RAHU, KAITSELIITLANE, VALMISTU SÕJAKS

RAHU, KAITSELIITLANE, VALMISTU SÕJAKS

Hindaksin, et 70 protsendi tõenäosusega ei jõua suur sõda seekord Eestini. Aga isegi kui tegemist on vähe tõenäolise stsenaariumiga, on oht ikkagi suurem kui kunagi varem viimase 30 aasta jooksul. Seepärast mängime mõttes kõik stsenaariumid läbi. Ka kõige mustema, et õnnetuse hetkel mitte paanikasse sattuda.

Tekst: kapten ILMAR RAAG, Toompea malevkond

Olen keskmiselt sportlik tsivilist, aga neli korda on minust peaaegu saanud professionaalne sõdur. Üks kord ajateenistuses ja kolm korda Kaitseväe missioonil, millele eelnes alati umbes 4 kuu pikkune ettevalmistus.

Miks see on oluline võrreldes 17 aastaga, mil ma olen olnud Kaitseliidu liige? Aga sellepärast, et Kaitseliidu liikmetest 80 protsenti ei ole tegelikult oma vaimus ja füüsises päris sõjaks valmis. Paraku ei pruugi nad seda veel ise teada, nii nagu ka mina ei teadnud seda ette. Meie, kaitseliitlaste tohutuks plussiks on kõrge kaitsetahe ja paindlikkus lahendada probleeme terve mõistusega, kuid päris lahinguvalmidusest lahutavad paljusid meie seast mõned punktid.

Vestlesin ühe sõbraga Kaitseliidust, kellega mind seob ühine missioonikogemus, ja selle põhjal valmisid 5 punkti, mida me julgeksime soovitada kõigile, kes ka tegelikult oleksid valmis kodumaad relvaga kaitsma. Seejuures ei ole ma ise sugugi guru ega supersõdur, kuid tänu nende punktidega arvestamisele ei ole ma ükskõik millise vastase jaoks enam täiesti tühi koht.

PARANDA OMA FÜÜSILIST VORMI

Üks suurimaid probleeme Kaitseliidu õppustega on, et me tegelikult ei saa teada, mida tähendab pikaajaline füüsiline koormus. Paari aastaga unustavad meie lihased selle, mis oli ajateenistuses. Kaitseliidu kahepäevasel õppusel jõuad napilt ära väsida, kui juba ongi võimalik koju tagasi minna. Aga mäletan oma esimese missioonieelse väljaõppe üht rünnakuharjutust, kus liikusin skautidega samas ahelikus üle soise maastiku. Kahesaja meetri möödudes oli mul silme eest must ja ma tegelikult ei suutnud enam relvagi tõsta. Peamine jõupingutus läks puhtalt „söösta-kata“ rütmis püsimiseks, aga vastast ma enam mõjutada ei suutnud.

Veidi hiljem, puhkehetkel mõtlesin, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin niimoodi ära kustunud keset päris lahingut … Paar kuud hiljem Kesk-Aafrikas tegin samade skautidega kaasa mitmeid tunde kestvaid patrulle, seljas umbes 25 kg varustust, ja kuidagi harjusin ära.

Tähendab, treeningul on oma praktiline tähendus. Füüsiline nõrkus ei tähenda ainult seda, et sa jääd teistest maha või ei suuda kõike teha, vaid kõige hullem on see, mis toimub sinu teadvuses. Sellel hetkel, kui pulss on laes, aga oma elu päästmiseks tuleks tegelikult veel kiiresti liigutada, annad sa järsku alla. Umbes nagu uppuja, kes enam ei suuda lainetega võidelda.

Tee endale see kingitus, hakka trenni tegema ja võta kaalust alla. Kui teed üldfüüsilise testi alla 240 punkti, siis oled sa lahinguväljal tegelikult enesetapja, mitte kodumaa kaitsja. Teiseks testiks tuleks teha vähemalt nädalapikkune õppus, kus iga päev toimuks rännak ja mingi lahingudrilli läbiharjutamine. Umbes laupäevaks on füüsiline šokk möödas ja väsimus lihastes ei sega enam mõtlemist.

Tõsi, kui sul on tõepoolest tõsine terviseprobleem, siis tuleb oma ülesanded sellega kohandada ja selles ei ole midagi halba. Ainult et siis ei tohi otsida kontakti reaalse vastasega väikesel distantsil.

