KULTUURIPÄRANDI KAITSE - MIDA, KES ja KUIDAS?

KULTUURIPÄRANDI KAITSE - MIDA, KES ja KUIDAS?

Öeldakse, et maailma ajalugu kirjutatakse sõdade kaudu. Pole raske mõista, miks: sõdades muutub suure inimmasside elu tundmatuseni, langevad impeeriumid, tekivad uued riigid ja killustuvad vanad. Palju draamat, palju dramaturgiat.

Tekst: TRISTAN PRIIMÄGI

Edu nendes heitlustes on harjutud mõõtma statistikaga ning see statistika on enamasti keskendunud hävitamisele: kui mitu ühikut sõjatehnikat õnnestus puruks lasta ning kui palju vastase võitlejaid elimineerida või vangi võtta. Igapäevase sõjareportaaži aluseks on ressursside muutumise analüüs – lahingutehnika, elavjõud, territoorium ruutkilomeetrites, laskemoona hulk, sõjavangide arv.

Selles valguses on kultuuripärandi säilitamisest rääkimine natuke nagu vastuvoolu ujumine, aga vaja on keskenduda ka sellele. Tõsi, et säästmise ja kaitsmise üle on statistikat pidada märksa raskem. Ei saa ju öelda, kui mitu inimest ellu või küla terveks jäi, sest see arv ei sisalda endas erilist informatsiooni. Nii võibki põhjus ja tagajärg sassi minna ja tulemuseks on see, et konflikti korral suunatakse kõik ressursid selle kõige olulisema – vastase vähendamise – teenistusse, kuid osad vajalikud kaitseküsimused jäävad läbi mõtlemata kui teisejärgulised.

VALMISTUMINE KRIISIKS

Konfliktiolukorras peame me sõjaliste küsimuste kõrval tegelema ka oma kultuuripärandi päästmisega, aga hetkeolukord on selline, et kehtiv muinsuskaitseseadus arvestab sisuliselt üksnes rahuaja tingimustega.

Seaduse algusest, üldsätetest leiame read, mis annavad muinsuskaitseseadusele mõtte ja kultuuripärandi kaitsele sisu.

§ 1. Seaduse reguleerimisala ja eesmärk

1) kultuurimälestiste (edaspidi mälestis) ja muinsuskaitsealade ning neid ümbritsevate kultuuriväärtusega keskkondade säilitamine ja kaitse;

2) arheoloogiliste leidude ja arheoloogiliste leiukohtade kaitse;

3) vaimse kultuuripärandi kaitse.

Seda, kuidas aga seda kõike tagada konfliktiolukorras, pole paika pandud. Kiire otsing näitab, et praeguse seaduse tekstis pole mitte kordagi kasutatud sõnu „sõda“, „kriis“, „konflikt“, „rünnak“, „evakuatsioon“, „päästmine“. Me ei ole nendeks sõnadeks valmis. Kuidas peaks muinsuskaitse toimima juhul, kui mõni neist päevakorda tuleb?

Sellele küsimusele otsitigi vastust 2. märtsil toimunud koolitusseminaril „Kultuuripärandi kaitsest Põhja maakaitseringkonna vastutusalal relvakonflikti korral“. Koolitus märkis olulist sammu edasi kultuuripärandi kaitse teemalises arutelus, sest varasem katse teemale tähelepanu juhtida pärineb aastast 2008, kui Tallinnas korraldati „esmakordne selleteemaline suurfoorum Euroopas ja ilmselt ka maailmas“, aga tagasisidest võis lugeda, et riigi jõustruktuuride kohalolu ja arutluses osalemine oli võrdlemisi olematu1

Nüüd seda probleemi polnud, sest Põhja maakaitseringkonna tsiviil-sõjalise koostöö rühma ellu kutsutud arutellu olid kaasatud mitmed asjasse puutuvad olulised instantsid nagu Kaitsevägi, Kaitseliit, kultuuriministeerium ja Muinsuskaitseamet.

Õhkkond oli inspireeriv ja kõik asjalikult lahenduste üle arutamise juures. Järgnev on peegeldus koolitusel kõlanud ja tekkinud mõtetest.

MIDA KAITSTA?

Alustuseks on hea tõdeda, et Eestil on astutud vähemalt esimene oluline samm: kultuurimälestised on kaardistatud, asukoht ja seisukord dokumenteeritud. Kultuurimälestiste registris (register.muinas.ee) on olemas nii kultuurimälestiste loetelu koos andmestikuga kui isegi varastatud kunstimälestiste nimekiri, kust aeg-ajalt ka midagi tagasi saadakse. Kurva kõrvutuse võib tuua Ukrainast, kus sõjategevuse käigus varastati kõik lagedaks ning hiljem selgus, et kuna korralikku arvepidamist ei eksisteerinud, siis tegelikult ei teata sedagi, mis üldse puudu on.

