10 minute read
KAPTEN INDREK REISMANN: 14 AASTAT RIIGILIPU TOIMKONNA EESOTSAS
KAPTEN INDREK REISMANN: 14 AASTAT RIIGILIPU TOIMKONNA EESOTSAS
Eesti Vabariigi aastapäeval istusime aastaid paraadidel Eesti riigiliputoimkonda juhtinud kapten Indrek Reismanniga pärast jäist järvesuplust Paide tehisjärve kaldale sõidutatud saunas. „Võõras, kärsitu ja harjumatu tunne on täna siin saunalaval istuda,“ tunnistas ohvitser leilivõtmise vahel.
Tekst: URMAS GLASE , vabatahtlik autor
Üle pikkade aastate ei osalenud 14 aastat nii Eesti Vabariigi aastapäeval kui võidupühal riigilipu toimkonda juhtinud Reismann sel päeval paraadil. Üks mahukas, eepiline ja pidulik peatükk oli läbi saanud.
„Ma väga austan seda ülesannet ja usaldust seda ülesannet täita. See nõudis tõsist pühendumist. Selle ülesande täitmisega käis mul alati kaasas väga tugev sisemine emotsioon,“ ei hoia ta ennast tagasi.
HARJUTADA, HARJUTADA, HARJUTADA
See oli aastaid tagasi, kui Eesti Reservohvitseride Kogu (EROK) tegi üleskutse kandideerida liputoimkonda. Reismann osutus juhi rolli valituks ja nii ta karussellile sattus, iga järgmise paraadi eel sai uuesti ettepaneku. Traditsiooniliselt määras EROK vastutaja enda poolt, otsuse tegi paraadi korraldaja Kaitsevägi või Kaitseliit.
2008. aasta võiduparaadil marssis Reismann Pirita teel Kaitseliidu Järva maleva üksuse koosseisus ja 2009. aastal Jõgeval lõi kaasa juba riigilipu toimkonnas lipusaaturina, seejärel toimkonna eelmine juht lõpetas ja Reismann võttis ülesande üle.
„Üldjuhul ma ei teadnud, kas järgmine kord ettepanek tuleb. Tihtipeale sai meeskond komplekteeritud teadmata, keda määratakse riigiliputoimkonda juhtima, kuid kui vaja, olime selleks valmistunud,“ seletab Reismann.
Esimestel paraadidel oli Reismanni mäletamist mööda närv ikka rohkem sees ja mõõdukas pinge käis ülesandega kaasas. Aastatega aga tekkis enesekindlus ja lihasmälu. Ent ainult mälule loota ei saa ja sellepärast on tema kinnitusel väga oluline meeskonnaga kokku harjutada. Nii mõnigi kord on talle paraadidel silma jäänud, et üksused pole piisavalt harjutanud. „Puudustega
sooritatud mõõga- ja lipuvõtted või valesti väljendatud käsklused jäid mulle tõenäoliselt kergemini silma,“ märgib Reismann, lisades, et eks eksimine ole inimlik. „Juhtunud on, et suur ülemgi on andnud käskluse „Paraad, tervituseks valvel!“ asemel „Paraad valvel!“, mis on kaks erinevat käsklust ja tekitab üksjagu segadust. Seda kõike saab harjutamisega ennetada,“ meenutab ta.
IGA ILMAGA JA IGAL POOL
Ja nii tehtigi enne iga paraadi kaks kuud igal nädalal proove. Mõõgavõtted, lipuvõtted, käskluste täitmised, marssimine jne. Sisekaitseakadeemias, Smarteni laoplatsil, presidendi kantselei ees või parklates. Sõltumata ilmast.
Et võidupüha paraadid roteeruvad igal aastal uude linna, tuleb tegevused kohandada konkreetsete kohalike oludega. „See ülesanne mulle meeldis, oli nõudlik väljakutse, eeldas täisvastutuse võtmist – komplekteerida meeskond, õpetada välja ning tagada varustus ja logistika,“ räägib Reismann tõsisel ilmel.
Liputoimkonna meeskonna komplekteerimine algas Reismanni ajal neli kuud enne paraadi. Ja siin on omad nüansid. Näiteks ei saa lipuohvitser ja lippur olla madalama auastmega kui saaturid. Lipuohvitseriks sobiks pigem alates kaptenist või majorist.
