SAJANDIVANUNE SILD TULEVIKKU

SAJANDIVANUNE SILD TULEVIKKU

Kaitseliidu praeguse kollegiaalse juhtimissüsteemi põhialused fikseeriti suuresti juba organisatsiooni algusaegadel ehk täpsemalt 1925. aastal. Kuigi tollased alusdokumendid sündisid kiires tempos ja lühikese ajavahemiku jooksul, on neis sisalduvad põhiteesid peaaegu sajandi edukalt vastu pidanud ning kestavad tulevikuski.

Tekst: MERIKE JÜRJO, ajaloolane

Detsembrimässu päeval, 1. detsembril 1924 alustasid kaitseliitlased koheselt spontaanset organiseerumist Vabadussõja ajal kehtinud, kuid rahuajaks siiski sobimatute põhimääruste alusel. Sellest tulenevalt kinnitas sõjavägede ülemjuhatajaks määratud kindralleitnant Johan Laidoner 17. detsembril 1924 ajutise „Eesti Vabariigi Kaitseliidu põhikirja ja organisatsiooni kava“. Nimetatud dokumendi alusel korraldati Kaitseliitu kuni esimese põhikirja kinnitamiseni Vabariigi Valitsuse poolt 2. veebruaril 1925. Põhiolemuselt sama, kuid nüanssides uuendatud ja üksikasjalikumalt sõnastatud põhikirja sai Kaitseliit 1931. aastal ja selle järgi toimiti kuni organisatsiooni likvideerimiseni 1940. aasta juunikuus, et see 1990. aastail alusdokumendina jällegi ausse tõsta. Järgmine, uue ajastu samm tehti juba Kaitseliidu seaduse vastuvõtmisega 1999. aastal.

Kaitseliidu esimese põhikirja lõplik vormistamine algas jaanuari algul 1925, kui Sõjanõukogus tulid arutlusele kaks põhikirja projekti. Üks neist oli eelmainitud „Eesti Vabariigi Kaitseliidu põhikirja ja organisatsiooni kava“. Teine projekt kandis pealkirja „Kaitseliidu korraldusmäärus“ ja selle oli kokku pannud nn erikomitee, kuhu kuulusid tolleaegne siseminister Karl Einbund (1935. aastast Kaarel Eenpalu) ning Riigikogu liikmed Heinrich Laretei ja Ado Anderkopp. Sõjanõukogu otsustas „Kaitseliidu korraldusmääruse“ projekti koos parandustega heaks kiita ja esitada Vabariigi Valitsusele, kes kinnitas selle Kaitseliidu põhikirjana 2. veebruaril 1925.

KESKKOGU JA KESKJUHATUS

1925. aastal jõustunud põhikirjas sisalduvad Kaitseliidu juhtimise ja organisatsiooni tegevuse korraldamise peamised sätted kehtivad ka tänapäeval. Nende kohaselt toimib Kaitseliidus kaks paralleelselt kulgevat juhtimisahelat: sõjaline liin, mille juhid on määratavad, ning seltskondlik ehk administratiiv-majanduslik liin, mille juhtivad jõud valitakse. Kaht juhtimisahelat ühendava sidemena fi gureerivad eri tasanditel Kaitseliidu ülem ning malevate ja malevkondade (või teiste allüksuste) pealikud. Hoidmaks kaht juhtimisahelat teineteisest sõltumatuna, fi kseeriti 1925. aasta põhikirjas kindel nõue, et Kaitseliidu keskjuhatusel kui kollegiaal sel täitevorganil on õppe- ja operatiivtegevuse vallas vaid nõuandev õigus. 1931. aasta põhikirjas laiendati seda mõtet sõnastuses, et õppe-, operatiiv- ja sõjalise varustuse kohta käivates küsimustes esinevad kõik juhatused ja kollegiaalsed organid ainult nõuandvate organitena.

