SAARTE PÕNEVSÜNGE SÕDADEPÄRAND

SAARTE PÕNEVSÜNGE SÕDADEPÄRAND

„Tuulikud-smuulikud,” võiks öelda end Saaremaale sättinud militaarturist. Õnneks jagub militaarpärandi huvilistelegi Saare- ja Muhumaal küllaldaselt vaatamist.

Tekst: ASSO PUIDET, Kaitse Kodu! tegevtoimetaja

Kaevikuliinid, punkrid, õhu- ja rannakaitsepatareid – neid ja teisi sama suunitlusega rajatisi näeb sealsetes metsades ja rannikut ääristamas rohkem, kui jõuab päevaga ära vaadata või mahub siia kirja panema.

Ja polegi vaja kõike kirja panna. Sest see on juba ära tehtud Eesti-Läti piiriülese koostöö programmi raames. Projekt „Militaarajaloo pärand“ annab põhjaliku ülevaate objektidest, mis jutustavad mõlema riigi võitlusest I maailmasõja algusest kuni Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni.

Sõjaajaloo pärandiga seotud objektide kohta on koostatud kirjeldused, kogutud kokku nendega seotud mälestused ja lood, lisatud ajaloolised ja tänapäevased fotod. Kõik on kenasti kaardilegi kantud. Kaitse Kodu! valis välja mõned sõja sünget pärandit kandvad lokatsioonid ja käis vaatamas.

VÕIKÜLA RANNAKAITSEPATAREI

Patarei asub Võiküla ja Rässa küla vahel. 10-tolline rannakaitsepatarei kuulus Esimese maailmasõja ajal Muhu väina kindlustatud positsiooni I pataljoni koosseisu. Selle ehitamist alustati 1915. aastal. Kuulu kohaselt olevat ühe suurtüki kohalepaigutamisel selgunud, et aluse vint on lohakalt treitud, nii et mutter, millega suurtükk aluse külge kinnitati, sinna kuidagi ei sobinud. Ohvitserkond olnud sellest väga häiritud, sest ohus oli töö valmimine tähtajaks, kuna alus tulnuks betooni seest lahti lõhkuda ja Peterburi tagasi saata. Sellise viivituse eest võis aga oodata karmi karistust. Päeva ja ohvitseri au päästis kohalik legendaarne sepp Puka Andrus, kes vea kõrvaldas, ja suurtükid saidki paika.

Kokku koosnes patarei viiest 10-tollise (254 cm) läbimõõduga Durlacheri suurtükist, mis olid paigaldatud algul puitalustele, hiljem betoonalustele vahekaugusega 70 m. Eestpoolt kaitses suurtükke 400 meetri pikkune ning harjalt 15 ja jalamilt 25 meetri laiune käsitsi kuhjatud mereliivast eesvall. Saksa vägede 1917. aasta pealetungioperatsiooni Albion ajal osales patarei aktiivselt sõjategevuses.

Praeguseks on kõik suurtükipositsioonid ja võimas betoneeritud eesvall võssa kasvanud. Enam kui sada aastat tagasi laotud munakivitee on aga endiselt heas korras. Selles võib veenduda igaüks, kes seda mööda patareid vaatama sõidab. Enne ja pärast on aga mõistlik sõiduriistal kõik lahtised poldid kinni keerata ja amordid üle kontrollida.

KAITSEKRAAVID VÄIKESE VÄINA ÄÄRES

Hästi nähtav lõik I maailmasõja aegseid Väikese väina äärseid kaitsekraave asub Muhu saarel KuivastuKuressaare maantee kõrval, tuntud turismiobjekti Eemu tuuliku vahetus läheduses.

Need suure maantee kõrval looklevad kaitsekraavid on väike, et mitte öelda väga väike osa kaitsekonstruktsioonide mitmekilomeetrisest tsoonist. Kaevikud ehitati aastatel 1915–1917 kaitseks pealetungiva Saksa armee vastu ja neid kasutati nii Esimeses kui ka Teises maailmasõjas.