SUL PEAB OLEMA OMA RELV!

Võiks ju arvata, et kõik tabelrelvastuse relvad on ühesugused. Vale! Oma relval õpid sa märkama detaile. Umbes nii, nagu mul oli lapsepõlves jalgratas, mis ühel hetkel väsis päris ära. Pidurid ei töötanud enam õigesti ja juhtraud võis loksuma hakata. Ometi ma teadsin neid vigu ette ja oskasin sõidu ajal kõike kompenseerida. Kui keegi teine mu ratta võttis, oli varsti tagajärjeks kukkumine või midagi muud hirmsat.

Oma relva peamine eelis ei ole isegi mitte lasketäpsus, kus hea laskur juba automaatselt korrigeerib oma relva puudusi, vaid veel olulisem on oma relva tõrgete tundmine. Igal missioonieelsel väljaõppel olen paar korda saanud tõrke kõige kriitilisemal hetkel. Ja jälle tuleb külm higi laubale, sest mis oleks saanud, kui see tõrge oleks toimunud päris lahingu ajal. Vajutad päästikule, aga lasu asemel kostab ainult tuhm klikk. Ja vastane sihib nüüd sind … Mida rohkem sa lased just oma relva, seda paremini õpid ette nägema võimalikke tõrkeid, mis tegelikult on 90% ennetatavad. Igal relval väheke isemoodi.

Kui sul ei ole tõrkeid üldse tulnud, siis pakun, et ilmselt oled liiga vähe lasknud või ei ole oma relva realistlikult proovile pannud. Lase oma relva taktikalises olukorras lumes ja poris senikaua, kuni sa aru saad, millest tulevad sinu relva tõrked. Kui sa suudad neid ette näha, on jälle suurenenud tõenäosus, et võib-olla elad lahingus veidi kauem. Isiklikult minul on muretsetud päris oma relv, millega ma peamiselt harrastan amatöörina laskesporti. Kui peaks juhtuma kõige halvem, siis võtan kaasa just oma relva ükskõik millise riigi antava tundmatu relva asemel. (Mu relv ei ole eksootiline. Sama tüüpi relv on olemas ka Eesti jõustruktuurides, sama NATO kaliiber jne. Ja ma ei hoia oma relva seal, kus sa arvad.) Ja ma ei eksponeeri ennast relvaga, sest rahuajal ei taha ma kedagi ähvardada.

NÕUA KOHE MIINI- JA TANKITÕRJERELVADE ÕPET

Eelmise punkti võiks tegelikult ka ära unustada niipea, kui kriis jõuab hübriidsõja faasist konventsionaalsesse sõtta. (Nagu praegu Ukrainas.) Isiklik käsitulirelv on tänapäeva sõjas üsna marginaalse tähtsusega. Kõige rohkem saadakse surma kaudtulest ja kõige suuremaid kaotusi vastasele tehakse samuti suuremate paukudega.

Meie õnnetuseks on õppustel tihti mängitud miinivälju niimoodi, et kuhugi tehakse lintidega tähistatud tõkke-tõrje sõlmed, kuhu on moepärast miine maha pandud. Jah, need aeglustavad vastase liikumist, aga tegelikult me tahame miinidega vastast ka hävitada. Tõstke käed, kes on viimase aasta jooksul õppusel harjutanud, kuidas ka päriselt mõned miinid lõhkevalmis panna? Kes oskab külglaenguga miine valmis panna ja neid õigel hetkel käivitada? Ma ei näe kätemetsa!!!

Aga kuidas te reaalselt mõtlete mõne soomuki seisma panna? Arvate, et teie jaos on keegi teine, kes laseb Carl Gustavit? See on vale suhtumine. Absoluutselt iga kaitseliitlane peab oskama une pealt lasta ja laadida Carl Gustavit ja Instalazat (ja tegelikult ka RPG erinevaid tüüpe). Lisaks peate vähemalt teoorias suutma üles korjata Javelini ja Spike’i pärast seda, kui selle meeskond on surma saanud, ja ise edasi lasta.

Rahuajal algaks siinkohal igavene hala, miks seda kõike teha ei saa. Ohutuseeskirjad, rahaline kulu jne. Ma olen nõus, et kõik ei pea harjutamiseks päriselt laskma Javelinist, aga vähemalt kuivalt peaksid miini- ja TTdrillid olema kaitseliitlase DNA-sse söövitatud.