Teiseks oleks tarvidus seada mälestised mingisse hierarhiasse, et ajalise surve puhul oleks teada, mida päästa või kaitsta esmajärjekorras. Osaliselt on muuseumid oma vara sel moel märgistanud, aga see protsess alles käib. Kiire reageerimise vajadusel oleks oluline teada täpselt, mida kuhu evakueerida või kohapeal kaitsta.

Terve päeva jooksul tehtud huvitavatele ettekannetele järgnenud kaardiharjutus oli just selle eesmärgiga: võistkondadeks jagatud kuulajaskond pidi talle määratud territooriumil tuvastama olulisemad mälestised ning esitama nende kaitsmise või evakueerimise plaani.

Kolmandaks tõusis esile vajadus kaitsta eraldi just n-ö sümbolväärtusega objekte, mille hävinemisel oleks korvamatu mitte üksnes materiaalne või ajalooline kahju, vaid ka löök kaitsetahtele.

Pikk Hermann on küll koos kogu Tallinna vanalinnaga UNESCO maailmapärandisse kantud objekt ning selle ründamine või hävitamine liigitub sõjakuriteoks, aga paraku teame praktikas, et ebaeetilist vastast ei pruugi see heidutada ja oht sellele on reaalne. Samas tuleb endale teadvustada, et UNESCO leping on siduv mõlemat pidi. Ukraina ja ka Eesti meediast käivad vahel läbi Kremli ründamisega seotud fantaasiad, kuid sel puhul tuleb meeles hoida, et ka Kreml ja Punane väljak on maailmapärandi nimekirjas ning seega neid seaduslikult rünnata ei tohi.

Kõige väärtuslikumad esemed on Eestis ametlikult kantud erikaitset vajavate prioriteetsete kultuuriväärtuste nimekirja. Intrigeerivana kerkis küsimus, kas ka mõned isikud peaksid olema käsitletavad kultuuripärandi objektidena. Kui me päästame Arvo Pärdi arhiivi, siis kuidas jääb Pärdi endaga?

KES KAITSEB?

Hetkel on seaduslikult sätestamata ka see, kes peaks kriisiolukorras võtma kultuuripärandi kaitsmise vastutuse ja kes saab reaalselt hakata kaitset korraldama. Institutsioonid nagu muuseumid, arhiivid, kirikud või raamatukogud tegelevad igapäevaselt oma kogude hooldamise ja kaitsmisega, kuid esiteks on nende igaühe tegevus ilmselt suurema pildi omamiseks liialt spetsiifiline ja teiseks oleks palju nõuda kelleltki neist, et nad peaks kriisi ajal hakkama organiseerima laiemapõhjalist kaitset.

Kaose olukorras võimendub pealegi ettearvamatuse faktor: näiteks on vastutus kultuuripärandi säilimise eest pandud küll muuseumidele, kellel on kohustuslikus korras olemas ka evakuatsiooniplaan ja hädaolukorra lahendamise kava, aga reaalsuses kriisis ikkagi ise toime ei tulda ja vaja on riigi tuge.

Loogilise valikuna võiks siin kõne alla tulla tsiviil-sõjalise koostöö grupi (CIMIC) kaasamine evakuatsioonitegevusse. Selge see, et rünnaku korral on Kaitseväe ning Kaitseliidu sõjalisemad üksused seotud otsese konfliktiga, Kaitseliidu struktuuridel on aga olemas kriisiolukorras tegutsemise pädevus. Mis seal salata, vorm mõjub autoriteetselt, ehk on suurem lootus, et kaoses joondutakse vormikandja sõnade järgi.

CIMIC saaks vajadusel kaasata tsiviilelanikest vabatahtlikke, samuti tuleks tegelda infovoo jälgimisega, eriti sotsiaalmeedias, sest avalik info evakueeritavate esemete või nende reisi sihtpunkti kohta võib kaasa tuua kuritegelikke aktsioone. Näitena toodi mõne kuu eest aset leidnud juhtum Gaza sektorist, kus hakkas levima libauudis kultuurimälestise ründamise kohta, mis aga uudisele järgnenud päeval ka päriselt purustati.

