Kaitse Kodu! nr 4 2024. a

LEIA INTERNETIST KAITSE KODU!

https://issuu.com/kaitse_kodu

@kaitsekodu

www.facebook.com/kaitsekodu/

www.youtube.com/kaitseliiteesti

KAITSELIIDU AJAKIRI KAITSE KODU! Asutatud 11. septembril 1925

Väljaandja: Kaitseliit, ilmub kaheksa korda aastas

Peatoimetaja: Karri Kaas

Tegevtoimetaja: Asso Puidet

Keeletoimetaja: Anu Jõesaar

Kujundaja: Matis Karu

Reklaam ja levi: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Toimetus: Sauga vald, Eametsa küla, Lennubaasi kinnistu, Pärnumaa 85001

Toimetuse e-mail: kaitsekodu@kaitseliit.ee

Kaitse Kodu! internetis

http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu www.facebook.com/kaitsekodu www.instagram.com/kaitsekodu/ http://www.youtube.com/kaitseliiteesti

Kaitse Kodu! postkastis

Tellimuse saab vormistada veebikeskkonnas https://tellimine.ee/est/kaitsekodu.

Kaitse Kodu! aastatellimus 2.99 eurot.

Trükk: AS Printall

Toimetusel on õigus kaastöid redigeerida ja lühendada. Toimetus käsikirju ei retsenseeri ega tagasta.

Kaitseliidu ajakirja esimene number ilmus 1925. aasta 14. oktoobril 40-leheküljelisena trükiarvuga 18 000 eksemplari. Seega kuulub Kaitse Kodu! vanimate seni ilmuvate Eesti ajakirjade hulka.

Osava reklaami ning väljaande sisu väärtuslikumaks ja välimuse kaunimaks muutmisega kasvas Kaitse Kodu! menu lugejaskonnas ning 1928. aasta lõpus oli see juba Eesti üheks loetavaimaks ajakirjaks. Aastatel 1929–1932 ilmus Kaitse Kodu! senise kahe korra asemel kuus igal nädalal. Ajakirja viimane sõjaeelne number ilmus 20. juunil 1940.

Kaitse Kodu! uus algus oli 1993. aastal, mil ajakiri hakkas taas Kaitseliidu hõlma all ilmuma. 1993–1995 anti välja neli numbrit, 1995. aasta teisest poolest muutus ajakiri perioodiliseks. Praegu ilmub Kaitse Kodu! kaheksa korda aastas tiraažiga 5000 eksemplari.

KAITSELIIT

Kaitseliit on kaitseministeeriumi valitsemisalas tegutsev vabatahtlik, sõjaväeliselt korraldatud, relvi valdav ja sõjaväeliste harjutustega tegelev riigikaitseorganisatsioon, mis täidab temale Kaitseliidu seadusega ja selle alusel pandud ülesandeid.

Kaitseliit on 1918. aasta 11. novembril riigikaitseorganisatsioonina loodud Kaitseliidu õigusjärglane.

Kaitseliidu ülesanne on, toetudes vabale tahtele ja omaalgatusele, suurendada rahva valmisolekut kaitsta Eesti iseseisvust ja põhiseaduslikku korda.

Kaitseliitu kuulub üle 16 000 liikme. Koos Kaitseliidu struktuuriüksuste Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütardega on Kaitseliidu peres tegev üle 28 000 vabatahtliku.

KAITSELIIDU AJAKIRI 4/2024

Kaanefoto: TRIINU KÜÜNAL WWW.KAITSELIIT.EE

Esimestel paraadidel oli Reismanni mäletamist mööda närv ikka rohkem sees ja mõõdukas pinge käis ülesandega kaasas. Aastatega aga tekkis enesekindlus ja lihasmälu. Ent ainult mälule loota ei saa ja sellepärast on tema kinnitusel väga oluline meeskonnaga kokku harjutada.

AUTORID

URMAS GLASE vabatahtlik autor

AUTORiD

Kogenud ajakirjaniku ning meediasuhtluse eksperdina suudab Urmas enda kinnitusel ka lambipirnist haarava loo kirjutada. Seda enam siis Kaitseliitu puudutavatel teemadel.

DIANA VÄNT

Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser

Lahingumeditsiini teema on Dianale lähedane. Et see ka teistele lähedaseks saaks, võtab ta vahel aega ja kirjutab sellest. Lugege siis.

TOOMAS ALATALU politoloog

Toomas on õppejõud, poliitik, ajakirjanik ja tunnustatud tõvaloog. Kaitse Kodu! veergudel toob ta suures maailmas ja poliitikas toimuva lugejatele lähemale.

ANU ALLEKAND

Kaitseliidu noorsootöö arendusjuht

Selles, et Kaitseliidu noorteorganisatsioonid koondavad sedavõrd palju teotahtelisi noori, on oluline, kui mitte kõige olulisem osa just Anul.

MARTIN ANDRELLER ajaloolane Metsavendluse uurimisele pühendunud lähiajaloolane, kes tunneb end ühtviisi hästi nii punkreid otsides kui soomukiga sõites.

GUNNAR VASEMÄGI

vabatahtlik autor

Gunnari üheks suureks hobiks ja kireks on joonistamine ja teiseks hobiks fi lmikunst. Ajakirjas Kaitse Kodu! on ta need kaks lugejate rõõmuks ühendanud.

KARRI KAAS Kaitse Kodu! peatoimetaja

ASSO PUIDET Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

LiiLiA ReTKeL

pAniD nAiSeD pROOviLe

nii OmA TAhTejõU KUi KA

meeSKOnnATÖÖ OSKUSeD

Aprilli esimesel nädalavahetusel Vändra kandis Pärnumaal aset leidnud

Naiskodukaitse Pärnumaa ringkonna patrullvõistlusel Liilia retk võidutses külalisvõistkond Metsik Lääs koosseisus Egne Lappmaa, Martina Muld, Henrieth Kampmann ja Eva-Liisa Kelder.

Eelmisel aastal ellu kutsutud võistlus loodi selleks, et tutvustada naistele patrullvõistluse kontseptsiooni, innustada seal osalema ning äratada huvi matkatarkuste ja üleelamisoskuste omandamise vastu. Patrullvõistluse eesmärk ei ole ainult parimate välja selgitamine. Oluline on, et iga osaleja saaks võistluselt midagi kaasa. Olgu selleks siis uus oskus, varem omandatud teadmiste kinnistamine või vähemalt teadmine, kas patrullvõistlused on üldse tema jaoks. Kontrollpunktide ülesanded on mõjutatud igapäevaelust ja kasulikud ka tulevikus. Retke läbi teinud naised on kindlasti palju julgemad ning lähevad enesekindlamalt vastu uutele katsumustele.

Liilia retke toimumise ajal kõik kenasti. Tänu esimesel aastal tehtud suurele eeltööle oli tänavuse võistluse korraldamine juba poole lihtsam. Baasasjad on igal võistlusel samad. Tuli lihtsalt mõelda ülesannete, raja, kohtunike leidmise ja ajakava peale.

väljas. Hommik algas paadiga jõe ületamisega. Võistluse lõpuni oli veel ligikaudu 15 kilomeetrit ja neli kontrollpunkti. Võistlejad said end proovile panna sidevahendeid kasutades NATO tähestiku abil laevade pommitamises, sündmuskohapõhistes tulekustutustöödes ning ennetusülesande lahendamisel.

Seoses Ukrainas alanud sõjaga suurenes huvi Naiskodukaitse vastu. Pärnumaa ringkonda lisandus ühe aastaga rohkem liikmeid, kui siin varem üldse naisi oli. Kõigil olid organisatsioonile suured ootused ja kõik soovisid leida endale väljundit. Sellest tulenevalt tundus, et naistele on vaja võistlust, mis tutvustaks militaarsporti ning selle olemust. Meie ringkonnas ei ole seni olnud oma patrullvõistlust. Seetõttu oli kuulda, et võistlustel osaleda tahetakse küll, kuid ei saada täpselt aru, mida seal teha tuleb. Paljud ehk ei julge ka kohe pea ees tundmatusse hüpates teiste ringkondade võistlustele proovima minna. Seetõttu panid kolm Vändra jaoskonna naist, Aire Retsnik, Airin Laasma ja Leiu Lepik, pead kokku ja otsustasid ise patrullvõistlust korraldama hakata. Nii sündiski Liilia retk. Võiks öelda, et võistlusele nime valimine oli korraldamise poolelt üks raskemaid ülesandeid. Õnneks aitas meid kogenud militaarsportlane Peedu Perner. Tänu tema suunavatele küsimustele jõudsime Naiskodukaitse sümboolika ja liiliani. Peedu on olnud mõlemal aastal üks abimehi, kes on aidanud seda võistlust korraldada. Oma arvukate kogemuste najal oskab ta anda ideid ja tuua näiteid, mis võiks toimida ja mis mitte.

6. aprilli hommikul kogunes seitse võistkonda Vändra sõdurikodus, et vormistada end võistlejaks ning saada kätte toidupakid, kaardid ja muu info võistluse kohta. Pärast avakõnet kõlas vile ja naised asusid täitma esimest ülesannet, milleks oli tangrami kokkupanek. Kui pusle koos, sai teele asuda. Vastutegevus oli liikvel ja meeskonnad pidid kohe metsa varjuma, et mitte elusid kaotada. Tänavune võistlus oli veidi suurema raskusastmega. Soovisime taset tõsta ja pakkuda mitmekülgseid kogemusi. Militaarvõistlusi on väga erinevate sisude, ajakavade ja radadega ning seda mitmekesisust tahame tutvustada ka oma võistlusega. Samuti oli kontrollpunktide läbimise kord eelmise aastaga võrreldes muutunud. Kui mullu tuli punkti siseneda täpselt etteantud kellaajal, siis tänavu olid kõik kontrollpunktid avatud kindlas ajaaknas kolm tundi. See andis võistlejatele võimaluse oma teekonda planeerida. Vastavalt vajadusele said nad teha puhkepause, süüa ja läbida postkaste. Kontrollpunktide ootealadesse ei tekkinud järjekordi. Ilmselt oli see märk sellest, et võistkonnad olid erineva tasemega, ja et nad valisid erinevaid trajektoore punktide vahel. Lisaks läbisid tugevamad võistkonnad ekstra kilomeetreid ja võtsid postkaste, et koguda plusspunkte.

Esimesel võistlusel 2023. aastal osales seitse võistkonda ja lisaks neile 0-tiim, kes kontrollis rada ja katsetas ülesandeid enne võistlejate saabumist. Kuna avavõistlus võeti nii soojalt vastu ja tagasiside oli positiivne, siis otsustasime korraldamisega jätkata. Meil kellelgi ei olnud nii mahuka ürituse korraldamise kogemust, kuid kuna alustasime planeerimise ja eeltööga varakult, sujus

Pika võistluspäeva vältel tuli lahendada väga erinevaid ülesandeid. Asetati vahetustega piktogrammidele õigeid nimetusi, samal ajal palki hoides, vahetati autol ratast, anti meditsiinilist abi sõrmed kaotanud härrale, otsiti küsimustele vastuseid „Ole valmis!“ rakendusest ja Kaitse Kodu! ajakirjadest, luurati vastase laagripaika ja vintsiti jõe vastaskaldalt palki. Kõikide nende kontrollpunktide vahel oli võimalik oma tulemuse parandamiseks läbida veel postkaste. Õhtuks oli matkatud ligikaudu 33 kilomeetrit ja tänu sellele oli ka uni hea. Unepausile eelnes muidugi veel öine matkarada, kus tuli leida küsimused, mille õigete vastuste eest sai taas plusspunkte. Naistel õnnestus ööbida RMK majakeses, mis kaitses küll sademete ja tuule eest, kuid kus temperatuur oli suhteliselt sama mis

Viimane pingutus tuli teha lõpujooksus ja takistusraja läbimisel. Pärast fi nišijoone ületamist tulid nii mõnelgi  silma õnnepisarad, sealhulgas korraldajatel. Üle 24 tunni rajal, emotsioone täis kilomeetrid ja erinäolised ülesanded. Raja läbinud võistlejad ütlesid, et selle võistlusega sai selgeks, milleks nad ikkagi võimelised on. Kõik on kinni mõtlemises, motivatsioonis ja tahtejõus.

Pärast punktide kokku arvestamist selgus Liilia retke 2024 võitja, kelleks oli meie külalisvõistkond Metsik Lääs koosseisus Egne Lappmaa, Martina Muld, Henrieth Kampmann, Eva-Liisa Kelder. Teise koha saavutas võistkond Lonkavad Konnad: Janeli Ots, Marje Arumäe, Geili Pais, Ebe Liis Kopp. Auhinnalisele kolmandale kohale tuli võistkond Saarde: Mari-Liis Kaljur, Ivi Korju, Ketlin Uueda ja Kairi Tilsen.

Igaühel korraldusmeeskonnast oli suur osa kogu ürituse õnnestumises. Nii kontrollpunktide kohtunikel, kellele olid abiks kodutütred, toitlustajatel kui ka mitmetel kaitseliitlastel, kes aitasid jooksvalt probleeme lahendada ja tagasid vastutegevuse. Samuti toetasid meid SAR, Taali Vabatahtlik Pääste, Jaanus Kull ja Mario Sibul vintsi ülesandega ning Siim Lehemets autoratta vahetamise ülesandega. Peakorraldajaid on küll kolm, kuid võistluse ajal toimetas meiega koos veel nelikümmend inimest, kellest paljud olid meie enda tuttavad, perekonnaliikmed ja Pärnumaa ringkonna naiskodukaitsjad.

Samuti soovime siiralt tänada Liilia retke sponsoreid: Suhkrupea, Kaitse Kodu!, Gardeenia Lilled, Kaili Retsnik, TPE Baltic, Wendre, Eugesta ja PõhjaPärnumaa vald. Tänu nende panusele oli auhinnalaud lookas ja abilisedki said meenekotikestega tunnustatud.

Kindlasti jätkame võistluse korraldamist ka järgmisel aastal. On näha, et naised soovivad ja vajavad sellist väljundit. Olime isegi veidi õnnetud, et ise rajale ei saanud.

inDReK ReiSmAnn:

Ü14 AASTAT RiiGiLipU

TOimKOnnA eeSOTSAS

Eesti Vabariigi aastapäeval istusime aastaid paraadidel Eesti riigiliputoimkonda juhtinud kapten Indrek Reismanniga pärast jäist järvesuplust Paide tehisjärve kaldale sõidutatud saunas. „Võõras, kärsitu ja harjumatu tunne on täna siin saunalaval istuda,“ tunnistas ohvitser leilivõtmise vahel.

le pikkade aastate ei osalenud

14 aastat nii Eesti Vabariigi aastapäeval kui võidupühal riigilipu toimkonda juhtinud Reismann sel päeval paraadil. Üks mahukas, eepiline ja pidulik peatükk oli läbi saanud.

„Ma väga austan seda ülesannet ja usaldust seda ülesannet täita. See nõudis tõsist pühendumist. Selle ülesande täitmisega käis mul alati kaasas väga tugev sisemine emotsioon,“ ei hoia ta ennast tagasi.

HARJUTADA, HARJUTADA, HARJUTADA

See oli aastaid tagasi, kui Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) tegi üleskutse kandideerida liputoimkonda. Reismann osutus juhi rolli valituks ja nii ta karussellile sattus, iga järgmise paraadi eel sai uuesti ettepaneku. Traditsiooniliselt määras EROK vastutaja enda poolt, otsuse tegi paraadi korraldaja Kaitsevägi või Kaitseliit.

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

2008. aasta võiduparaadil marssis Reismann Pirita teel Kaitseliidu Järva maleva üksuse koosseisus ja 2009. aastal Jõgeval lõi kaasa juba riigilipu toimkonnas lipusaaturina, seejärel toimkonna eelmine juht lõpetas ja Reismann võttis ülesande üle.

„Üldjuhul ma ei teadnud, kas järgmine kord ettepanek tuleb. Tihtipeale sai meeskond komplekteeritud teadmata, keda määratakse riigiliputoimkonda juhtima, kuid kui vaja, olime selleks valmistunud,“ seletab Reismann.

sooritatud mõõga- ja lipuvõtted või valesti väljendatud käsklused jäid mulle tõenäoliselt kergemini silma,“ märgib Reismann, lisades, et eks eksimine ole inimlik. „Juhtunud on, et suur ülemgi on andnud käskluse „Paraad, tervituseks valvel!“ asemel „Paraad valvel!“, mis on kaks erinevat käsklust ja tekitab üksjagu segadust. Seda kõike saab harjutamisega ennetada,“ meenutab ta.

IGA ILMAGA JA IGAL POOL

Esimestel paraadidel oli Reismanni mäletamist mööda närv ikka rohkem sees ja mõõdukas pinge käis ülesandega kaasas. Aastatega aga tekkis enesekindlus ja lihasmälu. Ent ainult mälule loota ei saa ja sellepärast on tema kinnitusel väga oluline meeskonnaga kokku harjutada. Nii mõnigi kord on talle paraadidel silma jäänud, et üksused pole piisavalt harjutanud. „Puudustega

Ja nii tehtigi enne iga paraadi kaks kuud igal nädalal proove. Mõõgavõtted, lipuvõtted, käskluste täitmised, marssimine jne. Sisekaitseakadeemias, Smarteni laoplatsil, presidendi kantselei ees või parklates. Sõltumata ilmast.

Et võidupüha paraadid roteeruvad igal aastal uude linna, tuleb tegevused kohandada konkreetsete kohalike oludega. „See ülesanne mulle meeldis, oli nõudlik väljakutse, eeldas täisvastutuse võtmist – komplekteerida

meeskond, õpetada välja ning tagada varustus ja logistika,“ räägib Reismann tõsisel ilmel.

Liputoimkonna meeskonna komplekteerimine algas Reismanni ajal neli kuud enne paraadi. Ja siin on omad nüansid. Näiteks ei saa lipuohvitser ja lippur olla madalama auastmega kui saaturid. Lipuohvitseriks sobiks pigem alates kaptenist või majorist.

Igatahes käis toimkonnast aastate jooksul lippuri või saaturina läbi suurusjärgus 30 ohvitseri, mitmed täitsid rolli korduvalt. Nimetades neist mõnda: Madis Milling, Ilmar Raag, Tiit Riisalo, Raivo E. Tamm, kirurg Jüri Teras, Alar Nigul, Aare Kabel. Eks Reismann püüdiski läbi rääkida ühiskonnas tunnustatud ja lugupeetud ohvitseridega.

On ohvitsere, kes ütlesid viisakalt ja austusega ettepanekust ära, viidates oma hõivatusele, kuid on tulnud ka käigult vahetust teha. „Kord sai lippur kuu enne paraadi tõsise terviserikke, oli mõned päevad koomaski. Mees ise oli tema haiglas külastamise ajal reibas, et küll saab jalule. Toimkonna juhina pidin kaaluma riske nii mehe kui ülesande seisukohast ja langetama otsuse, et sel aastal ta ülesannet täita ei saa. Mees sai lippuri rolli aasta hiljem,“ meenutab Reismann diplomaatilist otsust.

Paraadil osaleja üks suurimaid katsumusi võib olla ilm, mida valida ei saa. Ei tohi lasta külmal, palavusel ega vihmal end segada. Kuid talvel 15 miinuskraadises külmas tund aega valveseisangus olek paneb arvestatavalt proovile. Kord kulunud ühel meeskonnaliikmel mitu kuud, et põiepõletik välja ravida.

„Eks see ole isiklik teadlik risk. Tean omast kogemusest, mida tähendab, kui oled platsil külma käes tunni seisnud, lähed siis hoogsalt liikuma ega tunneta sõrmi, mis mõõka hoiavad, ja teises käes on külm metallist mõõgatupp,“ mäletab Reismann auga kaasnevat valu.

Paides peeti võidupüha paraadi 30kraadises kuumuses. Pärnus sadas kord sellist paduvihma, et telefonid uppusid taskus ära. „Kaitseväe tavavorm on mind eriti hästi teeninud, arvestades, kui palju kordi on ta seljas higist ja vihmast läbi ligunenud,“ tunnustab Reismann.

MÕNED ETTEPANEKUD

Vabariigi aastapäeva paraadi tseremoniaalsed üritused algavad toimkonna jaoks päev varem, kui president väljastab toimkonnale maaväe ohvitseri mõõga number 0001. Reismann aimab, et selle tava algatajaks oli Tiit Riisalo ajal, kui ta oli presidendi kantselei juht.

Võidupüha paraad seevastu saab alguse päev varem Toris sõjameeste mälestuskiriku võidutule altaril tule süütamisega. Eelmisel päeval on ka paraadi peaproov.

„Kirikus süüdatud võidutule vastu võtmine käib liputoimkonna juhi ülesannetega kaasas. Sama tuli liigub edasi võiduparaadi toimumispaika, kus president läkitab selle kaitseliitlastest tuletoojatega maakondadesse,“ selgitab ta.

Reismann rõhutab, et tema jaoks sai paraad alati läbi alles sel hetkel, kui ta sai kogu laenatud varustuse meeskonnalt tagasi ja sinna tagastatud, kust midagi sai laenatud. „Näiteks Eesti lipu saime peastaabist, paraadmõõk tuli tagasi viia presidendi kantseleile jne.“

Kapten kiitis Kaitseväe ja Kaitseliidu paraadide eest vastutavat veeblit Andres Lillemäge, ülemveebleid Enn Adosoni ja Peeter Landi: „Mõistsime üksteist sõnadeta ja oli usaldus. Aastatega sai käekiri tuttavaks. Meil polnud kunagi omavahel pikka juttu.“

Reismanni arvates võiks paraadi teleülekannet täiustada: „Minu meelest on paraadi kõige püham, ülevam ja liigutavam hetk riigilipu ettetoomine, kui lipp viiakse piduliku marsi saatel üksuste eest läbi paraadrivi ette,“ rääkis ta. Televaatajad seda aga ei näe.

Ülekanne algab ajal, kui üksused on rivistatud, lipp rivi ees, kaitseväe juhataja 6–7 minutit üksusi inspekteerinud ja saabub president.

Ning kui paraadide korraldajad peaks tahtma kuulda võtta Reismanni mõtteid, oleks tal neilegi üks ettepanek. Võiks kaaluda veel ühe väiksema orkestri kaasamist mingisse konkreetsesse tänavapunkti, näiteks Draamateatri trepile või mujale: „See annaks värvi juurde ja lisaks päevale meeleolu – suure osa pealtvaatajateni paraadplatsil mängiv orkester ei ulatu ja kõik pealtvaatajad ei mahu põhiplatsile.“

ASJU JUHTUB

Ise paraadis sees olles aga jagub nii värve kui lugusid, mida meenutada. Selliseid on Reismannil meeles igast paraadist. Näiteks on tema nõudmine, et peaproovis tuleb olla samas varustuses nagu paraadil, et saada õige tunnetus. Ja ükskord juhtuski nii, et üks toimkonna liige oli saanud uue mütsi otse nõelasilmast ja selgus, et see on ilma kokardita. „Ööga sai puuduv element laenatud. Kujutad ette, mis oleks saanud siis, kui aps oleks selgunud alles paraadi hommikul?“ küsib Reismann paljutähenduslikult.

Üks ta eredamaid mälestusi pärineb 2015. aasta Kärdla võidupüha paraadist. Pärast 22. juuni hilisõhtust peaproovi öösel ööbimiskohta jõudes helises meeskonnakaaslasel Raivo E. Tammel pool tundi pärast südaööd telefon. „Raivo võttis kõne vastu. Mobiilist kostis väga liigutav hääl: vastsündinu armas nutt,“ meenutab Reismann. Raivol oli sündinud poeg, millest talle teada anti. „Väga eriline meeldejääv hetk. Paaril paraadieelsel nädalal tegime palju proove. Iga kord kiirustas Raivo pärast harjutamist koju, et kohe-kohe ...“

Ent liputoimkonna roll pole üksnes paraadidel osaleda. „Olime riigiliputoimkonnaga kohal 1. jalaväebrigaadi korraldatud Vabadussõja relvarahu pidulikel rivistustel Narvas, mälestussammaste avamisel, matustel,“ loetleb ta toimkonna muid kohustusi.

Ta tunnistab, et aastaid riigiliputoimkonda vedades oli tal lõpuks pisut ebamugav tunne, sest ei soovinud jätta muljet, nagu hoiaks ta oma kohast kinni, vaid oli seda meelt, et roll on vaja edasi anda järgmistele: „Ülemöödunud aastal leppisime kokku, et 2023. aasta jääb mulle riigilipu toimkonna juhina viimaseks.“ Oma kogemustepagasit ei hoia Reismann endale, vaid lubab ükskõik millisele üksusele paraadiks treenimisel kaasabi osutada, kui selleks peaks olema vajadus.

INIMESEKS OLEMISE KUNST

Kogu elu on Reismann kõvasti sporti harrastanud. 20 korda on ta osalenud Erna retkel ja Admiral Pitka luurevõistlusel, Erna retk õnnestus tal korra võita ja korra tuldi kolmandaks. 17 korda on ta osalenud Järva maleva koosseisus Utria dessandil, see õnnestus võita kolmel korral, kolm korda jäädi teiseks ja korra tuldi kolmandaks. Tosinast Eel-Ernast on ta võidukas olnud kolmel, neljal tuldi teiseks ja korra kolmandaks. „Patrullvõistlus on piiri peal pingutamine, suur väljakutse, mis paneb proovile, ja õnnestumine on väga motiveeriv, annab kogemuse, mis kutsub uuesti ja uuesti tagasi,“ kiidab ta militaarsporti ja meeskonnakaaslasi.

Reismanni kontol on ka üle kümne rahvusvahelise militaarvõistluse Soomes, Šveitsis, Hollandis, Austrias ja veel paarkümmend muud kohalikku militaarjõukatsumist.

Eraldi toob ta välja 11 osaluskorda Soome Talvesõja kangelaslikele kaugluurepatrullidele pühendatud Kaukopartiohiihtol, kus 48 tunniga õnnestus viiel korral alistada ka võistluse kõrgeim eesmärk 300 kilomeetrit.

„Stardis otsustad ise, kas oled suuskadel ööpäeva või kaks ja mis eesmärgi distantsil endale püstitad. Sõit on laia matkasuusaga ja kummikutega radadeta maastikul kaardi järgi orienteerudes. Võimalus kogeda iseenda piire,“ jutustab kogenud militaarsportlane.

Paraadide tõttu pole ta viimasel viiel aastal enam Soome võistlema jõud-

„inDReK On TõeLine TeRASmeeS!“

„Olen lippurina ja mõõgaga saateohvitserina Indrekuga päris mitu aastat koos paraadidel olnud. Ta on ülimalt kohusetundlik. Olen naljaga pooleks mõelnud, et minagi olen enda meelest, aga paistab, et minust on palju kohusetundlikumaid. Indreku kohta saab öelda suisa kohusetundlikkuse kehastus ise,“ iseloomustab kamraadi kaitseliitlane ja äsja Kaitseväes tegevteenistusse astunud leitnant Raivo E. Tamm.

Tamm meenutab, et enne paraadi tahtis Reismann väga palju proove teha, kuni mõned vanemad olijad hakkasid juba ütlema, et aitab küll, kaua võib: „Indrek oli valmis harjutama veel ja veel, et poleks möödalaskmisi ega äpardusi, kui paraad käes. Liputoimkonna juhina oli tal kõik viimseni lihvitud, paraadil tunned sellest ainult naudingut.“

Paraadidel osalemise ajal oli Tamm reservohvitser, kuid ta rõhutab, et pole vahet, kas teenistuses või reservis – ohvitser on ohvitser 24 tundi ööpäevas.

„Indrek on parimaid näiteid, kuidas kogu aeg ohvitser olla. Tema puhul ei saa miinuseid välja tuua, neid polegi olemas. Ta on alati õigel ajal õiges kohas. Kordagi ei olnud vaja teda oodata. Mitte ainult kohusetundlik, vaid ka ülitäpne,“ pole leitnant Tamm kiitusega kitsi.

Tammel on meeles, kuidas paraadidel osalemise kohta ütles kapten Reismann ingliskeelset sõna kasutades „et oleks fun“.

„Ta ajas veel fun’i ka taga! Et oleks lõbus! Mitte, et paraadil oleks midagi naljakat, vaid usun, ta mõtles selle all, et kõik sujuks äpardusteta ja oleks nauditav. Nii me pärast saunas arutasime. Indrek on ju kõva saunamees kah,“ muheleb Tamm.

Paraadi ees riigilipuga marssimist nimetab Tamm tippude tippsündmuseks. „Me olimegi briljantsemast briljantsemad. Nagu prillikivid! Mõtle, kui see päev on käes, kõik proovid seljataga. Tunne, nagu marsiks olümpiamängudel Eesti koondise ees. Marssida paraadil lipuga kaitseväelaste kui oma ala Eesti koondise ees, see ongi see fun, mida Indrek mõtles,“ laseb Tamm emotsioonil lennata.

Leitnant tunnistab, et mõned vähesed paraadipäevad koos olla oli väga lahe: „Meil on vastastikku väga suur lugupidamine. Ma imestan, mida kõike ta veel teeb, nagu need ultra militaarmatkad ja suusatamised ja tean, et kooris laulab ka. Mõned asjad võivad vahel ununeda, aga kui näed talvisel Pirita teel rannas palja ülakehaga üht meest jooksmas, siis tead, et Indrek. Ta on tõeline terasmees!“

nud. „Aga arvan, et ma pole veel selle võistlusega lõpparvet teinud,“ kinnitab Reismann, sest sellised proovikivid on talle jätkuvalt südamelähedased. „Ei kaota ühtegi lahingut ilma võitluseta,“ on juhtmõttena tema loomuses ja aidanud tal nii spordis kui elus tulemusi saavutada.

