ELEMENTAARNE: UKRAINLASED VÕITLEVAD, NEIL ON RASKE. TULEB AIDATA!

ELEMENTAARNE: UKRAINLASED VÕITLEVAD, NEIL ON RASKE. TULEB AIDATA!

Täiemahulise sõja algusest saati Ukrainas on MTÜ Eesti Reservväelaste Pärnu Laskespordiklubi liikmed saatnud rindel võitlevatele meestele ja naistele hädavajalikku varustust. Varustust, mida neil on õnnestunud hankida arvukate kogumiskampaaniate käigus ja isiklike tutvuste kaudu. Kaitse Kodu! toimetus sai mõne klubiliikmega kokku, et uurida, miks nad seda teevad.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja ja ASSO PUIDET , Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kolmapäev, 13. märts kell 18. Pärnu Raba tänava lasketiirus käib vilgas tegevus. Püstolitiirust kostavad paugatused, õppeklassis algab Kaitseliidu noorteorganisatsioonide liikmetele suunatud lasketrenn. Tillukesse puhkenurka on end istuma sättinud MTÜ Eesti Reservväelaste Pärnu Laskespordiklubisse kuuluvad Hannes Toodu, Tiit Raadik ja Andrus Vahemets. Priit Paulus, kes ühtlasi haldab ka lasketiiru, on kuskil maja peal, kuid põikab aeg-ajalt kaaslaste juurest läbi, et nendega mõni sõna vahetada.

Mehed räägivad ukrainlastele abi saatmisest. Kuid see on ainult osa rehkendusest. Meenutatakse ka neid kordi, mil on tulnud abi ise kohale viia. Mitte päris rindele, kuid piisavalt rinde lähedale, et kuulda üle peade lendavate rakettide vihinat. Ning plahvatusi, millest mõned on kaugemal, mõned aga nii lähedal, et raputavad sõrmede vahel hõõguva sigareti otsast tuha maha.

Asso Puidet: 2022. aasta veebruaris hakkas Ukrainas intensiivsem lahingutegevus pihta. Mis ajast tegelete teie seal võitlevate meeste ja naiste toetamisega?

Hannes Toodu: „2022. aasta märtsist või aprillist, päris täpset kuupäeva ei mäletagi enam. Aga alguse sai see sellest, kui keegi meie klubist ütles, et tema ukrainlastest kolleegid peavad rindele minema ning neil on vaja varustust. Kuid kuskilt polnud enam midagi saada, sest kõik poed olid tühjaks ostetud ning tellimuste järjekorrad igal pool väga pikad. Seetõttu otsustasime oma asjad ära anda mõttega, et küll meil on aega pärast asemele osta. Eks endal oleks ka ju halb, kui peaksid minema sõtta n-ö dressipükstes ning ootama mitu kuud varustust järele.“

AP: Alguses andsite oma asjad ära, aga ühelt maalt said need otsa ja tuli lisa koguma hakata, kas nii?

HT: „Kuna enamik meie klubi liikmeid on reservväelased ja kaitseliitlased, siis kirjutasime ka oma listi, milliseid asju on vaja, ning palusime need meile siia lasketiiru tuua. Aeg-ajalt tegime veel korjandusi ja küsisime igalt poolt tuttavatelt abi vastavalt sellele, mida Ukrainas parasjagu vaja oli.

Kui raha koos ja asjad ostetud, komplekteerisime varustuse ning saatsime Ukraina autojuhtidega, kes sõitsid Eesti ja Ukraina vahet, sinna ära. Nad liikusid iga kahe nädala tagant. Mingist ajast viisime sinna varustust ka ise. Siiski oleme arutanud, et kui meil seal kohapeal pole vaja midagi teha, siis on lihtsam panna reisiraha varustusse ja saata kohalike ukrainlastega sinna, kuhu see peab jõudma.“

Karri Kaas: Kust te teate, et need asjad jõuavad ikka õigesse kohta, mitte kuhugi mujale? Kust see kindlus tuleb?

