Karosta MILITAARTURISM
metamorfoos Mäletan. Raske võtmekimp mu higise käe otsas kõlkumas. Süda rinnus tagumas. Veel. Otsekui aimates. Halba. Mäletan ennast seismas kambri number 18 ukse ees. Selja taga paksu värviga mustaks võõbatud seintega koridor. Summutatud karjeid raskete rauduste taga. Ei taha, aga mäletan. Igavesti. Siin, Karosta vangla külmade müüride vahel, kust mitte keegi mitte kunagi põgenenud ei ole. Tekst: ASSO PUIDET
74
6 | 2017
On 1944. aasta sügistalv. Midagi on kohutavalt valesti. Maailmas. Meis endis. Ja siin, Lätimaa edelanurgas, Liepaja külje all, Karosta sõjasadamas. Reaalsus on moondunud võikaks, äraspidi pööratud, väändunud pildiks aja mõranenud kõverpeeglis. Palatid! Kambrite asemel oleks pidanud siin, 1904. aastal valminud, sõjaväehaiglaks ehitatud kahekorruselises hoones asuma palatid! Vormis valvurite asemel oleksid heledates toonides, päikeselistes koridorides pidanud liikuma valgetes kitlites õed, ohvitseride asemel korraldusi andma arstid. Vangla ülema kabinetis oleks pidanud istuma peaarst. Ja hukkamiskomandod – nende asemel oleksid siit pidanud sisse-välja kiirustama meedikute brigaadid. Aga nii ei ole. Haiglana ei jõutudki hoonet kasutusele võtta. 1905. aastal haaras kogu Tsaari-Venemaad revolutsioonilaine, mis ei läinud mööda ka Karosta sõjasadamast – ühest tähtsaimast, Balti mere laevastiku kodusadamast, mille iga rajatis rõhutas impeeriumi vankumatut suursugusust ja toredust. Nagu mujal riigis, nii suruti siingi töölisklassi ja revolutsiooniliste madruste mäss maha veel enne, kui see õigupoolest alatagi jõudis. Ülestõusnud madruseid polnud aga mujale sulgeda, kui sellesse vastvalminud, sõjaväehaiglaansamblisse kuulunud hoonesse. Sellega oli kohutav metamorfoos aset leidnud, geenid muteerunud, maja saatus määratud.
Luksuse lõpp Suuremas pildis ei muutunud esialgu midagi. Sõjasadam näis aina kasvavat. 1906. aastal valmis ümber sadama kindlustusteliin. Selle tugevaimaks lüliks olid põhjakindlustused: otse merekaldale rajatud kuue suurekaliibrilise kahuripatareiga, punkrite ja laskepesadega betoonist vall pidi sadamat kaitsma merelt ähvardavate ohtude eest. Piki müüri jooksis raudtee, mis pidi liinil võitlejaid varustama laskemoona, vee, toidu ja elavjõuga – suurtükiväelastega, kelle tarvis rajati kindlustusmüüri lähedale kasarmud. Ent vaid kaks aastat pärast kindlustuste valmimist sai selgeks, et Tsaari-Venemaa moodsaim merekindlustusliin on nii strateegiliselt kui tehniliselt vananenud. Seetõttu otsustati kindlustused likvideerida. Osa kahureid veeti Leetu Kaunase kindlusesse, teised sulatati või jäeti maha. Kuid katse piinlik viga püssirohu abiga maamuna pealt kaotada ebaõnnestus. Saksamaal toodetud betoonist valatud massiivsed müürid said õhkamiskatses küll viga ja paiskusid osaliselt merre, kuid jäid ikkagi suurte kamakatena rannajoonele vedelema otsekui mälestusmärk ebaõnnestumisele. Tsaariarmee mereväeohvitserid patseerisid aga endiselt Imperaatori pargi puude all, saatjateks maani kleitides, päikesevarjudega daamid, luuvalu ja piibust kerkivad suitsupilved. Astusid ehk õhtul läbi 1907. aastal valminud ohvitseride kasiinost. Uhkest, tsaaririigi kultuuri-
