TAHAKS LENNATA...

TAHAKS LENNATA...

Tahaks lennata! Nii väga tahaks ju maapinnal tatsamise asemel mugavalt õhus hõljuda! Ja kui juba on oma silmaga ära nähtud aeroplaan, mis soovitut võimaldab, ei jää muud, kui tegutseda soovide täitmise nimel.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

Lapsepõlve emotsioonid on vägevad. Tihtipeale avaldavad need mõju veel täiskasvanunagi. Lahtiseletatult võib öelda, et kes ikka pisikesest peast on näinud ehtsat kopaga traktorit, hakkab tulevases elus suure tõenäosusega karjääri tegema. Võib juhtuda, et teeb koguni kaevanduse. Väike Manfred nägi lennukit ja, palun väga, temast sai hiljem lendur. Ja mulje oli nii vägev, et temast sai Esimese maailmasõja kuulsaim lendur Manfred von Richthofen ehk Punane Parun. Tema tegevusest taevaavarustes räägib aastal 2008 valminud film „Red Baron“.

Esimene maailmasõda oli täpselt see aeg, mil nii ühel kui teisel pool rindejoont avastati, et üsnagi uudsed asjad, õhust raskemad lennumasinad, kõlbavad kenasti sõjas pruukida. Neid ei saa mitte ainult vaatluseks kasutada, vaid nendelt saab ka vastase pihta tulistada või maapinnal toimetavatele sõduritele midagi plahvatavat pähe loopida.

Manfred von Richthofen on Saksa õhujõududes piloot. Koos semudega peetakse õhusõda ja jõudumööda käitutakse härrasmehelikult, mis vormub näiteks lennukilt pärja viskamiseks vastaspoole lenduri matusel. Mõistagi saadakse surma ja haavata, sest härra Maximi leiutatud kuuliprits ei tea oma sirgjoonelisuses härrandlikust käitumisest mitte kui midagi.

„Red Baron“ või siis originaalkeeles „Der Rote Baron“ on selline eluloofilmi moodi film. Puutumist saab küll rohkem Manfred von Richthofeni elu viimane ots, tegevus lendurina. Lapsepõlv mainitakse ära, et jah, oli olemas, aga rohkem sinna auru ei raisata. Koolipõlv, sõjakool ja tegevus – üllatus, üllatus! – ratsaväelasena jäävad hoopiski mainimata. Keskendutakse lendamisele ja sõjategevusele läänerindel.

Ei maksa arvata, et film on üks ühele ajalugu. Jämedates joontes jah, sarnasused on. On vabahärra Richthofen, on punaseks võõbatud lennuk, õhusõda, rinne jne. Aga peenhäälestuse on teinud kõigepealt stsenarist, kes on pingutanud, et saada ajaloost kätte mingi sidus lugu, mis mahuks vähem kui paari tunni sisse, ning hiljem režissöör, kel on asjadest oma nägemus. Ja häda neile faktidele, mis kena filmiga kokku kõlada ei soovi! Siin filmis on häälestamine käinud oluliselt lihtsamalt, sest stsenarist ja režissöör on ühes isikus. Tööd, võib tunduda, on rohkem, aga samas ei pea end vaevama mingite kooskõlastuse ega kaastöötajate veenmisega. Kui ikka idee tuleb ja fantaasia lendama hakkab, on piiriks ainult eelarve!

Film on saanud selline vabalt voolav. Ei ole tuim puine tükk, et vaatad ja silmad hakkavad valutama. Stsenaarium on hea. Stsenarist-režissöör Nikolai Müllerschön on lasknud küll fantaasial lennata, aga mitte eriti kõrgele. Osalt, jah, on film selline „põhineb tegelikel sündmustel“, aga reaalsusest ülemäära kaugele nüüd ka ei eksi. Mis kõige tähtsam – on vaadatav. Ka õhusõja aktsioonirohkemad episoodid ei ole filmitud nii, nagu oleks kõige põnevama koha peal tabanud operaatorit kõhukramp. Päris hästi saab aru, kes, kus ja miks.

Peaosalist Manfred von Richthofenit mängib Matthias Schweighöfer. Täiesti pädev sooritus. Millegi kallal norida ei kannata, aga kui järele mõelda, siis tõenäoliselt väga meelde ka ei jää. Jah, võib rahumeeles öelda: tubli töö, istu, hinne viis, ent järgmisel korral tuleks ikkagi nimi üle küsida, sest kuidagi ei meenu. Kui lähemast filmindusest natuke uurida, siis „Oppenheimeris“ on Schweighöferil väike rollike. Kes soovib, saab järele kaeda. Mõistagi ongi von Richthofen filmis üpriski väljapeetud härrasmees, kes teeb suuri sõnu ja seisab vajadusel uhkelt nagu ausammas, ka see võib olla põhjus. Manfred isikuna ei ole see roll, kus näitlejal on võimalik täiega möllata ja „hullu panna“. Möllukarakter on siin rohkem Manfredi noorem vend Lothar (Tomas Ibl). Lothar ei ole miski tagaplaanil tiksuv väikevend, viisakuste vahetamistest vastasega on tal kama. Tema kui sõjamehe asi on ikkagi tulistada ja palju. Ja pihta. Ja siis veel korra pihta. Kindluse mõttes.

