks on nii Varssavi pakti kui ka NATO riikides kasutusel olnud tehnikat. Näha on BRDM-2, M113, Marder (IFV), Leopard 1, Luchs, BTR-60, T-72, mida täna kasutatakse Vene-Ukraina sõjas.

Muuseum pakub kahte sõjaajaloo käsitlust, mida esitletakse temaatiliste läbilõigetena uues kiilukujulises lisandis, ning kronoloogilist ringkäiku vanas majas. Hoonesse sisenedes võib komistada Luftwaffe esimese sihtmärgi Teises maailmasõjas, Poolas asuva Wieluńi linna lammutatud kõnniteeplaatidele.

Kiilu esimesel korrusel on teemaks tehnika areng ja sõda. Selle kaudu tutvustatakse ka Saksa sõjatehnoloogia arengut. Kuni külma sõja lõpuni oli võidurelvastumine tehnilise arengu mootoriks – transistorraadio, mobiiltelefon, arvuti ja satelliitnavigatsioon on kõik külma sõja lapsed.

Silma jääb esimene Saksa allveelaev Eisener Seehund (Raudhüljes). Sellega oli plaanis paigaldada laevadele ja sildadele lõhkelaengud ja seejärel need elektrilise süütajaga lõhata. Allveelaev tegi 1850. aastal eduka proovisõidu, kuid 1851. aastal uppus. Pilku püüab sakslaste 14 meetri kõrgune kättemaksurelv V2 (Vergeltungswaffe 2), mis oli maailma esimene toimiv ja juhitav vedelkütusmootoriga ballistiline rakett. Sellest raketist said alguse USA, Nõukogude Liidu ja Prantsuse raketija kosmoseprogrammid, mida kinnitab kõrguses rippuv kosmoselaeva Sojuz 29 maandumiskapsel. Sellega maandus esimene kosmoses viibinud Saksa kosmonaut, Ida-Saksamaa ohvitser Sigmund Jähn.

Stendil on kääbusallveelaev Marder (Kärp), mis on tegelikult mehitatud torpeedo. See on 360kraadise vaatega pleksiklaasist kokpitiga kaheksa meetri pikkune ja poole meetri laiune allveelaev, mis võis sukelduda 30 meetri sügavusele. Laeva alla oli kinnitatud üks G7e torpeedo.

Allveelaeva tüürimehed kasutasid, nagu paljud teisedki Saksa sõdurid, ravimit Pervitin, mille pakend on ka stendil. Tegemist oli 1937. aastal Saksamaal välja töötatud metamfetamiiniga, mis annab rohkelt energiat, vähendades samas unevajadust ja nälga, ning tekitab suurt entusiasmi, enesekindlust ja kõikvõimsuse tunnet. Päevaratsiooni viiduna andis Pervitin sõduritele peaaegu üleloomulikke võimeid, seda ei peetud narkootikumiks. Kartmatute ja rõõmsameelsetena võisid nad veeta magamata üle kolme päeva ja kõndida segamatult kuni 60 kilomeetrit.

SAKSAMAA SÕDADES

Samale korrusele on proovitud kronoloogiliselt mahutada Saksamaa sõjaline areng ja sõjad hiliskeskajast kuni Esimese maailmasõjani. Vaatamiseks on väljas kõik, millega tollal tapeldi, kuid ka maalid, raamatud ja kaardid.

Muuseumis on vägagi esinduslik kollektsioon rikkalikult kaunistatud hellebarde, mis on nii lõike- kui ka torkerelv. Hellebardil on lai kirvekujuline ja lühike konksukujuline tera ning terav odaots. 1,5–2 meetri pikkune puidust vars oli hulknurkse ristlõikega või nahast ümbristega, et vältida relva löögi ajal käes keerdumist. See oli üks jalaväe põhirelvadest ja seda kasutasid peamiselt 14.–16. sajandil saksa Landsknecht’id – palgasõdurid, kes kasutasid uuenduslikku ja distsiplineeritud lahingutaktikat. Muuseumis on kaunis suurtükk Faule Magd (maakeeli „laisk neiu“), mis valati ajavahemikus 1410–1430 Saksimaal. Tema uhke lafett pärineb aastast 1511. Neiuke kaalub ainult 1383,3 kilo, on 2,33 meetrit pikk ja tulistab 51kiloste kivikuulidega.

