ACHTUNG, BLITZПИЗДЕЦ!

ACHTUNG, BLITZПИЗДЕЦ!

Pärast Krimmi annekteerimist, 2014. aasta augusti lõpupäevil kostis Vladimir Putini suust esimest korda ülejäänud Ukraina suunas ähvardus „Kui ma tahan, siis võtan Kiievi kahe nädalaga!“, milles on ilmne vihje välksõjale.

Tekst: HANNES NAGEL, kriisiuurija, MTÜ Kriisiuuringute Keskus

Kuid miks Venemaa üldse mõtles välksõjast ja kiirest vallutusretkest? Kust pärineb Blitzkrieg, mida see tähendab ja taotleb?

Sõna Blitzkrieg ilmus trükis esimest korda 1935. aastal Saksa sõjaväeajakirjas Deutsche Wehr ning enne Teise maailmasõja algust leidis see kasutust veel vaid korra. Nimelt avaldas ülemleitnant Braun 1938. aastal artikli „Blitzkrieg“, milles kirjeldas ründemeeskondade (sks k Stoßtruppen) kontseptsiooni, mis on võimeline tekitama vastase positsioonidele taktikalist šokki. See oli oma aja kohta võrdlemisi uudne käsitlus, nagu ka aasta varem ilmunud kindral Heinz Guderiani (1937) „Achtung – Panzer!“

Blitzkrieg ei olnud üldsegi osa sakslaste igapäevasest sõnavarast enne 25. septembrit 1939, mil USA ajakiri Time seda mõistet ühes artiklis mainis. Täpsemalt arutleti artiklis Wehrmachti välgulaadse kampaania üle, millega purustati Poola. Nii sündiski legend välksõjast, mille olulisust taipas üsna pea ka natside propaganda.

TAHETI „PARIMAT“

Kuigi välksõja defi nitsioon on üsna laialivalguv ning kaasajal on seda mõtestada proovinud mitmed eksperdid, piirdun siinkohal paari omapärasemaga.

Näiteks kindral Paul Armengaud, Prantsuse sõjaväeatašee Varssavis, on seda kirjeldanud kui Saksa süsteemi, milles „kombineeritakse sööstpommitajaid ja tanke, murdmaks vastaspoole rinnet, et tungida sügavale tagalasse“.

Seevastu USA Ida-Michigani ülikooli ajalooprofessor Robert M. Citino on võrrelnud seda Saksa fenomeniga, mis „tugineb Saksa sõjaajaloo traditsioonidele. Mehhaniseeritud üksuste (sealhulgas õhuüksuste) ulatusliku kasutamise doktriin, et lüüa, jälitada ja hävitada suuri vaenlase vägesid kahe kuni nelja nädala jooksul“.

Putinil oligi ilmselt plaan korraldada Ukrainas midagi sellesarnast nagu natside 1. septembril 1939 Poolas alanud operatsioon Fall Weiß. Saksa väed jõudsid toona juba 8. septembriks Varssavi alla ja sama aasta 28. septembril pealinn ka vallutati.

Venemaa invasiooni Ukrainas pole aga pehmelt öeldes saatnud loodetud ja lubatud edu. Pigem vastupidi, kallaletung on täis segadust ja võikaid sõjakuritegusid, millega Vene Föderatsioon on end Natsi-Saksamaaga ühele tasandile manööverdanud.

Jah, sõjaväeline erioperatsioon (vene k специальная военная операция), mida Venemaal sõjaks on keelatud nimetada, jätkub. Seda peetakse suuresti näo päästmiseks, sest on üheselt selge, et kiire välgulaadne kampaania on ebaõnnestunud ja kaugel sellest, mida loodeti saavutada, vahest võttes eeskuju Saksa Wehrmachtilt.

Siinkohal on sobilik naasta Guderiani 1937. aastal ilmunud artikli „Achtung – Panzer!“ juurde, mille sõnum on võrdlemisi lihtne ja jätkuvalt aktuaalne ka Venemaa agressiooni ajal Ukrainas 2022. aastal.

Tõsi, tankid ja tankitõrje, doktriinid ja armeed tervikuna on palju muutunud, kuid 1937. aastal Guderiani sõnastatud soomusvägede kasutamise põhimõte on endiselt ning ka lähitulevikus aegumatu. Nimelt: tankide ja neid toetavate soomukite õige (!!!) kasutamine on tulevase sõja pidamisel oluline. Näib, et Vene kindralstaap on jätnud selle teose mõttega läbi töötamata. Täpseid ja kinnitatud andmeid Vene tehnika kaotustest täna veel ei ole, ent kogused on siiski ootamatult suured, isegi kui võtta aluseks vaid visuaalselt dokumenteeritud juhtumid.

VENEMAA BLITZПИЗДЕЦ UKRAINAS

See, mis ajendas Venemaad just 24. veebruaril Ukrainat ründama, polegi enam niivõrd tähtis kui see, miks valiti valdavalt soomusvägedel põhinevale armeele just selline ründetaktika. See on olnud täielik altminek või, laenates terminoloogiat Vene propagandamasinast, „analooge mitteomav“ pretsedent, millel on kindlasti koht ka moodsa sõjaajaloo annaalides.

Selle jäädvustamiseks võiks kaaluda isegi uut terminit, mille tarbeks tuleb juttu teha veel ühest, ent subkultuursest sõnast, mis on omane vaid vene kultuuriruumile. Sõnast, millel on üllatuslikult laialdane kasutusala, markeerimaks erinevaid emotsioone, situatsioone, aga ka tulemusi – пиздец.

Liialdamata võiks öelda, et see on lahutamatu osa tänapäeva Vene armee kaevikuslängist. Viimase kohta on muide juba Esimese maailmasõja ajal täheldatud, et tegemist on omaette keelega, kus ükski sõnastik ei anna ette pooltegi sõnade tähendust.

Seega väljendub vulgaarsus sõjas üsna loomulikul ja aktsepteeritud moel, olles vahetu täpsete emotsioonide vahendaja. Läbi kaevikuslängi huumoriprisma ja ajaloo keerdkäikude on Ukraina lahinguväljadel kokku saanud tuhanded soomusmasinad, tohutu saksa Blitzkrieg’i jäljendussoov ja vene бардак. Tulemuseks, vähemasti sõja esimesel poolel, on aga hoopiski sädemeid pilduv ja tänapäeva sõjaajaloos „analooge mitteomav“ Blitzпиздец.

Tasub meenutada ka Vana-Hiina fi losoofi ast tuntud mõistete yin ja yang seletust maailmale, kus kooseksisteerivad vastandlikud poolused (sõjandusest leiaks kohase näite nt saksa sõna Ordnung ja vene бардак vahel).

Ukrainas toimuv kinnitab, et läbi ajaloo on olemas olnud kurjus, nagu ka headus, mis sellele ühel hetkel otsustavalt vastu astub. Näib, et kõigile ja kõigele on siin maailmas paariline. Nõnda on täis saanud veel üks terminoloogiaring, kus on teineteist leidnud eakas saksa Blitzkrieg ja nooruke vene Blitzпиздец.