Igatahes käis toimkonnast aastate jooksul lippuri või saaturina läbi suurusjärgus 30 ohvitseri, mitmed täitsid rolli korduvalt. Nimetades neist mõnda: Madis Milling, Ilmar Raag, Tiit Riisalo, Raivo E. Tamm, kirurg Jüri Teras, Alar Nigul, Aare Kabel. Eks Reismann püüdiski läbi rääkida ühiskonnas tunnustatud ja lugupeetud ohvitseridega.
On ohvitsere, kes ütlesid viisakalt ja austusega ettepanekust ära, viidates oma hõivatusele, kuid on tulnud ka käigult vahetust teha. „Kord sai lippur kuu enne paraadi tõsise terviserikke, oli mõned päevad koomaski. Mees ise oli tema haiglas külastamise ajal reibas, et küll saab jalule. Toimkonna juhina pidin kaaluma riske nii mehe kui ülesande seisukohast ja langetama otsuse, et sel aastal ta ülesannet täita ei saa. Mees sai lippuri rolli aasta hiljem,“ meenutab Reismann diplomaatilist otsust.
Paraadil osaleja üks suurimaid katsumusi võib olla ilm, mida valida ei saa. Ei tohi lasta külmal, palavusel ega vihmal end segada. Kuid talvel 15 miinuskraadises külmas tund aega valveseisangus olek paneb arvestatavalt proovile. Kord kulunud ühel meeskonnaliikmel mitu kuud, et põiepõletik välja ravida.
„Eks see ole isiklik teadlik risk. Tean omast kogemusest, mida tähendab, kui oled platsil külma käes tunni seisnud, lähed siis hoogsalt liikuma ega tunneta sõrmi, mis mõõka hoiavad, ja teises käes on külm metallist mõõgatupp,“ mäletab Reismann auga kaasnevat valu.
Paides peeti võidupüha paraadi 30kraadises kuumuses. Pärnus sadas kord sellist paduvihma, et telefonid uppusid taskus ära. „Kaitseväe tavavorm on mind eriti hästi teeninud, arvestades, kui palju kordi on ta seljas higist ja vihmast läbi ligunenud,“ tunnustab Reismann.
MÕNED ETTEPANEKUD
Vabariigi aastapäeva paraadi tseremoniaalsed üritused algavad toimkonna jaoks päev varem, kui president väljastab toimkonnale maaväe ohvitseri mõõga number 0001. Reismann aimab, et selle tava algatajaks oli Tiit Riisalo ajal, kui ta oli presidendi kantselei juht.
Võidupüha paraad seevastu saab alguse päev varem Toris sõjameeste mälestuskiriku võidutule altaril tule süütamisega. Eelmisel päeval on ka paraadi peaproov.
„Kirikus süüdatud võidutule vastu võtmine käib liputoimkonna juhi ülesannetega kaasas. Sama tuli liigub edasi võiduparaadi toimumispaika, kus president läkitab selle kaitseliitlastest tuletoojatega maakondadesse,“ selgitab ta.
Reismann rõhutab, et tema jaoks sai paraad alati läbi alles sel hetkel, kui ta sai kogu laenatud varustuse meeskonnalt tagasi ja sinna tagastatud, kust midagi sai laenatud. „Näiteks Eesti lipu saime peastaabist, paraadmõõk tuli tagasi viia presidendi kantseleile jne.“
Kapten kiitis Kaitseväe ja Kaitseliidu paraadide eest vastutavat veeblit Andres Lillemäge, ülemveebleid Enn Adosoni ja Peeter Landi: „Mõistsime üksteist sõnadeta ja oli usaldus. Aastatega sai käekiri tuttavaks. Meil polnud kunagi omavahel pikka juttu.“
Reismanni arvates võiks paraadi teleülekannet täiustada: „Minu meelest on paraadi kõige püham, ülevam ja liigutavam hetk riigilipu ettetoomine, kui lipp viiakse piduliku marsi saatel üksuste eest läbi paraadrivi ette,“ rääkis ta. Televaatajad seda aga ei näe.
Ülekanne algab ajal, kui üksused on rivistatud, lipp rivi ees, kaitseväe juhataja 6–7 minutit üksusi inspekteerinud ja saabub president.