Reismanni sõjaväeline karjäär algas 1995. aastal, kui ta juhtis kolm aastat Kaitseväe keskladusid. Sel ajal läbis ta ka 9kuulised ohvitseride kursused. „Jalaväe rühmaülema kursus oli armutu. Sõnum meile oli, et igaühest ei pea saama ohvitseri. 56 alustanust lõpetas 23, paljud meist on jõudnud teenistuses kaugele nii Kaitseliidus kui Kaitseväes,“ tunnustas ta relvavendi.

Reismann ise sai 1998. aastal tsiviilelust hea pakkumise ja läks reservi, mida ta täna pisut ka kahetseb, sest sõjaväeline elu on jäänud jätkuvalt meeldima. Küll astus ta kohe Kaitseliitu ja EROKi liikmeks, mis andis militaarhuvile uue väljundi, ja on olnud neis aktiivne 25 aastat.

Neli aastat tagasi läbis ta reservohvitserina pataljoni staabiohvitseri kursuse, nii et tema põhipingutuseks pole paraadid, vaid ta jätkab enese arendamist militaarliinis ning panustamist kodumaleva sõjalisse ettevalmistusse.

Kui küsin Indrek Reismannilt, mida ta igapäevaelus enim väärtustab, kõlas vastuseks: „Inimeseks olemist. See on suur kunst!“

Märtsi viimasel nädalavahetusel korraldas Türi üksikkompanii koostöös Tallinna Tehnikakõrgkooliga droonide ehitamise ja lennutamise kursuse, mis saab aprillis jätku.

Miks peaksid kaitseliitlased õppima droone ehitama, kui neid on vabalt võimalik osta poest või tellida veebist?

Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor

Türi üksikkompanii pealik leitnant Tõnis Orumaa juhtis tähelepanu, et kriisiolukorras pole droone piisavalt saadaval ja kui drooniga midagi juhtub, siis läheb vaja teadmisi, kuidas lennumasinal viga tuvastada ja parandada.

Ta märkis, et lisaks kodumaleva ja kaugematele kaitseliitlastele oli osalejate seas kogenud kaitseväelasi.

„Et tänasest kursusest rääkida, tuleb ajas minna ligi poolteist aastat tagasi, kui kutsusin kamraadidele esinema Maxi, endise kaitseväelase, kes lennutab droone Ukraina sõjas, ja ta rääkis, kuidas käib nendega vaatlus, tulejuhtimine ja ründamine. Aasta kulus mõtte laagerdumisele ning eelmise aasta lõpust hakkasime otsima kursuste partnerit ja saime kokku tehnikakõrgkooli õppejõududega,“ meenutas Orumaa.

Pealiku sõnul oligi kursuse esimesel nädalavahetusel õppejõudude peal füüsikareeglite selgitamine, mida drooni õhkutõusmisel ja lennutamisel jälgida: „Füüsika on oluline, kui tahad näiteks rallidroonidega kiiresti lennata ja kõrgust hoidvad juhtimisabisüsteemid on välja lülitatud.“

„Vanem põlvkond on kindlasti varemgi käes hoidnud jootekolbi, selline asi oli igas kodus. Nüüd tuletasime meelde käelisi oskusi, kuidas kaabliühendusi õigesti tinutada, jooteid puhastada ja kontrollida,“ lisas Orumaa drooniehitusest rääkides.

Kursuslastele räägiti lisaks ehitamisele droonilennutamise õiguslikust poolest, programmeerimisest, sellest, kuidas

kasutusvaldkonnast lähtuvalt seadistusi muuta ja juhtimispulti käsitseda, aga ka droonide kasutamisest koos erinevate süsteemidega ja platvormidega, näiteks mehitamata sõidukiga õhus, maal, või vees, robotitega koos ja automatiseeritult.

„Esimene lennupraktika on simulaatoriga, seejärel väikeste droonidega, millega saab harjutada isegi siseruumides. Kui midagi äpardub ja katki läheb, on väikse drooniga kahju väike. Teisel nädalavahetusel lennutame juba suuremat drooni, riputame padrunikastid külge, et õppida, kuidas transportida varustust. Kuigi suuremad droonid on kiiremad ja võimsamad, on juhtimisvõtted samad,“ selgitas leitnant, lisades, et ka vaatlus ja tulejuhtimine käivad kursuseteemadena läbi.

Drooniväljaõpe pole vajalik üksnes droonide lennutamiseks, vaid ka nende tõrjumiseks, et paremini mõista vastaspoole tegutsemist. „Koos õppimine on kahepoolne. Droonijuht üritab kaitsjatest mööda positsioonideni jõuda ja positsiooni kaitsjad püüavad drooni enne nendeni jõudmist maha võtta,“ lisas Orumaa veel ühe õpikoha.

Kompaniipealik kinnitas, et väljaõpe on korralik, kursuse lõpetanud saavad transpordiametis värskete teadmiste pinnalt sooritada droonijuhi eksami, et lennata tsiviilõhuruumis.

Orumaa lootis, et drooniõpe toob juurde palju noori huvilisi: „Noorkotkad tundsid huvi, millal neile drooniväljaõpet antakse. Tegeleme sellega. Olgem ausad, eks sellel põlvkonnal on võimalik kaugemale jõuda kui elutarkadel meestel.“

menTORLUS LOOB ORGAniSATSiOOniS

TeGUTSemiSeKS ALUSe

Mentorlus kui kollektiivi toimimise loomupärane ellujäämisinstrument on organisatsioonides1 küllaltki populaarne. Kaitseliidu noorteorganisatsioonide uus mentorikursus annab kogenud juhtidele võimaluse teadlikult oma kogemust jagada ja kolleege nende töös edasi aidata.

Kaitseliidu katuse all on erinevad struktuuriüksused eri kaugustel. Kaitseliidu noorteorganisatsioonides –Kodutütarde ja Noorte Kotkaste hulgas – tegutsejaile oli 2024. aasta märtsis läbi viidud kursus aga esimene just neile suunatu. Naiskodukaitse on kursuse formaati oma liikmetele pakkunud varemgi, nii oli see instruktoritele Marilin Prantsile ja Veronika Isbergile juba kümnes kord, noorteorganisatsioonide palgalistele ja vabatahtlikele aga esimene võimalus.

VÕIMALUS ÕPPIDA TEISTE VIGADEST

Mentorlus on ammuse loo põhjal saanud alguse Antiik-Kreekast, kus Odysseus olevat merele minnes oma pojale Telemachosele kaasa võtnud targa õpetaja Mentori, et poja kasvamine ja areng oleks toetatud. Telemachos sai seejuures kohe külge teise osapoole märgi ehk temast sai mentee. Selle algse lähenemise juures püsis ka uskumus, et kogemusi on võimalik vestluse käigus mentorilt mentee'le üle kanda2. Selline mentorlussuhe sai järje juhendava mentorlusena, mille hea näide on sisseelamismentorlus uuele töötajale coach’iva mentorlusena, kus coaching’ule sobivalt püütakse küsimuste abil jõuda eesmärkide saavutamiseni, äratades vajalikud jõuallikad mentee’s eneses. Need lähenemised on päädinud tänaseks ka dialoogimentorlusega, kus mõlemad osapooled on kaasväitlejad ja ideede pakkujad.

Meie koolitus startis tänapäevastes oludes ja tänapäevaste teadmiste kohaloluga. Instruktorid julgustasid küsimusi küsima ja neid ikka jagus. Selliste küsimuste juurde nagu kellele? milleks? miks? kuidas? kes mentor ikkagi on? kas igaühest võib saada mentor? jõudsime ikka ja jälle tagasi. Tuleb välja, et nii palju, kui on küsimusi, leidub ka vastuseid.

Esimene koolituskursus oli Kodutütarde ja Noorte Kotkaste juhtide väljaõppe lisavõimalus, mis lubab kogenud juhtidel teadlikult oma kogemust jagada ja kolleege edasi aidata. Muidugi on see oluline uute vabatahtlike sisseelamisprotsessis, sest kes ei teaks, et hoopis teine tunne on küsimusi esitada siis, kui sa tead, et vastaja võtab neid meelsasti vastata.

Juhendatavale on see võimalus kujundada oma juhikäekirja ja mõtestada oma arengut Kaitseliidus kogu selle võimaluste rohkuses. Võimalus õppida teiste vigadest on ju nupukamate tunnus. Ja teisalt saavad staažikamad osavõtjad oma värskete kolleegide toetamisest õppida ka ise.

Meie vabatahtlikel juhtidel on sageli tegevusautonoomia, sest kaugema kandi kool vm kooskäigu koht ei võimalda alati grupis tegutsemist, noortejuht peabki suutma sisustada ise noortega kohtumisi, laagreid, õppepäevi. See võib olla ootamatusterikas ja trikikas tegevus. Aga kui noortejuht lööb käega, kaotab osalusvõimaluse terve noorterühm.

Seda riski vaagis ka noorteorganisatsioonide arengukava töörühm3, kes on lisanud selle mõttena ka arenguplaani. Sest oma visioonini olla Eesti noorte esimene võimalus panustada riigikaitsesse jõuame ainult teotahteliste ja teadlike noortejuhtide olemasolul. Noortejuhtide väljaõpe on seega ülioluline, nemad teevad Kaitseliitu astumise oma kodukoha noortele võimalikuks. Kvaliteetse noorsootöö aluseks on professionaalsed töötajad, kes end pidevalt täiendavad ja põhimõttel „üks kõigi, kõik ühe eest“ ka toetavad. Kompetentse4, mida noorsootöös vaja läheb, on massiivne hulk, aga mentorluse pakutav kahesuunaline liiklus teadmiste-kogemuste jagamisel aitab

Kaitseliidu noortejuhil vabatahtliku noortejuhi kursusele lisaks algust teha ja anda organisatsiooni elule omalt poolt vunk sisse.

Mis siis on mentorlus? See on kahe inimese koostöösuhe, kus kogenum pool (mentor) aitab oma kogemustele toetudes ning teadmiste jagamise ja nõustamise kaudu jõuda teisel poolel (mentee’l) ühiselt seatud eesmärkideni. Me võime mõelda siia taha mõnusamaid sõnu, nagu mutrivõti, süütenööri pikendamine, nakatamine ja nakatumine, õnge ulatamine kala asemel. Arutelus toodi välja võimalus nimetada mentorlust käimisraamiks, mille abil saab kindlalt edasi liikuda, kuni piisab käimiskepist ja no kui juba joostakse, pole vaja sedagi. Samas kui motivatsioon kaob, peaks see olema ehk pigem rulaator või trikiratas?

Lõpuks on mentorlus tähelepanu osutamine, inimeste väärtustamine, ära kuulamine ja mõistmine, mis annab nii mentee’le kui mentorile teadmise, et muudatused, eriti positiivsed, algavad neist endist. Selleks, et kõigil oleks organisatsiooni elus hea olla, tuleb osata omavahel suhelda, rääkida mõtteid välja, sest mõtete lugemine ei ole kolleegidele tavaliselt jõukohane ülesanne. Aga kui on mõistetav, mida tahetakse teha, siis on kuskilt alati võimalik abi saada. Kaitseliidu vaatest on mentorlus strateegiline koostöine õppimine, mida on vaja organisatsiooni arenguks ning süsteemsete muutuste toetamiseks.

Juhte ei ole kogu aeg võtta, neid peab kutsuma, kasvatama, ka kavakindlalt toetama. Ja nemadki on ikkagi inimesed, neil on mõõnad ja tõusud, neil on ettekujutused ja kogemused, mida omavahel jagades saab rohkem jõudu, et asju ära teha. Selle kursuse lõpetajad on tagasiside põhjal valmis teemaga

edasi minema. Kaitseliidu vabatahtlike noortejuhtide hariduslik ja kogemuslik taust on väga erinev. Heaks rühmajuhiks ei sünnita, vaid kujunetakse, ja kui pole ka vastavat eriharidust, on kolleegi hea nõu kulla hinnaga.

Jõuti mõtteni, et mentorlust vajavad ka noored selleks, et juhiks sirguda, samuti läheb neil oma esimestes projektides ja vastutuse võtul vaja head tugevat õlga, mille najale toetuda, kui endal jõudu napib. Selleks, et kuulata noorte häält ja tahtmisi ja osata neid kaasata, peab olema oskuslik täiskasvanu. Selline, kes aktiivse panustajana suudab töötada välja oma ainuomase praktika ja saab aru organisatsiooni kultuuriruumist.

IGAS KÜSIMUSES ON PEIDUS VASTUS Keskne koostöine ja arengule suunatud kogukond võiks olla tuvastatav igas struktuuriüksuses, kus on olemas kolm tunnust: toimiv koostöö ja pidevad professionaalsed arutelud, õppimise ja õpetamise planeeritud parendamine, tegevuse regulaarne analüüsimine ja planeerimine.

Kas see on täna igas malevas, ringkonnas, jaoskonnas, malevkonnas toimiv praktika? Kui vastus on „ei“, siis peaksime selle teema üles võtma, leidma „valmisolekus“ inimesed, kes julgevad end mentorina välja reklaamida, ja andma nad toeks inimestele, kel on Kaitseliidus kerkinud küsimusi. Nagu näitas mentorluskursus, on igas küsimuses peidus ka vastus, kui seda julgeda leida. Sõbramentorlust me teame ja teeme, aga sama võib teha ka teisel viisil, organisatsioonisisese mentori abiga.

Naiskodukaitse on selle teemaga startinud teistest struktuuriüksustest varem ning sõnastanud ka „Hea mentori 10 käsku“, mis kõlavad alljärgnevalt. Mentor kuulab. Tähtis on säilitada silmsidet ja anda kogu oma tähelepanu mentee’le.

Mentor juhendab. Mentor aitab mentee’l alustada OMA teekonda organisatsioonis, lastes mentee’l endal leida lahendusi.

Mentor on praktiline. Mentor annab näpunäiteid, kuidas paremini toime tulla ning kuidas seada prioriteete ja eesmärke.

Mentor harib ja valgustab. Mentor räägib oma kogemustest, et aidata mentee’l vältida varasemate

Kommentaar:

MARILIN PRANTS , instruktor

„Nägin kursusel osalejates suurt huvi ja võimet olla enda (või ka naaber-) piirkonna noortejuhile heaks mentoriks, kes oskab kuulata, anda konstruktiivset tagasisidet, seada mõõdetavaid eesmärke ning toetada mentee’d eesmärkideni jõudmisel. Kursusel osalemine ei ole mentoriks saamise eeltingimus, kuid annab vajadusel lühikese sissevaate ja kogemuse, mida mentorlussuhtesse astumine endas sisaldab.“

eksimuste kordamist ja õppida positiivsetest kogemustest.

Mentor on avatud ja kättesaadav. Mentor kui ressurss ja tugisammas on valmis kuulama ja toetama mentee’d ka siis, kui mentee mured tunduvad esmapilgul tühised.

Mentor annab konstruktiivset tagasidet. Mentor on aus ja vajadusel nimetab alad, mis vajaksid arendamist, alati toetudes vaid mentee käitumisele, mitte tema karakterile.

Mentor on toeks. Kõige valusamatest mentee kogemustest hoolimata jätkab mentor motiveerimist ja enesearenduse julgustamist.

Mentor hoolib. Mentor hoolib mentee käekäigust nii organisatsioonis kui ka eraelus, kuid jääb diskreetseks, väldib emotsioone ja ei püüa mentee eraelu „korda ajada“. Mentor on spetsiifiline. Mentor annab sisukat nõu, mis läks korda või mis vajaks parandamist, mida saavutati ja mis on saavutatust kasu.

Mentor vaikib. Mentor ei räägi kolmandatele isikutele edasi mentee’ga läbi viidud vestluste sisu, välja arvatud juhul, kui see on vajalik mentee aitamiseks ja toimub tema nõusolekul.

Naiskodukaitse mentorluse juhendi kohaselt5 võime selles protsessis eristada etappe: vajaduste väljaselgitamine ja protsessi planeerimine; kokkusobitamine, paaristöö alustamine; avalöök; esimene kohtumine; mentorlus tegevuses; lõpetus; järeltegevused. Tegevuse struktureeritus on igal juhul abiks, seega on vaja kokkuleppeid, et eristada ettevalmistuse, õppimise ja koostöö ning kokkuvõtete tegemise ja lõpetamise faasi.

Kursuse lõpetanud on nüüd astumas samme oma piirkonna juhtide paremaks ja kaasavamaks juhtimiseks mentorina. Sisemine side saab muutuda tugevamaks, organisatsioonis kaasalöömine teoorias ja ka praktikas hoogustub. Organisatsioonikultuuri antakse edasi inimeselt inimesele, õpitakse koostöös asju ära tegema ning mõistetakse palju paremini ka dialoogis sündinud kaugemate eesmärkide tähenduslikkust. Seejuures kuulata tuleb päriselt, hinnanguid ei anta üldse ja tuleb tähele panna, et ka kiitmine on ignoreerimine – lihtne ju, suhtlustõkkeid tuleb vältida, õpikohad üles leida.

Kordame! Mentorlus loob organisatsioonis tegutsemiseks aluse – tee oma elu põnevaks ja/või tee ka teiste elust heas mõttes seiklus! Mentorihakatised tõdesid, et süües kasvab isu, seda asja peab praktiseerima ja praktiseerima ja see peab võtma veelgi suuremaid mõõtmeid. Tarkus on tarviline vara ja see on ka üks kindel tasu või varaliik, mida kõik Kaitseliidu aktiivsed panustajad saavad oma „muu elu“ tarbeks ammutada.

Kaitseliidu noorteorganisatsioonidele on sügisel tulekul uus mentorikursus, jälgige reklaami!

VIITED:

1 Näiteks Eesti alustavate õpetajate puhul võib algusaastaks pidada 2004. Allikas: „Mentorlus –koostöine õppimine ja areng hariduses“, K. Lainola, E. Eisenschmidt, TLÜ haridusinnovatsiooni keskus, 59 lk.

2 T. Allikvee, „Kuningas Odüsseusest tagurpidi mentorluseni!“ – Director, 2/2017, lk 55–57.

3 https://nooredkotkad.ee/wp-content/ uploads/2021/11/20210404_Arengukava_2021_2025. pdf

4 „Andragoogilistele põhimõtetele tuginevad strateegiadokumendi loomine noortevaldkonna juhtide toetamiseks“, A. Park – TLÜ, magistritöö, 2023, 73 lk.

5 NKK mentorluse juhend; kinnitatud NKK otsusega NKK-0.1-3/14/2050PR 1. veebruarist 2014.

Märtsi keskel Tartumaal aset leidnud Kaitseväe

Akadeemia luurevõistlusel saavutas esikoha

Tallinna maleva Kalevi malevkonna võistkond kooseisus Teet Leppänen, Marko Pikk, Margus Ots ja Marek Soop. Jõukatsumisest võttis kokku osa 12 meeskonda, nende hulgas Prantsusmaa, Poola ja Ukraina esindused.

mAGAmATA ÖÖD TõiD KALevLASTeLe võiDU!

Tekst: MARGUS OTS , võistkonna liige

Teist aastat toimunud võistlust korraldavad Kaitseväe Akadeemia kadetid, mis tekitas uute põnevate ülesannete ja keskmisest suurema füüsilise pingutuse ootuse. Kummaski ei pidanud pettuma. Võistlus kestis 36 tundi ja oli jagatud kolme ossa – luurealale liikumine, luure ja exfi l. Juba esimese etapi  jooksul ehk 15. märtsi õhtul taipasime, et mõnusast matkamisest on asi kaugel. Metsaalune oli kombo mudast, veest ja õhukesest jääst, garneeringuks-maskeeringuks pehme lumekiht, millest peaaegu iga sammuga läbi vajusime. Juba esimesse punkti jõudsime napilt, aga lohutuseks oli, et kõigil on raske. Tegime ka ühe taktikalise valearvestuse ja saime talvist oja ületada, aga seda olime tiimiga drillinud ning kõik läks planeeritult.

Luureks oli ette nähtud ligi 16 tundi, mille jooksul tuli 10 x 15 km ala sees täita kaks põhiülesannet ning ca 15 mittekohustuslikku punkti. Pärast ühte magamata ööd ehk 16. märtsi lõuna ajal oli päris kõhe vihma käes kaarti planeerida ning kuulata metsaservalt paukmoona valanguid eelmiste meeskondade infi ltreerumiskatsetest. Suutsime  õnneks aheliku üle kavaldada, mille järel algas ambitsioonika luureplaani elluviimine.

Järgmiseks ööks olime plaanist maas ning kaks tundi und külmas ja märjas metsas taastas meie jõuvarusid ainult veidikene. Võtsime mõne riski, mis õnneks ära tasusid, sest vastutegevuse droonid jäid vihma tõttu maapinnale. Nibin-nabin jõudsime eksfi ltreerimispunktis  vajalikud raportid ära täita ja tuleb tunnistada, et ajaplaneerimist on meil vaja veel palju õppida.

Kolmas ehk viimane etapp Tartu lähedal päädis lõpujooksuga, milles saime lüüa Prantsusmaa meeskonnalt.

Üldvõit tuli suurema varuga, mille kindlustasid luurealalt korjatud lisapunktid. Võistlus oli kõike muud kui lihtne ja kiusatus jääda teisel magamata ööl kauemaks magamiskotti murdis nii mõnegi. Rõõm oli oma tiimiga rajal olla, täname korraldajaid ja konkurente!

jA KiiRUS

mOTORiSeeRiTUD

üKSiKRühm

Kaitseliidu Tartu maleva motoriseeritud üksikrühm (MÜR) erineb kõikidest teistest Kaitseliidu üksustest selle poolest, et kõik liikmed kasutavad liikumiseks mootorrattaid. Ja nii on rühma liikmeks astumise eeltingimuseks mootorratta ja A-kategooria juhilubade omamine.

Tekst: OTT LAIUS , MÜRi personalipealik

MÜRi liikmed on kõik hingelt tsiklimehed ja mootorrattad on nende igapäevaelu osa ka väljaspool Kaitseliitu. Sõitmas käime nii üksi kui pundiga, nii Eestis kui välismaal, nii maanteid mööda kui maastikul.

Ühine kirg mootorrataste vastu aitab tekitada väga positiivse rühmasisese õhkkonna. Kõik liikmed on omad juba enne Kaitseliitu astumist, sest mootorratturid on ka laiemalt üks suur pere. Selle tõestuseks on MÜRi igal aastal korraldatav Võidu Sõit ehk võidupühal võidutule toomine maakonna piirilt Tartu maleva maakaitsepäevale. Sellest paraadsõidust võtavad lisaks MÜRi liikmetele osa ka teised motoklubid ja üksiksõitjad. Igal aastal moodustub ligi sajast rattast uhke kolonn, mis vurab läbi Tartumaa maakaitsepäevale, kõige ees „laigulised“ MÜRist.

MOBIILSUS JA HAJUTATUS

MÜR loodi 12. märtsil 2010 kunagise motoriseeritud üksikkompanii õigusjärglasena, mis asutati samal kuupäeval 73 aastat varem. Üksikkompanii deviisil on kujutatud tiivad ja mõõk, mis sümboliseerivad üksuse suurt mobiilsust ja kaitsevõimet.

Esimese Eesti vabariigi ajal loodud üksikkompanii ühendas lisaks mootorratturitele ka veoauto- ja soomukijuhte, aga praegusel ajal on MÜR eksklusiivselt tsiklistide pärusmaa. See annab võimaluse, kuid tingib ka vajaduse kasutada MÜRi tavapärasest erinevate ülesannete täitmiseks. Kui esimese hooga tekib paljudel seos mootorratta ja virgatsi vahel, siis mootorratta kasutusampluaa on palju laiem. Mootorratas võimaldab liikuda ühes punktist teise kiiresti ning sõltuvalt tsiklitüübist ka metsateedel jt sellistel radadel, kuhu suuremate sõidukitega asja ei ole. Seetõttu on MÜRil eelised igasuguste ülesannete täitmisel, mis eeldavad kiiret reageerimist ja head mobiilsust. Olukordadesse, kus ülesande kiire sooritamine on olulisem kui üksuse tulejõud, ning kohtadesse, kuhu neljarattalise sõidukiga lihtsalt ei pääse või on manööverdamine ebamõistlikult keeruline, sobib mootorratas transpordivahendina ideaalselt.

vastase jaoks korraga justkui kõikjal ja mitte kusagil.

Meile tuleb kasuks seegi, et oleme tänu oma mootorrattahobile läbi sõitnud peaaegu kõik Lõuna-Eesti käänulisemad kruusa- ja metsateed ning tunneme piirkonda väga hästi. Ülesannete täitmiseks kasutame oma isiklikke mootorrattaid. Selle eeliseks on oma ratta tundmine ning teadmine, kuidas see käitub raskemates oludes ja eri teekatetel. See omakorda teeb meid ülesandeid täites tõhusamaks. Muidugi seostub isiklike rataste õppustel kasutamisega omavastutus, mis tähendab, et kui tegevuse käigus peaks midagi purunema, siis katame kulud ise. Sellega on kõik liikmed arvestanud ning vajadusel saame kasutada Kaitseliidu mootorrattaid.

JÕUD ON KOOSTÖÖS

MÜR tegutseb harva terve rühmana koos, pigem sooritame ülesandeid teiste üksuste toetuseks väiksemate gruppidena – pooljao või jaona. Tegutseme hajutatult oma vastutusalas lähtuvalt sellest, kus meist parasjagu kõige rohkem abi saab olla. See põhimõte kõlab väga hästi kokku laiapindse maakaitse kontseptsiooniga: me oleme

Eestis on maapind peaaegu poole ajast kaetud lumega või on tsiklisõiduks sobimatult libe. See aeg annab meile võimaluse tegeleda rohkem üksikvõitleja ja väikeüksuse taktikaliste oskuste parandamise ning laskeväljaõppega. Kõik jalaväelase baasoskused on ka meie jaoks kriitilise tähtsusega. MÜRi liikmed on läbinud kas ajateenistuse või Kaitseliidu sõdurioskuste kursuse, aga loomulikult on tarvis oma oskusi järjepidevalt lihvida.

Lisaks mootorrattasõidu- ja sõduri baasoskustele on meile oluline ka see, et meie struktuuris oleks teiste erialaoskustega liikmeid, nagu meedikud, pioneerid, täpsuslaskurid, kuulipildurid, sidemehed ja droonioperaatorid. Seetõttu osalevad meie liikmed ka vastavatel erialakoolitustel.

Hiljuti saime MÜRi käsutusse päris omad üksuseruumid, kus saame mootorrattaid hooldada ja õppepäevi korraldada.

Nagu Kaitseliidu liikmeskonda tervikuna, nii mõjutas täiemahulise sõja algus Ukrainas ka müristajate, nagu meid vahel hellitavalt kutsutakse, arvukust. Praegu on üksuse struktuur mehitatud, aga kui peaks tekkima soov MÜRiga liituda, siis tasub kindlasti meiega ühendust võtta. Elu on näidanud, et inimesed liiguvad nii elukoha vahetuse tõttu kui ka Kaitseliidu struktuuriüksuste vahel ning see tekitab liikmeskonnas teatava voolavuse.

Tänu MÜRi mobiilsusele ning võimele tegutseda väikeste gruppidena saame eelkõige olla abiks ja toetuseks teistele üksustele spetsiifiliste ülesannete täitmisel. Oleme osalenud koostegevusõppustel erinevate üksustega ja täitnud mitmesuguseid ülesandeid. Oleme harjutanud näiteks kulleri ja virgatsi tegevusi, politsei- ja piirivalveameti toetamist nende spetsiifilistes ülesannetes, kolonnide saatmist, vastase häirimist ja teeluuret.

Arendame järjepidevalt koostööd Tartu maleva ning laiemalt Lõuna maakaitseringkonna üksustega, et kõigil oleks selge arusaam MÜRi võimetest ja sellest, kus me saame teistele oma jõu ja kiirusega abiks olla.

päRAnDi KAiTSe

Öeldakse, et maailma ajalugu kirjutatakse sõdade kaudu. Pole raske mõista, miks: sõdades muutub suure inimmasside elu tundmatuseni, langevad impeeriumid, tekivad uued riigid ja killustuvad vanad. Palju draamat, palju dramaturgiat.

Tekst: TRISTAN PRIIMÄGI

Edu nendes heitlustes on harjutud mõõtma statistikaga ning see statistika on enamasti keskendunud hävitamisele: kui mitu ühikut sõjatehnikat õnnestus puruks lasta ning kui palju vastase võitlejaid elimineerida või vangi võtta. Igapäevase sõjareportaaži aluseks on ressursside muutumise analüüs – lahingutehnika, elavjõud, territoorium ruutkilomeetrites, laskemoona hulk, sõjavangide arv.

Selles valguses on kultuuripärandi säilitamisest rääkimine natuke nagu vastuvoolu ujumine, aga vaja on keskenduda ka sellele. Tõsi, et säästmise ja kaitsmise üle on statistikat pidada märksa raskem. Ei saa ju öelda, kui mitu inimest ellu või küla terveks jäi, sest see arv ei sisalda endas erilist informatsiooni. Nii võibki põhjus ja tagajärg sassi minna ja tulemuseks on see, et konflikti korral suunatakse kõik ressursid selle kõige olulisema – vastase vähendamise – teenistusse, kuid osad vajalikud kaitseküsimused jäävad läbi mõtlemata kui teisejärgulised.

VALMISTUMINE KRIISIKS

Konfliktiolukorras peame me sõjaliste küsimuste kõrval tegelema ka oma kultuuripärandi päästmisega, aga hetkeolukord on selline, et kehtiv muinsuskaitseseadus arvestab sisuliselt üksnes rahuaja tingimustega.

Seaduse algusest, üldsätetest leiame read, mis annavad muinsuskaitseseadusele mõtte ja kultuuripärandi kaitsele sisu.

§ 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk

(1) Käesoleva seaduse eesmärk on kultuuripärandi säilimine ja mitmekesisus, mis tagatakse järgmiste tegevustega:

1) kultuurimälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealade ning neid ümbritsevate kultuuriväärtusega keskkondade säilitamine ja kaitse;

2) arheoloogiliste leidude ja arheoloogiliste leiukohtade kaitse;

3) vaimse kultuuripärandi kaitse.