Korrastatud objekt on hea näide Muhu sõjaajaloost. Siksakiline tranšee on hästi vaadeldav. Nii juba ammu rohtu kasvanud kaeviku serval seistes kui mööda selle põhja astudes. Vaadet rikastavad ajastutruud roostekarva okastraatpiirded.

See militaarajaloo näidis on omakorda täienduseks sealsamas seisvale tööstuspärandi objektile – Eemu tuulikule, mis elas üle I maailmasõja lahingud, kuid hävis II maailmasõjas ja taastati 1980. aastal.

PANGA MILITAARRADA

Panga militaarrada asub, nagu aimata võib, Saaremaa põhjarannikul, ligi 1,5 kilomeetrit Panga külast loodes, Panga pangal.

Tegelikult Panga pangal aktiivset sõjategevust ei toimunud, sealne taristu rajati kaitse-eesmärgil, sest siin oli suletud piiritsoon, Nõukogude Liidu riigipiir.

Täna on ligi kahe kilomeetri pikkuse militaarmatkaraja ääres näha erinevaid sõjaliste rajatiste varemeid. Mis otstarve oli neil rajatistel enne seda, kui neist said varemed, jäi Kaitse Kodu! visiidi ajal selgusetuks, sest nende juures asunud stendidele pole veel infot pandud.

DEJEVO SÕJAVÄELINNAK

Baaside lepingu sõlmimise järel 15. mail 1940. aastal asus Punaarmee otsima saarel kohta, et rajada suurem baas, kuhu mahuks nii õppe- ja laskeväljad kui ka tankodroom. Valik langes kena männimetsaga liivase ala kasuks Karujärve ääres.

Tulid sakslased, ajasid venelased saarelt minema ja võtsid selle looduskauni koha sõjavangilaagrina kasutusele. Siis tulid jälle venelased, ajasid omakorda sakslased minema ning paigutasid sinna ujuvtankide pataljoni. Hea Karujärvel harjutamas käia.

1959. aastal nimetati sõjaväeosa ja selle juurde kuuluv linnak 19aastasena Sõrves oma otsa leidnud Nõukogude Liidu kangelase Vladimir Dejevi järgi Dejevoks. Ah et kes oli Vladimir Dejev? Noh, väidetavalt olevat ta üheainsa päevaga üksi hävitanud tanki, tapnud Saksa rügemendiülema, süüdanud seitse autot ja võtnud hunniku sõjavange. Nõnda saadaksegi kangelaseks ja lõpuks surma.

Külma sõja ajal 1960. aastate alul toodi Karujärvele raketid S-125. 1966. aastal lisandusid neile võimsamad raketid S-200.

Tippajal teenis Dejevos kuni 500 sõjaväelast. Linnakus tegutses koguni legendaarne Marati tsehh, milles ohvitseride naised ja ka kohalikud elanikud said tööd õmblejatena. Dejevo baasi hülgasid okupatsiooniväed 1992. aastal. Seejärel hooned rüüstati ja hiljem lammutati, niipalju kui jõud üle käis. Praegu on looduses vaadeldavad, kui need õnnestub üles leida, betoonist juhtimispunkt ning mitmed võssakasvanud garaažid, kasarmute vundamendid ja kruusavallidega ümbritsetud raketipositsioonid.

ORIKÜLA KOMANDOKESKUS JA RAKETIBAAS

Oriküla komandokeskus ja raketibaas asuvad Karida külas endise Kärla valla maadel Kuressaarest 13 km kaugusel.

1964. aastal toodi endise Oriküla mõisa maadele raketidivisjon. Juhtus aga nii, et 1967. aasta talvel, kui parasjagu rakette hooldati, käivitati kogemata ühe raketi mootorid. Horisontaalasendis põrgumasin pani maad mööda ajama, põrutas vastu stardiala ümbritsevat valli, põrkas sealt üles ning prantsatas, õnneks plahvatamata, lähedal asuvasse metsa. Pärast sellist jama otsustati, et rakette pole Orikülla ikka vaja, ja divisjon likvideeriti.