Ning kui paraadide korraldajad peaks tahtma kuulda võtta Reismanni mõtteid, oleks tal neilegi üks ettepanek. Võiks kaaluda veel ühe väiksema orkestri kaasamist mingisse konkreetsesse tänavapunkti, näiteks Draamateatri trepile või mujale: „See annaks värvi juurde ja lisaks päevale meeleolu – suure osa pealtvaatajateni paraadplatsil mängiv orkester ei ulatu ja kõik pealtvaatajad ei mahu põhiplatsile.“
ASJU JUHTUB
Ise paraadis sees olles aga jagub nii värve kui lugusid, mida meenutada. Selliseid on Reismannil meeles igast paraadist. Näiteks on tema nõudmine, et peaproovis tuleb olla samas varustuses nagu paraadil, et saada õige tunnetus. Ja ükskord juhtuski nii, et üks toimkonna liige oli saanud uue mütsi otse nõelasilmast ja selgus, et see on ilma kokardita. „Ööga sai puuduv element laenatud. Kujutad ette, mis oleks saanud siis, kui aps oleks selgunud alles paraadi hommikul?“ küsib Reismann paljutähenduslikult.
Üks ta eredamaid mälestusi pärineb 2015. aasta Kärdla võidupüha paraadist. Pärast 22. juuni hilisõhtust peaproovi öösel ööbimiskohta jõudes helises meeskonnakaaslasel Raivo E. Tammel pool tundi pärast südaööd telefon. „Raivo võttis kõne vastu. Mobiilist kostis väga liigutav hääl: vastsündinu armas nutt,“ meenutab Reismann. Raivol oli sündinud poeg, millest talle teada anti. „Väga eriline meeldejääv hetk. Paaril paraadieelsel nädalal tegime palju proove. Iga kord kiirustas Raivo pärast harjutamist koju, et kohe-kohe ...“
Ent liputoimkonna roll pole üksnes paraadidel osaleda. „Olime riigiliputoimkonnaga kohal 1. jalaväebrigaadi korraldatud Vabadussõja relvarahu pidulikel rivistustel Narvas, mälestussammaste avamisel, matustel,“ loetleb ta toimkonna muid kohustusi.
Ta tunnistab, et aastaid riigiliputoimkonda vedades oli tal lõpuks pisut ebamugav tunne, sest ei soovinud jätta muljet, nagu hoiaks ta oma kohast kinni, vaid oli seda meelt, et roll on vaja edasi anda järgmistele: „Ülemöödunud aastal leppisime kokku, et 2023. aasta jääb mulle riigilipu toimkonna juhina viimaseks.“ Oma kogemustepagasit ei hoia Reismann endale, vaid lubab ükskõik millisele üksusele paraadiks treenimisel kaasabi osutada, kui selleks peaks olema vajadus.
INIMESEKS OLEMISE KUNST
Kogu elu on Reismann kõvasti sporti harrastanud. 20 korda on ta osalenud Erna retkel ja Admiral Pitka luurevõistlusel, Erna retk õnnestus tal korra võita ja korra tuldi kolmandaks. 17 korda on ta osalenud Järva maleva koosseisus Utria dessandil, see õnnestus võita kolmel korral, kolm korda jäädi teiseks ja korra tuldi kolmandaks. Tosinast Eel-Ernast on ta võidukas olnud kolmel, neljal tuldi teiseks ja korra kolmandaks. „Patrullvõistlus on piiri peal pingutamine, suur väljakutse, mis paneb proovile, ja õnnestumine on väga motiveeriv, annab kogemuse, mis kutsub uuesti ja uuesti tagasi,“ kiidab ta militaarsporti ja meeskonnakaaslasi.
Reismanni kontol on ka üle kümne rahvusvahelise militaarvõistluse Soomes, Šveitsis, Hollandis, Austrias ja veel paarkümmend muud kohalikku militaarjõukatsumist.
Eraldi toob ta välja 11 osaluskorda Soome Talvesõja kangelaslikele kaugluurepatrullidele pühendatud Kaukopartiohiihtol, kus 48 tunniga õnnestus viiel korral alistada ka võistluse kõrgeim eesmärk 300 kilomeetrit.
„Stardis otsustad ise, kas oled suuskadel ööpäeva või kaks ja mis eesmärgi distantsil endale püstitad. Sõit on laia matkasuusaga ja kummikutega radadeta maastikul kaardi järgi orienteerudes. Võimalus kogeda iseenda piire,“ jutustab kogenud militaarsportlane.
Paraadide tõttu pole ta viimasel viiel aastal enam Soome võistlema jõudnud. „Aga arvan, et ma pole veel selle võistlusega lõpparvet teinud,“ kinnitab Reismann, sest sellised proovikivid on talle jätkuvalt südamelähedased. „Ei kaota ühtegi lahingut ilma võitluseta,“ on juhtmõttena tema loomuses ja aidanud tal nii spordis kui elus tulemusi saavutada.
