NATO JA TEDA SAATEV SÜNNIMÄRK

NATO JA TEDA SAATEV SÜNNIMÄRK

4. aprillil täitus 75 aastat Põhja-Atlandi Lepinguorganisatsiooni loomisest ja mõistagi oleme siin piiririigis uue suure sõja tingimustes ülimalt rahul, et sellesse kaitseorganisatsiooni kuulume. Nüüd koos kõigi naabritega, mis on selge kinnitus teise maailmasõja lõpetamisel säilinud Euroopa lõhestatuse otsustavast ületamisest.

Tekst: TOOMAS ALATALU , politoloog

õsi, kontinendi keskel on säilinud grupp mitte-NATO maid ja on n-ö hallis tsoonis Ukraina ja Moldova, ent Soome ja Rootsi liitumine NATOga tõi selguse – siin lõpeb vaba ja demokraatlik maailm ning siit algab viimane impeerium, kes pole loobunud katseist oma varasem vägevus taastada.

Ajaloo kulgemise ja ajaloo kirjutamise mõttes on NATO hea näide sellest, kuidas on võimalik säilitada objektiivsus ehk sellest, et saab hakkama ka ajalugu ümber kirjutamata ja poliitkorrektsuseta! Mis sellest, et NATO alusdokumendid on ju samuti kirjutanud ja uusi kirjutavad just poliitikud, kuid üldistades saab öelda, et vähemalt selle organisatsiooni dokumentide kohta püsib arusaam: sõjamehe sõna on vankumatu!

NATO VS „MAAILMA ENAMUS“

Täpsemalt on näiteks üldteada, et tänasel NATO-l on omad globaalsed partnerid. Wikipedia annab nimistu: Afganistan, Austraalia, Colombia, Iraak, Jaapan, Korea Vabariik, Mongoolia, Uus-Meremaa, Pakistan.

Eks ole – reakodanikule arusaamatu seltskond, kus vaid ühel riigil on märge juures ja rea alt saab lugeda, et suhtlemine Afganistaniga on augustist 2021 katkenud. Selguse huvides lisagem, et detsembrist 2020 käib mainitud riikidest süsteemne koostöö üksnes Austraalia, Jaapani, Lõuna-Korea ja Uus-Meremaaga. Seda arusaadavalt Venemaa-Hiina-Põhja-Korea koosmehkeldamise kontrollimiseks Vaikse ookeani poolt. NATO sinna jõudmine pani Moskva mõistagi möirgama, ent globaliseerumisega kohanduvad nemadki.

75 aastat kaitseorganisatsiooni on nii kõva sõna, et kuna Kremli esimene vastukäik Varssavi organisatsioon (1955–1991) on ammu minevik ja uus ODKB (aastast 2002) vaid kuueliikmeline koos Armeenia väljakukkumise võimalusega, siis oli omamoodi huvitav oodata Moskva reageeringut NATO juubelile.

Välja mõtlesid – kui NATO välisministrid kogunesid Brüsselis, siis Venemaa välisminister Lavrov kohtus 4. aprillil Moskvas „maailma enamuse“ (vene k mirovoje bolshinstvo) suursaadikutega.

See termin on Kremlis käibel juba pool aastat, rõhutamaks seda, et kui Ukrainat toetab kollektiivne lääs ehk umbes 50 riiki, siis ülejäänud maailm (ÜRO 193 liiget miinus need 50) olla n-ö Moskva poolel. Ametlikult teatati, et kohal oli enam kui 70 suursaadikut, ent enamusest on see kaugel!

VÕITLESID NATOST VÄLJA

Ent tagasi NATO alguse juurde. Selle 12 asutajaliikmest tekitab tänaseni küsimusi Portugali kui toona selgelt fašistliku režiimi kaasamine. Põhjus oli ilmselt  sõjastrateegiline: toonastel lennukeil polnud piisavat võimet ookeani ületamiseks, vajati vahemaandumisi saartel ning Portugalile kuuluvad Assoori saared ja Madeira tagasid selle. Sama motiiv selgitab paljuski ka armeeta Islandi kohest liitumist NATOga.