Nagu tänapäevalgi, oli 1925. aasta põhikirja kohaselt organisatsiooni kõrgeimaks seltskondlikuks ehk administratiiv-majanduslikuks organiks Kaitseliidu keskkogu, kuhu aastail 1925–1931 kuulusid Kaitseliidu ülem, Kaitseliidu staabi (1927. aastast peastaap) ülem ja igast malevast kolm esindajat. Kaitseliidu liikmeskonna märkimisväärne kasv tõi 1931. aasta põhikirja uuenduse. Nüüdsest said kuni kahe tuhande liikmega malevad õiguse saata keskkogule kaks esindajat ja enam kui kahe tuhande liikmega malevad kolm esindajat. Ka keskkogu ülesanded kattusid suuremas osas tänapäevastega: keskkogu tegeles Kaitseliidu üldkorraldusküsimustega, majandusaasta eelarvete ja aruannete kinnitamisega, organisatsiooni sissetulekute suurendamise ja kinnisvara omandamise, võõrandamise, pantimise ning ettevõtete asutamise üle otsustamisega.

Kaitseliidu vanematekogu liige leitnant Oskar Suursööt vanematekogu koosolekul kõnelemas

KARL AKEL/RAHVUSARHIIV

Kuna 1925. aasta põhikiri nägi ette keskkogu kogunemist minimaalselt kord aastas, toimis selle täidesaatva organina keskjuhatus, mille moodustasid Kaitseliidu ülem, staabiülem ja kolm keskkogu poolt valitud liiget. Keskjuhatuse ülesandeks oli Kaitseliidu vara valitsemine, aruannete ja eelarvete läbivaatamine ja keskkogule esitamine, kodukorra ja administratiiv-majanduslike määruste väljatöötamine ning keskkogu koosolekute ettevalmistamine. Staažikamatest keskjuhatuse liikmetest tuleks kindlasti nimetada Konstantin Pätsi, Tartumaa maleva pealikut kolonelleitnant Jaan Unti, Harju maleva pealikut leitnant Oskar Suursööti, riigisekretäri ja Tallinna maleva pealiku abi Karl Terrast jt.

Kaitseliidu alamatel tasanditel ehk malevates ja malevkondades (ja teistes allüksustes) toimisid laias laastus analoogsed kollegiaalsed organid: malevates esindajatekogud ja juhatused, malevkondades aga esindajatekogu asemel üldkoosolekud ning täitevorganina malevkondade juhatused. Liikmeskonna suurenemisest tingituna anti 1931. aasta põhikirjas malevkondadele ka teatud erisus – kui liikmete arvukuse või suurte kauguste tõttu ei olnud võimalik üldkoosolekut kokku kutsuda, asendas seda malevkonna esindajatekogu, kuhu alluvad üksused saatsid iga kümne liikme kohta ühe esindaja.

Siinkohal tasuks siiski mainida veel üht kollegiaalset kooslust, mis tegelikult, ja seda eriti 1920. aastate teises pooles, Kaitseliidus toimuvat tugevalt suunas ja mõjutas. Selleks olid määratud, mitte valitud juhtide ehk malevapealike regulaarsed koosolekud. Neil koosolekutel ei võetud vastu otsuseid, kuid kõlanud seisukohad ja ühiselt kokkulepitud arusaamad mõjutasid Kaitseliidu elu ja tegevust vägagi suurel määral.

VANEMATEKOGU ERANDLIK STAATUS

Vahest kõige intrigeerivam on Kaitseliidu vanematekogu staatus ja käekäik. Taastatud Kaitseliidu esimene ülem kolonel Kalle Eller on nimetanud vanematekogu „täiesti ebaloogiliseks struktuuriosaks“. Ja tõepoolest, nii see ongi! Sest vanematekogul puudus ja puudub ka tänapäeval astmelisus, mille peaksid tagama malevkondade ja malevate vanematekogud, kuhu oleks kaasatud kohapealne majandus- või vaimueliit.