Seda, kuidas aga seda kõike tagada konfliktiolukorras, pole paika pandud. Kiire otsing näitab, et praeguse seaduse tekstis pole mitte kordagi kasutatud sõnu „sõda“, „kriis“, „konflikt“, „rünnak“, „evakuatsioon“, „päästmine“. Me ei ole nendeks sõnadeks valmis. Kuidas peaks muinsuskaitse toimima juhul, kui mõni neist päevakorda tuleb?

Sellele küsimusele otsitigi vastust 2. märtsil toimunud koolitusseminaril „Kultuuripärandi kaitsest Põhja maakaitseringkonna vastutusalal relvakonflikti korral“. Koolitus märkis olulist sammu edasi kultuuripärandi kaitse teemalises arutelus, sest varasem katse teemale tähelepanu juhtida pärineb aastast 2008, kui Tallinnas korraldati „esmakordne selletee-

maline suurfoorum Euroopas ja ilmselt ka maailmas“, aga tagasisidest võis lugeda, et riigi jõustruktuuride kohalolu ja arutluses osalemine oli võrdlemisi olematu1

Nüüd seda probleemi polnud, sest Põhja maakaitseringkonna tsiviil-sõjalise koostöö rühma ellu kutsutud arutellu olid kaasatud mitmed asjasse puutuvad olulised instantsid nagu Kaitsevägi, Kaitseliit, kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet.

Õhkkond oli inspireeriv ja kõik asjalikult lahenduste üle arutamise juures. Järgnev on peegeldus koolitusel kõlanud ja tekkinud mõtetest.

MIDA KAITSTA?

Alustuseks on hea tõdeda, et Eestil on astutud vähemalt esimene oluline samm: kultuurimälestised on kaardistatud, asukoht ja seisukord dokumenteeritud. Kultuurimälestiste registris (register.muinas.ee) on olemas nii kultuurimälestiste loetelu koos andmestikuga kui isegi varastatud kunstimälestiste nimekiri, kust aeg-ajalt ka midagi tagasi saadakse. Kurva kõrvutuse võib tuua Ukrainast, kus sõjategevuse käigus varastati kõik lagedaks ning hiljem selgus, et kuna korralikku arvepidamist ei eksisteerinud, siis tegelikult ei teata sedagi, mis üldse puudu on.

Teiseks oleks tarvidus seada mälestised mingisse hierarhiasse, et ajalise surve puhul oleks teada, mida päästa või kaitsta esmajärjekorras. Osaliselt on muuseumid oma vara sel moel märgistanud, aga see protsess alles käib. Kiire reageerimise vajadusel oleks oluline teada täpselt, mida kuhu evakueerida või kohapeal kaitsta.

Terve päeva jooksul tehtud huvitavatele ettekannetele järgnenud kaardiharjutus oli just selle eesmärgiga: võistkondadeks jagatud kuulajaskond pidi talle määratud territooriumil tuvastama olulisemad mälestised ning esitama nende kaitsmise või evakueerimise plaani.

Kolmandaks tõusis esile vajadus kaitsta eraldi just n-ö sümbolväärtusega objekte, mille hävinemisel oleks korvamatu mitte üksnes materiaalne või ajalooline kahju, vaid ka löök kaitsetahtele.

Pikk Hermann on küll koos kogu Tallinna vanalinnaga UNESCO maailmapärandisse kantud objekt ning selle ründamine või hävitamine liigitub sõjakuriteoks, aga paraku teame praktikas, et ebaeetilist vastast ei pruugi see heidutada ja oht sellele on reaalne. Samas tuleb endale teadvustada, et UNESCO leping on siduv mõlemat pidi. Ukraina ja ka Eesti meediast käivad vahel läbi Kremli ründamisega seotud fantaasiad, kuid sel puhul tuleb meeles hoida, et ka Kreml ja Punane väljak on maailmapärandi nimekirjas ning seega neid seaduslikult rünnata ei tohi.

Kõige väärtuslikumad esemed on Eestis ametlikult kantud erikaitset vajavate prioriteetsete kultuuriväärtuste nimekirja. Intrigeerivana kerkis küsimus, kas ka mõned isikud peaksid olema käsitletavad kultuuripärandi objektidena. Kui me päästame Arvo Pärdi arhiivi, siis kuidas jääb Pärdi endaga?

KES KAITSEB?

Hetkel on seaduslikult sätestamata ka see, kes peaks kriisiolukorras võtma kultuuripärandi kaitsmise vastutuse ja kes saab reaalselt hakata kaitset korraldama. Institutsioonid nagu muuseumid, arhiivid, kirikud või raamatukogud tegelevad igapäevaselt oma kogude hooldamise ja kaitsmisega, kuid esiteks on nende igaühe tegevus ilmselt suurema pildi omamiseks liialt spetsiifiline ja teiseks oleks palju nõuda kelleltki neist, et nad peaks kriisi ajal hakkama organiseerima laiemapõhjalist kaitset.

Kaose olukorras võimendub pealegi ettearvamatuse faktor: näiteks on vastutus kultuuripärandi säilimise eest pandud küll muuseumidele, kellel on kohustuslikus korras olemas ka evakuatsiooniplaan ja hädaolukorra lahendamise kava, aga reaalsuses kriisis ikkagi ise toime ei tulda ja vaja on riigi tuge.

Loogilise valikuna võiks siin kõne alla tulla tsiviil-sõjalise koostöö grupi (CIMIC) kaasamine evakuatsioonitegevusse. Selge see, et rünnaku korral on Kaitseväe ning Kaitseliidu sõjalisemad üksused seotud otsese konfliktiga, Kaitseliidu struktuuridel on aga olemas kriisiolukorras tegutsemise pädevus. Mis seal salata, vorm mõjub autoriteetselt, ehk on suurem lootus, et kaoses joondutakse vormikandja sõnade järgi.

CIMIC saaks vajadusel kaasata tsiviilelanikest vabatahtlikke, samuti tuleks tegelda infovoo jälgimisega, eriti sotsiaalmeedias, sest avalik info evakueeritavate esemete või nende reisi sihtpunkti kohta võib kaasa tuua kuritegelikke aktsioone. Näitena toodi mõne kuu eest aset leidnud juhtum Gaza sektorist, kus hakkas levima libauudis kultuurimälestise ründamise kohta, mis aga uudisele järgnenud päeval ka päriselt purustati.

Hetkel on probleem selles, et evakuatsiooni organiseerimiseks ja kellelegi korralduste andmiseks pole fikseeritud mingit seaduslikku õigust. Võimalike vabatahtlike, näiteks olulisemate kultuurimälestiste lähiraadiuses elavate inimeste ning nende sõidukite või muude ressursside kasutamise asjus oleks võimalik saavutada eelkokkulepped juba rahuajal, aga ilma vastava seadusliku autoriteedita ei saa ka seda süsteemi lõpuni usaldada. Kaugem eesmärk on integreerida kultuuriväärtuste kaitsmisega arvestamine ka tavaõppustesse.

KUIDAS KAITSTA?

Kui on saanud paika, millised objektid on kaitsmist väärt ning kes peaks kaitset läbi viima, siis tekib terve rida küsi-

musi, kuidas seda praktiliselt teha. Ei tea meist ju päriselt keegi, kuidas kiirustades kohati hapraid esemeid käsitseda,

tõsta, pakkida, laadida. Seega oleks otstarbekas kultuuripärandi kaitse eest vastutavatele inimestele tagada ka mingi professionaalne teadmine kultuuriväärtuste käsitsemisest.

Ühe probleemina kerkib esile ka otsus, kas kultuuriväärtust tuleks püüda kaitsta kohapeal või evakueerida see turvalisemasse paika. Statistika näitab, et enamiku sõja ajal kaotsi läinud kultuuriväärtustega on juhtunud midagi

just evakuatsiooni käigus. Esemed on teel kuskilt kuskile, teekonnal võivad need kas hävida või röövi-varguse-pettuse saagiks langeda. Teisalt tuleks näiteks kirikutest püüda muinsusvara kuskile mujale toimetada, sest kirik on mälestisena ise küll justkui kaitse all, aga samas ka kõrgendatud tähelepanu all, mis võib kaasa tuua igasuguseid ootamatuid süžeepöördeid.

Konfliktiolukorras võib tulla soov kasutada tsiviilobjektidest kultuurimälestisi militaarsel eesmärgil, näiteks kirikutorne

või muid kõrgemaid punkte tule juhtimiseks või snaiprite paigutamiseks. Piisab vaid sellest, kui fikseeritakse paari laigulises vormis inimese sisenemine tsiviilhoonesse, kui see on juba seaduslikult käsitletav sõjalise sihtmärgina ja nii satuvad otsesesse ohtu nii sinna ehk varjunud inimesed kui ka seal kaitstav muinasvara. Seega ei tohi kultuurimälestistest ehitisi kasutada sõjalisel eesmärgil, kuid on ka rangelt ebasoovitatav kasutada neid nii vallasobjektide kui inimeste evakuatsiooniks.

Nii, nagu peaks olema välja töötatud täpsed regulatsioonid mälestiste evakuatsiooniks ja tehtud teatud inimestele sellekohane koolitus, peaks olema täpsemalt paigas ka hoonete ja neis asuva liikumatu vara kaitsmine kohapeal.

Küsimusena kerkis esile vajadus fikseerida see, kui kaugel kaitse all olevast hoonest võiksid või tohiksid olla kaitserajatised, et tagada kinnisobjektidele lahingutegevuses võimalikult suur ohutus.

Ja olulise lõppvormistusena pärast evakuatsiooni või kaitse alla võtmist on vaja andmed uuendada. Kõik tuleks täpselt kirja panna, kus miski asub, et meie oma Eesti „monumendimehed“2 ei peaks pärast olukorra lahenemist ületunde tegema.

NÜÜD, MITTE SIIS

„Mille eest me siis võitleme?“ - nii vastas kuulu järgi Winston Churchill ettepanekule kärpida kultuurirahastust sõjakulude nimel. Loomulikult tuleb konfliktiolukorras meeles hoida, et esmajärguline on alati inimelu päästmine, kuid kultuuriväärtuste kaitse peaks samuti olema elementaarne.

„Rahva hävitamise kõige kindlam viis on hävitada selle kultuurimälu,“ tuletas meelde kultuuriministeeriumi kantsler Märt Volmer. Kultuur defineerib rahvast, annab selle eksistentsile sisu ja suuna.

„Suure kriisiga toimetuleku alus on valmisolek väikeseks kriisiks,“ jäi mõttena kõlama Muinsuskaitseameti kunstipärandi nõuniku Kadri Taela ettekandest. Nagu selliste asjadega tihtipeale, on probleemi kätte jõudes selle lahendamisele mõelda juba liiga hilja. Kultuuripärandi kaitsmise programmi efektiivseks käimalükkamiseks oleks aga tarvis teatud muudatusi muinsuskaitseseaduses, mis tagaks Kaitseliidu õigusliku regulatsiooni kultuuriväärtuste evakueerimisel. Loodame, et toimunud koolitusseminar viib meid sammu võrra sellele eesmärgile lähemale.

VIITED:

1  Urmas Selirand. Kultuuriväärtuste kaitse relvakonfl ikti korral. Kaitse Kodu!, 2/2008. 2 Monumentide, kaunite kunstide ja arhiivide üksus (Monuments, Fine Arts, and Archives Section Unit, ehk MFAA) oli II maailmasõja ajal loodud liitlaste üksus, mille ülesandeks oli kaitsta kultuuriväärtusi ning leida ja tagastada natside röövitud vara.

UKRAinA õppeTUnniD

OTSe eeSLiiniLT

Lisaks sõjalisele väljaõppele korraldavad Kaitseliidu malevad mitmesuguseid sündmusi, kus on võimalik omandada uusi teadmisi. Harju maleva Männiku malevkond pole siin erand. Hiljutisel õppepäeval jagas oma rindekogemusi aasta ja kaheksa kuud Ukrainas sõjategevuses osalenud erumajor kutsungiga „Eestlane“.

Tekst: KARMO KURI , Männiku malevkonna liige

Ukraina päritolu Tallinnas elanud mees sõitis Ukrainasse rindele nädal pärast Venemaa täiemahulise sissetungi algust 2022. aasta 24. veebruaril. Ta on osalenud lahingutes mitmetes linnades Irpeni, Hostomeli ja Kiievi oblastis, Izumi ja Lõmani vabastamises ja mujal.

Ukraina kogemus on kindlasti õpetlik nii meie väljaõppes kui ka muus ettevalmistuses. Teemadering, mida erumajor käsitles, oli laiem, kuid siinkohal kokkuvõttev ülevaade mõnest neist.

OLULINE ON LAIAPÕHJALINE VALMISOLEK

Majori hinnangul ei olnud ukrainlased sõjaks valmis. Elanike seas valitses paanika, sest evakuatsiooniplaane ei olnud piisavalt ette valmistatud. Puudus kütus, toit ja vesi, aga ka võimalus näiteks tualetis käia. Esimestel tundidel on äärmiselt oluline kõikide struktuuride koostöö, et korraldada tsiviilelanike evakueerimine. Selleks tuleb ette valmistada marsruudid ning tagada liikluskorraldus, kütuse ja toidu kättesaadavus. Peamine vastutus lasub siin omavalitsustel ja erinevatel Kaitseliidu üksustel, sest Kaitseväe ja Kaitseliidu lahinguüksused on rindel ja takistavad vastase edenemist.

RASKE ÕPPUSEL, KERGE LAHINGUS

Mida rohkem higistad harjutusväljakul, seda vähem veritsed lahinguväljal. Kriitilistes olukordades langeb sõduri tegutsemine baasväljaõppe ja reflekside tasemele. Seetõttu peab väljaõpe olema selline, et tegevused kinnistuvad lihasmällu ja muutuvad automaatseks.

Kõik väliharjutused peaksid algama taktikalise meditsiini kordamisega. On äärmiselt oluline osata žgutti õigesti paigaldada, nii et see muutuks automaatseks, ja anda esmast abi. See on lahinguolukorras elulise tähtsusega. Arteri tabamise korral võib eluohtli-

ku verejooksu peatamiseks aega olla 40–60 sekundit. Olenevalt lahingutegevuse intensiivsusest võib tavaline kannatanu evakueerimine võtta aega 1–1,5 tundi. Igaühel peaks olema väike meditsiinivahendite varu, et aidata mitte ainult ennast, vaid ka lahingukaaslast. Igal võitlejal võiks olla kaks žgutti ja sidemete varu. Igal allüksusel võiks võimalusel varustuses olla ka kanderaam. Mehhaniseeritud üksusel vähemalt kaks kanderaami.

TAHAD ELADA – VARJU!

Lahingukogemus näitab, et pioneeriettevalmistus ja maskeerimine on äärmiselt oluline. Lisaks on jalaväelase varustuses väga oluline koht labidal. Venelased kaevuvad väga intensiivselt. Üldpõhimõte on, et kui soovite ellu jääda, siis kaevuge. Venelased kaevuvad rünnaku ajal kohe, kui on võimalus, neil võtab see umbes pool tundi.

Varustuses võiks olla individuaalne varjevõrk, ideaalis kaks 1,5 x 2 meetri suurust võrku võitleja kohta. Kuna droonid on väga levinud, on kõik väga hästi näha. Maskeerimisvõrgud on rindel aga defitsiit, neid on vaja pidevalt ja suures koguses. Kindlasti tuleb maskeerida ka positsioonid ja kontrollida droonipildilt, kui hea maskeering on.

Tuntud tõde on see, et vaenlase relva tasub haarata ainult siis, kui sa oled ise või on mõni kaaslane selle omaniku maha lasknud. Lihtsalt niisama kuskil vedelev relv on suure tõenäosusega mineeritud. Venelased mineerivad kõike. Levinud praktika on oma langenute mineerimine. Samuti on teede servad tihti mineeritud, seetõttu ei tohiks näiteks ka keha kergendamiseks autost väljudes teelt maha minna. Kergema häda lased üle autoukse või kastiserva või teed asja ära kohe masina kõrval. Kui märkate loomade surnukehasid, on see ala tõenäoliselt mineeritud. Aja möödudes hirm kaob, aga valvsus peab säilima.

KOGEMUSI POSITSIOONIL

Positsioonil on keelatud kasutada vett, mida pole väljastanud oma üksus. On esinenud juhtumeid, kus diversiooni-

grupid või mõjutatud kohalikud elanikud on üritanud looduslikke veeallikaid mürgitada. Paljud veeallikad on saastunud ka laipadega. Kõhulahtisus ja sooleprobleemid on endiselt aktuaalsed ning nende mõju võib olla laastav. Samuti tuleks rindel tarbida ainult üksuse väljastatud toitu. On olnud olukordi, kus kohalik elanikkond on andnud võitlejatele mürgitatud toitu. Seda isegi piirkondades, kus ei arvatud, et Venemaa mõjutustegevus on nii tugev. Rindel peab rangelt jälgima, mida sööd ja jood.

Positsioonil olles on väga olulised jäätmekäitlus ja hügieen. Laiali vedelev prügi on drooniga hästi märgatav. Maskeeritud WC-auk tehakse positsioonist veidi eemale, selle lähedusse auk ka prügi jaoks. Vastase kaudtule ajal pannakse see põlema, see pakub suitsukatet drooni eest ning ühtlasi saab ka kogunenud prügist lahti.

Märgades oludes on eriti head naiste hügieenitooted, mis saab tiivakestega kinnitada saabaste sisetaldade külge ja hoida sellega jalad kuivemana. Samuti saab neist valmistada kaevikuküünlaid, mis ei tahma. Hügieeniside rulli ja tühja konservipurki ning antiseptikuga üle kallata. Sellised küünlad võivad põleda kolm tundi, annavad pisut soojust ja aitavad sooja toitu valmistada.

PSÜHHOLOOGILINE ETTEVALMISTUS

Psühholoogiline ettevalmistus on äärmiselt oluline. Üksus kannab suure tõenäosusega kaotusi. Ettevalmistus peab olema selline, et lähete vastast hävitama ja olete selleks valmis. Normaalse tsiviliseeritud inimese jaoks on see mentaalselt väga raske.

Tuleb mõelda, et vastane pole mitte inimene, vaid lasketiiru märkleht. Süstemaatiline treening peaks kesken-

duma sellele, et sihtmärk on vastase sõdur ka treeningutel.

Enda eriala valdamine on sõdurile oluline, kuid samuti peab tal olema oskus vajadusel üle võtta teisi rolle. Kui üksuses on kuulipilduja või tankitõrjerelv, siis peavad kõik jao liikmed suutma neid baastasemel kasutada.

Orienteerumisoskus on samuti tähtis. Vaja on osata mõista, kus te asute maastikul orientiiride, vastase ja oma tagala suhtes, sest igasugune suurtükituli muudab maastikku oluliselt. Tugeva tulelöögi järel võib tekkida desorienteeritus ja segaduses võib soovimatult liikuda vastase suunas. Maastikul on alati mõni domineeriv objekt, mida võib orienteerumisel tähiseks võtta. Isegi ära lastud metsas on mõni jämedam puu või eristatav objekt.

DROONIDE TÄHTIS ROLL

Sõda on nende kahe aastaga märkimisväärselt muutunud. Pärast idaalade terrorismivastast operatsiooni omandasid Ukraina üksused droonide kasutamise kogemusi. Suure sissetungi alguses oli Venemaa prioriteet kaugmaa luuredroonide kasutamine. Nendega oli võimalik teha luuret kuni 100 kilomeetri kaugusel Ukraina tagalas ja anda sinna ka tulelööke.

Ukrainlased hakkasid kasutama väikseid droone, et teha luuret kuni 15 km sügavuses vaenlase kontrollitud aladel. Starlinki ja droonide süsteemid võimaldasid ülematel saada reaalajas infot vastase kaitseliinide struktuuri ja koondumisalade kohta.

Droonidel oli oluline roll territooriumite tagasivõtmisel 2022. aastal, olgu selleks siis Harkivi, Izjumi või Lõmani vabastamine. Praegu käib Ukrainas

Veenduge, et oskate ära tunda ja vältida ohtlikke olukordi, nagu tõmbetraadid ja kaevikutes peituvad lõksud.

Võimalusel võtke alati kaasa piisavalt meditsiinivahendeid, et anda abi nii endale kui ka lahingukaaslastele.

Kasutage aktiivklappe ja kandke kiivrit, et kaitsta end müra ja lendavate osakeste eest.

Ärge tarbige rindel vett ega toitu, mis ei ole välja antud teie üksuse poolt. Veenduge, et teie üksusel oleks piisavalt sidevahendeid.

Olge valmis tegutsema ilma püsiva internetiühenduseta ning kasutage akupanku, et tagada sidevahendite töökindlus. Kui ei toimu ägedat tuletegevust, siis saab laadimiseks kasutada ka kaasaskantavaid päiksepaneele.

Olge valmis kiireks reageerimiseks ja kohanemiseks muutuvate olukordadega rindel.

Suurtükitule alla sattudes ei tohi jalga lasta, vaid tuleb kohapeal varjuda.

mehitamata transpordiplatvormide aktiivne arendustöö paljuski vabatahtlike abil. Tehakse koostööd ka Eestiga. Sõjapidamine liigub suunas, kus tavasõduri otsest osalust tulevahetuses püütakse võimalikult vähendada. Selle mõttemuutuse on vastu võtnud ka Ukraina sõjaväelised juhid, eesmärk on säästa inimelusid. Samas loetakse territoorium vabastatuks alles siis, kui seal seisab teie sõduri saabas.

LIIGU, LASE, LIIGU

Ka mitmes muus osas on varasemad põhimõtted muutunud. Ukrainlased paigaldavad nüüd miinipildujad ja ka suuremad kuulipildujad kastiga sõidukitele ja statsionaarseid miinipildujapositsioone ei kasutata. Tulekäsud antakse reaalajas nutitelefoni rakenduses. Rakenduses on märgitud ka kõik teadaolevad miiniväljad. Väga oluline on positsioonile sõitmise ja sealt taandumise kiirus. Kui Ukraina miinipildujarühm või relvameeskond sõidab positsioonile, siis on vastase koordinaadid juba teada. Tehakse 5–7 lasku ja sõidetakse minema. Vastase miinipildujatel või suurtükkidel võib kuluda umbes 5–7 minutit, et teid tuvastada, teha arvutused ja alustada vastutuld.

See sõda on muutnud vastase ründetegevuse iseloomu. Kui varem toimetati vanade Nõukogude määruste järgi ahelikes ja frontaalrünnakuid kasutades, siis nüüd on taktika muutunud, rünnatakse võimalusel rohkem varjatult ja väiksemates gruppides.

KUIDAS LAHINGUS RELVA HOOLDADA Hooldage relva igal võimalusel! Sõltuvalt rindest on relvad väga rasketes tingimustes. Kuivas on palju tolmu ja

märjas palju muda, mis plahvatustega levib kõikjale. Seetõttu on väga vähe võimalusi relva puhastamiseks.

WD-40 õli on selles olukorras päästja. Kuigi see pole tehase soovitus, on välitingimustes soovitatav gaasisüsteemiga relvadel pärast iga 300 lasku piserdada gaasikolbi, vintrauda ja lukku WD-40ga ning proovida neid korralikult puhtaks raputada. Kui seda ei tee, siis tahm kivistub ja relva on juba raske vinnastada. Sama protseduur kehtib ka kuulipildujate kohta. M2 Browningu puhul tuleb relv veidi lahti võtta ning määrida lukuraam ja lindi tõmmits.

Kalašnikovide ja AK4 tüüpi relvade suurim probleem on see, et gaasikolvi ees olev tahm tahkub ja relva ei saa enam vinnastada. Vintrauas on kolmas ava, mis viib gaasid gaasikolvi ette. Aitab, kui sealt võimalusel WD-40 sisse lasta. Kuid kui rindelt lahkute või tekib sobiv olukord, tuleb relv põhjalikult lahti võtta ja korralikult hooldada.

Üksikvõitleja varustuse osas tasub silmas pidada, et niipea, kui olete rindejoonel, kandke pidevalt aktiivkõrvaklappe. On olnud juhuseid, kus võitleja on saanud kannatada sellepärast, et ei kandnud kuulmiskaitset. Aktiivkõrvaklapid kaitsevad valju heli eest ning õigesti seadistades aitavad ka paremini kuulda ja aru saada, mis teie suunas lendab. Ainuke probleem on see, et kui laskmine toimub lähedal või kui te ise tulistate, võib juhtuda, et te ei kuule, mis kaugemalt teie suunas lendab. Samuti on praktika näidanud, et highcut-kiiver on mugavam ning senise statistika kohaselt ei paku see halvemat kaitset kui lowcut.

eLemenTAARne: UKRAinLASeD võiTLevAD,

neiL On RASKe. TULeB AiDATA!

Täiemahulise sõja algusest saati Ukrainas on MTÜ Eesti Reservväelaste Pärnu Laskespordiklubi liikmed saatnud rindel võitlevatele meestele ja naistele

hädavajalikku varustust. Varustust, mida neil on õnnestunud hankida arvukate kogumiskampaaniate käigus ja isiklike tutvuste kaudu. Kaitse Kodu! toimetus sai mõne klubiliikmega kokku, et uurida, miks nad seda teevad.

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kolmapäev, 13. märts kell 18. Pärnu Raba tänava lasketiirus käib vilgas tegevus. Püstolitiirust kostavad paugatused, õppeklassis algab Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmetele suunatud lasketrenn. Tillukesse puhkenurka on end istuma sättinud MTÜ Eesti Reservväelaste Pärnu

Laskespordiklubisse kuuluvad Hannes Toodu, Tiit Raadik ja Andrus Vahemets. Priit Paulus, kes ühtlasi haldab ka lasketiiru, on kuskil maja peal, kuid põikab aeg-ajalt kaaslaste juurest läbi, et nendega mõni sõna vahetada.

Mehed räägivad ukrainlastele abi saatmisest. Kuid see on ainult osa rehkendusest. Meenutatakse ka neid kordi, mil on tulnud abi ise kohale viia. Mitte päris rindele, kuid piisavalt rinde lähedale, et kuulda üle peade lendavate rakettide vihinat. Ning plahvatusi, millest mõned on kaugemal, mõned aga nii lähedal, et raputavad sõrmede vahel hõõguva sigareti otsast tuha maha.

Asso Puidet: 2022. aasta veebruaris hakkas Ukrainas intensiivsem lahingutegevus pihta. Mis ajast tegelete teie seal võitlevate meeste ja naiste toetamisega?

Hannes Toodu: „2022. aasta märtsist või aprillist, päris täpset kuupäeva ei mäletagi enam. Aga alguse sai see sellest, kui keegi meie klubist ütles, et tema ukrainlastest kolleegid peavad rindele minema ning neil on vaja varustust. Kuid kuskilt polnud enam midagi saada, sest kõik poed olid tühjaks ostetud ning tellimuste järjekorrad igal pool väga pikad. Seetõttu otsustasime oma asjad ära anda mõttega, et küll meil on aega pärast asemele osta. Eks endal oleks ka ju halb, kui peaksid minema sõtta n-ö dressipükstes ning ootama mitu kuud varustust järele.“

AP: Alguses andsite oma asjad ära, aga ühelt maalt said need otsa ja tuli lisa koguma hakata, kas nii?

HT: „Kuna enamik meie klubi liikmeid on reservväelased ja kaitseliitlased,

siis kirjutasime ka oma listi, milliseid asju on vaja, ning palusime need meile siia lasketiiru tuua. Aeg-ajalt tegime veel korjandusi ja küsisime igalt poolt tuttavatelt abi vastavalt sellele, mida Ukrainas parasjagu vaja oli.

Kui raha koos ja asjad ostetud, komplekteerisime varustuse ning saatsime Ukraina autojuhtidega, kes sõitsid Eesti ja Ukraina vahet, sinna ära. Nad liikusid iga kahe nädala tagant. Mingist ajast viisime sinna varustust ka ise.

Siiski oleme arutanud, et kui meil seal kohapeal pole vaja midagi teha, siis on lihtsam panna reisiraha varustusse ja saata kohalike ukrainlastega sinna, kuhu see peab jõudma.“

Karri Kaas: Kust te teate, et need asjad jõuavad ikka õigesse kohta, mitte kuhugi mujale? Kust see kindlus tuleb?

HT: „See ei käi mingi organisatsiooni vahendusel, vaid otse inimeselt inimesele. Asjad ei lähe kuskile kesklattu, vaid konkreetsete inimeste kätte.“

Tiit Raadik: „Ja need inimesed saadavad vastu pildi või video, et nad on asjad kätte saanud ning need ei ole kuhugi vasakule läinud.“

AP: Kas Ukrainas on siiamaani probleeme isikliku varustusega? Et ei ole mingisuguseid veste või muud sellist varustust?

terve Ukraina. Kahjuks ei ole nad riigile nii suur prioriteet kui regulaarväed. Aga tööd teevad nad eesliinil samamoodi.“

KK: Milline vaade teile koha pealt paistab?

HT: „Ei, enam seda ei paista. Praegu tundub, et hädapärane varustus on meestel olemas. Aga alguses ei olnud neil jah midagi. Ja kuskilt polnud ka saada midagi. Eestis osteti poed varustusest tühjaks, Poolast ühelt vestide ja plaadikandjate tootjalt uurisime otse, kas on midagi saada, ning nad ütlesid, et järjekorrad on kuude pikkused.“

Andrus Vahemets: „Meie põhikoostöö on ikkagi vabatahtlike üksustega üle

AV: „Mehed on väga motiveeritud. Lvivi lähedal on üks asula, kust üks üksus pärit on. Seal nad kogusid esimesed vabatahtlikud kokku ja läksid appi Kiievit kaitsma juba veebruari lõpus 2022. See tähendab, et nad on olnud algusest peale sõjaväljal ja paljud nende hulgast on haavata saanud. Ja need haavatud (osad on haavata saanud juba sõja alguses 2014–2015), kes on rindele kõlbmatud, veavad siis riigi ühest otsast teise oma meestele varustust. Nad on ikka väga võidule orienteeritud ja mingit vaherahu juttu küll kuulda pole. Ikka lõpuni välja.“

TR: „Muidugi on nad kõik väsinud, aga keegi ei võtta juttu allaandmisest kuuldagi. See on neile eksistentsiaalne teema. Nad saavad sellest väga hästi aru ning on seetõttu valmis lõpuni minema.“

HT: „Seal on üks üksus, kellele me oleme organiseerinud igasugust manti, nemad rääkisid, et neid mehi, kes alustasid, rivis enam eriti ei ole.“

AP: Kas olete kokku puutunud ka seal võitlevate eestlastega?