Reismanni sõjaväeline karjäär algas 1995. aastal, kui ta juhtis kolm aastat Kaitseväe keskladusid. Sel ajal läbis ta ka 9kuulised ohvitseride kursused. „Jalaväe rühmaülema kursus oli armutu. Sõnum meile oli, et igaühest ei pea saama ohvitseri. 56 alustanust lõpetas 23, paljud meist on jõudnud teenistuses kaugele nii Kaitseliidus kui Kaitseväes,“ tunnustas ta relvavendi.
Reismann ise sai 1998. aastal tsiviilelust hea pakkumise ja läks reservi, mida ta täna pisut ka kahetseb, sest sõjaväeline elu on jäänud jätkuvalt meeldima. Küll astus ta kohe Kaitseliitu ja EROKi liikmeks, mis andis militaarhuvile uue väljundi, ja on olnud neis aktiivne 25 aastat.
Neli aastat tagasi läbis ta reservohvitserina pataljoni staabiohvitseri kursuse, nii et tema põhipingutuseks pole paraadid, vaid ta jätkab enese arendamist militaarliinis ning panustamist kodumaleva sõjalisse ettevalmistusse.
Kui küsin Indrek Reismannilt, mida ta igapäevaelus enim väärtustab, kõlas vastuseks: „Inimeseks olemist. See on suur kunst!“
LEITNANT RAIVO E. TAMM: "INDREK ON TÕELINE TERASMEES"
„Olen lippurina ja mõõgaga saateohvitserina Indrekuga päris mitu aastat koos paraadidel olnud. Ta on ülimalt kohusetundlik. Olen naljaga pooleks mõelnud, et minagi olen enda meelest, aga paistab, et minust on palju kohusetundlikumaid. Indreku kohta saab öelda suisa kohusetundlikkuse kehastus ise,“ iseloomustab kamraadi kaitseliitlane ja äsja Kaitseväes tegevteenistusse astunud leitnant Raivo E. Tamm.
Tamm meenutab, et enne paraadi tahtis Reismann väga palju proove teha, kuni mõned vanemad olijad hakkasid juba ütlema, et aitab küll, kaua võib: „Indrek oli valmis harjutama veel ja veel, et poleks möödalaskmisi ega äpardusi, kui paraad käes. Liputoimkonna juhina oli tal kõik viimseni lihvitud, paraadil tunned sellest ainult naudingut.“
Paraadidel osalemise ajal oli Tamm reservohvitser, kuid ta rõhutab, et pole vahet, kas teenistuses või reservis – ohvitser on ohvitser 24 tundi ööpäevas.
„Indrek on parimaid näiteid, kuidas kogu aeg ohvitser olla. Tema puhul ei saa miinuseid välja tuua, neid polegi olemas. Ta on alati õigel ajal õiges kohas. Kordagi ei olnud vaja teda oodata. Mitte ainult kohusetundlik, vaid ka ülitäpne,“ pole leitnant Tamm kiitusega kitsi.
Tammel on meeles, kuidas paraadidel osalemise kohta ütles kapten Reismann ingliskeelset sõna kasutades „et oleks fun“.
„Ta ajas veel fun’i ka taga! Et oleks lõbus! Mitte, et paraadil oleks midagi naljakat, vaid usun, ta mõtles selle all, et kõik sujuks äpardusteta ja oleks nauditav. Nii me pärast saunas arutasime. Indrek on ju kõva saunamees kah,“ muheleb Tamm.
Paraadi ees riigilipuga marssimist nimetab Tamm tippude tippsündmuseks. „Me olimegi briljantsemast briljantsemad. Nagu prillikivid! Mõtle, kui see päev on käes, kõik proovid seljataga. Tunne, nagu marsiks olümpiamängudel Eesti koondise ees. Marssida paraadil lipuga kaitseväelaste kui oma ala Eesti koondise ees, see ongi see fun, mida Indrek mõtles,“ laseb Tamm emotsioonil lennata.
Leitnant tunnistab, et mõned vähesed paraadipäevad koos olla oli väga lahe: „Meil on vastastikku väga suur lugupidamine. Ma imestan, mida kõike ta veel teeb, nagu need ultra militaarmatkad ja suusatamised ja tean, et kooris laulab ka. Mõned asjad võivad vahel ununeda, aga kui näed talvisel Pirita teel rannas palja ülakehaga üht meest jooksmas, siis tead, et Indrek. Ta on tõeline terasmees!“
