haritud sõdur
VASTUPANU VÕIMALIKKUSEST
EHK NAPOLEONI ARMEE „HISPAANIA VÄHK“ Napoleoni otsus 1807. aastal Hispaaniasse tungida seadis tema Grande Armée distsiplineeritud sõdurid silmitsi kohalike elanike organiseeritud partisanivõitlusega, mille ulatust ja hävitavat mõju ei osanud nad ette näha.
E
Tekst: kolonelleitnant MARGUS KUUL, kaitseväe erioperatsioonide väejuhatuse ülem
namgi veel. 1808. aasta kahekümne nel jandat juulit, mil kaheksakümmend tuhat Prantsuse sõdurit olid lõpetanud Hispaania okupeerimise, võib pidada Napoleoni Grande Armée huku alguseks. Seal, kus Hispaania re gulaararmeest ei olnud prantslastele vastast, hakkasid relvastatud vastupanu osutama pikaajalise banditismi- ja salakaubaveo traditsiooniga mägilaste salgad, kes tundsid hästi kohalikke olusid, elanikke ja maastikku. Muide, mõiste partisan tulenebki hispaaniakeelsest sõnast partidas, mida kasutati bande kohta. Bandesse kuuluvat üksikvõitlejat nimetatakse aga guerrillero. Siit ka partisani ingliskeelne nimetus guerrilla.
Partisanisõda pidav seltskond oli üpriski kirju. Peale talupoegade ja partisanide pidid okupandid tegelema omakasu jahtivate kriminaalidega, kes harjutasid nüüd kätt Prantsuse armee konvoide röövimisega.
VARITSUSTE SÕDA
Selline väheaktiivne, prantslaste silmis ebaaumehelik „väike sõda“, mis oli täis üllatusrünnakuid ja varitsusi, sundis frustreerunud Prantsuse marssalit Jean-de-Dieu Soulti 1810. aastal välja andma korralduse, mille kohaselt tuli Hispaania marionettvalitseja kuningas Josephi ja Napoleoni tavaarmee alluvusse mitte kuuluvaid irregu laarseid rühmitusi käsitleda kui kriminaale ja maantee röövleid. Mis tähendab, et kinnipidamisel tuli nende üle koheselt kohut mõista ja nad kohapeal maha lasta. Selline käsk ei võitnud okupatsiooni ikke all ägavate hispaanlaste südameid ega meeli, vaid, vastupidi, tekitas juurde po tentsiaalseid partisane ja suurendas kohaliku elanikkonna viha okupantide vastu.
Samal ajal välditi otsustava tähtsusega lahinguid. Parti sanisõda on varitsuste sõda. Mõista ja rakendada tuleb
Seega laiendasid partisanid võimude tegevuse tõttu üha enam oma toetuspinda kohalike elanike seas. Just seda oligi partisanidele vaja, sest elanikkonna poolehoid on partisanivõitluses kriitilise tähtsusega. Vaid rahva toetus tagab partisanivõitluse jätkusuutlikkuse juhul, kui kolmas osapool, näiteks mõni teine riik, ei osuta partisanidele välisabi.
Relvade kasutamine riigivõimu vastu oli neil juba veres, Prantsuse sõdurid olid neile vaid uuteks vastasteks. Aja pikku banded kasvasid, sest okupatsiooni käigus liitusid partisanidega Prantsuse armee desertöörid ning Hispaa nia ja Portugali regulaararmee võitlejad. Pelgupaikadeks said Aragonis, Navarras ja Kataloonias asuvad mägikind lused, kus koonduti partidas’teks.
Partidas’ed hakkasid varitsema prantslaste varustusko lonne ning ründama üle maa laiali valgunud kindlustatud armee tugipunkte. Korraldati varitsusi ja rünnakuid vaid enda valitud viisil, ajal ja kohas, üllatades vastast uudsu sega.
36
ühte lihtsat põhitõde: vastast tuleb rünnata vaid siis, kui olukord on selleks soodne. Sellest said üsna pea aru ka prantslased. Džentelmenlik sõjapidamine ei kuulunud enesekaitseks relvastatud talupoegade (hispaania keeles migueletes) ega pidevalt mägedes redutavate partisanide sõjapidamise repertuaari.
5/2021