Kena naisisik on filmis täiesti olemas ja mitte lihtsalt niisama olemas. Käte (Lena Headey), rindel toimetav halastajaõde, on Manfredi põetajaks ja mitte ainult. Põlgusest ja vihkamisest kujuneb ikkagi armastuslugu, mida vaatajale sõjapidamisele vahelduseks näidatakse.

See, et ilusale naistegelasele on antud pisut rohkem kui lihtsalt kaadris olemine ja mulje avaldamine, on stsenaariumile ainult hästi mõjunud. Ajaloolisele tõele see nii hästi mõjunud ei ole, sest ajalugu ei tea Manfredi ja Käte amüseerimisest muhvigi. On teada ainult mõningad fotod, kus mainitud isikud on koos ja kõik. Üldiselt pakutakse, et tegemist on propagandapiltidega ja päriselt asjaks ikkagi ei läinud. Aga noh, tegu on ju ajalooliste isikutega, järelikult on kõik väga korras. Mida nad täpselt tegid või tegemata jätsid, tühi seda teab. Ometigi on tore, et ühes isikus nii stsenarist kui ka režissöör Nikolai Müllerschön on leidnud muidu lihtsalt silmailuks taandatud naistegelasele keskmisest rohkem teksti ja sisu. Ja tulemus on hea saanud.

Pihusolevas filmis on Müllerschönil õnnestunud – jah, ajalooga pisut vassides – tekitada lugu edasiviivaid konflikte. Ühest küljest von Richthofen, kes massitapu ajastul jutlustab rüütellikkusest, vastase austamisest ja muust säärasest, mis keskmise kuulipilduja tootlikkusega kuidagi kokku ei käi. Teisalt Lothar, kes on uue sõjapidamismetoodika omaks võtnud ja keskendub peamiselt skoorile kui sellisele. Ja kolmandalt poolt Käte, kes laatsaretis sõjamehi kokku lappides tapatalguid kohe kuidagiviisi heaks ei kiida. Nende kolme genereeritavad ideed ja veendumused toovad filmi elu ja vastuolud, mis teeb vaatamise nauditavaks.

Miinuspoolelt peab mainima, et … kõik on nii pagana ilus! Liiga ilus. Kõik on viigitud, triigitud ja äsja pestud. Hakka või kahtlustama, et muru ja taevas on ka üle värvitud. Sihuke vigur läheks läbi teatris, aga film kui žanr on ikka kippunud sinna realismi kanti. Noh vähemasti nii palju, et pori võiks ikkagi olla porine ja lahingust ei tulda tagasi valge särgiga, lips pikalt ees. Pilt on rohkem klanitud kui „Õnne 13“. Kirjade järgi peaks olema justkui sõda, aga kõik rekvisiidid on värsked, otse laost ja vabrikupakendist välja kougitud. Kostüümid on nii puhtad, nagu oleks tegu paraadiga. Grimmiosakonnale ja rekvisiitorile anti heade töötulemuste eest vaba päev? Ei tea. Filmis eksponeeritav autopark on küll tõenäoliselt entusiastidelt ja taastajatelt kokku laenatud ning nood lubasid kindlasti laka peale peidetud vanaisa kuulipritsi üles otsida ja tööle panna, kui keegi nende kena autot kasvõi kurja pilguga vaadata püüab. No aga kui arvutiga kannatab terve taeva lennukeid täis kopeerida, siis võinuks ju realismi huvides ka autod väheke porisemaks joonistada. Kasvõi natukenegi.

Üldiselt on film ikkagi hea saanud. Kannatab vaadata, kannatab vajadusel ka teist korda vaadata. Kui filmist väheseks jääb ja on soov teada saada von Richthofeni kogu elulugu, siis lähimas raamatukogus on tõenäoliselt saada raamat „Punane Parun“, autor Joachim Castan. Raamat on kirjutatud filmist veidi hiljem ning pisut on teoses mainitud ka ajaloo ja filmi erinevusi.

„DER ROTE BARON“

Osades: Matthias Schweighöfer, Joseph Fiennes, Til Schweiger, Lena Headey

Lavastanud: Nikolai Müllerschön

2 tundi ja 23 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 9. Stsenaarium on hea, üle keskmise

Teostus: 7. Klantspilti ja sõda peas kokku panna on pisut raske

Näitlejatööd kokku: 8. Head näitlejad on valitud, ei muud

Lavastajale: 8. Täitsa hea teostus