HT: „See ei käi mingi organisatsiooni vahendusel, vaid otse inimeselt inimesele. Asjad ei lähe kuskile kesklattu, vaid konkreetsete inimeste kätte.“

Tiit Raadik: „Ja need inimesed saadavad vastu pildi või video, et nad on asjad kätte saanud ning need ei ole kuhugi vasakule läinud.“

AP: Kas Ukrainas on siiamaani probleeme isikliku varustusega? Et ei ole mingisuguseid veste või muud sellist varustust?

HT: „Ei, enam seda ei paista. Praegu tundub, et hädapärane varustus on meestel olemas. Aga alguses ei olnud neil jah midagi. Ja kuskilt polnud ka saada midagi. Eestis osteti poed varustusest tühjaks, Poolast ühelt vestide ja plaadikandjate tootjalt uurisime otse, kas on midagi saada, ning nad ütlesid, et järjekorrad on kuude pikkused.“

Andrus Vahemets: „Meie põhikoostöö on ikkagi vabatahtlike üksustega üle terve Ukraina. Kahjuks ei ole nad riigile nii suur prioriteet kui regulaarväed. Aga tööd teevad nad eesliinil samamoodi.“

KK: Milline vaade teile koha pealt paistab?

AV: „Mehed on väga motiveeritud. Lvivi lähedal on üks asula, kust üks üksus pärit on. Seal nad kogusid esimesed vabatahtlikud kokku ja läksid appi Kiievit kaitsma juba veebruari lõpus 2022. See tähendab, et nad on olnud algusest peale sõjaväljal ja paljud nende hulgast on haavata saanud. Ja need haavatud (osad on haavata saanud juba sõja alguses 2014–2015), kes on rindele kõlbmatud, veavad siis riigi ühest otsast teise oma meestele varustust. Nad on ikka väga võidule orienteeritud ja mingit vaherahu juttu küll kuulda pole. Ikka lõpuni välja.“

TR: „Muidugi on nad kõik väsinud, aga keegi ei võtta juttu allaandmisest kuuldagi. See on neile eksistentsiaalne teema. Nad saavad sellest väga hästi aru ning on seetõttu valmis lõpuni minema.“

HT: „Seal on üks üksus, kellele me oleme organiseerinud igasugust manti, nemad rääkisid, et neid mehi, kes alustasid, rivis enam eriti ei ole.“

AP: Kas olete kokku puutunud ka seal võitlevate eestlastega?

HT: „Ikka oleme näinud eestlasi seal. Ja kui oleme kedagi kuskil näinud, siis oleme ikka ka küsinud, kas neil on midagi vaja, ning proovinud neid aidata.“

AV: „Viimati viisime eestlastele ühe auto, mis praegu on ka selle üksuse ainus liikuv sõiduvahend.“

AP: Kuidas nendega kontakti hoidmine käib? Kust te teate, mida neil vaja on? Käitegi ise kohapeal uurimas või kirjutatakse teile, et kuule, meil see ja teine asi hävines, tooge uued?

HT: „Eks ikka kirjutatakse.“

AV: „Ühele üksusele, kelle baas sai hiljuti tabamuse, mistõttu jäid nad kogu oma masinapargist ilma, viisime viimati kolm autot.“

TR: „Ja akupankasid, droone, tahvleid. Sest sõda on tänapäeval nii elektrooniliseks läinud.“

KK: Kas see ongi kraam, mida seal kõige enam vajatakse?

TR: „Jah, žgutid, IFAKid, lahinguvarustus, droonid ja muu elektroonika, autod, maskeerimisvõrgud. Need on kõik kuluvahendid. Seda kõike peaks meil siin endal õigel hetkel ka jõhkralt varuks olema, sest ütleme näiteks ühe drooni eluiga on umbes nädal.“

HT: „Ja selle ühe drooni raha kokku saamine ...“

AP: Kui kaua võtab aega ühe drooni raha kokku saamine?

HT: „Sõja alguses oli raha paari nädalaga koos, aga mida aeg edasi, seda raskemaks see protsess on läinud. Esiteks igasuguste pettuste tõttu, mis on avalikuks tulnud, ja teiseks on need, kes seni on majanduslikult palju toetanud, hakanud samuti väsima ning üldine elukalliduse tõus ei tee asja kuidagi lihtsamaks. Seetõttu ei ole praegu sugugi kerge raha kokku saada.“

AP: Kas kogu toetus tuleb eraisikutelt või aitavad ka ettevõtted?