HT: „Ikka oleme näinud eestlasi seal. Ja kui oleme kedagi kuskil näinud, siis oleme ikka ka küsinud, kas neil on midagi vaja, ning proovinud neid aidata.“

AV: „Viimati viisime eestlastele ühe auto, mis praegu on ka selle üksuse ainus liikuv sõiduvahend.“

AP: Kuidas nendega kontakti hoidmine käib? Kust te teate, mida neil vaja on? Käitegi ise kohapeal uurimas või kirjutatakse teile, et kuule, meil see ja teine asi hävines, tooge uued?

HT: „Eks ikka kirjutatakse.“

AV: „Ühele üksusele, kelle baas sai hiljuti tabamuse, mistõttu jäid nad kogu oma masinapargist ilma, viisime viimati kolm autot.“

TR: „Ja akupankasid, droone, tahvleid. Sest sõda on tänapäeval nii elektrooniliseks läinud.“

KK: Kas see ongi kraam, mida seal kõige enam vajatakse?

TR: „Jah, žgutid, IFAKid, lahinguvarustus, droonid ja muu elektroonika, autod, maskeerimisvõrgud. Need on kõik kuluvahendid. Seda kõike peaks meil siin endal õigel hetkel ka jõhkralt varuks olema, sest ütleme näiteks ühe drooni eluiga on umbes nädal.“

HT: „Ja selle ühe drooni raha kokku saamine ...“

raskemaks see protsess on läinud. Esiteks igasuguste pettuste tõttu, mis on avalikuks tulnud, ja teiseks on need, kes seni on majanduslikult palju toetanud, hakanud samuti väsima ning üldine elukalliduse tõus ei tee asja kuidagi lihtsamaks. Seetõttu ei ole praegu sugugi kerge raha kokku saada.“

AP: Kas kogu toetus tuleb eraisikutelt või aitavad ka ettevõtted?

TR: „Eks ettevõtted toetavad ka. Mõni on ostnud näiteks vajaliku eseme ja toonud selle meie kätte ja me oleme toimetanud selle kohale.“

HT: „Aga need on ikkagi isiklike tutvuste kaudu leitud. Ja see on praegusel ajal väga keeruline.“

TR: „Sest väga paljud toetavad ka teisi sarnaseid organisatsioone. Tihti on juhtunud, et küsid kelleltki jälle abi ja saad vastuseks, et kuule, ma praegu ei saa sulle midagi anda, sest andsin juba kellelegi teisele.“

AP: Kas see teeb toetuse otsimise ka keerulisemaks, kui on väga palju väikesi organisatsioone? Võib-olla olekski parem, kui oleks ainult mõned üksikud suured abistajad, või on ikka hea, kui on võimalusi rohkem?

AV: „Tegelikult oleks vist isegi hea, kui oleksid ainult mõned suured. Sest kui on palju väikesi, siis võib juhtuda, et nad hakkavad omavahel konkureerima, näiteks kui on vaja mingeid masinaid osta, ja see viib hinna üles, kuigi tegelikult läheb kõik lõpuks ikkagi Ukrainasse.“

AV: „Väga tänulikult.“

HT: „Väga hästi, jah. Eks ilmselt paljud neist tuleksid ka meile appi, kui meil mingi jama peaks tekkima. Üldse eestlased on seal heas kirjas. Kohalikes uudistes on kogu aeg üleval, et Eesti riik on neid tublisti toetanud vaatamata oma väiksusele. Eraldi on välja toodud, kes kui suure protsendi oma SKTst andnud on. Eesti on küll väike, aga toetanud päris palju.“

AP: Mis teid hoiab selle juures?

Priit Paulus: „Miks me seda teeme?

Vaata, sõdurina saad sellest väga lihtsalt aru – tunduvalt odavam on lasta oma vaenlane kellelgi teisel ära tappa, kui et ise minna teda sinna tapma. Sest siis tehakse mingil hetkel juba sulle auk sisse. Võrreldes kõikvõimalike

Afgaani, Iraagi ja muude missioonidega, mis olid sõjaväestatud politseimissioonid, on seal ikka konventsionaalne sõda. Ja see käib pikalt. Ja seetõttu pole küsimus mitte kas tehakse, vaid millal tehakse.“

HT: „Jah, ikka sellepärast, vaenlane on ühine. Nemad võitlevad, neil on raske. Tuleb aidata!“

PP: „Teine aspekt, need sõdurid, need eestlased, kes on kohapeal, ütlevad, et iga Vene okupandist sõdur, kes seal ära tapetakse, ei tule enam mitte kunagi Eesti pinnale. Nemad jäävad Ukrainasse päevalilledeks.“

AP: Sellel lainel jätkates, mida te seal käies või siis kogumiskampaaniaid läbi viies õppinud olete?

AP: Kui kaua võtab aega ühe drooni raha kokku saamine?

HT: „Sõja alguses oli raha paari nädalaga koos, aga mida aeg edasi, seda

HT: „Nüüd viimane kord kogusime raha eestlastele, kes on ühes üksuses. Neil oli nimekiri, mis neil vaja on, ja kuna enamikku asju saab juba kohapealt osta, siis me kandsime neile selle raha. Lihtsalt nii on otstarbekam. Kui me hakkaksime neile siit midagi saatma, mida neil on seal kergem hankida, oleks see raiskamine, sest kulud on nii suured. Nad saavad teatud asju kohapealt parema hinnaga ja kiiremini. Muidugi on ka asju, mida sealt ei saa, neid me loomulikult aitame hankida.“

KK: Kuidas ukrainlased teie toodud abi vastu on võtnud?

KK: Või mida te soovitaksite, pidades silmas meie lugejaid?

HT: „Varuda asju ja teha füüsilist trenni.“

AP: Mis asju? Mis asju ühel kaitseliitlasel, kes nüüd loeb – mida tal vaja oleks?

HT: „Seda on kerge öelda, aga raske teha, kuid võiks jah kehalise aktiivsusega tegeleda. Kohapeal ka paistab, et osadel on tahtmine suur, aga füüsiline vorm pole nii hea. Kuid seda on vaja. Kui sul on saja meetri sööstmise pealt

kett maas, aga vaja on veel minna viisada meetrit, siis ongi kaput.“

PP: Seal on lihtne jah, kui sa ei jõua, siis tapetakse ära lihtsalt. No, ütleme, on suurem võimalus tapetud saada. Sest see võimalus on nii või naa.“

HT: „Ühesõnaga jah, vähim, mis teha saab, on hoida ennast füüsiliselt vormis.“

TR: „Ja õppustest osa võtta, enda sõdurioskusi võimalikult heal tasemel hoida. Hakata laskespordiga tegelema, et oma laskeoskust parandada. Kõik sellised asjad. Meil on praegu aega õppida ja tegutseda. Vähemalt baastase peaks kõigil kõva all olema.“

HT: „Et siis, kui mingi häda on, saab selle esimese suure asja vahele jätta ja kohe edasi minna oluliste asjade juurde, ei pea osadele selgitama, kuidas lasta jne.“

AP: Teie lugu sai alguse sellest, et mehed läksid rindele, aga polnud isiklikku varustust. Seda silmas pidades, kas iga kaitseliitlane peaks endale koju korraliku lahinguvarustuse hankima?

HT: „Jah. Igal kaitseliitlasel võiks lisaks vormile ja muule varustusele kindlasti endal olemas olla kuulivest, kiiver, isiklikud meditsiinivahendid. Kellel on

rohkem võimalusi, siis võiks kindlasti mõelda ka isiklike öö/termo vaatlusseadmete hankimisele. Kui olukord käes, siis ei pruugi seda varustust kõigi jaoks kohe jaguda.“

AP: Et keegi ei peaks hakkama meid toetama ja siia asju vedama, kui sõjaks läheb?

HT: „Eks kindlasti peab, sest vaata ... meil on see halb, et meil ei ole seda territooriumi, kus saab mitusada kilti viivitada ja riigi teises otsas jõudu koguda. Me peame kiiremini reageerima. Aga reservväelaste tase on seal kõvasti halvem kui meil. Oleks seal väljaõppetase ühtlaselt selline nagu siin, siis nad oleks ammu võitnud juba.“

AP: Nii et see on samuti üks asi, mida olete tähele pannud, et meie tase on kõrgem kui nende oma?

TR: „Me oleme käinud väljaõpet ka tegemas seal. Abiinstruktoriteks nii-öelda. Ja siis seal territoriaalkaitse üksustes, seal on vaja natukene seda järeleaitamist teha.“

AP: Näiteks mis valdkonnas?

TR: „Noh, sõdurioskused. Üksikvõitleja tase.“

HT: „Seal on tihti jah nii, et inimesed, kes väidetavalt olid läbinud sõduri baaskursuse, tulevad meile väljaõppele, aga ma ei saa aru, mida neile on õpetatud. Kindlasti mitte neid asju, mida vaja oleks. Jah, seal on üksusi, mis on täitsa tasemel. Aga on ka neid, kus väljaõpe ongi täiesti puudulik.“

KK: Kuidas te sinna väljaõpet tegema sattusite? Kas samamoodi, nagu varustuse saatmisega, et keegi tuttav palus?

HT: „Meid kutsus jah üks tuttav sealse kaitseatašee kaudu, et kas vabatahtlikud tahaksid õpetada mingit üksust.“

KK: Kui palju te jõuate õpetada selle paari nädala jooksul, mis te seal olete? Meil siin kaitseväes kestab sõduri baaskursus umbes paar kuud ja sõdurioskuste kursus Kaitseliidus kümme nädalavahetust.

TR: „Kiirkorras tuleb teha. Püssi hoiad niipidi käes. Tuli ja liikumine. Sööstakata. No sellised lihtsad asjad, mille pealt saaks juba edasi tegema hakata.“

AV: „Täitsa nullimehed nüüd kõik seal kah ei ole. Kui meie sealkandis olime, oli osa mehi Bahmuti kogemustega.“

AP: Ma just mõtlengi, et teoreetilised ja praktilised väljaõppeoskused on üks pool, aga neil on omakorda lahingukogemused. Kas neil oleks meile ka midagi õpetada?

HT: „Sealt on kindlasti kõvasti õppida ja eks nad on meid õpetanud ka. Aga noh, lahingukogemustega inimestega on ikkagi nii, et igaühte neist ei saa instruktoriks panna.“

AP: Et ainult lahingukogemusest ei piisa, sinus peab olema ka instruktori materjali?

HT: „Jajah, sa võid ise kõike teada, aga ei suuda seda niimoodi edasi anda, nagu vaja on.“

AP: Mis nüüd edasi saab? Millal jälle lähete?

TR: „Kui auto korda saame.“

HT: „Meil on üks auto, millel on mootor laiali. Üritame selle kokku saada ja viia sinna eestlastele. Samuti hangime võrke ning Paulus tegeleb ühe paadiga, et see saaks Dneprile patrullima.“

AV: „Me oleme toetanud kolme-nelja eestlaste punti ning osalenud kümmekonna auto viimises. Tiit on vist kõige rohkem käinud, palju sul on neid kordasid?“

HT: „Kaheksa.“

TR: „Ma tahakski tänada kõiki toetajaid ja innustada, et nad agressorivastast võitlust jätkuvalt toetaksid. Ja et teised inimesed saaksid ka aru, et tuleb toetada, sest ukrainlased teevad seal meie eest tööd praegu. Raske on, aga sõjaaeg ja tuleb ära kannatada.“

AP: Võib ka ise pakkuda, et kuule, mul on selline asi vedeleb siin, sinna kulub ikka ära?

TR: „Noh, samas tasub ikkagi vähe kriitilisema pilguga üle vaadata oma asjad.“

PP: „Vanad viigipüksid võite ikka ise konteinerisse visata. Neid ei ole vaja sinna saata.“

HT: „Paulus surfab mingitel oksjonitel ja otsib asju, mida palutud. Hiljuti ostis kuskilt gaasimaske ja labidaid. Ja need gaasimaskid olid kohe marjaks ära kulunud, sest tiblad seal kasutavad ka gaasi.“

TR: „Jah, huvitavat tagasisidet tuleb ka. Viimane kord nüüd jaanuaris käisime, tegime seal väljaõpet, viisime gaasimaske ja asju ning siis viis päeva hiljem juba tuli info, et täitsa perses, et suur tänu, terve meeskond on tänu gaasimaskidele elus. Sellised asjad motiveerivadki. Et see on ikkagi oluline, mis me teeme.“

AP: Seega moraal on, et toetamist ei saa praegu ära lõpetada.

TR: „Ei saa kindlasti.“

HT: „Lõpus ongi pingutus kõige raskem. Loodame, et praegu lõpp vähemalt

hakkab juba paistma. Aga kui ka ei ole nii, siis ei saa alla anda.“

AV: „Toetamisega on ka see lugu, et vahet ei ole, kes või millise organisatsiooni kaudu aitab, oluline on, et kel võimalik, see aitab.“

TR: „Jah eesmärk on üks, et asjad liiguksid õiges suunas.“

TR: „Kui ida poole liikuda, siis purustuste hulka, mida sa näed, ei ole siin võimalik ette kujutada. Uudistest vaatad, et mingi kortermaja on puruks, aga reaalne pilt, mida meil eriti ei kuvata, on see, et sa sõidad järjest läbi mingist viiest-kuuest Sindi-suurusest linnast, kus võib-olla mõnel majal on katus terve ja mõni aken ees. See on ikka päris-päris jõhker. Purustuste hulk on lihtsalt nii meeletu. Need on ju kõik purustatud elud. Sellist asja siin Eestis näha ei tahaks.“

Kui on soov abistada, siis hädasti kuluksid ära igasugused maskeerimisvõrgud, ka isetehtud. Need võiks tuua Raba 1a Pärnu lasketiiru selle lahtiolekuaegadel.

Kui keegi sooviks osta mõne vajamineva eseme ja annetada selle Ukrainasse toimetamiseks, siis võib ühendust võtta tiit.raadik@gmail.com

EESTI RESERVVÄELASTE PÄRNU LASKESPORDIKLUBI EE567700771009369259

SAATUSeAASTAD

1941–1944. KUi KeRGeiD OTSUSeiD

TehA pOLnUD võimALiK

Käesoleval aastal on mitme Eestit ja meie rahvast lõhkunud sündmuse ümmargune aastapäev. Märtsipommitamisest möödub 80 ja märtsiküüditamisest 75 aastat.

Tekst:

MARTIN ANDRELLER , ajaloolane

Selle aasta teemaks ja mitmete ürituste põhjuseks on kindlasti ka 1944. aasta sõjasündmused ning neile eelnenukaasnenu-järgnenu. Võtame korraks põgusalt lahti saatuseaastate ajajoone ning vaatame tagasi ajastule, mis muutis jäädavalt Eesti ühiskonda, perekondi ja inimsaatusi. Mitte ainult saatuseaastatel, vaid terve 20. sajandi jooksul.

KORDUVAD ÕUDUSED 1940. ja 1941. aasta Nõukogude okupatsioon mõjutas väga paljude inimeste otsuseid oma tuleviku kohta. Nendel, kes olid jäänud maha juuniküüditamisest või pääsenud arreteerimistest-mobilisatsioonist, olid kindlasti mõttes küsimused, kas nad polnudki nimekirjas, kas neil vedas, ja 1944. aasta sügise kontekstis – millal neile (uuesti) järele tullakse? Esmapilgul võib tunduda, et linnade pommitamine märtsis 1944 ei puudutanud enamikku Eestist, kuid tegelikult nii öelda ei saa. Jah, ei pommitatud kõiki linnu, aga pommitamise tagajärjed puudutasid kõiki. Minutitega kodudest ilma jäänud inimesed, aga ka need, kellel oli õigustatud hirm järgmiste pommilainete ees, suundusid sinna, kuhu inimesed ikka hädas lähevad. Oma lähedaste, oma sugulaste juurde. Tolleaegne Eesti oli erinevalt tänasest suures osas agraarne ja igaühel oli maal sugulasi. Kedagi ei jäetud kõrvale, kellelegi ei jäetud andmata peavarju ja toidumoona. Aga jätame siinkohal lugeja mõneks lõiguks lugema ühe Arno-nimelise koolipoisi mälestusi, kes märtsis 1944 oli Raplas.

Saabus märts 1944. Lund oli vähe ja hoolimata kõledatest tuultest oli õhus juba kevadeootust. Neljapäeva 9. märtsi õhtupoolik oli selge, tähistaevane, kuupaistene. Vaevalt hakkas hämarduma, kui Rapla kohal kuuldus kümnete lennukite rasket, ähvardavat mürinat. Varsti süttisid põhja pool kümned „jõulupuud“. Nii nimetasime tol ajal suuri valgustusrakette, mis lasti lennukitelt langevarjudega rünnatava linna, nüüd siis Tallinna kohale. Nende valgus aitas lenduritel leida objekte, millele nad oma pommikoorma alla heitsid. Vaatasime

kaua algkooliõuelt seda „ilutulestikku“ ja kümnete kilomeetrite taha paistvat ääretut tulekahjukuma, mis tähistas kauni, iidse pealinna hävingut ja sadade inimeste hukkumist. Veel südaööl, kui olime juba voodis, kostis taevalaotusest uuesti ängistavat mürinat. Vaenlane ruttas viima uusi surmakoormaid eesti rahvale.

Meie Heinoga olime sellest ööst nii heidutatud ja hirmutatud, et otsustasime pererahva soovitusel koju, Vigalasse sõita. Läksime politseijaoskonda ja saime sõiduload. Kui rong Tallinnast jaama saabus, nägime hämmastavat pilti. Sõitasoovijaid olid pilgeni täis kõik vagunid. Hoolimata külmast ilmast istuti ka vagunikatustel ja paljud rippusid isegi veduri küljes. Et vaid saaks eemale sellest hävingust ja kaosest. Suutsime kuidagi end mahatulijate asemel rongile pigistada ja jõudsime koju. Ka Vigalasse olid juba Tallinnast saabunud mitmed sõjapõgenikud, kes hobustel või jala olid linnast teele asunud.

Mõne päeva pärast saime teada, et koolitöö Raplas siiski jätkub. Läksime tagasi ja selgus, et olime klassis kahekesi Heinoga olnud kõige araverelisemad. Nii lõppes meie sõja eest põgenemine veidi häbistatuna. Kuid Narvast sõjakoleduste eest põgenenud heledapäise Leino Reio koht klassis jäi tühjaks. Ta oli sel kohutaval ööl Tallinnas tuttavate juures külas. Lühikese elutee lõpetas üks Vene lennukilt heidetud pomm.

Kui mõni aeg hiljem sattusin Tallinna, siis nägin esmakordselt oma silmaga seda hävitustööd. Kõikjal vaid lõputud varemeteväljad. Sammusin põlenud Estonia juurest mööda ahervaremetele tekkinud jalgrada otsesilmi kuni praeguse Maaliinide Bussijaamani, kus tol ajal oli turg.

Vahepealse mõne aasta jooksul võis tekkida tunne, et 1940.-1941. aasta õudused on jäänud minevikku. Märtsipommitamine aga oli väga selge meeldetuletus, et see kõik võib peatselt korduda. Inimesed kindlasti ei uskunud ja pidasid võimatuks, et pealetungiv punaarmee ja Nõukogude

võim Eestisse alatiseks jääda saavad. 1944. aasta sügisel usuti pigem, et jõuludeks on see justkui lõputuna näiv õudus läbi. Teine maailmasõda on läbi ja sõjaeelsed piirid taastatud. Eesti on uuesti vaba riik.

KOGEMUS, TEADMINE JA MÕISTMINE

Kui sa aga samal ajal teadsid või arvasid, et olid esimesel punasel aastal oma perega läbi ime repressioonidest pääsenud, siis oli päris ilmne, et vahepealseks okupatsiooniajaks Eestisse jäämine võib tähendada teekonda Siberisse või ristideta haudadesse. Aastate jooksul on välja käidud teese, et inimesed, kes tolle aasta suve lõpul ja sügisel massiliselt Eestist lahkusid, olid justkui reeturid. Ei, nad ei olnud seda. Nad läksid enda teada ajutiselt pakku, et esimesel võimalusel koju tagasi tulla, ja ennekõike selleks, et mitte saada hukatud sovjettide käe läbi või surra vangilaagrites, kust vabasse Eestisse tagasi pöörduda poleks saanud. Vaadates tagasi sellele hetkele eelnenud sündmustele mõne aasta jooksul, on see arusaadav ja seda ei saa pahaks panna. Teispoole raudset eesriiet jäänud andsid järgnenud aastakümnete jooksul oma panuse, et teadmine okupeeritud Ida-Euroopast ei kaoks ning et see teema oleks üleval, isegi kui see ajuti oli osale poliitikutest ebamugav. Vastupanu ja Eesti eest seismine ühel ja teisel pool raudset eesriiet nägi välja erinev, kuid eesmärk oli kindlalt üks. Eesti Vabariik.

„Teekonnast, millest Teie edasi räägite, olen mõistetavasti samuti huvitatud. Paar sellist, mis möödunud sügisel teostati, ei annud oodatud tulemusi. Üks lihtsalt ebaõnnestus ja tuldi tagasi, nagu mindi. Teine aga andis väga osalisi tulemusi. Lühikese peatuse jooksul ei saa ju muutunud oludesse süveneda ega kõigiga kokku. See on paratamatu. Ma saan ka vägagi aru, miks Teie sõbrad Teid ei taha ühes võtta. Ettevõte on ju küllalt hell ja riskantne.

Peale isiklike õienduste ja huvide, mis osavõtjaile omased, on muidugi üldhuvisid olemas. Esmajoones on tähtis sealseile õige pildi andmine „Maailmast ja mis selles on“. On oluline, et suude-

taks vältida asjatuid kaotusi ja kannatusi, kuid samal ajal, et Juhan Liivi mõte edasi elaks.

/-/

Kõige rohkem oleks vaja andmeid Tiefi ja Maiste kohta. Esimese suhtes on mul teatavaid oletusi. Ja kui midagi halba pole juhtunud, siis võiks ehk umbes aimata ta koordinaate. Ühendust on aga mõistetavasti raske saada. Mind huvitaks kaugele see ekskurss maa sisse ulatuda võiks ja kui kauaks on kavatsetud seal viibimine.“

Need read kirjutas Richard Saalistele Rootsis 2. augustil 1946 kunagine Tartu Ülikooli rektor Edgar Kant. Sama aasta detsembris jõudis Saaliste oma paatkonnaga Rootsist Eestisse, asus tegutsema ning langes metsavennana võitluses mõned aastad hiljem. Kuigi läände jõudnud eestlastel oli ajuti keeruline tegutseda, üritati igal võimalikul viisil kodumaalt teateid ja informatsiooni saada ning leida lahendusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Sellised retked üle Läänemere okupeeritud kodumaale ei tundu

kirjavahetuse põhjal ainulaadsed, vaid korduvad. Järgnenud kümnendite jooksul aga oli informatsiooni levik vaba maailma ning raudse eesriide taha jäänud Eesti vahel lünklik. Aastakümnete jooksul rakendati siin elavatele ideoloogilist pressingut ning üritati manipuleerida eestlaskonnaga võõrsilgi. Mälestus ja unistus iseseisvast vabast Eestist ei hääbunud aga kummalgi pool raudset eesriiet.

Tänasest päevast minevikku vaadates tundub muidugi kõik võrratult lihtsam. Kõik justkui on teada ja oleks väga lihtne teha otsus, kas hakata kohe vastu, minna põranda alla, minna ajutiselt kodust või võtta ette mõni kolmas tee. Aga toonases segaduses, teadmatuses ning sõjaudus ja legendides oli vaat et võimatu orienteeruda. Ei saa võtta üheselt, et keegi pääses ja kellegi elu oli „parem“. Kuidas nii saab üldse mõelda? Jääd ilma oma kodust kas küüditamise või sõja tõttu, kaotad sidemed oma sugulaste, sõprade ja kodumaaga ning seda saab justkui vedamiseks pidada? Ei saa!

Terve okupatsioonide periood oli traagika, mida tuleb teada ja vähe-

malt üritada mõista, kuidas olid meie esivanemad sunnitud langetama otsuseid ajal, kui kergeid otsuseid teha polnud võimalik. Samamoodi tuleb aru saada nendest, kelle kodusid praegu pommitatakse, keda küüditatakse, arreteeritakse, hukatakse. Me oleme ju tegelikult mitte väga ammu sama üle ja läbi elanud ning peaksime seda justkui hästi mõistma. Ning andma abi ja toetust seal, kus teised seda kunagi meile andsid. Meil on see kogemus, see teadmine ja sisimas kindlasti ka mõistmine.

Mõelgem siis käesoleval aastal veidi enam sellele, et oleme oma esivanematele tänu võlgu selle eest, et meil on võimalus Eesti riigis elada. Olgem tänulikud nendele, kes Eestit läbi aastakümnete oma südames kandsid sõltumata sellest, kas nad tegid seda vangilaagris teispool Uurale, Eestimaa pinnal või teispool raudset eesriiet. Lõpetuseks tuleb vist meelde tuletada, et meie riik on meie enda kätetöö ja keegi teine seda riiki meie eest loonud ei ole. Meie riik on seega meie enda hoida, aga selleks peame me ennekõike kokku hoidma. Eriti tormistel aegadel.

ALLAN PENSA/ EESTI AJALOOMUUSEUM SA

Balti riikide okupatsiooni vastane meeleavaldus Ameerika Ühendriikides 1977. aastal

Selleks, et aimata Jeemeni tänaste väljakutsete ja katsumuste sügavust ning huthide rolli, peame ajas tagasi minema 1990. aasta maikuusse, mil viimaseid päevi eksisteerisid põhjas Jeemeni Araabia Vabariik ja lõunas Jeemeni Rahvademokraatlik Vabariik.

Tekst: HANNES NAGEL , kriisiuuringute keskus

Nagu nimedest võib aimata, saadab sedagi regiooni külma sõja klassikaline pärand, kus vaenu külvavate jõujoonte tõmbamisele aitasid kaasa Briti koloniaalvõimu keeruline lõpp 1967. aastal, omavahelised kokkupõrked, sekka sisemisi hõimude ülestõuse ning kindlasti üks korralik täiemõõduline sõda 1972. aastal, mille arveid klaariti lõpuks Kairos.

Külma sõja lõpuaastad olid seejuures rasked pigem Lõuna-Jeemenile, sest lõpu suunas rühkiv Nõukogude Liit

polnud enam suuteline jagama heldekäelist sotsialistlikku majandusabi, mis araabia marksiste alal hoidsid. See on üks põhjusi lisaks 1972. aasta Kairo kokkuleppele, mis ajendas Lõuna-Jeemenit 22. mail 1990 liituma Põhja-Jeemeniga, mille tulemusel moodus tänapäevane Jeemeni Vabariik. Erinevalt Saksamaadest lõppes integratsioon juba 1994. aastal, kui lõunas taastati iseseisvus.

Põhjas tõlgendati toimunut lahkulöömisena, millele järgnes 64 päeva kestnud teine kodusõda, ning lõunas

vastavalt osapoolte nägemusele PõhjaJeemeni okupatsioonina või ühendriigi territoriaalse terviklikkuse taastamisena.

Kodusõja väetis on siinkohal oluline, sest vabariik taasühendati põhjapoolse valitsuse alla, mis asus puhastama riiki sotsialismist. Edasised pinged viisid hapra vabariigi esmalt kriisi, seejärel kolmanda, tänaseni kestva kodusõjani ja takkapihta sõtta juutide ning ameeriklastega. Seda kõike huthide eestvedamisel.

Lõuna-Jeemeni iseseisvust taotlev alḤirāk al-Janūbiyy (eesti k lõuna liikumine) tõstis uuesti pead 2007. aastal ning taotleb aktiivselt autonoomia suurendamist, mis on muutunud tüüpiliseks varisõjaks, kus valitsuse kukutanud Iraani toetatud huthi mässulised on vastamisi Saudi Araabia juhitud rahvusvahelise koalitsiooniga. Sõjas löövad kaasa ka teised osapooled, nagu Araabia Ühendemiraadid, kelle toetatud grupeeringute tegevus samuti rahu ei soosi.

Kolmanda kodusõja jalgu on jäänud üle nelja miljoni inimese, riiki vaevab krooniline ravimi- ja toidupuudus, koolerapuhangud ja üleüldine vaesus. Ainus, mis Jeemenis praegu õitsengut naudib, on kestev näljahäda.

HUTHIDE ROLL JEEMENI AJALOOS

Huthid on Jeemeni loodeosa Sa’dahi provintsist pärit suur klann, kes praktiseerivad šiiitluse zaidi vormi, mida järgib ühtekokku umbes 35 protsenti Jeemeni rohkem kui 34miljonilisest elanikkonnast.

Huthid kuuluvad teoloogiliselt sunniitide ja šiiitide vahele1, olles täna

valdavalt siiski sõjalis-poliitiline organisatsioon. Zaydi imamaat valitses seejuures Jeemenit ligi 1000 aastat, enne kui ta 1962. aastal kukutati.

1960ndatesse jääb ka esimene kodusõda, kus vastaspooli toetasid Saudi Araabia ja Egiptus. Sõda tipnes Jeemeni kuningriigi lõpuga, seades ühtlasi sisse riigi külma sõja stiilis poolitamise Põhja- ja Lõuna-Jeemeniks. Sellest ajast peale on poliitilisest võimust ilma jäänud zaidid püüdnud taastada oma tuhandeaastase ajalooga võimu ja mõju Jeemenis. Samas tuleb märkida, et kõik zaidid pole Huthi liikumisega ühel meelel ning oluline on meeles pidada, et zaidid on vähemus sunniitliku moslemi enamusega riigis, kuid domineerivad Saudi Araabia piiri ääres asuvatel põhjapoolsetel mägismaadel.