Ekspositsiooni fookus on Kolmekümneaastasel sõjal (1618–1648), Preisimaa tähtsuse tõusul, Napoleoni sõdadel ja Saksamaa ühendamisel. Sel perioodil võitlesid lõhestunud Saksa riigid sageli omavahel (ja sageli koalitsioonis Prantsusmaa või teiste mitteSaksa riikidega). Alles 1870. aastal tuli Prantsusmaal sõjas silmitsi seista ühendatud Saksa armeega ja leppida kaotusega, mis viis Saksamaa Keisririigi loomiseni 1871. aastal. Muuseumis on pööratud rohket tähelepanu ohvritele ja kannatustele lahinguväljal, mitte niivõrd Preisimaa hiilgusele ja võidujoovastusele. Esile tuleb tõsta ülevaadet Saksamaa koloniaalsõdadest, sest kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli tegemist maailmas suuruselt kolmanda koloniaalriigiga.

Ekspositsioonist vaatab vastu ka eesti keelde tõlgitud sõjaväelaste piibli, kindralmajor Carl von Clausewitzi „Sõjast“ („Vom Kriege“) esmatrükk, mis kõnetab tänapäevalgi sõjalist strateegilist mõtlemist.

Esimest maailmasõda esitletakse ekspositsioonis kaartide, laevakellade, mudelite ja õhupalligondlite kaudu ning loomulikult relvade kogumina. Tollal olid ohvitserid härrad ning ohvitseride kasiinos kaunistasid laudu uhked väeosade embleemidega hõbenõude serviisid, mis on väljas ka muuseumis. Lihtsõduritele olid aga väeosa embleemidega õllekannud, mida kutsutakse teenistuse meenutuseks Reservistenkrug. Interaktiivse multimeedia kaudu saab vaadata fotosid ja lühifilme Esimese maailmasõja tegelikkusest.

Kajastatakse kahe maailmasõja vahelist poliitilist olukorda Saksamaal, selgitamaks, kuidas ja miks algas Teine maailmasõda: natsionaalsotsialistide võimuletuleku käik ning vastasseis Saksamaa kommunistidega.

Teine maailmasõda on jagatud kampaaniateks, umbes 100 „meediajaama“ annavad sõjasündmustest detailset informatsiooni, lähtudes kollektiivse süütunde kontseptsioonist. Muuseumisaalis on ka autentsed esemed, mis räägivad sõjakuritegudest, nagu Kreekas pantvangide poomiseks kasutatud köis või Majdaneki koonduslaagris mõrvatute mustaks tõmbunud kingad.

Laes ripub installatsioon 23 raketist ja pommist, mis justkui langevad külastaja peale, ning kappi avades saab tunda surmalõhna – põlenud asjade, väljaheidete, lagunemise hõngu, mida eritab Norra lõhnakunstniku Sissel Tolaasi loodud essents.

Vaadata saab ka Briti langevarjurite kokkukäivat mootorratast – Excelsior Mark 2 Welbike, mida toodeti Normandia operatsiooniks ligikaudu 3000 eksemplari. Lennukilt alla visatava metallkastis mootorratta maksimumkiirus oli 50 km tunnis.

Ajalooliselt oluliste esemete hulgas on välja pandud soomuslaeva SchleswigHolstein laevakell. Sellelt laevalt lasti Teise maailmasõja esimesed lasud 1. septembril 1939 kell 4.46 Westerplatte Poola positsioonide pihta vabalinnas Danzigis. Laev osales Norra dessandis ja mitmetes teistes operatsioonides, kuni meeskond ta 21. märtsil 1945 Gotenhafeni sadamas (praegu Poola Gdynia) uputas. 1946 tõstsid Nõukogude Liidu väed aluse üles ja see toodi juba Borodino nime all remonti Tallinna Balti Laevaremonditehasesse, et ümber ehitada treeninglaevaks. Kuid idee ei realiseerunud ning selle asemel viidi alus Osmussaare lähistel asuvale Neugrundi madalikule ja kasutati seal lennuväe märklauana kuni 1966. aastani.

Stendil seisavad reas 8,8 cm raketiheitja 43 hüüdnimega Puppchen ehk nukuke, mis suutis 500 meetri kauguselt hävitada seisva tanki. Poolroomikveok-mootorratas NSU-Kettenkrad HK-101, mis ilmus sõjatandrile 1940 aastal, oli Saksamaal väga populaarne, neid kasutati varustuse pukseerimiseks. Kerge jalaväe suurtükk ehk 7,5 cm leichtes Infanteriegeschütz 18 võeti relvastusse 1932. aastal, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli sakslastel relvade arendus keelatud, siis kasutati relvanimes numbrit 18, näitamaks, et see oli arendatud enne keeldu. Muuseumis on ka teine „hüljes“ – allveelaeva Seehund keskosa, mida peetakse Saksa väikeallveelaevadest kõige edukamaks. 1944. aastal valminud allveelaeva meeskond oli kaheliikmeline ja selle relvastuses oli kaks G7e torpeedot. Seehund osutus süvaveepommidele suhteliselt immuunseks, sest tänu kergele kaalule paiskus see ilma suuremate vigastusteta üles, aga meeskonnale ei olnud see kerge katsumus.