TR: „Eks ettevõtted toetavad ka. Mõni on ostnud näiteks vajaliku eseme ja toonud selle meie kätte ja me oleme toimetanud selle kohale.“

HT: „Aga need on ikkagi isiklike tutvuste kaudu leitud. Ja see on praegusel ajal väga keeruline.“

TR: „Sest väga paljud toetavad ka teisi sarnaseid organisatsioone. Tihti on juhtunud, et küsid kelleltki jälle abi ja saad vastuseks, et kuule, ma praegu ei saa sulle midagi anda, sest andsin juba kellelegi teisele.“

AP: Kas see teeb toetuse otsimise ka keerulisemaks, kui on väga palju väikesi organisatsioone? Võib-olla olekski parem, kui oleks ainult mõned üksikud suured abistajad, või on ikka hea, kui on võimalusi rohkem?

AV: „Tegelikult oleks vist isegi hea, kui oleksid ainult mõned suured. Sest kui on palju väikesi, siis võib juhtuda, et nad hakkavad omavahel konkureerima, näiteks kui on vaja mingeid masinaid osta, ja see viib hinna üles, kuigi tegelikult läheb kõik lõpuks ikkagi Ukrainasse.“

HT: „Nüüd viimane kord kogusime raha eestlastele, kes on ühes üksuses. Neil oli nimekiri, mis neil vaja on, ja kuna enamikku asju saab juba kohapealt osta, siis me kandsime neile selle raha. Lihtsalt nii on otstarbekam. Kui me hakkaksime neile siit midagi saatma, mida neil on seal kergem hankida, oleks see raiskamine, sest kulud on nii suured. Nad saavad teatud asju kohapealt parema hinnaga ja kiiremini. Muidugi on ka asju, mida sealt ei saa, neid me loomulikult aitame hankida.“

KK: Kuidas ukrainlased teie toodud abi vastu on võtnud?

AV: „Väga tänulikult.“

HT: „Väga hästi, jah. Eks ilmselt paljud neist tuleksid ka meile appi, kui meil mingi jama peaks tekkima. Üldse eestlased on seal heas kirjas. Kohalikes uudistes on kogu aeg üleval, et Eesti riik on neid tublisti toetanud vaatamata oma väiksusele. Eraldi on välja toodud, kes kui suure protsendi oma SKTst andnud on. Eesti on küll väike, aga toetanud päris palju.“

AP: Mis teid hoiab selle juures?

Priit Paulus: „Miks me seda teeme? Vaata, sõdurina saad sellest väga lihtsalt aru – tunduvalt odavam on lasta oma vaenlane kellelgi teisel ära tappa, kui et ise minna teda sinna tapma. Sest siis tehakse mingil hetkel juba sulle auk sisse. Võrreldes kõikvõimalike Afgaani, Iraagi ja muude missioonidega, mis olid sõjaväestatud politseimissioonid, on seal ikka konventsionaalne sõda. Ja see käib pikalt. Ja seetõttu pole küsimus mitte kas tehakse, vaid millal tehakse.“

HT: „Jah, ikka sellepärast, vaenlane on ühine. Nemad võitlevad, neil on raske. Tuleb aidata!“

PP: „Teine aspekt, need sõdurid, need eestlased, kes on kohapeal, ütlevad, et iga Vene okupandist sõdur, kes seal ära tapetakse, ei tule enam mitte kunagi Eesti pinnale. Nemad jäävad Ukrainasse päevalilledeks.“

AP: Sellel lainel jätkates, mida te seal käies või siis kogumiskampaaniaid läbi viies õppinud olete?

KK: Või mida te soovitaksite, pidades silmas meie lugejaid?