Kui teile lähima kahe kuu jooksul ei ole õpetatud, kuidas miine maha panna või TT-relvi lasta, astuge lahinguüksusest välja. Kui te ise ei ole sellisele õppele kohale ilmunud, siis oleks õiglane, et teid lahinguüksusest välja arvatakse. Lõpuks ei ole tegemist raketiteadusega. See kõik on päris lihtne, kui sama drilli läbi teha kasvõi kümmekond korda. Ja seejärel ehitada õppused üles nii, et igal õppusel saaks iga mees seda meelde tuletada. Praeguseks on Ukraina kogemus juba näidanud, et igamehe TT-relvad on suurepärane vahend kaitselahingutes.

MÕTLE LÄHEDASTE PEALE JUBA ETTE

Võta aeg ja räägi oma lähedastega, mida teha päris kriisi või sõja puhkemise korral. Nägin ühte väga keerulise eriala ohvitseri, kes Ukraina sõja teisel päeval ütles kolleegidele, et palub endale vaba päeva, sest peab organiseerima oma naise evakuatsiooni Kiievist.

Tema kolleegidel oli võimalus talle see vaba päev lubada. Aga kui ei oleks olnud …? Kui pasunad puhuvad ja teie tormate formeerimispunkti, aga kodus on paanikas lähedased, kuidas te ennast tunnete? Ka see halvab teid kui sõjameest. Sõdade kogemus näitab, et mobilisatsioonikäsku ei täida kunagi sada protsenti kutsututest. Ja alati ei ole küsimus arguses või meelsuses. Mõnikord jääb kõik ka selle taha, et ei suudeta maha jätta oma abituid lähedasi.

Ehkki see hirmutab, võtke juba täna aega ja arutage rahulikult läbi, kuhu/ kas teie lähedased lähevad ja mida teevad. Kui võimalik, tuleks suurte teede äärest eemale kolida. Parem on ka maale vanaema juurde minna. Tuleb kokku leppida, millised sündmused on indikaatoriteks, et ühte või teist sammu astuda. Mida varuda, kus pärast sõda kokku saada jne. Ka see ei ole raketiteadus. Vajab ainult rahulikku mõtlemist.

Naiskodukaitse äpp „Ole valmis!“ peaks olema teie lähedastele tuttav juba enne, et mitte hakata kriisihetkel paanikat suurendama kõikide ootamatute otsustega.

PLANEERIGE SUHTEID USALDATAVATE INIMESTEGA

Eestist eemal asuvad kriisid on tekitanud ka meil paljude uute inimeste soovi liituda Kaitseliiduga. Olge valmis olema oma sõpradele teejuhiks, kes näitab, kuidas oma kaitsetahet võimalikult efektiivselt rakendada. Kes on need 10 inimest, keda te kaasa võtate ja vajadusel ka välja õpetate? Seejärel arvestage, et kriis (sõda) ei kulge kunagi nii, nagu plaanitud. Kui kõik muu peaks ebaõnnestuma, siis teie ju ikkagi alla ei anna. Aga isegi sellisel juhul on teil vaja sõpruskonda, kellega vastu pidada. Kas te juba täna teate, kelle juures leiate varjupaiga? Kus te ravite oma haavu, kui lähimad haiglad on vastase kontrolli all? Kui teie üksus on puruks löödud, aga te jätkate vastupanu, kes on need kuni 10 inimest, kellega te lähete järgmist varitsust tegema?

Arvestame ju sellega, et kaitseliitlased on potentsiaalselt juba täna vastase nimekirjades, nii et lihtsalt oma kodus tiksumine ei tule kõne alla. Teile tullakse järele. Te peate juba täna teadma neid mõningaid kohti, kus peidus olla.

Nagu näete, on viimased kaks punkti seotud inimsuhetega. See on olulisem kui varustus. Kui sa tunned õigeid inimesi, kes annavad lubaduse aidata üksteist rasketel aegadel, siis lahendatakse loovalt ja paindlikult ka kõik varustuse küsimused.

Kaitseliitlased on ju alati teadnud, et isegi kui vaenlane peaks jõudma Tallinna, ei tähenda see sõja lõppu. Sõda lõppeb ainult meie võiduga.

Aga nüüd kordame üle, et tänase seisuga on Ukraina nihutanud suure sõja ohu Eestist kaugemale. Seepärast rahu, ainult rahu.

Indrek Jurtšenko