Selle asemel hakati 1976. aastal ehitama hoopis komandokeskust. Sõja korral oleks sealt juhitud kogu Saaremaa ja Muhumaa ning osaliselt ka Pärnu ümbruses paiknenud raketidivisjonide tööd. Kompleksi kuulus ka lokaatorijaam.

Praegu on säilinud betoonist juhtimiskeskus, garaažid, lokaatorimägi, kasarmu varemed ja veel mitmed tundmatu otstarbega ehitised.

NINASE RANNAKAITSEPATAREI

Ninase rannakaitsepatarei paikneb Saaremaal Tagaranna poolsaarel, Saaremaa sadama lähedal. Teise maailmasõja puhkedes asus Nõukogude Liit kindlustama Lääne-Eesti saari. Nii rajatigi vaenlase võimaliku dessandi tagasitõrjumiseks Ninase küla heinamaale neljast 180 mm suurtükist koosnev rannakaitsepatarei.

Patarei ehitustööd algasid 1940. aasta juulis. Põhimass ehitajaid saabus aga 1941. aasta kevadel ja ehitustööd kestsid kogu suve. Suurtükid paiknesid üksteisest 200–300 meetri kaugusel, nende lähedale rajati jõujaam, mis varustas kompleksi elektriga. Kauaks sellest töövõidust aga rõõmu polnud, sest 20. septembril 1941 piirasid sakslased selle ümber. Venelased läksid ZIS-5 autoga vastupealetungile, kuid hakkasid liiga vara hurraa karjuma. Sakslased avasid leekkuulidega vastutule ja auto läks põlema. Kõik mehed said surma.

Venelaste olukorda ei muutnud paremaks ka Saksa lennuk, mis nende positsioone pommitas. Madrused mõistsid, et seal neil enam pikalt asu pole, lasid kaks suurtükki õhku ja panid plagama.

Vaatamata kirjeldatud sündmustele on Ninase stalkerlik rannakaitsepatarei üks paremini säilinud Teise maailmasõja mälestisi Saaremaal.

UNDVA RANNAPATAREI JA RADARIJAAM

1940. aasta 22. augustil eraldati Tagamõisa poolsaarel Nõukogude Liidu sõjaväebaasi ehituseks 594-hektariline maa-ala. Just sellisel heinamaal peetigi pidu ehk rajati sõjaväelinnak ja suurtükipatarei. Viimane koosnes neljast 130 mm B-13 statsionaarsest betoonalusele kinnitatud suurtükist. Patarei laskeulatus oli 24 kilomeetrit. Kokku teenis Undva rannakaitsepatareis 160 Nõukogude mereväelast, nendest üheksa ohvitseri. Aga lahingu tegevuses nad väidetavalt ei osalenudki ja patarei pauku ei teinud.

Pärast Teist maailmasõda ehitasid Nõukogude väed sinna kaks 127 mm suurtükipatareid, millest üks paiknes Suuriku panga lähedal ja teine Undva ninal. Hiljem asendati viimane uuema rannakaitsepatareiga, järgnes 1960. aastatel raadiolokatsioonijaama rajamine, mille ülesandeks oli õhuruumi jälgimine ja teabe edastamine. Lisaks paiknes Undvas mereväe raadiosidekeskus koos raadiotehnilise rühmaga.

Siiani on Undvas hästi säilinud neli betoonist suurtükialust, betoonangaarid ning mitmetest rajatistest hoonestik. Neist ühe, ilmselt söögisaali seinal ilutseb tänini maal Saaremaa märgilise tähendusega vaatamisväärsustega nagu Kuressaare linnus ja üks tuulik. Ükskõik, milline. Aga kui juba saarel olla, tasub tegelikult ka tuulikutele pilk peale panna. Meenutavad need ju vertikaali aetud helikopterit.

Video: https://youtu.be/4HXa-hQBfCE

ANDMED: https://militaryheritagetourism.info/