HT: „Seda on kerge öelda, aga raske teha, kuid võiks jah kehalise aktiivsusega tegeleda. Kohapeal ka paistab, et osadel on tahtmine suur, aga füüsiline vorm pole nii hea. Kuid seda on vaja. Kui sul on saja meetri sööstmise pealt kett maas, aga vaja on veel minna viisada meetrit, siis ongi kaput.“

PP: Seal on lihtne jah, kui sa ei jõua, siis tapetakse ära lihtsalt. No, ütleme, on suurem võimalus tapetud saada. Sest see võimalus on nii või naa.“

HT: „Ühesõnaga jah, vähim, mis teha saab, on hoida ennast füüsiliselt vormis.“

TR: „Ja õppustest osa võtta, enda sõdurioskusi võimalikult heal tasemel hoida. Hakata laskespordiga tegelema, et oma laskeoskust parandada. Kõik sellised asjad. Meil on praegu aega õppida ja tegutseda. Vähemalt baastase peaks kõigil kõva all olema.“

HT: „Et siis, kui mingi häda on, saab selle esimese suure asja vahele jätta ja kohe edasi minna oluliste asjade juurde, ei pea osadele selgitama, kuidas lasta jne.“

AP: Teie lugu sai alguse sellest, et mehed läksid rindele, aga polnud isiklikku varustust. Seda silmas pidades, kas iga kaitseliitlane peaks endale koju korraliku lahinguvarustuse hankima?

HT: „Jah. Igal kaitseliitlasel võiks lisaks vormile ja muule varustusele kindlasti endal olemas olla kuulivest, kiiver, isiklikud meditsiinivahendid. Kellel on rohkem võimalusi, siis võiks kindlasti mõelda ka isiklike öö/termo vaatlusseadmete hankimisele. Kui olukord käes, siis ei pruugi seda varustust kõigi jaoks kohe jaguda.“

AP: Et keegi ei peaks hakkama meid toetama ja siia asju vedama, kui sõjaks läheb?

HT: „Eks kindlasti peab, sest vaata ... meil on see halb, et meil ei ole seda territooriumi, kus saab mitusada kilti viivitada ja riigi teises otsas jõudu koguda. Me peame kiiremini reageerima. Aga reservväelaste tase on seal kõvasti halvem kui meil. Oleks seal väljaõppetase ühtlaselt selline nagu siin, siis nad oleks ammu võitnud juba.“

AP: Nii et see on samuti üks asi, mida olete tähele pannud, et meie tase on kõrgem kui nende oma?

TR: „Me oleme käinud väljaõpet ka tegemas seal. Abiinstruktoriteks nii-öelda. Ja siis seal territoriaalkaitse üksustes, seal on vaja natukene seda järeleaitamist teha.“

AP: Näiteks mis valdkonnas?

TR: „Noh, sõdurioskused. Üksikvõitleja tase.“

HT: „Seal on tihti jah nii, et inimesed, kes väidetavalt olid läbinud sõduri baaskursuse, tulevad meile väljaõppele, aga ma ei saa aru, mida neile on õpetatud. Kindlasti mitte neid asju, mida vaja oleks. Jah, seal on üksusi, mis on täitsa tasemel. Aga on ka neid, kus väljaõpe ongi täiesti puudulik.“

KK: Kuidas te sinna väljaõpet tegema sattusite? Kas samamoodi, nagu varustuse saatmisega, et keegi tuttav palus?

HT: „Meid kutsus jah üks tuttav sealse kaitseatašee kaudu, et kas vabatahtlikud tahaksid õpetada mingit üksust.“

KK: Kui palju te jõuate õpetada selle paari nädala jooksul, mis te seal olete? Meil siin kaitseväes kestab sõduri baaskursus umbes paar kuud ja sõdurioskuste kursus Kaitseliidus kümme nädalavahetust.

TR: „Kiirkorras tuleb teha. Püssi hoiad niipidi käes. Tuli ja liikumine. Sööstakata. No sellised lihtsad asjad, mille pealt saaks juba edasi tegema hakata.“

AV: „Täitsa nullimehed nüüd kõik seal kah ei ole. Kui meie sealkandis olime, oli osa mehi Bahmuti kogemustega.“

AP: Ma just mõtlengi, et teoreetilised ja praktilised väljaõppeoskused on üks pool, aga neil on omakorda lahingukogemused. Kas neil oleks meile ka midagi õpetada?