Hetkel on probleem selles, et evakuatsiooni organiseerimiseks ja kellelegi korralduste andmiseks pole fikseeritud mingit seaduslikku õigust. Võimalike vabatahtlike, näiteks olulisemate kultuurimälestiste lähiraadiuses elavate inimeste ning nende sõidukite või muude ressursside kasutamise asjus oleks võimalik saavutada eelkokkulepped juba rahuajal, aga ilma vastava seadusliku autoriteedita ei saa ka seda süsteemi lõpuni usaldada. Kaugem eesmärk on integreerida kultuuriväärtuste kaitsmisega arvestamine ka tavaõppustesse.

KUIDAS KAITSTA?

Kui on saanud paika, millised objektid on kaitsmist väärt ning kes peaks kaitset läbi viima, siis tekib terve rida küsimusi, kuidas seda praktiliselt teha. Ei tea meist ju päriselt keegi, kuidas kiirustades kohati hapraid esemeid käsitseda, tõsta, pakkida, laadida. Seega oleks otstarbekas kultuuripärandi kaitse eest vastutavatele inimestele tagada ka mingi professionaalne teadmine kultuuriväärtuste käsitsemisest.

Ühe probleemina kerkib esile ka otsus, kas kultuuriväärtust tuleks püüda kaitsta kohapeal või evakueerida see turvalisemasse paika. Statistika näitab, et enamiku sõja ajal kaotsi läinud kultuuriväärtustega on juhtunud midagi

või muid kõrgemaid punkte tule juhtimiseks või snaiprite paigutamiseks. Piisab vaid sellest, kui fikseeritakse paari laigulises vormis inimese sisenemine tsiviilhoonesse, kui see on juba seaduslikult käsitletav sõjalise sihtmärgina ja nii satuvad otsesesse ohtu nii sinna ehk varjunud inimesed kui ka seal kaitstav muinasvara. Seega ei tohi kultuurimälestistest ehitisi kasutada sõjalisel eesmärgil, kuid on ka rangelt ebasoovitatav kasutada neid nii vallasobjektide kui inimeste evakuatsiooniks.

Nii, nagu peaks olema välja töötatud täpsed regulatsioonid mälestiste evakuatsiooniks ja tehtud teatud inimestele sellekohane koolitus, peaks olema täpsemalt paigas ka hoonete ja neis asuva liikumatu vara kaitsmine kohapeal.

Küsimusena kerkis esile vajadus fikseerida see, kui kaugel kaitse all olevast hoonest võiksid või tohiksid olla kaitserajatised, et tagada kinnisobjektidele lahingutegevuses võimalikult suur ohutus.

Ja olulise lõppvormistusena pärast evakuatsiooni või kaitse alla võtmist on vaja andmed uuendada. Kõik tuleks täpselt kirja panna, kus miski asub, et meie oma Eesti „monumendimehed“2 ei peaks pärast olukorra lahenemist ületunde tegema.

NÜÜD, MITTE SIIS

„Mille eest me siis võitleme?“ - nii vastas kuulu järgi Winston Churchill ettepanekule kärpida kultuurirahastust sõjakulude nimel. Loomulikult tuleb konfliktiolukorras meeles hoida, et esmajärguline on alati inimelu päästmine, kuid kultuuriväärtuste kaitse peaks samuti olema elementaarne.

„Rahva hävitamise kõige kindlam viis on hävitada selle kultuurimälu,“ tuletas meelde kultuuriministeeriumi kantsler Märt Volmer. Kultuur defineerib rahvast, annab selle eksistentsile sisu ja suuna.

„Suure kriisiga toimetuleku alus on valmisolek väikeseks kriisiks,“ jäi mõttena kõlama Muinsuskaitseameti kunstipärandi nõuniku Kadri Taela ettekandest. Nagu selliste asjadega tihtipeale, on probleemi kätte jõudes selle lahendamisele mõelda juba liiga hilja. Kultuuripärandi kaitsmise programmi efektiivseks käimalükkamiseks oleks aga tarvis teatud muudatusi muinsuskaitseseaduses, mis tagaks Kaitseliidu õigusliku regulatsiooni kultuuriväärtuste evakueerimisel. Loodame, et toimunud koolitusseminar viib meid sammu võrra sellele eesmärgile lähemale.

VIITED:

1  Urmas Selirand. Kultuuriväärtuste kaitse relvakonflikti korral. Kaitse Kodu!, 2/2008.

2 Monumentide, kaunite kunstide ja arhiivide üksus (Monuments, Fine Arts, and Archives Section Unit, ehk MFAA) oli II maailmasõja ajal loodud liitlaste üksus, mille ülesandeks oli kaitsta kultuuriväärtusi ning leida ja tagastada natside röövitud vara.