1980. aastate keerulistes oludes loodi Huthi klanni baasil liikumine Shabāb al-muʾmin (eesti k usklik noorus), taaselustamaks zaidi traditsioone, sest tajuti riigipoolset ohtu saudi salafistlike preestrite näol2, kes üritasid huthi aladel kanda kinnitada. Uskli-

kud noored alustasid kooliklubide ja suvelaagritega, kus jutlustamas käisid teiste seas mitmed hilisemad Lähis-Ida konflikti prominendid, nagu Mohammed Hussein Fadhlallah (Liibanoni šiia vaimulik Hezbollah’ vaimse mentorina) ja Hassan Nasrallah (Hezbollah’ peasekretär)3. Seevastu liikumine Al-Ḩūthiyyūn (eesti k Huthi) on nime saanud Huthi klanni usuliidrite, vendade Mohammed ja Hussein al-Houthi järgi3 ja ametlikult tuntud kui Anṣār Allāh (eesti k Jumala toetajad)4, mis tekkis 1980. aastate lõpus samuti Jeemeni põhjaosas asuvate zaidi šiiitide religioosse ja kultuurilise taaselustamise vahendina.

1992. aastal algasid kokkupõrked keskvalitsusega Jeemeni loodeprovintsi pealinnast Sa'dahist lääne pool asuvates mägedes. Zaidi usuliidri Hussein al-Houthi eestvedamisel kujunes huthidest opositsiooniline liikumine, mis vastandus tugevalt Jeemeni presidendile Ali Abdullah Salehile*, süüdistades viimast korruptsioonis, pealetükkiva salafismi tolereerimises ning, pehmelt öeldes, ameeriklaste marionetiks olemises.

IBRAHEM QASIM/WIKIPEDIA

2000. aastate alguses muutus organisatsioon relvagrupeeringuks, mis asus võitlema USA toetatud Jeemeni autokraatliku valitsuse vastu. Just valitsuse vastu peetud sõjas kujunes välja nende tänane propaganda, milles kujutatakse huthisid kui õilsat imperialismivastast jõudu, mis võitleb vapralt korruptsiooni ja välisriikide mõju vastu.

Hussein Al-Houthi mõrvamine 2004. aastal valitsusvägede poolt5 pani alguse nn huthide sõdadele, kus osapooled jõudsid küll 2010. aastal vaherahuni6, ent Araabia kevade puhkemine andis 2011. aastal uue ajendi huthide ülestõusu alustamiseks, mis tipnes president Saleh’ tagasiastumisega.

2011. aastast on huthid süstemaatiliselt laiendanud kontrolli uute alade üle ja kogunud arvukalt toetajaid, laienenud zaidi juurtest kaugemale ja muutunud laiemaks keskvalitsuse vastaseks liikumiseks, kasutusele on võetud ka Ansarullah (eesti k Jumala partei) nimi.

Jeemeni kolmanda kodusõja alguseks on 2014. aasta, mil huthid võtsid kontrolli alla Jeemeni suurima ning ühtlasi pealinna Sana'aA, nõudes madalamaid kütusehindu ja uut valitsust. Aasta hiljem, 25. märtsil, kui saudid käivitasid operatsiooni Decisive Storm, algas täiemõõduline sõda. Operatsioon, mille eesmärk on kukutada huthid ja taastada rahvusvaheliselt tunnustatud valitsus, on jätkuvalt teostamisel, ehkki perspektiivitu – kuninglik kõrgtehnoloogiline Saudi armee pole suuteline huthisid alistama ning on pidanud korduvalt alla neelama alandavaid kaotusi, ka enda territooriumil. Seejuures on oluline teada, et huthide poolel sõdib vähemalt kolmandik endisest Jeemeni armeest.

Suures plaanis on huthid olnud edukad vaatamata sellele, et saudide koalitsioon hõivas sissetungi algfaasis Jeemeni elutähtsad ja strateegilised piirkonnad, moodustati ja toetati arvukaid poliitilisi ja sõjalisi üksusi huthide vastu. Kõige kiuste kontrollisid huthid 2016. aastal juba enamikku Jeemeni lääne ja lõunapoolsetest aladest.

Ehkki Jeemeni ametnikud, rahvusvaheline üldsus ja sunniitlikud riigid on korduvalt süüdistanud Iraani ja Hezbollah’d sekkumises relvade, väljaõppe ja rahatoega ning neid ka tõen-

danud, on Iraani leer neid süüdistusi eitanud ja Venemaa mõistagi vastavaid resolutsioone ÜROs vetostanud7-8 Tänaseks on sealsed geopoliitikast laetud rinded stabiliseerunud ning tuleviku lahendus näib peituvat Jeemeni taaspooldumises.

IRAANI NÄPUJÄLJED

Pärast seda, kui huthid kuulutasid 2023. aasta oktoobris Iisraelile sõja, on Jeemeni loosungi ja lipu kõrval mitmel korral täheldatud kolmest võrdsest horisontaalsest triibust koosnevat kolmevärvilist lippu, mis koosneb ülalt alla mustast, valgest ja rohelisest ning mille peal on punane kolmnurk, mis väljub lipu ülaosast9. Ajalooliselt seostub see lipp Araabia revolutsiooni kui araabia rahvaste ühendamise pannatsionalistliku sümboliga, hiljem aga Palestiina valitsuse ning aastatel 1947–1949 tegutsenud Jaysh al-Jihād al-Muqaddas’ (eesti k püha sõja armee) sümbolina.

Need brändielemendid on olulised, sest mängivad moslemite mälu, emotsioonide ja ootustega.

Huthide loosung „Allāhu ʾakbar, almawt li-ʾAmrīkā, al-mawt li-ʾIsrāʾīl, allaʿnah ʿalā 'l-Yahūd, an-naṣr lil-ʾIslām“ (eesti k Jumal on suur, surm Ameerikale, surm Iisraelile, needus juutidele, võit islamile) identifitseerib huthisid Jeemeni rahvusliku rühmitusena, mis on vastu kõigi jeemenlaste, sealhulgas sunniitlike moslemite allasurumisele välismaalaste poolt.10

Kuigi selle sisu pehmendada püüdes on huthide kõneisikud selgitanud, et „me ei taha tegelikult kellegi surma, see on lihtsalt nende valitsuste [st USA ja Iisraeli] sekkumise vastu“11, kasutavad nad araabiakeelsetes Huthi hõimu tele- ja raadiojaamades peaaegu alati Ameerika ja juudivastase džihaadiga seotud religioosseid konnotatsioone12. Paraku ei astu rahutuvide jutt ühte sammu droonide, ballistiliste rakettide ja kaubalaevade rünnakutega.

Ehkki huthid alustasid esmalt mõõduka teoloogilise liikumisena, mis jutlustas sallivust ja suhtus laiapõhjaliselt kõikidesse Jeemeni rahvastesse, sh kohalikku juudikogukonda13, ning sama saab väita ka Hamasi kohta14, on mõlema päritolu mõistmiseks vaja teada ka sõjast huvitatud osapoolt,

kes neid radikaliseerumisele on suunanud. Siiski ei tohiks huthisid alahinnata ja pidada neid Iraani käepikenduseks kahurilihana15. Nagu põhjapoolsemal Koreal, nii on ka huthidel oma kindel toetajaskond, huvid ja ambitsioonid.

MÄRKUSED:

* Endine sõjaväelane, kes on valitsenud Põhja-Jeemenit alates 1978. aastast, keeldus 1990. aastal hukka mõistmast oma liitlase Saddam Husseini Kuveidi annekteerimist, jahutades seeläbi märkimisväärselt suhteid naaberriikidega, ent toetas hiljem siiski USA sissetungi Iraaki.

VIITED:

A Pealinna nimi on tõenäoliselt tuletatud saabiakeelsest ṣn -juurest, mis tähendab „hästi kindlustatud“, mis iseloomustab paljuski Jeemeni maastikku – tegemist on valdavalt mägede ja kõrbetega, mis pakub suurepäraseid kaitsevõimalusi sissetungijate vastu.

ALLIKAD:

1 Hoffman, V. J. 2019. Making the New Middle East: Politics, Culture, and Human Rights. Syracuse University Press.

2 Robinson, K. 2023. Yemen’s Tragedy: War, Stalemate, and Suffering. Council of Foreign Relations, 01.05.2023. https://www.cfr.org/backgrounder/ yemen-crisis

3 Salmoni, B. A., Loidolt, B. & Wells, M. 2010. Regime and Periphery in Northern Yemen: The Huthi Phenomenon. RAND Corporation, 06.01.2010. https:// www.rand.org/pubs/monographs/2010/RAND_ MG962.pdf

4 Orkaby, A. 2015. Saudi Arabia's War with the Houthis: Old Borders, New Lines. Washington Institute for Near East Policy, 09.04.2015. https://www. washingtoninstitute.org/policy-analysis/saudiarabias-war-houthis-old-borders-new-lines

5 Taylor, A. 2015. Who are the Houthis, the group that just toppled Yemen’s government? The Washington Post, 22.01.2015. https://www.washingtonpost. com/news/worldviews/wp/2015/01/22/who-arethe-houthis-the-group-that-just-toppled-yemensgovernment

6 Batati, S. 2015. Who are the Houthis in Yemen? Aljazeera, 29. 03.2015. http://www.aljazeera.com/ news/middleeast/2014/08/yemen-houthis-hadiprotests-201482132719818986.html

7 Gladstone, R. 2018. Russia Vetoes U.N. Resolution to Pressure Iran Over Yemen Missiles, The New York Times, 26.02.2018. https://www.nytimes. com/2018/02/26/world/middleeast/iran-yemensecurity-council.html

8 Nichols, M. 2018. U.N. council mulls condemning Iran over Yemen's Houthis' getting missiles. Reuters, 18.02.2018. https://www.reuters.com/article/usyemen-security-un/u-n-council-mulls-condemningiran-over-yemens-houthis-getting-missilesidUSKCN1G10W4

9 [Anon.], 2023. Yemenis put aside their woes to unite for Gaza and Palestine. The New Arab, 19.10.2023. https://www.newarab.com/features/yemenis-putaside-their-woes-unite-gaza-and-palestine

10 Glenn, C. 2018. Who are Yemen's Houthis?. Wilson Center, 29.05.2018. https://www.wilsoncenter.org/ article/who-are-yemens-houthis

11 [Anon.], 2015. Photo Essay: Rise of the Houthis. Newsweek. 09.02.2015. http://www.newsweek.com/ photo-essay-rise-houthis-305511

12 Taqi, A. 2015. Houthi propaganda: following in Hizbullah's footsteps. The New Arab, 12.04.2015. https://www.newarab.com/opinion/houthipropaganda-following-hizballahs-footsteps

13 Freeman, J. 2009. The al Houthi Insurgency in the North of Yemen: An Analysis of the Shabab al Moumineen. Studies in Conflict & Terrorism. 32(11), pp. 1008–1019.

14 Kabahā, M. 2014. The Palestinian People: Seeking Sovereignty and State. Lynne Rienner Publishers, p. 323.

15 Mudallali, A. 2014. The Iranian Sphere of Influence Expands Into Yemen. Foreign Policy, 08.10.2014. Leitav: https://web.archive.org/ web/20141010035936/http://www.foreignpolicy. com/articles/2014/10/08/the_iranian_sphere_of_ influence_expands_into_yemen_houthis_sanaa

TjA TeDA SAATev SünnimäRK

õsi, kontinendi keskel on säilinud grupp mitte-NATO maid ja on n-ö hallis tsoonis Ukraina ja Moldova, ent Soome ja Rootsi liitumine NATOga tõi selguse – siin lõpeb vaba ja demokraatlik maailm ning siit algab viimane impeerium, kes pole loobunud katseist oma varasem vägevus taastada.

Ajaloo kulgemise ja ajaloo kirjutamise mõttes on NATO hea näide sellest, kuidas on võimalik säilitada objektiivsus ehk sellest, et saab hakkama ka ajalugu ümber kirjutamata ja poliitkorrektsuseta! Mis sellest, et NATO alusdokumendid on ju samuti kirjutanud ja uusi kirjutavad just poliitikud, kuid

4. aprillil täitus 75 aastat Põhja-Atlandi Lepinguorganisatsiooni loomisest ja mõistagi oleme siin piiririigis uue suure sõja tingimustes ülimalt rahul, et sellesse kaitseorganisatsiooni kuulume. Nüüd koos kõigi naabritega, mis on selge kinnitus teise maailmasõja lõpetamisel säilinud Euroopa lõhestatuse otsustavast ületamisest.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

üldistades saab öelda, et vähemalt selle organisatsiooni dokumentide kohta püsib arusaam: sõjamehe sõna on vankumatu!

NATO VS „MAAILMA ENAMUS“ Täpsemalt on näiteks üldteada, et tänasel NATO-l on omad globaalsed partnerid. Wikipedia annab nimistu: Afganistan, Austraalia, Colombia, Iraak, Jaapan, Korea Vabariik, Mongoolia, Uus-Meremaa, Pakistan.

Eks ole – reakodanikule arusaamatu seltskond, kus vaid ühel riigil on märge juures ja rea alt saab lugeda, et suhtlemine Afganistaniga on augustist 2021 katkenud. Selguse huvides lisagem,

et detsembrist 2020 käib mainitud riikidest süsteemne koostöö üksnes Austraalia, Jaapani, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaaga. Seda arusaadavalt Venemaa-Hiina-Põhja-Korea koosmehkeldamise kontrollimiseks Vaikse ookeani poolt. NATO sinna jõudmine pani Moskva mõistagi möirgama, ent globaliseerumisega kohanduvad nemadki.

75 aastat kaitseorganisatsiooni on nii kõva sõna, et kuna Kremli esimene vastukäik Varssavi organisatsioon (1955–1991) on ammu minevik ja uus ODKB (aastast 2002) vaid kuueliikmeline koos Armeenia väljakukkumise võimalusega, siis oli omamoodi huvi-

tav oodata Moskva reageeringut NATO juubelile.

Välja mõtlesid – kui NATO välisministrid kogunesid Brüsselis, siis Venemaa välisminister Lavrov kohtus 4. aprillil Moskvas „maailma enamuse“ (vene k mirovoje bolshinstvo) suursaadikutega.

See termin on Kremlis käibel juba pool aastat, rõhutamaks seda, et kui Ukrainat toetab kollektiivne lääs ehk umbes 50 riiki, siis ülejäänud maailm (ÜRO 193 liiget miinus need 50) olla n-ö Moskva poolel. Ametlikult teatati, et kohal oli enam kui 70 suursaadikut, ent enamusest on see kaugel!

VÕITLESID NATOST VÄLJA

Ent tagasi NATO alguse juurde. Selle 12 asutajaliikmest tekitab tänaseni küsimusi Portugali kui toona selgelt fašistliku režiimi kaasamine. Põhjus oli ilmselt  sõjastrateegiline: toonastel lennukeil polnud piisavat võimet ookeani ületamiseks, vajati vahemaandumisi saartel ning Portugalile kuuluvad Assoori saared ja Madeira tagasid selle. Sama motiiv selgitab paljuski ka armeeta Islandi kohest liitumist NATOga.

departemangudeks nagu need, mis moodustasid Prantsuse n-ö mandriosa. Seega sai ka Vahemerest omamoodi Prantsuse sisemeri. Impeerium missugune!

Läks aga nii, et ühtaegu Suurbritannia kolooniatega algas ka Prantsuse omades, k.a kõrgema staatuse saanud Alžeerias, relvastatud vabadusvõitlus iseseisvuse nimel ja Pariisil tuli kapituleeruda. 1962 kuulutati Alžeeria  iseseisvaks ja NATO alusdokumenti ilmus rea alla märge – alates 3. juulist 1962 ei käi see enam endiste Alžeeria  departemangude kohta.

Samamoodi on kajastatud ka Türgi nime lisamine algteksti Euroopa ja Põhja-Ameerika järele, et seoses Kreeka ja Türgi liitumisega NATOga (oktoobris 1951) anda mõista tüki Aasia lisandumisest NATO hõlmatavale alale.

KAOSE KÜLVAJAD

Märksa huvitavam on aga aluslepingu 6. artiklis olev sõnum Prantsusmaa Alžeeria departemangude kuulumisest  NATOsse ja NATO kaitstavate alade hulka. Asi on selles, et teise maailmasõja algul nullitud ja selle lõpus taas võitjate laua taha kutsutud Pariis otsustas oma sõjajärgse põhiseadusega taastada riigi endise vägevuse üsna veidral moel – nafta- ja gaasirikas Alžeeria koloonia muudeti samuti

kuu ja sama mees pani kodus toime riigipöörde ning võttis võimu enda kätte. Saab öelda, et tegu oli esimese riigipöördega Aafrikas, mis just, 1958–1961, oli valimiste teel saanud uute iseseisvate riikide kogumiks. Sama kindlalt saab öelda, et kolonel sai tegutsemisloa Kremlilt, sest juulis 1965 toimunuks Alžiiris üleilmne üliõpilaste ja noorsoofestival – esimene selline suur propagandaüritus väljaspool Euroopat, mida NSVLi uued juhid ei soovinud kinni maksta!

Täna kinnitab Venemaa, et Lääne poliitika Aasia ja Aafrika iseseisvate riikide suhtes pole muutunud, mida tõestavat ka Londoni ja Pariisi poolt ametisse pandud presidentide kukutamine sõjaväelaste mässudega. Nagu teada, tuginevad viimased millegipärast just Venemaa palgasõduritele!?

Sestap on sobiv hetk ja koht meenutada seika 1965. aastal Moskvas esimest korda pärast sõda korraldatud võiduparaadist, mille tribüünil oli üheks aukülaliseks Alžeeria-Prantsuse  sõja võitja kolonel ja kaitseminister Houari Boumediene. Möödus kõigest

Ehk siis – NATO algdokumendis olnud üleliigsest „alast“ said tänu Kremli käe külge panekule alguse tänapäeva Aafrika mitu suurt häda – ebareaalsed arengukavad ja riigipööramishullus ehk poliitiline ebastabiilsus.

Mis aga puutub NATO algdokumenti tehtud esimesse lisasse ehk Türgi mainimisse, siis Ankara poliitika ajab küll närvi mustaks, ent mööngem –kui sel aastatuhandel mõni NATO riik on teadlikult alla lasknud Venemaa sõjalennuki, siis on seda teinud vaid Türgi 24. novembril 2015 oma õhuruumi Süüria piiril kaitstes. Täna igati aktuaalne tegu.

P. S. Mainitud Moskva varajast kingitust Aafrika kindralitele kahetseb vähemalt üks Eesti neiu – Tartu ülikooli ühe toonase noortejuhina kinnitan, et takseerisime mitmekesi terve kuu ilusaid naistudengeid, sest Moskva ootas meilt blondiinist kandidaati, kes võidab Miss Festivali tiitli. Teade riigipöördest tegi sellele lõpu ja leppisime kokku, et ühegi silmajäänu nime ei maini.

Tee See iSe: SiiLi URG

Varjualuse ehitamine on tuletegemise kõrval üks kõige elementaarsemaid üleelamisoskusi, mis aitab elu säilitada. Hea uudis on see, et erinevalt tule süütamisest pole varjualuse ehitamiseks ilmtingimata vaja mitte ühtki tööriista.

Tekst: ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Tööriistad nagu nuga, saag ja kirves teevad ehitamise küll oluliselt lihtsamaks, aga piisab ka okstest, samblast, heinast, lehtedest ja muust sellisest looduslikust kraamist, mille saab piltlikult öeldes endale alla laotada ja peale kraapida. Ehk siis tekitada tuleks midagi siili uru taolist, muutudes tänapäeva urb(aniseerunud)inimesest urginimeseks.

Asukoht, asukoht, asukoht – nii nagu kaubanduskeskuse puhul, on see oluline ka varje puhul. Ja sobiv asukoht on selline, kus ehitusmaterjal on käe-jala juures. Seega mitte kesk heinamaad, vaid pigem puudesalus. Samas ei maksa varjualust ehitada suurte, kuivanud okstega puude alla ega ka mitte lohku, kuhu vihma korral võiks valguda vesi.

Paslik asukoht leitud, tuleb leida ka umbes kahe ja poole meetri pikkune võimalikult sirge ja umbes käsivarre jämedune kaigas. Sobib selleks näiteks maha langenud, ent mitte veel mädanema hakanud pisemat kasvu kuusetüvi. Sellest saab varjualuse hari ning põhiline kandekonstruktsioon.

Kui veab, siis märkate kusagil umbes vöökoha kõrguselt murdunud puust jäänud kändu või mõnd puud, mille küljest hargneb oks umbes samal kõrgusel, nii et saate sellele toetada hangitud katuseharja ühe otsa. Miks mitte kõrgemalt? Sellepärast, et kui ehitada liiga kõrge ja lai onn, ei piisa teie keha soojusest urus sooja hoidmiseks.

Kui toetamiseks sobivat looduslikku vormi silma ei hakka, tuleb see ise tekitada. Kahest toekamast, ütleme samuti käsivarrejämedusest, pooleteise meetri pikkusest kaikast. Torgata need poolviltu maasse, nõnda et kaikad ristuksid maapinnast … kui kõrgelt? Just, umbes meetri kõrguselt, eks ole. Ristumiskohale saabki toetada katuseharja otsa ning selle

siis sinna nööriga korralikult kinnitada. Kui nööri pole, ja ei peagi olema, saab tugipuu toetamiseks otsida otsast hargnevad oksad ning asetada horisontaalpuu hargnemiskohtade vahele, moodustades nõnda piisavalt toeka kolmjala.

VARUGE AEGA JA MATERJALI

Kui te ei taha just kõhuli kitsas ja pimedas varjualuses sahmida, siis nüüd, kus põhiline kandekonstruktsioon valmis, on täpselt paras aeg hakata mõtlema siseviimistluse ehk aseme peale. Selleks laotage katuseharja pikkuselt ning umbes meetri laiuselt maapinnale peenemaid oksi, sammalt, kuivanud heina ja puulehti. Viimased on eriti head isolaatorid ja hoiavad keha soojendatud õhku teie ümber paremini kui näiteks kuuseoksad.

Kui külje alla laotud isolatsioonikiht kaitseb maapinnast õhkuva külmuse eest, siis õhu külmuse eest kaitsmiseks tuleb tekitada isolatsioonikiht ka pealepoole. Niisiis on aeg hakata varjualust pealtpoolt katma. Sama materjaliga, millest ase sai tehtud.

Et see võimalik oleks, tuleb nüüd katuseharjale laotada ristpuud või, kui soovite, ribid. Diagonaalselt, üks ots vastu katuseharja ning teine katuseharjast umbes poole meetri kaugusele maapinnale, nõnda jääbki meetrilaiune ase. Hea oleks, kui ribid ei jääks katuseharjast palju kõrgemale turritama. Sellisel juhul on oht, et vihmaga valguvad piisad mööda neid pikipuule ning tilguvad sealt juba teile peale. See ei ole meeldiv.

Ribipuud ei pea olema nii tugevad kui katusehari ja seda toetavad puud, kuid siiski piisavalt tugevad, et kanda isolatsioonikihi raskust. Ja vaja läheb teil neid palju, sest ribide kaugus üksteisest võiks olla mitte rohkem kui kolmkümmend sentimeetrit. Vastasel juhul on oht, et isolatsioonimaterjal pudeneb nende vahelt läbi. Kui aega ja materjali rohkem, võib

muidugi ka tihedamalt laduda. Seda ilmastikukindlam varje saab. Samuti võib ribidele asetada või nende vahelt risti läbi punuda oksi – seegi aitab isolatsioonimaterjali paremini toestada.

Kas sellise varje ehitamine tundub suurem ettevõtmine? Eks ta nii ole –oma kolm-neli tundi võiks ajakuluks arvestada küll. Mistõttu on mõistlik varjualuse ehitamist alustada kohe, kui on vastu võetud otsus või tunnistatud paratamatust, et ööseks tuleb maastikule jääda.

MIDA ROHKEM, SEDA PAREM Kui palju isolatsioonimaterjali varjualusele laduda? Eks see sõltub sellest, milline on ennustatav õhutemperatuur. Igatahes mida rohkem materjali kokku kuhjata, seda soojema uru saab. Kui ei usu, küsige siili käest. Ja muidugi kui teil on, saate kõige alla, esimese kihina laotada suurema prügikoti, mis tagab veelgi parema sademe- ja tuulekindluse.

Igatahes olulisemaks kui esteetilist välimust tuleb siinkohal lugeda soojapidavust. Seetõttu peaks urgu kattev isolatsioonikiht olema vähemalt 30 sentimeetri paksune. Vähemalt. Parem oleks 60 sentimeetrit. Ehk siis, kui tundub, et aitab juba küll, lisage veel natuke. Uskuge, te ei kahetse. Ja siis, kui tõepoolest aitab, asetage soojustuskihi peale veel mõned suuremad oksad, need aitavad tagada, et kuivanud materjal suurema tuulega laiali ei lenda.

Soovi korral saate varjualusele ka ukse teha. Riputage selle ette näiteks telkmantel või kui seda pole, siis miks mitte lehtede ja heinaga soojustatud särk. Seegi aitab oluliselt keha toodetud soojust varjualuse all hoida.

Ning siis polegi muud, kui urgu pugeda. See pole võib-olla nii mugav kui kodune voodi või pehme magamiskott, aga aitab teil öö vastu pidada. Eks hommikul näis, mis saab.

meeDiKU vARUSTUS.

miLLAL SAAB?!?

Lahinguväljal peab meedik kiiresti tegutsema. Enda käe järgi pakitud paunast on asjad kohe leitavad. Pärast kannatanule esmaabi andmist on aga kott pooltühi, kuid täienduste saamisega läheb aega. Seepärast tuleb üksuste juures hoida varusid, mida saaks kasutada seni, kuni tellitud asjad saabuvad.

Tekst: kapten DIANA VÄNT , Kaitseliidu peastaabi tagalaosakonna meditsiiniohvitser

Aga millal saabuvad tellitud asjad? Tõsi on see, et ka rahuajal võtab meditsiinivarustuse saabumine kauem aega, kui meedikud sooviksid. Kuid teha pole midagi – riigi raha eest asjade ostmine peab vastama seadustele ja püsima eelarves.

Kaitseliidu sõjaline osa ehk maakaitse allutatakse sõjaajal Kaitseväe juhatajale. Maakaitse varustuse soetust planeeritakse Kaitseväe peastaabist samadel põhimõtetel nagu Kaitseväe väeliikide oma ning kogu varustus ostetakse riigihangetega. Maakaitse varustus on riigivara ning Kaitseliit peab seda hoidma heaperemehe-

likult. Igal aastal tehakse inventuur, et saada ülevaade varude tegelikust seisust. Kaitseliit teeb Kaitseväele regulaarselt aruandeid materjali koguste ja seisukorra kohta, et saaks planeerida järgmisi soetusi.

Riigieelarvet ja hankeid planeeritakse neli aastat ette. Hangete läbiviimine, tarne tsiviilpartneritelt, paberimajandus ja logistika võtavad aega veel ligi aasta. Seega saavad täna heaks kiidetud ettepanekud realiseeruda reeglina alles viie aasta pärast. Kui soetuse maksumus on väga suur, siis jaotatakse

ost mitme aasta peale ära vastavalt sellele, kuidas riigi eelarve võimaldab.

MEDITSIINIKOMPLEKTIDE SISU

Sõjaaja üksuste meditsiinivarustus on maakaitsel samasugune nagu Kaitseväe üksustel. Meditsiinikomplektide nimekirja kinnitab Kaitseväe meditsiinivarustusprogrammi meeskond, kes kaalub muudatuste tegemisel väeosadest ja malevatest saabunud ettepanekuid. Üksused soovivad sageli saada varustust, mis arvestab võimalikult palju nende eripära

ja vajadustega, samal ajal planeerijad soovivad varustust võimalikult palju standardiseerida. Standardsete komplektide kasutamine lihtsustab nii väljaõpet, ristkasutust, täiendvarustamist kui ka haldamist. Erisusi tehakse vaid väga spetsiifilistele või suurtele üksustele, kelle ülemad suudavad ettepanekut Kaitseväele veenvalt põhjendada.

KUI VARUSTUS SAABUB

Maakaitse varustuse võtab tsiviilpartnerilt vastu Kaitsevägi. Kuna Kaitseliit on Kaitseväest eraldi seisev juriidiline isik, tuleb asutuste vahel teostada riigivara võõrandamine, mis on küllaltki bürokraatlik ja ajamahukas protseduur.

Kuna Kaitseliidu meditsiin on varem olnud tugevalt alarahastatud ning saadud maakaitse meditsiinikomplektid on rahuaja õppustel riismeteks kasutatud, ületavad üksuste vajadused mitmekordselt reaalseid võimalusi.

Materjali jaotamisel alustatakse nendest üksustest, kelle meditsiinivarustus on nõuetekohaselt arvel ning komplektide

puudujäägid detailselt teada. Ravimite väljastamisel kontrollitakse, kas vastutav isik on määratud ning kas ravimite säilitamistingimused vastavad nõuetele. Kindlasti jälgitakse seda, et väljastatavad vahendid vastaksid neid kasutava meediku kvalifikatsioonile.

KUI VARUSTUS ON KÄES

Meditsiiniline materjal jaotub kaheks – mittekulumaterjaliks (varustus) ja kulumaterjaliks. Varustus on arvel ning seda inventeeritakse igal aastal. Isegi kui meedik on saanud üksuse meditsiinikomplekti isiklikku valdusesse, tuleb see igal aastal inventuuri käigus malevale ette näidata. Inventuuri ajal kaardistatakse komplektide puudused, antakse võimaluse korral kohe täiendust ning koostatakse puuduoleva materjali kohta tellimus.

