SÕjArAUD
ÜhE
UAZIKU LUgU
Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama algusest. Kõigepealt oli Türi Hundi rühma UAZiprojekt, siis tuli kastiga UAZ ja nüüd siis räägin meie pere kõige värskema UAZiku loo. Tekst: KARIN ALLIK, Noorte Kotkaste Järva maleva pealik
M
eie pere tähendab siis mind, Noorte Kotkaste Järva maleva pealikut Karin Allikut, ning Noorte Kotkaste Türi Hundi rühma pealikut Margus Allikut. Ning järjekordset UAZikut. Masinat, mille tootmisliinid seati Uljanovskis üles teise ilmasõja ajal, mille tootmiseni jõuti seitsmekümnendatel ning mis sellest hetkest kuni tänase päevani leiab kasutust Venemaa relvajõu dudes. Aga ka mujal. Kõikjal, kus peetakse lugu hea läbivusega, legendi staatuses sõjarauast.
peame selle aparaadi omale saama! Teatasin, et olen nõus ostu doteeri ma poole summa panustamisega ja ärgitasin Margust müüjale nüüd ja kohe helistama. „Vaata kui äge, katus on vahetatud, nii hea hind ja üleüldse, milline püss aparaat,“ hõiskasin ma mõttepausi teinud abikaasa sabas käies entusiastlikult edasi.
Aga tagasi alguse juurde. Nimelt ühel uduvihmasel augustihommikul mär kas Margus Facebookis UAZi müügi kuulutust. Mainis seda ka mulle, ise aga „skrollis“ netis rahulikult edasi.
Järgmise etapina oli vaja korraldada tagalatoetuse ja tehnoabi osa (loe: naabrimees oli vaja nõusse saada, et ta meid linna transpordiks). Naabri mees tundub meiesuguste segastega
KARIN ALLIK
Et tõele au anda, siis pärast UAZi müügikuulutuse piltide nägemist ja hinna kuulmist oli minu süda võide tud. Me lihtsalt
Igatahes sain oma tahtmise. Margus helistas müüjale ja leppis kokku ostu vormistamise kellaaja. Mina, mina aga kilkasin õnnest segasena mööda tuba ringi.
õnneks juba harjunud olevat ja oli kohekohe nõus uue UAZiku äratoo mise projektis osalema.
HUNNIK OSI JA VARUOSI
Müüja juures selgus, et masinaga tuleb kaasa ka hunnik varuosi, mis oli meie jaoks ainult positiivne. Loo mulikult ei saanud aga kogu edasine ettevõtmine ometi nii sujuvalt minna. Nimelt ei olnud UAZiku küttevoolik paagiga ühendatud. Eelmine oma nik oli küttepaagi asemel kasutanud kanistrit. Või, noh, igatahes midagi sellist. Ei läinudki palju aega, kui Margus ja naabrimees juba ümber auto roomasid ja mingit mäkgaiverlik ku asja tegid. Puhusid küttevoolikut, nõudsid müüjalt erineva suurusega mutrivõtmeid jne. Tähtis on aga see, et lõpuks hakkas küte kohale jõudma paagist, mitte enam kanistrist. Vormistasime ostu, lehvitasime UAZi ku aknast müüjatele ja asusime kodu poole kihutama. Kõik sujus filigraanselt, kuniks ühel hetkel kostis „Rrrr Selline roostest näritud UAZi-kärakas Allikuid ootaski