Vanematekogu kui kollegiaalset organit ei eksisteerinud kummaski 1925. aastal Sõjanõukogule esitatud põhikirja projektis. Vanematekogu institutsioon sündis ja viidi põhikirja sisse arutluste tulemusena Sõjanõukogus. Kahjuks on Riigiarhiivis säilinud Sõjanõukogu protokollid vormistatud vaid otsustena ja puudub teave, kelle ettepanekuna ja milliste arutluste tulemusena see institutsioon sündis. Juhtus, et 1925. aastal nimetati vanematekogu ka Kaitseliidu parlamendiks.

Vanematekogu liikmed valis keskkogu. 1925. aasta põhikiri ei määratlenud vanematekogu liikmete arvu, see sätestati vähemalt 15 liikme peale alles 1931. aastal. Vanematekogu ülesandeks number üks oli hoolitseda Kaitseliidu sissetulekute suurendamise eest, lisaks sidepidamine seltskonnaga, järelevalve Kaitseliidu majandusliku (omatulude) asjaajamise üle ning kinnisvaraga seotud teemad. Aastail 1925–1931 oli vanematekogul märksa enam võimu – nimelt sätestas põhikiri, et „ta täidab ka teisi keskkogu ülesandeid, mil keskkogu koos ei olnud“. 1931. aasta põhikiri kitsendas vanematekogu võimupiire – otsustusõigus anti talle ainult neis küsimustes, mis keskkogu kompetentsi ei kuulunud. Ja kui seni oli vanematekogu kinnitanud organisatsiooni aastaeelarve ja -aruande, siis nüüdsest sai ta õiguse neis küsimustes ainult seisukoht võtta. Kui nimetada vanematekogu liikmeid, siis tuleks alustada kindlasti kindralleitnant Johan Laidoneriga, kes oli pikalt vanematekogu esimees. Liikmete hulka kuulusid aga veel Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Ado Anderkopp, Kaarel Eenpalu, Jüri Jaakson, Jaak Jakobson, Konrad Maurits, kindralmajor Ernst Põdder jt.

Kaitseliidu keskjuhatus

KARL AKEL/RAHVUSARHIIV

Vanematekogu mõistega seondub Kaitseliidu ajaloos veel üks seik. Nimelt valmis 1925. aasta lõpuks Kaitseliidu naisorganisatsiooni põhimääruste esimene projekt, mis nägi ette malevkondade juurde oma juhatusega naisjaoskondade asutamist. Ühiste küsimuste otsustamiseks ja teostamiseks nähti ette eraldi organ – malevkonna ja naisjaoskonna esindajatest moodustatud „esituskogu“, mille kohta kasutati samuti nimetust „vanematekogu“. Õnneks jäi see kollegiaalne organ siiski ainult projekti tasemel mõttevirvenduseks, mis reaalelus poleks ilmselt edukalt toimima hakanud.

AJALUGU VARJAB OMA ILU

Kui palju me üldse teame Kaitseliidu, esmajoones just kõrgema tasandi kollegiaalsete organite tegevusest? Üldjooni, jah, kuid üksikasju jagub vaid näpuotsaga. Teatavasti hävitati Kaitseliidu juhtide korraldusel 1940. aastal, vahetult enne Eesti okupeerimist NSV Liidu poolt, KL peastaabi arhiiv ja oma panuse Kaitseliidu arhiivi hävimisse andis ka 1944. aasta märtsipommitamine. Seega tulevad ajalooainesena arvesse juhuslikud viited teistes säilinud arhiivitoimikutes, asjassepuutuvad lakoonilised otsused malevate teatajates ning üldised kokkuvõtted tolleaegses ajakirjanduses, esmajoones ajakirjas Kaitse Kodu!. Ja kui arvestada asjaolu, et kollegiaalsete organite koosolekud olid vastavalt Kaitseliidu kodukorrale kinnised, siis ei liikunud ka neil käsitletud mõttearendused ega teave laiemalt teistesse dokumentidesse, kui välja arvata konkreetsed otsused liikmeskonna tarbeks.