Ekspositsioonis on ka kerge maastikusõiduauto BMW 325. 1942. aastal lükkas Wehrmaht selle sõiduki tagasi kui sõjaajateenistuseks kõlbmatu: palju lihtsam, kergem ja odavam Volkswagen Kübelwagen osutus igas mõttes palju paremaks.

Saalis vaatab vastu uhke kabriolett Horch 830 BL 1936, mis on ehitud Prantsusmaa lippudega. See kuulus viimasele Saksa Pariisi komandandile kindral Dietrich von Choltitzile, kes ei täitnud Adolf Hitleri korraldust Pariis hävitada. Masin langes prantslaste sõjasaagiks ja selle järgmiseks omanikuks sai legendaarne Prantsuse kindral ja hilisem president Charles de Gaulle. Sellest ka Prantsusmaa lipud poritiibadel.

MINEVIKUST OLEVIKKU

Muuseumi viimane osa tutvustab sõjajärgset Saksamaad. Pärast Teist maailmasõda kaheks jagatud Saksamaal oli vaid aja küsimus, millal luuakse kaks Saksa armeed, 1955 Bundeswehr läänes ja Nationale Volksarmee idas. Ekspositsioon mitte ainult ei selgita üksikasjalikult, kuidas need armeed moodustati ja toimisid, vaid asetab sündmused ka ajaloolisse konteksti, rõhutades eriti seda, kuidas kaks sõjaväge kujundasid poolitatud riiki. Keskmes on külma sõja perioodi pinge, selle mõju sõjaväele ja ühiskonnale. Saksamaa ühiskonnas olid sõja ja tuumarelvastumise vastased tunded sageli väga tugevad, nii on võimalik osaleda teoreetilises katses, mis näitlikustab, kui kiiresti põleb inimene tuumaplahvatuse epitsentris.

Muuseumis on koopiad Nationale Volksarmee ja Bundeswehri kasarmutubade nurgakestest, mis teineteisest põhimõtteliselt ei erine. Näha on ka sisutu stend Nõukogude Punaarmeest, mis okupeeris Ida-Saksamaad, kahekeelne silt Wünsdorf – asula, kus asus peakorter –, kindrali pintsak ja sõjaväeposti postkast.

Vaatamiseks on väljas kurikuulsa Luftwaffe hävitaja Lockheed F-104 Starfighter piloodiiste. Luftwaffe 916 lennukist kukkus alla iga kolmas piloot ja neid hukkus 116.

Stendil on British Universal Carrier (BUC) soomuk, mis oli lääneliitlastel kasutusel Teises maailmasõjas. Hiljem kasutasid soomukit mõlemad armeed. Volksarmee sai 26 soomukit venelaste käest, kes oli need omakorda saanud sõjasaagiks Wehrmachtilt, viimased aga brittidelt. Vastloodud Bundeswehr ostis brittidelt ligikaudu 200 soomukit ning need olidki Bundeswehri esimesed soomukid.

Näitus jõuab välja ühendatud Saksa armeeni (Bundeswehr) pärast 1990. aasta Saksamaa ühendamist ja lõpuks Bundeswehri naasmiseni aktiivsete ülesannete täitmise juurde väljaspool Saksamaa ja Euroopa piire. Esimeseks Bundeswehri välismissiooniks vaenlase tule all osutusid Albaanias aset leidnud rahvarahutused, mille käigus 98 inimest 22 riigist varjusid Tirana Saksamaa konsulaadis. Koostöös prantslastega organiseeriti nende evakuatsioon helikopteritega ja selle operatsiooni julgestamise käigus tekkis tulevahetus Albaania salateenistusega. Vaatamiseks on allohvitseri koostatud lahinguplaan, mis on pandud kirja Bundeswehri toiduratsiooni pappümbrisele – plaanid peavad olema lühikesed ja selged.

Ülevaate saab ka teistest Bundeswehri missioonidest kolmel kontinendil. Kõik missioonid ei lõppe õnnelikult, stendil seisab 2004. aastal Kunduzi lähedal IED abil õhku lastud MB „Wolf“, milles sai haavata kolm sõdurit. Kõrval on mobiiltelefonid, mis olid Afganistani lõksude kaugkäivitajateks, ja seade Ambush-Terminator, millega summutati lõhkeseadeldisele antavad raadiosignaalid.

Lõpetuseks on muuseumis suur militaarmänguasjade kollektsioon XIX sajandi tinasõduritest kuni tänapäeva tähesõdade legodeni. Seda kroonib väike mängutank, mis sai vigastada Dresdeni õhurünnakus 13. veebruaril.