Märksa huvitavam on aga aluslepingu 6. artiklis olev sõnum Prantsusmaa Alžeeria departemangude kuulumisest  NATOsse ja NATO kaitstavate alade hulka. Asi on selles, et teise maailmasõja algul nullitud ja selle lõpus taas võitjate laua taha kutsutud Pariis otsustas oma sõjajärgse põhiseadusega taastada riigi endise vägevuse üsna veidral moel – nafta- ja gaasirikas Alžeeria koloonia muudeti samuti departemangudeks nagu need, mis moodustasid Prantsuse n-ö mandriosa. Seega sai ka Vahemerest omamoodi Prantsuse sisemeri. Impeerium missugune!

Läks aga nii, et ühtaegu Suurbritannia kolooniatega algas ka Prantsuse omades, k.a kõrgema staatuse saanud Alžeerias, relvastatud vabadusvõitlus iseseisvuse nimel ja Pariisil tuli kapituleeruda. 1962 kuulutati Alžeeria  iseseisvaks ja NATO alusdokumenti ilmus rea alla märge – alates 3. juulist 1962 ei käi see enam endiste Alžeeria  departemangude kohta.

Samamoodi on kajastatud ka Türgi nime lisamine algteksti Euroopa ja Põhja-Ameerika järele, et seoses Kreeka ja Türgi liitumisega NATOga (oktoobris 1951) anda mõista tüki Aasia lisandumisest NATO hõlmatavale alale.

KAOSE KÜLVAJAD

Täna kinnitab Venemaa, et Lääne poliitika Aasia ja Aafrika iseseisvate riikide suhtes pole muutunud, mida tõestavat ka Londoni ja Pariisi poolt ametisse pandud presidentide kukutamine sõjaväelaste mässudega. Nagu teada, tuginevad viimased millegipärast just Venemaa palgasõduritele!?

Sestap on sobiv hetk ja koht meenutada seika 1965. aastal Moskvas esimest korda pärast sõda korraldatud võiduparaadist, mille tribüünil oli üheks aukülaliseks Alžeeria-Prantsuse  sõja võitja kolonel ja kaitseminister Houari Boumediene. Möödus kõigest kuu ja sama mees pani kodus toime riigipöörde ning võttis võimu enda kätte. Saab öelda, et tegu oli esimese riigipöördega Aafrikas, mis just, 1958–1961, oli valimiste teel saanud uute iseseisvate riikide kogumiks. Sama kindlalt saab öelda, et kolonel sai tegutsemisloa Kremlilt, sest juulis 1965 toimunuks Alžiiris üleilmne üliõpilaste ja noorsoofestival – esimene selline suur propagandaüritus väljaspool Euroopat, mida NSVLi uued juhid ei soovinud kinni maksta!

Ehk siis – NATO algdokumendis olnud üleliigsest „alast“ said tänu Kremli käe külge panekule alguse tänapäeva Aafrika mitu suurt häda – ebareaalsed arengukavad ja riigipööramishullus ehk poliitiline ebastabiilsus.

Mis aga puutub NATO algdokumenti tehtud esimesse lisasse ehk Türgi mainimisse, siis Ankara poliitika ajab küll närvi mustaks, ent mööngem –kui sel aastatuhandel mõni NATO riik on teadlikult alla lasknud Venemaa sõjalennuki, siis on seda teinud vaid Türgi 24. novembril 2015 oma õhuruumi Süüria piiril kaitstes. Täna igati aktuaalne tegu.

P. S. Mainitud Moskva varajast kingitust Aafrika kindralitele kahetseb vähemalt üks Eesti neiu – Tartu ülikooli ühe toonase noortejuhina kinnitan, et takseerisime mitmekesi terve kuu ilusaid naistudengeid, sest Moskva ootas meilt blondiinist kandidaati, kes võidab Miss Festivali tiitli. Teade riigipöördest tegi sellele lõpu ja leppisime kokku, et ühegi silmajäänu nime ei maini.