KA TEE EIKUHUGI ON SILLUTATUD HEADE KAVATSUSTEGA

KA TEE EIKUHUGI ON SILLUTATUD HEADE KAVATSUSTEGA

Kui punane kurjus Teise maailmasõja eelõhtul vääramatult lääne poole tungima hakkas, siis mõjutas see lugematul hulgal inimesi, olid need siis leedukad, lätlased, eestlased või poolakad. Nagu Józef Mackiewiczi teosest "Tee eikuhugi" lugeda võib.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

Romaan algab 1940. aasta suvel, kui Leedu lülitatakse Nõukogude Liidu koosseisu. Algab tohutu sovetiseerimine, mis pöörab pea peale kogu kehtinud korra ning sunnib inimesi uute oludega kuidagi kohanema. Kes sellega toime ei tule, kas omal süül, naabri soovitusel või mõnel teisel põhjusel, mille seas isiklikud väärtushinnangud, patriotism ning vabaduseiha pole sugugi vähetähtsad, peavad paratamatult silmitsi seisma tagajärgedega. Ei pea vast siinkohal mainimagi, et need polnud enamasti kuigi meeldivad.

Raamatu peategelane, literaadihingega Paweł üritab tasapisi tõusvas tormis kuidagi pinnal püsida, taipamata sealjuures, et tema pingutusest ei sõltu suures plaanis midagi. Otsus tema ja ta lähikondlaste, nagu paljude teistegi okupeeritud alade elanike saatuse kohta, on juba ammu langetatud ning ootab vaid täideviimist. Eelistatavalt millalgi juunis 1941.

Romaan sisaldab kõike seda, mida üks selline romaan sisaldama peab. Ängi, meeleheidet, hirmu ja vältimatu lõpu eelaimust, kuid ometi ei ole tegemist masendava lugemisega. Pigem vastupidi ja seda eelkõige tänu autori sõnaseadmisoskusele, mis muudab teost läbivalt saatva hukuatmosfääri mõrumagusaks teekonnaks eikuhugi.

Aga seda teekonda ei tohiks võtta pelgalt füüsilise liikumisena ühest kohast teise, isegi kui see teine koht on veel selgelt defineerimata. Pigem tähistab teekond selle raamatu kontekstis punavõimu seatud suunda, mis ei saanud kuhugi välja viia.

Kollektiviseerimine, ressursside väärkasutamine, massilised repressioonid, toores jõud ja pidev vägivallaga ähvardamine on vaid mõned üksikud näited tööriistadest, mille abil püüdis Nõukogude Liit rajada oma alamatele rada paremasse homsesse. Kuid seda homset ei saabunud kunagi, sest selliste vahenditega polnud võimalik sinna jõuda.

Sestap töötab Mackiewiczi romaan ka omamoodi hoiatusena. Või pigem meeldetuletusena, et idast ei tasu kunagi oodata midagi head ning nende soov oma tahet naabritele peale suruda pole kahjuks kuhugi kadunud. Seejuures pole ka nende meetodid kuigi palju muutunud.

Raamat tuletab seda väga hästi meelde. Nagu teeb seda ka päris elu. Aga elu ei pruugi olla nii ilusasti kirja pandud.

„TEE EIKUHUGI“

Józef Mackiewicz

427 lehekülge

Hendrik Lindepuu