Iga meedik vastutab iseseisvalt selle eest, et tema töövahendid oleksid korras ning patsiendile ohutud. Reaalabi andmiseks on keelatud kasutada aegunud, kahjustada saanud või valedes hoiutingimustes säilitatud tarvikuid

ja ravimeid. Kõlbmatud vahendid tuleb paunast eemaldada ning esimesel võimalusel välja vahetada.

Igas malevas peaks olema meditsiinilise kulumaterjali varu, kust kiiresti täiendust saada. Kulumaterjal on soetamisel koheselt kantud arvestusest välja ning selle kulu maleva rahuaegsete tegevuste toetuseks on lubatud. Piiranguks on vaid eelarve võimalused. Üksus peab olemasoleva varuga hakkama saama järgmiste täiendusteni.

KASUTAMINE RAHUAJAL

Maakaitse meditsiinikomplekte on rahuajal lubatud kasutada esmaabi andmiseks, väljaõppeks ning õppustel harjutamiseks tingimusel, et ära kulutatud varustuse taastab seda kasutanud üksus.

Selleks peab üksus planeerima eelarvevahendeid meditsiinivahendite ostmiseks. Kaitseliidule kehtivad meditsiinilise materjali osas samad hankelepingud nagu Kaitseväele, mis kohustavad ostma materjali vaid lepingulistelt partneritelt, kuid tagavad ka olulised soodsamad hinnad kui väikeostude korral.

KRISTIINE RAIDMA

KOLm UUT jA neLi „UUT“

RinGKOnnA eSinAiST

Aasta esimene pool on Naiskodukaitsele olnud toimekas. Riburada peeti aasta kõige tähtsamad koosolekud – ringkonnakogud, kus lisaks üldküsimuste arutamisele valiti ka ringkonna juhid. Seitsmes ringkonnas aga toimusid ka esinaiste valimised.

Mõni ringkond sai endale täiesti uue esinaise. Mõnes teises jälle otsustati, et ka järgmisel kolmel aastal tahetakse jätkata senise esinaise juhtimisel. Ent nii või teisiti on põhjust ja paslik värskeid või värskelt taas ametisse kinnitatud esinaisi tutvustada. Ja kes teeks seda paremini kui nemad ise?

JANE SÄRG, Sakala ringkond, algas kolmas ametiaeg

Olen 35aastane Eesti patrioot. Olen töötanud kümme aastat turismi valdkonnas, kuid elu on viinud mind paljudele erinäolistele radadele, olen olnud näiteks jalgratta juhilubade koolitaja, riigikaitseõpetaja, TAI „Imelised aastad“ spetsialist, abilinnapea, täiskasvanute koolitaja.

Naiskodukaitse liige olen ametlikult aastast 2007. Liitusin ema eeskujul, sest meile mõlemale on oluline, et Eesti oleks vaba riik.

Organisatsioonis on mul olnud õnn katsetada paljusid oskusi ja teadmisi. Olen põline staabiassistent (aastast 2008), vahepeal olen

olnud ka formeerimisüksuses ja korrakaitse rühma jaoülem. Täna on mul au panustada organisatsiooni organisatsiooniõppe, esmaabi, sõdurioskuste ja ohutushoiu mooduli koolitajana.

Minu jaoks on väga suur väärtus naiskodukaitsjad ise. Tean, et minu kõrval on teadlikud ja oskuslikud naised, kes vajadusel kaitsevad oma riiki.

Minu suureks rõõmuks on tänaseks saanud Naiskodukaitsest taas organisatsioon, kuhu igal liikmel on au kuuluda ja mis on populaarne, sest nähakse selle sisulist väärtust nii enda kui ka riigi jaoks. Seda kuvandit tuleb meil kõigil nüüd hoida, et kõik soovijad saaksid olla ka naiskodukaitsjad.

Minu kõige suurem motivaator selles organisatsioonis on minu kohus. Minu kohus seista oma Eesti eest iga hetk, olles teadlik ja oskuslik kodanik. Mida tugevam on riigi üksikkodanik, seda tugevam on ka meie kaitsevõime.

Oluline on, et ringkonna juhtimise süsteemides (töövahendites) oleks stabiilsus. Inimesed võivad vahetuda, kuid toetavad süsteemid peaksid andma uutele juhtidele enesekindlust suuremate väljakutsete vastuvõtmisel.

Tekst: AIKE MEEKLER , NKK Põlva ringkond LEIU LEPIK , NKK Pärnumaa ringkond

GUNNAR TEAS

Jane Särg

LEANE MORITS, Tartu ringkond, teine ametiaeg (eelmine 2003–2005)

Naiskodukaitsesse jõudsin esimest korda 1990. aastal, kui juhatasin NKK taastamiskoosolekut Järvakandis (olin 19aastane). Siis tegevuse taastamine ei õnnestunud ja pärast seda, kui Kalle Eller enam Kaitseliitu ei juhtinud, jäin ka mina kõrvale ning tegutsesin põgusalt gaidluses ja ülikooli ajal üliõpilaskorporatsioonis.

See oli 2001. aasta suvel, kui mu sõbranna Virge Prank-Vijard arvas, et ka minul oleks aeg taas Naiskodukaitsega liituda. Tol ajal oli olemas veel liikmekandidaadi staatus ja ma olin kandidaat, kuni mind 22. veebruaril 2002 liikmeks vastu võeti.

Üsna viimase ajani (2009–2022) töötasin Tartu ringkonna instruktorina, aga nüüd olen Päästeameti Lõuna päästekeskuse kriisibüroos ulatusliku evakuatsiooni nõunik. Ma olen olnud ringkonna esinaine 2003–2005 ja 2008 ning möödunud aastal toitlustusgrupi juht. Vahepeal ei saanud ma oma töö tõttu võtta ühtki juhatuse ametit, aga tegutsesin vabatahtlikuna sümboolika- ja ajalookomisjonis, samuti evakuatsiooni valdkonna arendamise ja õpetamise juures (ning teen seda jätkuvalt).

NKK on mind nende aastate jooksul kasvatanud nii paremaks inimeseks kui ka paremaks koolitajaks ja juhiks.

Taas esinaise ametis olles on minu plaan kõigepealt kohtuda oma ringkonna juhtidega ning vabatahtlike ametikandjatega. Selle käigus tahaks koguda mõtteid, kuidas saaks meie ringkonda uusi jaoskondi juurde luua.

Võrreldes eelmise ametiajaga on teisiti juba kasvõi see, et saabumas on NKK 100. aastapäev. Minu ametiaeg lõpeb küll 2027. aasta kevadel, mis tähendab, et tehtud töö vilju naudib järgmine esinaine, aga mulle piisab teadmisest, et saame ettevalmistused hästi tehtud ja oma juubelit tõeliselt uhkelt tähistada.

ELERI DRÄBTSINSKI,

Võrumaa ringkond, teine ametiaeg Olen Naiskodukaitses aastast 2009. Tahtsin minna ajateenistusse, kuid millegipärast arvasin, et ma ei saa ajateenistuses hakkama ja alternatiivina liitusin Naiskodukaitsega. Olin kindel, et siin organisatsioonis saan kindlasti hakkama, ja nii ongi: enda arust olen hakkama saanud hästi.

Töötan Kaitseliidu valvekompaniis. Lisaks on meil abikaasaga talu ning seal vajavad meie hoolt ja tähelepanu loomad, keda on kokku saja ringis. Toimetame

Võrumaal Antsla vallas Karula Rahvuspargis ja tegemist jätkub.

Meil on neli imetoredat last. Kaks poissi on noorkotkad, vanem tütar on kodutütar. Loodan, et kolmeaastane pesamuna leiab samuti kunagi tee Kaitseliidu noorteorganisatsiooni.

Naiskodukaitses oldud aeg on toonud mulle palju positiivset, kuid ka parandamist vajavat. Olen saanud juurde oskusi, teadmisi ja sõpru kogu eluks. Eriliselt väärtustan meid, vabatahtlikke, ja meie organisatsioonile antud aega. Tean, mis tähendab pere, töö ja muude hobide kõrvalt Naiskodukaitsesse panustada.

Umbes kümme aastat juhtisin ma ringkonna meditsiinigruppi, olen olnud Antsla jaoskonna juhatuse liige ja jaoskonna aseesinaine. Olen ka lahingukompaniis rühmaparameedik.

Sel aastal alustasin teist ametiaega Võrumaa ringkonna esinaisena. Kui ringkonna esinaist eelmisel ametiajal valima hakati ja kandidaate väga ei olnud, olin nõus selle vastutusrikka ja proovikive pakkuva ameti vastu võtma. Minu meelest oli see vähim, mida sain organisatsioonile tagasi anda võrreldes sellega, mida olen siit saanud.

Mind motiveerivad siinsed toredad inimesed, need kogemused ja tarkused, mida organisatsioonist saan, ning toredad koosolemise üritused. Loomulikult ka positiivne tagasiside – kui keegi tuleb su juurde ja ütleb näiteks, et see esmaabi baasväljaõpe oli suurepäraselt korraldatud.

MONIKA RISTISAAR

Leane Morits

RUTH MAADLA

Eleri Dräbtsinski

Sooviksin, et meie ringkonnas toimiks paremini üksteisega suhtlemine ja oleksime üksteise vastu hoolivamad. Püüan sellele teemale sel aastal rohkem tähelepanu pöörata.

MARIELLA LIIVAK, Viru ringkond

Naiskodukaitsesse jõudsin veidi üle kümne aasta tagasi, kui mõned mu tuttavad korraldasid Naiskodukaitse tutvustamiseks tegevuspunktidega sügismatka. Matka lõpus kirjutasin juba liitumisavalduse.

Juhtimisega olen kaudselt või otsesemalt seotud olnud peaaegu kogu selle aja, mis olen organisatsiooni kuulunud. Meie taasloodud Väike-Maarja jaoskonnas oli alguses väga vähe liikmeid ja kõik said endale mingi rolli. Mina olin mitu aastat juhatuse asendusliige ja selle kõrval formeerija. Sealt edasi valiti mind ringkonna aseesinaiseks, kes olin kolm aastat, ning sel aastal kandideerisin esinaiseks. Lisaks sellele vahetasin formeerija ameti evakuatsioonirühma logistikameeskonna ülema oma vastu. Nagu selgub, on juhitöö mulle südamelähedane. Mulle meeldib planeerida ja organiseerida.

2018. aastal, umbes nädal enne ringkonnakogu koosolekut tegi mu õde, tollane ringkonna esinaine Kirsika Ilmjärv mulle ettepaneku, et kandideeriksin esinaiseks. Mind valitigi ja pärast seda muutus minu elu täielikult.

Mulle on ülioluline hoida endiselt fookus sellel, et oleme riigikaitseline organisatsioon. Pean oluliseks hoida Naiskodukaitse tugevusi: süsteemsus, järjepidev väljaõpe ja juhtide õpe, aruandlus, planeerimine.

Ma väga loodan, et need liikmed, kes on passiivsed, leiavad endas üles põhjused ja motivatsiooni, miks nad on Naiskodukaitsega liitunud. Selleks on vaja inimestega suhelda ja selgitada välja passiivsuse põhjused. Selle nimel plaanin ma koostöös jaoskondade juhatustega tööd teha, et jõuda liikmeteni ning selgitada välja nende vajadused ja ootused.

Teine teema on kindlasti vabatahtlike instruktorite koolitamine. Olen kindel, et meie ringkonnas on piisavalt naisi, kes oleksid sobilikud teisi koolitama, aga kõigepealt on vaja nad üles leida ning natuke julgustada ja motiveerida.

Usun, et õppustele, sündmustele või koolitustele järgnevad emotsioonid on need, mis annavad energiat ja tahet tegutseda. Püüan igast olukorrast leida midagi uut ja kasulikku, isegi kui kõik ei lähe alati ootuspäraselt. Õpikohti leiab alati ja vajadus uusi oskusi ja teadmisi oman-

dada motiveeribki Naiskodukaitses tegutsema.

KERLIN TEALANE, Järva ringkond, algas kolmas ametiaeg

Minu õed Kirsika Ilmjärv, Kaili Kruustok ja Kristlin Kõrgesaar on staažikad naiskodukaitsjad ja nende kutsel liitusin 2015. aastal ka mina.

Naiskodukaitses huvitusin paaril aastal esimesel militaarvõistlustest, käidud sai isegi Utria dessandil ja Jotosel Soomes. Õppisin staabiassistendiks ja olin mõnda aega maakaitsestaabi planeerimisosakonnas staabiassistent.

Minu kolme järgmise aasta plaan on ringkonda veelgi tugevdada. Meil on prioriteediks selle aja jooksul suurendada vabatahtlike instruktorite kogukonda, et suudaksime kõiki baasväljaõppeid ise läbi viia. Järjepidevus juhtide tegevuses on ülivajalik, et ringkond hästi toimiks.

Naiskodukaitse ei ole vaba aja veetmise organisatsioon, vaid meil on mõtestatud eesmärk ja kindlad reeglid. Ma olen väga tänulik, et mul on võimalus olla Kaitseliidu Järva malevapealiku abi. Maleva juhatuses väärikate meestega ühe laua taga malevat puudutavate teemade arutamine ja otsuste langetamine on aidanud mul näha suuremat pilti ja mõista paremini Kaitseliidu väljakutseid.

Plaanis on suurendada ka ringkonna juhatuse liikmete koormust ja panna neid oma õlgadel tundma ringkonna juhtimise vastutust. Järva ringkonnas on peale kasvanud väga tubli juhtide kogukond. See on järjepidevuse ja suure töö tulemus, mida peab hoidma ja väärtustama.

Mariella Liivak

ARGO LIIVAK

Kerlin Tealane

TANEL TEALANE

PIRET PRUUL, Saaremaa ringkond

Olen põline sõrulane ja kahe lapse ema. Töötan raamatupidajana eraettevõttes ning omandan majanduskõrgharidust Tallinna Tehnikakõrgkoolis. Naiskodukaitsja olen olnud kümme aastat. Enne seda olin pikki aastaid aktiivne kodutütar. Minu isa on kaitseliitlane ja ema naiskodukaitsja. Minu õed olid kooli ajal samuti kodutütred, vend noorkotkas ja nüüd tubli kaitseliitlane. Vanaisa ja tema õed kuulusid enne Teist maailmasõda Kaitseliidu organisatsiooni. Vanaisa oli sel ajal noorkotkas, hiljem mängis Saaremaa Kaitseliidu puhkpilliorkestris. Vanatädid olid aktiivsed kodutütred.

See oli minu kui kaitseliitlastest esivanemate järglase kohus – kasvada maast madalast koos organisatsiooniga, kuni ükspäev kuulun ise nende hulka, ja tunda uhkust. Isamaaline vaade, patriotism ja austus Eesti riigi vastu on ilmselt mulle juba geenidega kaasa antud.

NKKsse astusin aprillis 2014. Paar aastat hiljem sai minust jaoskonna esinaine. Juht olen olnud organisatsioonis mitmeid ametiaegu, viimased kuus aastat olin ringkonna juhatuses aseesinaine, abistades ja juhtides koos esinaisega ringkonna tööd.

Rohkem tahaks tähelepanu pöörata elanikkonna kaitsele ja kriisiabile. Meil

on organisatsioonis tublid ennetustöö tegijad, kes on käinud mitmetes piirkondades „Ole valmis!“ äppi tutvustamas. Kui aga kaasaksime vabatahtlikke naisi rohkem kui praegu, jõuaksime kogukondadele veelgi lähemale. Elanikkonna kaitse ei tähenda alati ettevalmistust sõjaks, vaid viimased aastad on näidanud, kui abitud oleme kasvõi paaripäevase elektrikatkestuse ajal. Minu soov oleks koos vabatahtlikega leida võimalusi inimeste ettevalmistamiseks, et me eriolukordades paremini hakkama saaksime.

KEIU KIRSIMÄGI, Jõgeva ringkond

Naiskodukaitsesse jõudsin 2018. aasta lõpus sõbranna kutsel. Kutsusin ka oma õe ja koos liitusimegi Jõgeva ringkonna Pedja jaoskonnaga.

Igapäevaelus olen kaupluste juhataja, töötan mitmes linnas ja sõidan palju ringi. Lisaks käime õega Võrumaal isal puhkekeskuses abis. Vabal ajal teen natuke trenni ning lõ-

petan nüüd kevadel Akategooria koolituse, et ka kaherattalisega sõitma hakata.

Mu elukohaks on praegu Tartu linn. Lapsed on suured, tütar on 23 ja elab Austraalias ning 21aastane poeg on praegu ajateenija. Ja minul on nüüd aeg endale elada.

Naiskodukaitses sain pärast BVÕde läbimist aru, et mind tõmbab militaarsem pool ja meditsiin. Olen läbinud SOKi, käinud lahingukannatanu käsitlemise koolitusel, A- ja B-kategooria lõhkaja kursusel, püstoliõppes, erinevatel laske- ja muudel võistlustel (koormusmatkal, juhtide rännakul, spordivõistlustel, meditsiini eriala võistlustel). Läbitud on test 3. Osalesin õppusel Okas 22. Olen LaKo-s oma jao laskur-sanitar. Käsil on LIK0 kursus. Samuti olen kuulunud oma jaoskonna juhatusse, olnud nii jaoskonna kui ka ringkonna revisjonikomisjonis.

Õppinud olen Naiskodukaitsesse kuulumise aja jooksul väga palju. Olen leidnud palju uusi sõpru ja tuttavaid. Tunne, et neil inimestel siin on minuga samad eesmärgid – õppida kaitsma ja vajadusel kaitsta või kaitsmist toetada –, ongi see, mida ma organisatsioonis saan ja väärtustan.

Tuleviku ootused ja lootused on ju alati suured, aga kõige olulisem on koostöö ja motivatsioon. Suureks sooviks on üles leida kadunud naised ja nende motivatsioon ning vajadusel jagada neile enda oma. Laiendada veel rohkem meie oskuste ja teadmiste pagasit ning kasvatada tegutsemisjulgust.

Üksikemana olen pidanud oma laste kasvatamisel võtma kandva rolli ning seetõttu olen ilmselt ka pisut rohkem „lõviema“. Paari viimase aasta sündmused maailmas panevad mind valmistuma „juhuks, kui …“ ning emasüda ütleb, et kui mu laps läheb riiki kaitsma, siis lähen mina ka.

Keiu Kirsimägi

KADRI PAOMEES

MONIKA RISTISAAR

nOORTeKOGUD KäRASiD

Mis on välivormil viga, kuidas suunata noori ajateenistusse, kes peaks esinema Spektril – need on vaid mõned teemad, mis tulid arutlusele Jõgeva noorkotkaste ja kodutütarde korraldatud noortekogude kohtumispäeval.

Tekst: MARIBEL SOONSEIN , vabatahtlik kaasautor

Jah, Jõgeva noorkotkad ja kodutütred kutsusid igast maanurgast kokku noortekogude liikmeid, et koguda neilt mõtteid noortekogude tegevuse ja murekohtade kohta ning edastada need peastaabile. Ja nad tulid. Kokku ligi nelikümmend noort üle Eestimaa.

Nagu ikka sellised üritused, algas ka noortekogude kohtumispäev tervitusringiga, kus iga noortekogu esindaja sai natukene rääkida oma tegevusest. Pärast seda oligi aeg küps esimeseks ajurünnakuks, mille teemaks oli noortekogude sümboolika ja eesmärk.

Mõistagi on noortekogude eesmärk esindada noorte huve, parandada väljaõpet ning anda sellesse sisendit. Sedakorda jäid kõlama mõtted, et senisest rohkem tuleks kajastada ka nooremate kodutütarde ja kotkaste arvamust ning arvestada ka sellega, mida tahab 8aastane.

Samuti esitati ja kiideti heaks mõte, et noori võiks kaasata tunnustamise ja otsustamise protsessi, sest nemad teavad ju oma piirkonna noori kõige paremini. Ja teistpidi – noortekogude esimene ülesanne ei peaks olema mitmesuguste sündmuste korraldamine, vaid ikkagi noorte hääle edasi kandmine.

Mis puudutab Kodutütarde ja Noorkotkaste organisatsioonide üldisi murekohti, siis leiti, et senisest veelgi parem võiks olla koostöö Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega. Samuti märgiti, et järgu- ja erikatsete hindamissüsteem peaks malevates olema ühesugune.

VÄLIVORM VAJAKS SÄTTIMIST

Veelgi enam, noored jõudsid arvamusele, et kodutütarde ja noorkotkaste õppekava ehk järgu- ja erikatsed

võiksid olla ühtlustatud nii, et poisid ja tüdrukud õpivad samu asju. Noored otsustasid nõndaviisi seetõttu, et praegu on järgu- ja erikatsed erinevad ning ka nõudmised neile erinevad. Kui nõudmised oleksid samad, oleks noortejuhtidel ja instruktoritel lihtsam laagreid korraldada. Noored aga saaksid keskenduda samadele asjadele ja tegutseda rohkem ühise eesmärgi nimel.

Arutati läbi ka noorte vormiriietuse head ja vead. Pidulikku vormi noored ei muudaks, aga välivormile sooviksid nad hulgaliselt muudatusi. Näiteks käidi välja mõte, et välivormil võiks olla ka tüdrukute lõige. Samuti leiti, et vormikomplekti võiks kuuluda ka panamakübar. Pükstel aga võiksid olla lukuga avatavad, võrguga õhutusavad, sest suvel hakkavad jalad väga kiiresti higistama. Ja üldse võiks vorm lõikelt sarnaneda Kaitseväe välivormiga.

Veel tõid noored välja, et püksid kuluvad kiiresti ning kui kanda pükse ilma retuuside või sooja pesu püksteta, hakkavad need ruttu hõõruma, Ja softshellvarruka krõpsud ei püsi kinni.

Pärast ajurünnakut võeti Jõgeva linnas ette väike jalutuskäik, kus tutvustati noortele linna. Külalistele näidati Jõgevamaa gümnaasiumi, Jõgeva põhikooli, Jõgeva kultuurikeskust ja Kaunite kunstide kodu.

VENNASKOND VÕI TERMIKAS?

Pärast jalutuskäiku, söögipausi ja meeskonnamänge võeti teemaks üleeestiline kodutütarde ja noorkotkaste suurlaager Spekter, kuhu on külla kutsutud liitlased ja teised noored.

Suurlaagris omandatakse mitmesuguseid oskusi ja teadmisi kodutütarde ja noorte kotkaste organisatsioonist

ning nende seotusest riigikaitsega laiemalt. Arutati, millised võiksid seal olla õhtused tegevused ja kes võiks kolmanda päeva õhtul esinema tulla. Noorte pakkumised esinejate kohta olid näiteks Terminaator ja Vennaskond.

Ja siis tuli teine ajurünnak. Üheks teemaks oli noorte üleminek Kaitseliitu ja Naiskodukaitsesse: kuidas liikuda selles suunas, et noored jätkaksid nendes organisatsioonides.

Sõelale jäi mitmeid mõtteid. Näiteks kaasata laagritesse erinevaid üksusi, tutvustada laagrites ajateenistust. Aga miks mitte ka väeosade tutvustamine ja külastuspäevad väeosades. Samuti soovitati paigutada kodulehele info „Olen 19aastane, kuhu edasi?“ ja kirjutada detailselt välja noore võimalused.

Eraldi peatuti teemal kodutütred ja ajateenistus – mis võiks neid kannustada ajateenistusse astuma. Ühe mõttena pakuti välja, et ajateenistuse läbinud naised võiksid tulla rääkima oma kogemustest ja tegevusest ajateenistuses.

Veel tuli teemaks see, kuidas kaasata noortekogusid paremini keskjuhatusse. Näiteks pakuti, et aasta noorkotkad ja kodutütred võiksid olla kaasatud eelisjärjekorras. Samuti võiksid noored olla kaasatud maleva ja ringkonna juhatuse koosolekutele.

Ja kui lõpuks rääkida veel sellest, millest noored unistavad, siis: rohkem võiks olla koostööd liitlastega; võiks toimuda ka noortekogude suvepäevad; ekstreemsemat väljaõpet võiks rohkem olla. Ning viimasena, ent mitte vähem olulisena – vormiga võiks kanda Helikoni fliisi.

KõmiSTAS TAAS

Märtsi lõpus leidis Tihemetsa ümbruses teist aastat järjest aset patrullvõistlus Saarde Kõmin, millest võttis osa üksteist eri vanuses noorkotkaste ja kodutütarde võistkonda.

Tekst:

Võistlus sai teoks tänu noorte omaalgatuslike ideede toetusprojektile, mille kirjutasid Saarde kodutütred Laura-Liis Kaljur ja Maibritt Pesti. Võistlust aitas ellu viia Kikepera malevkonna spordipealik Markus Kaljur, kes oli mullu ise jõukatsumise peakorraldaja.

Kahes vanuseklassis noori kutsuti võistlema Kikepera malevkonna alalt, Pärnust ja Paikuselt. Võistlemise võimalust pakuti ka Kilingi-Nõmme gümnaasiumi õpilastele.

Jõukatsumise eesmärgiks oli anda noortele vaimset ja füüsilist pingutust nõudvates olukordades tegutsemise kogemusi, kontrollida nende järgukatsete ja erikatsete põhiteadmisi, harjutada meeskonnatööd ning selgitada välja parim meeskond patrullülesannete lahendamisel.

Võistlejad kogunesid reede õhtul Tihemetsa sõdurikodusse, kus loositi välja vanema vanusegrupi stardijärjekord. Edasi läksid nad ööbima Tihemetsa huvi- ja spordikeskusesse, kus noorem vanusegrupp sai magada hommikuni, aga vanema vanusegrupi võistlejad pidid olema valmis keset ööd rajale minema.

Vanema vanusegrupi esimene võistkond startis varahommikul kell 3.45 ja iga järgmine tiim 10 minutit hiljem. Raja pikkus oli umbes kakskümmend viis kilomeetrit ja teele oli üles seatud üheksa kontrollpunkti, mida tiimid pidid läbima etteantud järjekorras vastavalt ajagraafikule. Esimene vane-

ma vanuseklassi meeskond sai sellega hakkama ning lõpetas võisluse umbes kell 14.30.

Noorema vanusegrupi tiimid startisid hommikul kell 8 ühisstardist. Nende rada oli ligikaudu viisteist kilomeetrit pikk ja tegevuspunkte kuus. Esimene noorema vanusegrupi tiim lõpetas kell 15.

Punktides lahendasid noored ülesandeid, mis olid koostatud järgukatsete ja erikatsete teadmiste põhjal. Näiteks koordinaatide määramine, meditsiini- ja sideülesanne, takistusrada jpt. Samuti said noored proovile panna oma teadlikkust ja meeskonnatööd.

Võistluse õnnestumisse panustasid kontrollpunktide kohtunikena Kikepera malevkonna kaitseliitlased, Saarde jaoskonna naiskodukaitsjad ja Saarde vabatahtlikud pritsumehed. Samuti Saarde vald, kes toetas kodutütarde ja noorkotkaste esimest kohta meenega.

TULEMUSED:

NK noorem

I Noored Lõvid

II Saarde NK

III Uulu Siilid

NK vanem

I Gudja Grupp

II Saarde Saarmad

III Uulukad

KT vanem

I Mustad Sõstrad

II Pärnu Plikad

III Kodutibud

LAURA-LIIS KALJUR ja MAIBRITT PESTI , Saarde kodutütred

EKOTKAD DROOniDeGA

võiDU LenDAmAS

Et protsessid õigest suunast õhku tõuseksid, tuli kotkastes, kes tahaksid kaasa lennata, säde sütitada. Selline võiks üldjoontes olla põhjendus, miks korraldas

Kaitseliidu Jõgeva malev oma noorliikmetele laagri „Droonioperaator“.

nt enne veel, kui kotkad droonilendu katsetada said, pidid nad tõestama enda lennuvõimet lennusimulatsioonis. See on siis arvutipõhine süsteem, mis võimaldab matkida erinevaid lennutingimusi ja ka maapealseid protseduure, nagu startimine ja maandumine. Selle vahendusel on ka ilma endale või teistele reaalset ohtu tekitamata võimalik lahendada mitmesuguseid lennunduses ette tulevaid hädaolukordi.

Kui noored piloodid olid juba piisavalt lennukogemusi omandanud, pandi nad n-ö joonele ehk korraldati võistlus. Hinnati oskust lennuk õhku tõsta, pöördemanöövrit teha ja kõige olulisemat, mitu korda järjest eri suunalt maanduda. Maandumine ongi nimelt lendamise juures kõige keerulisem. Nõnda, et lennumasin jääks terveks. Iga katkikukkumine tõi miinuspunktid, edu tagas aga puhas lend ilma kordagi lennukiga puruks kukkumata.

Pingelisest ja kaasahaaravast võistlusest parimana väljunud piloot sai auhinnaks mudellennuki koos puldiga.

LENDAVAD, AGA MITTE AINULT

Seejärel korraldati nelikopterite matkevõistlus. Võistlusel osalejad pidid kasutama juhtpulti, et juhtida drooni simulaatoris nimega VelociDrone FPV Racing Simulator. Võistlus toimus aja ja puhtuse peale, osalejad püüdsid läbida raja võimalikult kiiresti ja ilma kokkupõrgeteta.

FPV võistlusel edukalt osalenud kotkad said õiguse lennata siseruumides juba prillid peas, puldid käes ja linnud õhus. Ehk siis Kaitseliidu Jõgeva maleva lasketiiru oligi reaalselt üles seatud spetsiaalne rada koos takistus-

seintega, mille vahelt, alt ja pealt pidid võistlejad kiiruse peale FPV droonidega läbi lendama.