HT: „Sealt on kindlasti kõvasti õppida ja eks nad on meid õpetanud ka. Aga noh, lahingukogemustega inimestega on ikkagi nii, et igaühte neist ei saa instruktoriks panna.“

AP: Et ainult lahingukogemusest ei piisa, sinus peab olema ka instruktori materjali?

HT: „Jajah, sa võid ise kõike teada, aga ei suuda seda niimoodi edasi anda, nagu vaja on.“

AP: Mis nüüd edasi saab? Millal jälle lähete?

TR: „Kui auto korda saame.“

HT: „Meil on üks auto, millel on mootor laiali. Üritame selle kokku saada ja viia sinna eestlastele. Samuti hangime võrke ning Paulus tegeleb ühe paadiga, et see saaks Dneprile patrullima.“

AV: „Me oleme toetanud kolme-nelja eestlaste punti ning osalenud kümmekonna auto viimises. Tiit on vist kõige rohkem käinud, palju sul on neid kordasid?“

HT: „Kaheksa.“

TR: „Ma tahakski tänada kõiki toetajaid ja innustada, et nad agressorivastast võitlust jätkuvalt toetaksid. Ja et teised inimesed saaksid ka aru, et tuleb toetada, sest ukrainlased teevad seal meie eest tööd praegu. Raske on, aga sõjaaeg ja tuleb ära kannatada.“

AP: Võib ka ise pakkuda, et kuule, mul on selline asi vedeleb siin, sinna kulub ikka ära?

TR: „Noh, samas tasub ikkagi vähe kriitilisema pilguga üle vaadata oma asjad.“

PP: „Vanad viigipüksid võite ikka ise konteinerisse visata. Neid ei ole vaja sinna saata.“

HT: „Paulus surfab mingitel oksjonitel ja otsib asju, mida palutud. Hiljuti ostis kuskilt gaasimaske ja labidaid. Ja need gaasimaskid olid kohe marjaks ära kulunud, sest tiblad seal kasutavad ka gaasi.“

TR: „Jah, huvitavat tagasisidet tuleb ka. Viimane kord nüüd jaanuaris käisime, tegime seal väljaõpet, viisime gaasimaske ja asju ning siis viis päeva hiljem juba tuli info, et täitsa perses, et suur tänu, terve meeskond on tänu gaasimaskidele elus. Sellised asjad motiveerivadki. Et see on ikkagi oluline, mis me teeme.“

AP: Seega moraal on, et toetamist ei saa praegu ära lõpetada.

TR: „Ei saa kindlasti.“

HT: „Lõpus ongi pingutus kõige raskem. Loodame, et praegu lõpp vähemalt

hakkab juba paistma. Aga kui ka ei ole nii, siis ei saa alla anda.“

AV: „Toetamisega on ka see lugu, et vahet ei ole, kes või millise organisatsiooni kaudu aitab, oluline on, et kel võimalik, see aitab.“

TR: „Jah eesmärk on üks, et asjad liiguksid õiges suunas.“

TR: „Kui ida poole liikuda, siis purustuste hulka, mida sa näed, ei ole siin võimalik ette kujutada. Uudistest vaatad, et mingi kortermaja on puruks, aga reaalne pilt, mida meil eriti ei kuvata, on see, et sa sõidad järjest läbi mingist viiest-kuuest Sindi-suurusest linnast, kus võib-olla mõnel majal on katus terve ja mõni aken ees. See on ikka päris-päris jõhker. Purustuste hulk on lihtsalt nii meeletu. Need on ju kõik purustatud elud. Sellist asja siin Eestis näha ei tahaks.“

Kui on soov abistada, siis hädasti kuluksid ära igasugused maskeerimisvõrgud, ka isetehtud. Need võiks tuua Raba 1a Pärnu lasketiiru selle lahtiolekuaegadel.

Kui keegi sooviks osta mõne vajamineva eseme ja annetada selle Ukrainasse toimetamiseks, siis võib ühendust võtta tiit.raadik@gmail.com

EESTI RESERVVÄELASTE PÄRNU LASKESPORDIKLUBI EE567700771009369259