Kõik eelnev lõi soodsa pinnase selleks, et ehitada ise FPV droone. Juhendaja käe all algaski nende kokkupanek. Selliseid kokkupandavaid droone saab osta mitmest elektroonikapoest, spetsialiseeritud droonipoest või veebipoest, nagu näiteks Amazon või HobbyKing. Kuid drooni kokkupanek tähendab rohkemat kui lihtsalt propelleri või mootori külge keeramist. See hõlmab mitmesuguste osade, nagu mootorite, elektroonika, servode ja aku paigaldamist ning nende ühendamist drooni raamiga. Samuti nõuab see kruvide keeramist, jootmist ja muid tehnilisi oskusi, et tagada drooni korrektne toimimine.

drooni kokku pandud, häälestatud ning testlennud tehtud.

VABADUSE NIMEL

On oluline mõista, et droonide valdkond on mitmekesine ja võimalusterikas ning selles õige tee leidmine võib olla tõeline kunst.

Tuleb arvestada, et mõned noored võivad olla huvitatud mehaanikast, teised aga piloodioskustest ning mõned võivad ühendada mõlemad.

Pärast füüsilise kokkupaneku lõpetamist tuleb droon ka programmeerida ja häälestada vastavalt kasutaja eelistustele ning lennukeskkonnale, kus seda kasutatakse. See võib hõlmata lennujuhtimise tarkvara seadistamist, nagu näiteks Betafl ight, ning drooni  stabiliseerimise, lennurežiimide valiku  ja muude lennuomaduste seadistamist. Häälestada tuleb ka drooni raadiosaatjat või -vastuvõtjat, et tagada usaldusväärne side drooni ja juhtpuldi vahel.

Kokkuvõttes võimaldab drooni kokkupanek ja häälestamine kasutajal kohandada drooni vastavalt oma vajadustele ja eelistustele ning tagada selle optimaalne toimimine erinevates lennutingimustes ja keskkondades.

Kõige keerulisem ja aeganõudvam oligi häälestamine ja programmeerimine. Ent päeva lõpuks, kui oli möödunud 8 tundi, oli noortel kotkastel kolm FPV

Kui meie eesmärgiks on lennata kaugele, kiirelt ja paljude droonidega, siis on oluline moodustada tugev meeskond, kus kõik osapooled saavad oma oskusi ja teadmisi panustada.

Noorte kaasamine sellesse valdkonda annab aluse jätkusuutlikkusele ning võimaluse loota, et mõni neist noortest tuleb drooninduses välja innovaatiliste lahendustega. Tulevikus võivad just nemad tuua sellesse põnevasse valdkonda olulisi edusamme ja läbimurdeid.

Jõgeva maleval on kindel tahe viia meid mahajäämusest tänapäeva ja olla suunanäitajaks. Selle eesmärgi saavutamiseks on oluline jätkata põhimõtet „ise tehtud, hästi tehtud“ ning seada endale kindel suund, mille poole püüelda ja milles saada parimaks.

Kui me selles valdkonnas ei tegutse, siis anname märku oma mahajäämusest ja seame seeläbi ohtu nii enda kui ka oma riigi julgeoleku. Seetõttu on hädavajalik jääda kursile ning pidevalt arendada oma oskusi ja teadmisi, et olla valmis tänapäeva proovikividega toime tulema ja tulevikus edukalt tegutsema. Ainult nii suudame tagada oma maa ja riigi turvalisuse ning jääda vabaks.

Tekst: KRISTIAN VAARPUU , Jõgeva maleva noorteinstruktor

Märtsis avanes kahekümnel Valgamaa noorkotkal ja kodutütrel võimalus sooritada sukelduja erikatse

eRiKATSeD: 3D­pRinTimiSeST jA SOTSiAALmeeDiA

TõDeDeST mehiTAmATA SõiDUKiTeni

Ligi kümme aastat on Noorte Kotkaste erikatsete läbiviimisel lähtutud 2014. aastal kehtestatud nõuetest. Sellest tulenes mitu probleemi, mis ajendas erikatseid ja nende sisu üle vaatama, sest nõuete üldsõnalisus võimaldas katseid sooritada ebaühtlasel tasemel ning ka märke väljastati kohati erinevatel tingimustel.

Tekst: HELI TOROP , vabatahtlik autor

Nii saigi möödunud aasta septembris alguse töö erikatsete uuendamiseks ning tänavu jaanuari keskel kehtestas Noorte Kotkaste keskkogu uuendatud kavad.

Oma panuse erikatsete uuendamise protsessi andsid esmalt 28 oma ala spetsialisti, kelle seas olid noortejuhid ja -instruktorid, kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, päästjad, treenerid, õppejõud ja teised spetsiifiliste valdkondadega seotud inimesed.

Nemad omakorda moodustasid oma meeskonnad ja nii töötas erikatsete ainekavadega kokku 51 oma ala asjatundjat. Lisaks tegelesid teemaga Noorte Kotkaste keskjuhatus ning mitmed noortejuhid ja -instruktorid, kes esitasid muudatusettepanekuid.

Lähtuti sellest, et kogu Noorte Kotkaste väljaõpe peab olema seotud ja moodustama ühtse terviku. Väljaõppe keskme moodustavad järgu- ja erikatsed. Selleks, et katseid oleks mugav kasutada, on need jaotatud valdkon-

dadesse. Senise kaheksa valdkonna asemel on nüüd kuus: riigikaitse ja matkatarkused; ohutus; ajalugu ja kultuur; side, IT ja tehnika; kehakultuur ning merendus. Nimetustest võib leida seoseid järgukatsete alateemadega.

UUENDUSLIKUD NÜANSID ERIKATSETES

Erikatse läbimine peab noorkotkalt nõudma pingutust, kuid samas peab katse olema ka sooritatav. Erikatsemärkide vormil kandmine peaks olema auasi. Seetõttu vaadati kriitilise pilgu-

ga üle erikatsete arv ning 65 erikatsest jäi alles 36. Mitmed erikatsed leidsid oma tee ajalooraamatusse.

Ühendati sarnase valdkonna erikatseid. Näiteks tekkis meistri erikatse, mille käigus võib omandada teadmised sepa, puusepa või hoopis kingsepa erialal. Erikatse sooritaja võib aga keskenduda ka tänapäevastele tehnoloogiatele, nagu 3D-printimine või lasergraveerimine. Ka teistes erikatsetes arendatakse tänapäeval olulisi oskusi, näiteks õpitakse droone tundma ja ehitama või arendatakse projektikirjutamise oskust.

Ühendatud erikatse teise näitena saab tuua loodustarga katse, kus ühendati zooloog, ornitoloog, botaanik, mükoloog ja looduskaitsja. Uuendatud kavas põhineb õpe koosluse tundmaõppimisel ning nii saab noorkotkas terviklikud ja seotud teadmised loodusest. Praktilisust lisab, et tutvutakse oma kodukoha konkreetse kooslusega, nagu mets, niit või raba. Seal õpib noorkotkas tundma näiteks nii taimi, loomi, linde kui ka putukaid.

Noorte Kotkaste väljaõpe peab ajaga kaasas käima. Nii saab leida erikatsete nimekirjast ka päris uusi katseid. Nendeks on üleelaja, fotograaf, droonioperaator ja orienteeruja. Üleelaja erikatses omandab noorkotkas teadmised ja oskused, mis aitavad eraldatuses ellu jääda ning saada nappide vahenditega hakkama harjumuspärasest erinevas keskkonnas. Drooninduse erikatses võib õpe keskenduda erinevatele mehitamata sõidukitele, näiteks sõiduki juhtimisele nii õhus, maismaal kui ka vees.

ABIVAHEND RÜHMAPEALIKULE

Erikatse väljaõpet võib korraldada nii rühma kui ka maleva tasandil. Uuendatud erikatsetes on iga katse vormistatud ainekavaks. Koostatud kava toetab rühmapealikke ning soodustab ka rühma tasandil erikatsete väljaõppe korraldamist.

Selleks, et väljaõpe oleks ühtlasema tasemega, on nimetatud konkreetsed ja mõõdetavad õpiväljundid, mis omandatakse erikatse sooritamisel. Lisanduvad ka praktilised tegevused. Samuti on ainekavas antud soovitusi väljaõppe läbiviimiseks. Kirjeldatud on, mida silmas pidada saavutatud õpiväljundite hindamisel või erikatse sooritamisel.

nOORTe KOTKASTe eRiKATSeD

Valdkondi enne: 8

Valdkondi nüüd: 6

Erikatsete arv enne: 65

Erikatsete arv nüüd: 36

Uued erikatsed: üleelaja, droonioperaator, fotograaf, orienteeruja

Erinevate katsete ühendamisel moodustunud uued erikatsed: loodustark, maamajandaja, IT-spetsialist, tehnikahuviline, meister, meediajuht, artist

Erikatsed, mis läksid ajalooraamatusse: aednik, astronoom, entomoloog, geodeet, geoloog, hõimlane, jalgrattur, koduloolane, kroonik, lukksepp, meteoroloog, purilendur, ratsanik, seadusetundja, tõlk, usunditundja.

Lisaväärtusena on nimetatud ka valdkonnaga seotud õppevara.

Noor õpib kogemuse kaudu ning oluline on kogetu mõtestamine. David A. Kolbi kogemusõppe teooria kohaselt järgneb analüüsile uus sooritus, õppimine ning uue arusaama kujundamine. Seega on erikatse väljaõppe planeerimisel suund, et õppe läbiviimisel on oluline roll ka praktilisel tegevusel. Väljaõppeprotsess peab olema noort kaasav, kogemusi pakkuv ning noore eneseanalüüsi toetav.

Esmapilgul võib tunduda, et nõuded on üsna mahukad. Siiski saab öelda, et iga erikatse kohta on nimetatud konkreetsed oskused ja teadmised, mida noorkotkas peab omandama. Nõuded on mõõdetavad, mis omakorda lihtsustab väljaõppe planeerimist ja läbiviimist. Uuendusena on lisatud nõue, et iga erikatse sooritamine peab olema seotud Noorte Kotkaste organisatsiooni tegevusega. Ühendavaid näiteid võib tuua mitmesuguseid. Näiteks korraldab noorkotkas kaaslastele erikatsega seotud teemal tegevuse või osaleb selle läbiviimisprotsessis koos rühmapealikuga. Ühenduslüliks võib olla tutvustava ülevaate tegemine erikatsega seotud valdkonnas. Mõne katse puhul sobib selleks rühma või maleva esindamine võistlustel või esinemine mõnel Noorte Kotkaste aktusel. Igal juhul lisab see nõue erikatsetele väärtust juurde ning

arendab ka noores mitmeid oskusi, nagu eneseväljendus-, eneseanalüüsining ülevaate koostamise oskust.

Taasloodud Noorte Kotkaste organisatsioonis sooritati esimesed erikatsed aastal 2008. Alates sellest ajast on kinnitatud noorkotkastele ligikaudu 4200 erikatset. Populaarsemad on siiani olnud sportlase, meediku, pioneeri, matkaja ja luuraja erikatsed.

Kui võimalus oli, peeti pidu ka laeval

meReKAiTSeLiiT jA SeLTSKOnD

1931. aastal valitsuse kinnitatud põhikirjas määratleti Kaitseliit kui „vabatahtlik riiklike ülesannetega seltskondlik rahva omakaitseorganisatsioon“. Sellest juhtmõttest lähtusid ka mereüksused. Jaen Klaar ja Enno Sinivee alustasidki üksuste organiseerimist just rannaasulate elanikega otsesuhtlemisega.

Tekst: REET NABER , ajaloolane

Merekaitse propageerimiseks ja seltskonna kaasamiseks kasutati mitmeid mooduseid. Oli ju nn omatulu teenimine Kaitseliidu üksustele riigi finantseerimise kõrval oluline. Need summad koguti kaitseliitlaste ja nende toetajate annetustest, korjandustest, pidude ja loteriide puhaskasust.

1920.–1930. aastatel oli merendus Eestis tähtis eluvaldkond. Ajakirjanduses alustati aktiivset mere- ja rannakaitse arendamise propagandat 1930. aastatel, kui koostati uus riigikaitsekava. 1933. aastal kinnitati Allveelaevastiku Sihtkapitali põhikiri ja võeti vastu „Kaitselaevastiku täiendamise ja selleks krediidi määramise seadus“, Inglismaalt telliti allveelaevad ja torpeedokaatrid (mootortorpeedopaadid), sadamatehastes hakati piirivalvele ehitama uut vahilaeva Pikker.

SIRGES RIVIS

Iseäranis hästi nähtavad olid merekaitseliitlased õppustel, paraadidel ja väliskülaliste vastuvõttudel. Põhjuseks oli kahtlemata 1934. aastaks välja töötatud vormikirjeldus, mis kinnitas selle lõikelt, värvilt ja materjalilt sama mis mere-

väelastel, kuid oma eraldusmärkidega. Selle kandmine oli merelistele auküsimus. Egas ilmaaegu kinnita nii sõjaeelsed kui ka tänapäeva noormehed, et just vorm on mõjur, mis soodustab suhtlemist neidudega ning muudab nii mõnedki maaväelased kadedusest näost roheliseks.

Vaevalt peeti mereüksustega malevates vabariigi aastapäeva, võidupüha paraade või muid suuremaid ettevõtmisi ilma meremehi kaasamata. Tallinna maleva lippurid ja assistendid määrati juba 10. mail 1934 Vabadusplatsil Vabadusristi 15. aastapäeva auks korraldatud Kaitseväe ja Kaitseliidu paraadile Sadama malevkonnast.

Suurematele õppustele mindi rivikorras, ees sammumas merevormis pillimehed. Oma orkestrid olid paljudel mereüksustel.

NUUSUTADES EHTSAT MERELAHINGU HÕNGU

Esimest korda sai suurem seltskond kõikide malevate merekaitseliitlasi tegevuses näha Kaitseliidu päevadel 1935. aasta 21.–23. juunini. Nad marssisid paraadil ja osalesid koos mereväelastega peaaegu terve laupäeva kestnud näidis-

lahingus Tallinna reidil, kus mürtsusid kahurid, tärisesid kuulipildujad, lasti välja torpeedo, tehti suitsukatet, veesati ja traaliti miine, päästeti üle parda kukkunud merehädalisi. Kui lahing läbi, oodati veidi suitsu hajumist ja siis hakati mereväe miiniveeskajatelt Ristna ja Suurop saatma Pirita randa maale dessanti. Seda tuli teha suurtükilaevade Sulev ja Mardus suurtüki- ja kuulipildujatule all, vastutegevuses oli Viru maleva dessandikaitse kompanii.

6. juunil 1937 peetud Eesti esimesel merenduspäeval oldi tegevad nii korraldajate kui osalejatena. Korralduskomitee esimees oli veeteede valitsuse direktor Eduard Avik, kes oli ka Tallinna maleva mereüksuste pealik ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse liige. Komitee liikmed esindasid olulisemaid merendusorganisatsioone, enamik neist olid aktiivsed kaitseliitlased. Kaitseliidu esindajad olid Jaen Klaar (samal ajal Ida malevkonna pealik), vanemleitnant August Vares (oli aprillist läkitatud Kaitseliidu peastaapi ajutiselt J. Klaari asendama), Edgar Maremaa (Sadama malevkonna pealik). Kohtadel tegi praktiliselt kogu organiseerimistöö ära merekaitseliit: Pärnus, Tartus, Narvas sadamakaptenid Juhan Rautsma, Rait Vatsel, Aleksander Marvet, Kuressaares merekooli juhataja Julius Teär ja kõikjale jõudev Artur Toom, Haapsalus Muhu väina sadamate kapten mereväeleitnant Vladimir Samon jpt.

Ega see lihtne ülesanne olnud. Näiteks J. Rautsma kirjutas jaanuaris, et Pärnus pole piisavalt merendustegelasi ja kes on, hoiduvad riiklikust ja seltskondlikust tööst eemale. Pärnu kaptenite seltsi 13 tegevliiget ei tulevat üldse arvesse, sest suurem osa on reisis ja kodusolijad passiivsed. Ta arvas, et neilt saab heal juhul eelarvesse 100–200 krooni välja pressida. A. Marvet muretses, et väljavaated Narvas merenduspäeva korraldamiseks on kaunis kehvad, kuna kohapeal peaaegu pole ei merendusorganisatsioone ega -tegelasi. Tegelikult õnnestus Narva-Jõesuus merenduspäev üle ootuste, osales arvukalt veesõidukeid ja inimesi arvati olnud üle 2000. Pärnakad jäid tõesti tagasihoidlikumaks.

Sel ajal jagus merendust propageerivaid üritusi: korraldati orkestritega rongkäike koos mereväelaste, mereskautide ja -noorkotkastega ning aktusi, kus pidasid kõnet linnapead ja merendustegelased, võistlusi ja demonstratsioonesinemisi, rahvast viidi merele, pidudel esinesid orkestrid, koorid ja rahvatantsijad. Kuressaares marssis rahvas kõigepealt vaksalisse, kus ootas linnavalitsuselt tasuta kasutada saadud erirong, millega sõideti Roomassaare sadamasse. Seal ootas Balti Päästeseltsi reisilaev Eestimaa, et teha tunnine lõbusõit Kuressaare reidile. Samal ajal sõitsid reidile ka Saaremaa Merispordi Seltsi, Kaitseliidu, piirivalve, Kuressaare jahtklubi ja eraisikute jahid, mootor- ja sõudepaadid.

Huvilisi kogunes ootamatult palju, mitusada inimest lõbusõidule ei pääsenud.

KOOSVIIBIMINE KESTIS PARIMAS MEELEOLUS HILISÖÖNI

Peod ja väiksemad koosviibimised olid tollal väga levinud. Suviti oli võimalus suuremate õppuste või laagrite lõpus organiseerida tõelisi rahvapidusid, kaasates teisi paikkonna seltse ja ühinguid ning pakkudes lustimisrõõmu lähikonna rahvale. Sügisel ja talvel tähistati pidulikult aastapäevi, tuldi kokku perekonna- või jõuluõhtutel, kus aega sisustasid muusika- ja tantsuetteasted, näite- ja õnnemängud.

Eriti aktiivsed oldi Haapsalus ja Saaremaal. Näiteks Haapsalu meredivisjon korraldas keset elavat suvitushooaega 29.

juulil 1934 teemapeo. Merekaitseliitlased marssisid orkestri saatel läbi linna kuursaali, mis oli dekoreeritud traditsiooniliste meresõidusümbolitega, nagu tuletornid, meremärgid, signaallipud. 1935. aastast alates pühitseti jaanuaris divisjoni aastapäeva koosviibimisega maleva kodus. Kokku tulid merekaitseliitlased, naiskodukaitsjad, nende külalised ning muidugi maleva kõrgemad juhid.

1936. aasta juunis korraldas Sõrve meredivisjon Ohtlas kahepäevase laagri, mida nimetati merepäevadeks. Kohale tuli jalgsi, hobuvankritel, jalgratastel ja mootorpaatidel merekaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid ka Salme üksusest ning uudistama rahvast ümbruskonnast. Meestel olid oma õppused ja spordivõistlused. Õhtul tehti lõket, tembutasid

1933. aastal asutatud Allveelaevastiku Sihtkapitali eesmärk oli kaasa aidata Eesti merekaitse tugevdamisele allveelaevastiku soetamiseks. 1936 alustati kampaaniat allveelaevade hävitaja (mootortorpeedopaadi) ehitamiseks ja sellele relvade muretsemiseks ning 1937 vanametalli kogumiseks

Lõkkevana ja naljaraadio reporter, veeti köit ja tantsiti. Teisel päeval pärast lõunat läks kogu laager rivikorras Anseküla kirikusse. Seal kuulati jutlust, uued Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmed andsid pühaliku tõotuse. Ümbruskonna rahvast kogunes murdu, väike kirik ei suutnud kõiki mahutadagi. Seejärel mindi laagrisse tagasi, naiskodukaitsjad korraldasid ettekannetega peo. Sõrve mererajooni orkester mängis tantsuks kella viieni, siis peeti viimased kõned, anti võistluste parimaile auhindu ja langetati laagrilipp. Järgmistel aastatel organiseeriti merepäevi Sõrve tuletorni juures ja Mõntus. 1938. aastal oli osavõtjaid juba 700 ringis.

Sügiseti peeti Kuressaare mererajooni aastapidusid. 1936 avaldati peo eel ajalehes Meie Maa: „Merel tegutsemine nõuab mitmesuguseid abinõusid, mis kõik väga kallid. Kogu õppetegevus peab teostuma mootorpaatidel ja iga läbisõidetud miil maksab puhast raha kütte- ja määrdeõlide näol. Senine paariaastane tegevus on näidanud, et ilma seltskonna toetuseta ei saa edukalt teha sellast suurt tööd.“ Pärast pidu ei unustatud panustajaid ajalehe kaudu tänada.

PAKILISIM PROBLEEM SAI LEEVENDUST

Merekaitseliitlaste pakilisim probleem, mootorpaatide muretsemine, sai seltskonna toel ajapikku leevendust. Esimesena heisati Kaitseliidu lipp 26. augustil 1934 Haapsalu meredivisjoni kiirmootorpaadil. Tartu Sisevete malevkonna mootorpaadi Kotkas lipuheiskamise aktusel 7. juulil 1937 anti üle mitmed „ümbrikud hambarahaga“. Järgmisel päeval Mustvees õnnistatud Tartumaa maleva Peipsi sisevete rajooni Põhja divisjoni Vahuri korpuse rahast koguti suurem osa kohapealt, nagu ka 1938 ristitud Lõuna divisjoni Võhandu rahast.

1938. aastal sai ka Saaremaa malev annetuste toel merekaitseliidule mootorpaadi ja 1939. aasta mais veel kaks, mis olid soetatud Saaremaal korraldatud korjanduste ja Kaitseliidu peastaabi toetusega.

Suurimad eraannetused olid Pärnu mootoritehaselt R. Stryck 1936. aastal kodulinna mereüksusele kingitu ning 1937. aastal Kawe šokolaadi- ja kompvekivabriku omaniku Karl Vellneri kingitus Sadama malevkonnale, 16 hj mootoriga Mimosa (mis sai pardatähiseks KL-18 ja võis peale võtta üle 10 inimese).

USUASJAD

Tolleaegse elukorralduse juurde kuulus ka vaimuliku talituse läbiviimine olulisemate sündmuste puhul. Vaimulikud õnnistasid kõiki Kaitseliidule soetatud mootorpaate ja lippe.

Ainuke mereüksus, millele oli vaimulik määratud, oli ilmselt Vormsi üksikmererühm.

Enim päevakohaseid jumalateenistusi peeti 1937. aasta merenduspäeval. Meenutati neid, kes kodust kaugel või merel hukkunud. Tartu Pauluse kiriku teenistuse, millel osales ka sisevete malevkonna orkester, kandis üle ringhääling.

Pärnus peeti teenistused kõigis neljas kirikus: eesti ja saksa evangeelse luteriusu ning vene ja eesti apostlik-õigeusu omades.

JAH, ILMA NAISTETA OLEKS KURB KA

MEREKAITSELIITLASTE MAAILM

Naiskodukaitse on lahutamatult seotud mereüksuste tegevusega. Traditsiooniliselt korraldasid nemad laagrite ja õppuste ajal toitlustamist, majutamist ja sanitaartegevust, ilma nendeta ei korraldatud ühtki pidu, loteriid, koosviibimist. Nad valmistasid ette loteriide korraldamist, askeldasid auhinnalaua taga, lõviosa väljaloositavatest esemetest oli valminud nende näputööna. Seltskonnaüritustel pakkusid nad einelaudades sooje ja külmi suupisteid, värskendavaid ja alkohoolseid jooke, hoolitsesid eeskava ja tantsumuusika eest. Selle tänuväärt töö kohta vaid paar näidet.

1935. aasta Kaitseliidu päeval Allveelaevastiku Sihtkapitali jäämurdjal Suur Tõll 1500 inimesele korraldatud peo toim-

konda juhtis kaks inimest Sadama malevkonnast: insener Johannes Veerus ja Naiskodukaitse esinaine Vera Toomara. Naised organiseerisid kogu toitlustamise, (einelaud, mitu baari), sanitaarteeninduse, rahvatantsijate ja laulukoori esinemise.

1937. aastal merenduspäeva korraldavasse komiteesse ainsa naisena kuulunud Vera Toomara kureeris Tallinnas samu valdkondi. Narva-Jõesuus korraldasid naiskodukaitsjad rahvapeo ja keetsid suures katlas samal päeval näidisnoodapüügil püütud kaladest uhhaa, millest jagus sadadele inimestele, teiste seas parasjagu reidil seisnud Poola sõjalaevade meeskonnaliikmetele.

Eelpool mainitud 1936. aasta Sõrve merepäevadel panid naised juba päev varem supikatlale tule alla: laagri ülespanijad tahtsid süüa ja plats kaunistamist. Järgmistel päevadel õpetati neile keetmise vahel meditsiinitarkusi ja lasti orkestri saatel rivisammu harjutada.

Oli veel kaks erakordselt tähtsat sümboolset tegu, mis oli usaldatud vaid naiste kätesse.

Esiteks olid nad kõigi mootorpaatide ristiemadeks, hõisates välja nende nimed ja soovides õnnelikku meresõitu. Samavõrd märgiline oli see, et just naiskodukaitsjad valmistasid ja annetasid 1935. aastal Tallinna Sadama malevkonnale ja 1938. aastal Tartu Sisevete malevkonnale lipud.

ALLIKAD: Kasutatud on Rahvusarhiivi ja tollase perioodika materjale.

1938. aasta märtsis hoolitsesid naiskodukaitsjad kolme päeva jooksul Mereväe õppekompaniis 233 mereüksuste pealike kursusest osavõtja eest. Fotol on koos Naiskodukaitse esinaiste Alma Jeetsi (Tallinna ringkond) ja Vera Toomaraga (Sadama malevkond) vasakult esimene kursuste ülem vanemleitnant August Vares, paremal tema abi Juhan Rautsma

SAKSAmAA SõjAAjALUGU

eUROOpA üheS SUURimAS

SõjAAjALOO mUUSeUmiS

Bundeswehri sõjaajaloo muuseum

Dresdenis on üks suurimaid Euroopas –20 000 ruutmeetrit näitusepinda 10 000 eksponaadiga vaatamiseks ja 1,5 miljoni esemega hoidlates.

Tekst ja fotod: ANDRES REKKER , sõjaajaloohuviline

Muuseumile tuleb läheneda kompleksselt. See asub garnisonilinnakuks rajatud Albertstadti linnaosas, mis on Saksamaa suurim säilinud sõjaväekompleks. Linnaosa on saanud nime Saksimaa kuningriigi kuninga Albert I järgi, kes PrantsusePreisi sõjas Maasi armee ülemana oli lahingutes võidukas prantslaste üle. Keiser Wilhelm I andis talle esimese mittepreislasena kindralfeldmarssali auastme.

Teatavasti pommitasid lääneliitlased 1945. aastal Dresdenit põhjalikult. Sellest hoolimata pääses linnaosa vaid ühe kasarmu hävimisega ning on seetõttu hästi vaadeldav XIX sajandi lõpu saksi sõjaväearhitektuuri ilmeka näitena. Kompleks oli rajatud mahutama 1. Saksi kuninglikku diviisi. Tänapäeval asub seal vaid 1873. aastal asutatud maaväe ohvitserikool, mis on sõjaajaloo muuseumi arsenali hoones tegutsenud kõigi erinevate võimude ajal. Muuseum ise paikneb kunagisel Kuningaplatsil, nüüdsel Olbrichtplatsil, mis kannab oma nime Wehrmachti kindrali auks, kellel oli võtmeroll

Hitleri atentaadikatses. Sellelt linnaku keskväljakult avaneb vaade laiale mitmekilomeetrisele sõjaväeparaadide läbiviimiseks rajatud Stauffenbergalleele, mida ääristavad kasarmud.

Arsenal ehitati 1873.–1877. aastal garnisoni keskusena. Kahurid ladustati esimesel korrusel, käsi- ja külmrelvad ülemistel. Kuninga tahtel loodi arsenali relvakogu, millest 1897 sai Saksi kuninglik armeemuuseum. Esimese maailmasõja kaotus ja rahaliste vahendite puudus viis selle sulgemiseni, kuid juba 1923 avati see taas Saksi armeemuuseumina, millest sai hiljem Saksamaa maaväe muuseum. Pärast seda, kui „kuulsusrikas“ Punaarmee oli Dresdeni vallutanud, röövisid nad kogu kollektsiooni ja viisid selle Nõukogude Liitu.

1972 avati arsenalis Saksa Demokraatliku Vabariigi armeemuuseum, Nõukogude Liit oli oma satelliitriigi vastu niivõrd armuline, et tagastas osaliselt kogud. Pärast Saksamaa ühinemist otsustas kaitseminister Volker Rühe astuda julge sammu ja esmakordselt

sai Bundeswehr oma muuseumi, mis tekitas patsifistlikul Saksamaal tormi veeklaasis.

MOODNE DEKONSTRUKTIVISMI

MEISTRITEOS

2004. aastal algas seitse aastat kestnud remont, mille arhitektuurikonkursil jäid võitjaks jõud, kes soovisid maja ümber ehitada. Vanast neoklassitsistlikust hoonest sai moodne dekonstruktivismi meistriteos, mida lõhestab kiilukujuline installatsioon läbi kõikide korruste, meenutamaks brittide lahingukorda 1945. aasta õhurünnakul Dresdenile. Õnneks on sellel ka reaalne kasutegur – hõbedases nooleotsas on 29 meetri kõrgusel vaateplatvorm tänasele Dresdenile, osutades alale, kus pommitamisest said alguse tulekahjud.

Muuseumi avamisel kinnitas kaitseminister Thomas de Maizière, et Bundeswehr ei saa eksisteerida ilma traditsioonideta, kuid peab väga hoolikalt valima, millele ta soovib tugineda. Saksamaa kaotus Teises maailmasõjas on tekitanud ülima ametliku poliitkorrektsuse, nn kollektiivse süütunde, mis kajastub ka sõjamuuseumis.

Muuseumi välialal eksponeeritakse rasketehnikat: tanke, soomukeid, raketiseadmeid, lennukeid ja helikoptereid. Vaatamiseks on nii Varssavi pakti kui ka

NATO riikides kasutusel olnud tehnikat. Näha on BRDM-2, M113, Marder (IFV), Leopard 1, Luchs, BTR-60, T-72, mida täna kasutatakse Vene-Ukraina sõjas.

Muuseum pakub kahte sõjaajaloo käsitlust, mida esitletakse temaatiliste läbilõigetena uues kiilukujulises lisandis, ning kronoloogilist ringkäiku vanas majas. Hoonesse sisenedes võib komistada Luftwaffe esimese sihtmärgi Teises maailmasõjas, Poolas asuva Wieluńi linna lammutatud kõnniteeplaatidele.

Kiilu esimesel korrusel on teemaks tehnika areng ja sõda. Selle kaudu tutvustatakse ka Saksa sõjatehnoloogia arengut. Kuni külma sõja lõpuni oli võidurelvastumine tehnilise arengu mootoriks – transistorraadio, mobiiltelefon, arvuti ja satelliitnavigatsioon on kõik külma sõja lapsed.

Silma jääb esimene Saksa allveelaev Eisener Seehund (Raudhüljes). Sellega oli plaanis paigaldada laevadele ja sildadele lõhkelaengud ja seejärel need elektrilise süütajaga lõhata. Allveelaev tegi 1850. aastal eduka proovisõidu, kuid 1851. aastal uppus. Pilku püüab sakslaste 14 meetri kõrgune kättemaksurelv V2 (Vergeltungswaffe 2), mis oli maailma esimene toimiv ja juhitav vedelkütusmootoriga ballistiline rakett. Sellest raketist said alguse USA, Nõukogude Liidu ja Prantsuse raketija kosmoseprogrammid, mida kinnitab kõrguses rippuv kosmoselaeva Sojuz 29 maandumiskapsel. Sellega maandus esimene kosmoses viibinud Saksa kosmonaut, Ida-Saksamaa ohvitser Sigmund Jähn.

Stendil on kääbusallveelaev Marder (Kärp), mis on tegelikult mehitatud torpeedo. See on

360kraadise vaatega pleksiklaasist kokpitiga kaheksa meetri pikkune ja poole meetri laiune allveelaev, mis võis sukelduda 30 meetri sügavusele. Laeva alla oli kinnitatud üks G7e torpeedo.

Allveelaeva tüürimehed kasutasid, nagu paljud teisedki Saksa sõdurid, ravimit Pervitin, mille pakend on ka stendil. Tegemist oli 1937. aastal Saksamaal välja töötatud metamfetamiiniga, mis annab rohkelt energiat, vähendades samas unevajadust ja nälga, ning tekitab suurt entusiasmi, enesekindlust ja kõikvõimsuse tunnet. Päevaratsiooni viiduna andis Pervitin sõduritele peaaegu üleloomulikke võimeid, seda ei peetud narkootikumiks. Kartmatute ja rõõmsameelsetena võisid nad veeta magamata üle kolme päeva ja kõndida segamatult kuni 60 kilomeetrit.

SAKSAMAA SÕDADES

Samale korrusele on proovitud kronoloogiliselt mahutada Saksamaa sõjaline areng ja sõjad hiliskeskajast kuni Esimese maailmasõjani. Vaatamiseks on väljas kõik, millega tollal tapeldi, kuid ka maalid, raamatud ja kaardid.

Muuseumis on vägagi esinduslik kollektsioon rikkalikult kaunistatud hellebarde, mis on nii lõike- kui ka torkerelv. Hellebardil on lai kirvekujuline ja lühike konksukujuline tera ning terav odaots. 1,5–2 meetri pikkune puidust vars oli hulknurkse ristlõikega või nahast ümbristega, et vältida relva löögi ajal käes keerdumist. See oli üks jalaväe põhirelvadest ja seda kasutasid peamiselt 14.–16. sajandil saksa

Landsknecht’id – palgasõdurid, kes kasutasid uuenduslikku ja distsiplineeritud lahingutaktikat. Muuseumis on kaunis suurtükk Faule Magd (maakeeli „laisk neiu“), mis valati ajavahemikus 1410–1430 Saksimaal. Tema uhke lafett pärineb aastast 1511. Neiuke kaalub ainult 1383,3 kilo, on 2,33 meetrit pikk ja tulistab 51kiloste kivikuulidega.

Ekspositsiooni fookus on Kolmekümneaastasel sõjal (1618–1648), Preisimaa tähtsuse tõusul, Napoleoni sõdadel ja Saksamaa ühendamisel. Sel perioodil võitlesid lõhestunud Saksa riigid sageli omavahel (ja sageli koalitsioonis Prantsusmaa või teiste mitteSaksa riikidega). Alles 1870. aastal tuli Prantsusmaal sõjas silmitsi seista ühendatud Saksa armeega ja leppida kaotusega, mis viis Saksamaa Keisririigi loomiseni 1871. aastal. Muuseumis on pööratud rohket tähelepanu ohvritele ja kannatustele lahinguväljal, mitte niivõrd Preisimaa hiilgusele ja võidujoovastusele. Esile tuleb tõsta ülevaadet Saksamaa koloniaalsõdadest, sest kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli tegemist maailmas suuruselt kolmanda koloniaalriigiga.

Ekspositsioonist vaatab vastu ka eesti keelde tõlgitud sõjaväelaste piibli, kindralmajor Carl von Clausewitzi „Sõjast“ („Vom Kriege“) esmatrükk, mis kõnetab tänapäevalgi sõjalist strateegilist mõtlemist.

Esimest maailmasõda esitletakse ekspositsioonis kaartide, laevakellade, mudelite ja õhupalligondlite kaudu ning loomulikult relvade kogumina. Tollal olid ohvitserid härrad ning ohvitseride kasiinos kaunistasid laudu uhked väeosade embleemidega hõbenõude serviisid, mis on väljas ka muuseumis. Lihtsõduritele olid aga väeosa embleemidega õllekannud, mida kutsutakse teenistuse meenutuseks Reservistenkrug. Interaktiivse multimeedia kaudu saab vaadata fotosid ja lühifilme Esimese maailmasõja tegelikkusest.

Kajastatakse kahe maailmasõja vahelist poliitilist olukorda Saksamaal,

Kerge jalaväe suurtükk ehk 7,5 cm leichtes Infanteriegeschütz 18 võeti relvastusse 1932. aastal, kuid et Versailles’ lepinguga oli sakslastel relvade arendamine keelatud, kasutati relvanimes numbrit 18 näitamaks, et see oli arendatud juba enne keeldu

ANDRES REKKER

selgitamaks, kuidas ja miks algas Teine maailmasõda: natsionaalsotsialistide võimuletuleku käik ning vastasseis Saksamaa kommunistidega.

Teine maailmasõda on jagatud kampaaniateks, umbes 100 „meediajaama“ annavad sõjasündmustest detailset informatsiooni, lähtudes kollektiivse süütunde kontseptsioonist. Muuseumisaalis on ka autentsed esemed, mis räägivad sõjakuritegudest, nagu Kreekas pantvangide poomiseks kasutatud köis või Majdaneki koonduslaagris mõrvatute mustaks tõmbunud kingad.

Laes ripub installatsioon 23 raketist ja pommist, mis justkui langevad külastaja peale, ning kappi avades saab tunda surmalõhna – põlenud asjade, väljaheidete, lagunemise hõngu, mida eritab Norra lõhnakunstniku Sissel Tolaasi loodud essents.

Vaadata saab ka Briti langevarjurite kokkukäivat mootorratast – Excelsior Mark 2 Welbike, mida toodeti Normandia operatsiooniks ligikaudu 3000 eksemplari. Lennukilt alla visatava metallkastis mootorratta maksimumkiirus oli 50 km tunnis.

Ajalooliselt oluliste esemete hulgas on välja pandud soomuslaeva SchleswigHolstein laevakell. Sellelt laevalt lasti Teise maailmasõja esimesed lasud 1. septembril 1939 kell 4.46 Westerplatte Poola positsioonide pihta vabalinnas Danzigis. Laev osales Norra dessandis ja mitmetes teistes operatsioonides, kuni meeskond ta 21. märtsil 1945 Gotenhafeni sadamas (praegu Poola Gdynia) uputas. 1946 tõstsid Nõukogude Liidu väed aluse üles ja see toodi juba Borodino nime all remonti Tallinna Balti Laevaremonditehasesse, et ümber ehitada treeninglaevaks. Kuid idee ei realiseerunud ning selle asemel viidi alus Osmussaare lähistel asuvale Neugrundi madalikule ja kasutati seal lennuväe märklauana kuni 1966. aastani.

Stendil seisavad reas 8,8 cm raketiheitja 43 hüüdnimega Puppchen ehk nukuke, mis suutis 500 meetri kauguselt hävitada seisva tanki. Poolroomikveok-mootorratas NSU-Kettenkrad HK-101, mis ilmus sõjatandrile 1940 aastal, oli Saksamaal väga populaarne, neid kasutati varustuse pukseerimiseks. Kerge jalaväe suurtükk ehk 7,5 cm leichtes Infanteriegeschütz 18 võeti

relvastusse 1932. aastal, kuid kuna Versailles’ lepinguga oli sakslastel relvade arendus keelatud, siis kasutati relvanimes numbrit 18, näitamaks, et see oli arendatud enne keeldu. Muuseumis on ka teine „hüljes“ – allveelaeva Seehund keskosa, mida peetakse Saksa väikeallveelaevadest kõige edukamaks. 1944. aastal valminud allveelaeva meeskond oli kaheliikmeline ja selle relvastuses oli kaks G7e torpeedot. Seehund osutus süvaveepommidele suhteliselt immuunseks, sest tänu kergele kaalule paiskus see ilma suuremate vigastusteta üles, aga meeskonnale ei olnud see kerge katsumus.

Ekspositsioonis on ka kerge maastikusõiduauto BMW 325. 1942. aastal lükkas Wehrmaht selle sõiduki tagasi kui sõjaajateenistuseks kõlbmatu: palju lihtsam, kergem ja odavam Volkswagen Kübelwagen osutus igas mõttes palju paremaks.

Saalis vaatab vastu uhke kabriolett Horch 830 BL 1936, mis on ehitud Prantsusmaa lippudega. See kuulus viimasele Saksa Pariisi komandandile kindral Dietrich von Choltitzile, kes ei täitnud Adolf Hitleri korraldust Pariis hävitada. Masin langes prantslaste sõjasaagiks ja selle järgmiseks omanikuks sai legendaarne Prantsuse kindral ja hilisem president Charles de Gaulle. Sellest ka Prantsusmaa lipud poritiibadel.

MINEVIKUST OLEVIKKU

Muuseumi viimane osa tutvustab sõjajärgset Saksamaad. Pärast Teist maailmasõda kaheks jagatud Saksamaal oli vaid aja küsimus, millal luuakse kaks Saksa armeed, 1955 Bundeswehr läänes ja Nationale Volksarmee idas. Ekspositsioon mitte ainult ei selgita üksikasjalikult, kuidas need armeed moodustati ja toimisid, vaid asetab sündmused ka ajaloolisse konteksti, rõhutades eriti seda, kuidas kaks sõjaväge kujundasid poolitatud riiki. Keskmes on külma sõja perioodi pinge, selle mõju sõjaväele ja ühiskonnale. Saksamaa ühiskonnas olid sõja ja tuumarelvastumise vastased tunded sageli väga tugevad, nii on võimalik osaleda teoreetilises katses, mis näitlikustab, kui kiiresti põleb inimene tuumaplahvatuse epitsentris.

Muuseumis on koopiad Nationale Volksarmee ja Bundeswehri kasarmutubade nurgakestest, mis teineteisest

põhimõtteliselt ei erine. Näha on ka sisutu stend Nõukogude Punaarmeest, mis okupeeris Ida-Saksamaad, kahekeelne silt Wünsdorf – asula, kus asus peakorter –, kindrali pintsak ja sõjaväeposti postkast.

Vaatamiseks on väljas kurikuulsa Luftwaffe hävitaja Lockheed F-104 Starfighter piloodiiste. Luftwaffe 916 lennukist kukkus alla iga kolmas piloot ja neid hukkus 116.

Stendil on British Universal Carrier (BUC) soomuk, mis oli lääneliitlastel kasutusel Teises maailmasõjas. Hiljem kasutasid soomukit mõlemad armeed. Volksarmee sai 26 soomukit venelaste käest, kes oli need omakorda saanud sõjasaagiks Wehrmachtilt, viimased aga brittidelt. Vastloodud Bundeswehr ostis brittidelt ligikaudu 200 soomukit ning need olidki Bundeswehri esimesed soomukid.

Näitus jõuab välja ühendatud Saksa armeeni (Bundeswehr) pärast 1990. aasta Saksamaa ühendamist ja lõpuks Bundeswehri naasmiseni aktiivsete ülesannete täitmise juurde väljaspool Saksamaa ja Euroopa piire. Esimeseks Bundeswehri välismissiooniks vaenlase tule all osutusid Albaanias aset leidnud rahvarahutused, mille käigus 98 inimest 22 riigist varjusid Tirana Saksamaa konsulaadis. Koostöös prantslastega organiseeriti nende evakuatsioon helikopteritega ja selle operatsiooni julgestamise käigus tekkis tulevahetus Albaania salateenistusega. Vaatamiseks on allohvitseri koostatud lahinguplaan, mis on pandud kirja Bundeswehri toiduratsiooni pappümbrisele – plaanid peavad olema lühikesed ja selged.

Ülevaate saab ka teistest Bundeswehri missioonidest kolmel kontinendil. Kõik missioonid ei lõppe õnnelikult, stendil seisab 2004. aastal Kunduzi lähedal IED abil õhku lastud MB „Wolf“, milles sai haavata kolm sõdurit. Kõrval on mobiiltelefonid, mis olid Afganistani lõksude kaugkäivitajateks, ja seade Ambush-Terminator, millega summutati lõhkeseadeldisele antavad raadiosignaalid.

Lõpetuseks on muuseumis suur militaarmänguasjade kollektsioon XIX sajandi tinasõduritest kuni tänapäeva tähesõdade legodeni. Seda kroonib väike mängutank, mis sai vigastada Dresdeni õhurünnakus 13. veebruaril.

TAhAKS LennATA ...

Tahaks lennata! Nii väga tahaks ju maapinnal tatsamise asemel mugavalt õhus hõljuda! Ja kui juba on oma silmaga ära nähtud aeroplaan, mis soovitut võimaldab, ei jää muud, kui tegutseda soovide täitmise nimel.

Lapsepõlve emotsioonid on vägevad. Tihtipeale avaldavad need mõju veel täiskasvanunagi. Lahtiseletatult võib öelda, et kes ikka pisikesest peast on näinud ehtsat kopaga traktorit, hakkab tulevases elus suure tõenäosusega karjääri tegema. Võib juhtuda, et teeb koguni kaevanduse. Väike Manfred nägi lennukit ja, palun väga, temast sai hiljem lendur. Ja mulje oli nii vägev, et temast sai Esimese maailmasõja kuulsaim lendur

Manfred von Richthofen ehk Punane Parun. Tema tegevusest taevaavarus-

tes räägib aastal 2008 valminud film „Red Baron“.

Esimene maailmasõda oli täpselt see aeg, mil nii ühel kui teisel pool rindejoont avastati, et üsnagi uudsed asjad, õhust raskemad lennumasinad, kõlbavad kenasti sõjas pruukida. Neid ei saa mitte ainult vaatluseks kasutada, vaid nendelt saab ka vastase pihta tulistada või maapinnal toimetavatele sõduritele midagi plahvatavat pähe loopida.

Manfred von Richthofen on Saksa õhujõududes piloot. Koos semudega

peetakse õhusõda ja jõudumööda käitutakse härrasmehelikult, mis vormub näiteks lennukilt pärja viskamiseks vastaspoole lenduri matusel. Mõistagi saadakse surma ja haavata, sest härra Maximi leiutatud kuuliprits ei tea oma sirgjoonelisuses härrandlikust käitumisest mitte kui midagi.

„Red Baron“ või siis originaalkeeles „Der Rote Baron“ on selline eluloofilmi moodi film. Puutumist saab küll rohkem Manfred von Richthofeni elu viimane ots, tegevus lendurina. Lapsepõlv mainitakse ära, et jah, oli olemas,

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI , vabatahtlik autor

aga rohkem sinna auru ei raisata. Koolipõlv, sõjakool ja tegevus – üllatus, üllatus! – ratsaväelasena jäävad hoopiski mainimata. Keskendutakse lendamisele ja sõjategevusele läänerindel.

Ei maksa arvata, et film on üks ühele ajalugu. Jämedates joontes jah, sarnasused on. On vabahärra Richthofen, on punaseks võõbatud lennuk, õhusõda, rinne jne. Aga peenhäälestuse on teinud kõigepealt stsenarist, kes on pingutanud, et saada ajaloost kätte mingi sidus lugu, mis mahuks vähem kui paari tunni sisse, ning hiljem režissöör, kel on asjadest oma nägemus. Ja häda neile faktidele, mis kena filmiga kokku kõlada ei soovi! Siin filmis on häälestamine käinud oluliselt lihtsamalt, sest stsenarist ja režissöör on ühes isikus. Tööd, võib tunduda, on rohkem, aga samas ei pea end vaevama mingite kooskõlastuse ega kaastöötajate veenmisega. Kui ikka idee tuleb ja fantaasia lendama hakkab, on piiriks ainult eelarve!

„DER ROTE BARON“

Osades: Matthias Schweighöfer, Joseph Fiennes, Til Schweiger, Lena Headey

Lavastanud: Nikolai Müllerschön 2 tundi ja 23 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee: 9. Stsenaarium on hea, üle keskmise Teostus: 7. Klantspilti ja sõda peas kokku panna on pisut raske

Näitlejatööd kokku: 8. Head näitlejad on valitud, ei muud

Lavastajale: 8. Täitsa hea teostus

Film on saanud selline vabalt voolav. Ei ole tuim puine tükk, et vaatad ja silmad hakkavad valutama. Stsenaarium on hea. Stsenarist-režissöör Nikolai Müllerschön on lasknud küll fantaasial lennata, aga mitte eriti kõrgele. Osalt, jah, on film selline „põhineb tegelikel sündmustel“, aga reaalsusest ülemäära kaugele nüüd ka ei eksi. Mis kõige tähtsam – on vaadatav. Ka õhusõja aktsioonirohkemad episoodid ei ole filmitud nii, nagu oleks kõige põnevama koha peal tabanud operaatorit kõhukramp. Päris hästi saab aru, kes, kus ja miks.

Manfredi noorem vend Lothar (Tomas Ibl). Lothar ei ole miski tagaplaanil tiksuv väikevend, viisakuste vahetamistest vastasega on tal kama. Tema kui sõjamehe asi on ikkagi tulistada ja palju. Ja pihta. Ja siis veel korra pihta. Kindluse mõttes.

Kena naisisik on filmis täiesti olemas ja mitte lihtsalt niisama olemas. Käte (Lena Headey), rindel toimetav halastajaõde, on Manfredi põetajaks ja mitte ainult. Põlgusest ja vihkamisest kujuneb ikkagi armastuslugu, mida vaatajale sõjapidamisele vahelduseks näidatakse.

peamiselt skoorile kui sellisele. Ja kolmandalt poolt Käte, kes laatsaretis sõjamehi kokku lappides tapatalguid kohe kuidagiviisi heaks ei kiida. Nende kolme genereeritavad ideed ja veendumused toovad filmi elu ja vastuolud, mis teeb vaatamise nauditavaks.

Peaosalist Manfred von Richthofenit mängib Matthias Schweighöfer. Täiesti pädev sooritus. Millegi kallal norida ei kannata, aga kui järele mõelda, siis tõenäoliselt väga meelde ka ei jää. Jah, võib rahumeeles öelda: tubli töö, istu, hinne viis, ent järgmisel korral tuleks ikkagi nimi üle küsida, sest kuidagi ei meenu. Kui lähemast filmindusest natuke uurida, siis „Oppenheimeris“ on Schweighöferil väike rollike. Kes soovib, saab järele kaeda. Mõistagi ongi von Richthofen filmis üpriski väljapeetud härrasmees, kes teeb suuri sõnu ja seisab vajadusel uhkelt nagu ausammas, ka see võib olla põhjus. Manfred isikuna ei ole see roll, kus näitlejal on võimalik täiega möllata ja „hullu panna“. Möllukarakter on siin rohkem

See, et ilusale naistegelasele on antud pisut rohkem kui lihtsalt kaadris olemine ja mulje avaldamine, on stsenaariumile ainult hästi mõjunud. Ajaloolisele tõele see nii hästi mõjunud ei ole, sest ajalugu ei tea Manfredi ja Käte amüseerimisest muhvigi. On teada ainult mõningad fotod, kus mainitud isikud on koos ja kõik. Üldiselt pakutakse, et tegemist on propagandapiltidega ja päriselt asjaks ikkagi ei läinud. Aga noh, tegu on ju ajalooliste isikutega, järelikult on kõik väga korras. Mida nad täpselt tegid või tegemata jätsid, tühi seda teab. Ometigi on tore, et ühes isikus nii stsenarist kui ka režissöör Nikolai Müllerschön on leidnud muidu lihtsalt silmailuks taandatud naistegelasele keskmisest rohkem teksti ja sisu. Ja tulemus on hea saanud.

Pihusolevas filmis on Müllerschönil õnnestunud – jah, ajalooga pisut vassides – tekitada lugu edasiviivaid konflikte. Ühest küljest von Richthofen, kes massitapu ajastul jutlustab rüütellikkusest, vastase austamisest ja muust säärasest, mis keskmise kuulipilduja tootlikkusega kuidagi kokku ei käi. Teisalt Lothar, kes on uue sõjapidamismetoodika omaks võtnud ja keskendub

Miinuspoolelt peab mainima, et … kõik on nii pagana ilus! Liiga ilus. Kõik on viigitud, triigitud ja äsja pestud. Hakka või kahtlustama, et muru ja taevas on ka üle värvitud. Sihuke vigur läheks läbi teatris, aga film kui žanr on ikka kippunud sinna realismi kanti. Noh vähemasti nii palju, et pori võiks ikkagi olla porine ja lahingust ei tulda tagasi valge särgiga, lips pikalt ees. Pilt on rohkem klanitud kui „Õnne 13“. Kirjade järgi peaks olema justkui sõda, aga kõik rekvisiidid on värsked, otse laost ja vabrikupakendist välja kougitud. Kostüümid on nii puhtad, nagu oleks tegu paraadiga. Grimmiosakonnale ja rekvisiitorile anti heade töötulemuste eest vaba päev? Ei tea. Filmis eksponeeritav autopark on küll tõenäoliselt entusiastidelt ja taastajatelt kokku laenatud ning nood lubasid kindlasti laka peale peidetud vanaisa kuulipritsi üles otsida ja tööle panna, kui keegi nende kena autot kasvõi kurja pilguga vaadata püüab. No aga kui arvutiga kannatab terve taeva lennukeid täis kopeerida, siis võinuks ju realismi huvides ka autod väheke porisemaks joonistada. Kasvõi natukenegi.

Üldiselt on film ikkagi hea saanud. Kannatab vaadata, kannatab vajadusel ka teist korda vaadata. Kui filmist väheseks jääb ja on soov teada saada von Richthofeni kogu elulugu, siis lähimas raamatukogus on tõenäoliselt saada raamat „Punane Parun“, autor Joachim Castan. Raamat on kirjutatud filmist veidi hiljem ning pisut on teoses mainitud ka ajaloo ja filmi erinevusi.

WARNER BROS. PICTURES

KA Tee eiKUhUGi On SiLLUTATUD heADe KAvATSUSTeGA

Kui punane kurjus Teise maailmasõja eelõhtul vääramatult lääne poole

tungima hakkas, siis mõjutas see lugematul hulgal inimesi, olid need siis leedukad, lätlased, eestlased või poolakad. Nagu Józef Mackiewiczi teosest

„Tee eikuhugi“ lugeda võib.

Romaan algab 1940. aasta suvel, kui Leedu lülitatakse Nõukogude Liidu koosseisu. Algab tohutu sovetiseerimine, mis pöörab pea peale kogu kehtinud korra ning sunnib inimesi uute oludega kuidagi kohanema. Kes sellega toime ei tule, kas omal süül, naabri soovitusel või mõnel teisel põhjusel, mille seas isiklikud väärtushinnangud, patriotism ning vabaduseiha pole sugugi vähetähtsad, peavad paratamatult silmitsi seisma tagajärgedega. Ei pea vast siinkohal mainimagi, et need polnud enamasti kuigi meeldivad.

Raamatu peategelane literaadihingega Paweł üritab tasapisi tõusvas tormis kuidagi pinnal püsida, taipamata sealjuures, et tema pingutusest ei sõltu suures plaanis midagi. Otsus tema ja ta lähikondlaste, nagu paljude teistegi okupeeritud alade elanike saatuse kohta on juba ammu langetatud ning ootab vaid täideviimist. Eelistatavalt millalgi juunis 1941.

Romaan sisaldab kõike seda, mida üks selline romaan sisaldama peab. Ängi, meeleheidet, hirmu ja vältimatu lõpu eelaimust, kuid ometi ei ole tegemist masendava lugemisega. Pigem vastupidi ja seda eelkõige tänu autori sõnaseadmisoskusele, mis muudab

„TEE EIKUHUGI“

Józef Mackiewicz

427 lehekülge

Hendrik Lindepuu

teost läbivalt saatva hukuatmosfääri mõrumagusaks teekonnaks eikuhugi.

Aga seda teekonda ei tohiks võtta pelgalt füüsilise liikumisena ühest kohast teise, isegi kui see teine koht on veel selgelt defineerimata. Pigem tähistab teekond selle raamatu kontekstis punavõimu seatud suunda, mis ei saanud kuhugi välja viia.

Kollektiviseerimine, ressursside väärkasutamine, massilised repressioonid, toores jõud ja pidev vägivallaga ähvardamine on vaid mõned üksikud näited tööriistadest, mille abil püüdis Nõukogude Liit rajada oma alamatele rada paremasse homsesse. Kuid seda homset ei saabunud kunagi, sest selliste vahenditega polnud võimalik sinna jõuda.

Sestap töötab Mackiewiczi romaan ka omamoodi hoiatusena. Või pigem meeldetuletusena, et idast ei tasu kunagi oodata midagi head ning nende soov oma tahet naabritele peale suruda pole kahjuks kuhugi kadunud. Seejuures pole ka nende meetodid kuigi palju muutunud.

Raamat tuletab seda väga hästi meelde. Nagu teeb seda ka päris elu. Aga elu ei pruugi olla nii ilusasti kirja pandud.

HENDRIK LINDEPUU

Tekst: KARRI KAAS , Kaitse Kodu! peatoimetaja

JANUSZ ZBIGNIEW KRUGLY

(04.07.1942 – 04.03.2024)

Märtsikuu neljandal päeval lahkus meie hulgast 81aastasena Kaitseliidu Lääne maleva toetajaliige Januz Zbigniew Krugly.

Oma 15 tegevusaasta vältel Kaitseliidus oli brigaadikindral Janusz Krugly paljudele kaitseliitlastele, naiskodukaitsjatele, aga ka noorkotkastele ja kodutütardele hea eeskuju ja relvavend, kes andis oma kogemusi ja oskusi edasi meie liikmetele. Janusz jättis endast kõikidele professionaalse ja sõbraliku mulje.

Janusz Krugly tegi 2009. aastast alates tihedat koostööd Kaitseliidu Lääne malevaga ja oli alates 2010. aastast KL Lääne maleva toetajaliige. Ta oli Poola-Eesti suhete algataja ja initsiaator Kaitseliidus, tema kaudu algas Poola-suunaline rahvusvaheline koostöö. Tema eestvedamisel hakkas edenema Poola Vabariigi vabatahtliku riigikaitseorganisatsiooni Liga Obrony Kraju ja Kaitseliidu, eriti aga Lääne maleva rahvusvaheline koostöö. Koostöö, mis kestab ka edasi.

Tänu temale on KL Lääne maleva toetajaliikmete hulgas ka mitmed Liga Obrony Kraju tegusad tegevliikmed. Kuna Janusz tundis laskeasjandust hästi ja harrastas laskmist ka ise, korraldas ta kaitseliitlaste osalemist laskevõistlustel Poola ja Tšehhi Vabariigis, tagades võistluspaikades alati majutuse, toitlustuse ja transpordi. Laskeinstruktorina oli ta alati karm, kuid õiglane, ning kõik pidasid temast lugu. Poola Vabariigis organiseeris ta kaitseliitlastele ka Liga Obrony Krajut ning Poola Vabariigi relvajõude tutvustavaid üritusi ja sündmusi.

Vaatamata oma kõrgele vanusele osales Janusz koos kamraadidega võimalusel ikka veel igal aastal mõnel KL Lääne maleva korraldatud laskevõistlusel või muul üritusel. Viimati käis ta koos Poola kamraadidega Läänemaal 8. ja 9. märtsil 2023 ja siin võttis esinduse vastu toonane KL Lääne maleva pealik major Andres Välli. Maleva siselasketiirus toimus tookord laskevõistlus käsitulirelvadest, kus Janusz Krugly saavutas taas kord esimese koha.

Brigaadikindral Janusz Krugly, Varssavi, Poola. Laskeinstruktor. Sõjaväepensionär. Lisaks paljudele Poola ja teiste riikide autasudele on teda tunnustatud KL Valgeristi III klassi teeneteristi, Kaitseliidu teenetemedali eriklassi, KL Lääne maleva teenetemärgi, EROKi Raudristi, EEMLi teeneteristi ja teiste autasudega.

Jääme mälestama kauaaegset elurõõmsat kamraadi ning avaldame kaastunnet tema lähedastele ja sõpradele. Foto, mille lisame, ei ole valitud juhuslikult. Just sellise naerusuise ja rõõmsameelsena Sa meie mälestustesse ka jääd! Janusz, Sinuga oli alati tore, aitäh! Puhka rahus!

kamraadid

Kaitseliidu Lääne malevast