ÕHURÜNDE-VAHENDITESTJA ÕHUKAITSEST 1

ÕHURÜNDE-VAHENDITESTJA ÕHUKAITSEST 1

Kui minu eelmised artiklid puudutasid õhukaitset üldisemalt, siis lõppude lõpuks jõuame ka selleni, mida on vaja kaitsta konkreetselt Eestis. Ühes artiklis on võimalik anda vaid mõningaid pidepunkte, kuid loodetavasti on kasulik seegi.

Tekst: kindralmajor (e) VELLO LOEMAA, lennundusekspert

Paar üldist rusikareeglit sõjapidamise kohta. Esiteks, mitte kunagi ei jätku mitte ühelgi sõdival poolel vahendeid sajaprotsendilise edu saavutamiseks lahinguväljal. Teiseks, sõjas kasutatakse neid vahendeid, mis on olemas, ja need kipuvad pärinema ladudest, mitte väljuma uhiuutena tehaseväravast.

Mida see tähendab? Ründaval poolel on vaja suuremat massi ja ta tekitab selle oma sõjaaja varudest. Kaitsva poole käsutuses on samuti ainult need vahendid, mis tal selleks hetkeks on olemas ja lahinguvalmis. Ründav pool peab valima olulisemad sihtmärgid ning kaitsjal tuleb need ära arvata. Kuid mitte ainult. Kaitsev pool saab oma tegevusega ründaja valikuid mõjutada ning viimane peab omakorda midagi muutma, vahel vägagi tuntavalt. Mõlema poole tegevuse aluseks on nende endi väljamõeldud taktika ning valitud võtted peaksid andma neile vastase ees eelise.

Üksuste taktika on kirjeldatud vastavates määrustikes ja õpikutes ning selle elemente mängitakse läbi väljaõppe käigus. Suuremas mahus harjutatakse taktikat juba õppustel. Kõik oleks ju lihtne, kui vastase taktika oleks teada. Kuid need sätted on salajastes dokumentides ja see just ongi salarelv, mille abil püütakse ära kasutada relvastuse parimaid omadusi ning vältida olukordi, kus võivad esile tulla relvade nõrkused.

ÕHURÜNDEVAHENDITE ISEÄRASUSED

Kõik see on omane igale väeliigile ja ta üksustele. Kuid õhuründevahenditel on omad iseärasused. Kõigepealt nende tegevusulatuse ja kiiruse tõttu. Lisaks on tegemist kolmemõõtmelise lahinguruumiga. Ehkki erinevate lennumasinate tegevusraadius pole ühesugune, on laias laastus kogu Eesti territoorium õhuründevahenditele kättesaadav. Seda nii päeval kui öösel, nii hea kui halva ilmaga. Meil jagub kuhjaga nii pimedat aega kui ka sompus ilmaga päevi. Seetõttu end õhurünnakute eest kaitstes ainult oma silmanägemisele loota ei saa. Tuleb kasutada tehnilisi vaatlussüsteeme ja olla valmis iga ilmaga. Näiteks pole ju sugugi meeldiv, kui külmal sajusel talveööl hakkavad lumehelbekeste asemel järsku pommid kaela sadama.

Lennuväe mobiilsus seisneb võimes vajadustele kiiresti reageerida ning sooritada rünnakuid mistahes ajal ja kohas. Mobiilsus tähendab ka seda, et vastavaid üksusi saab suhteliselt kiiresti paisata ühest piirkonnast lausa teisele sõjatandrile. Õhus tankimise võime aga laiendab neid piire veelgi enam. Olgu öeldud, et lennuväekoondise vastutusala on vähemalt järgmises suuruses maaväe strateegilise väekoondise piires. Lihtsamalt, lennuväe diviis tegutseb maaväe armee vastutusalal.

Tänapäeva taktikaliste hävitajate ja ründelennukite lahinguvõime tabada maapealseid sihtmärke on tunduvalt suurem kui II maailmasõja ajal kasutatud pommituslennukitel. Ründelennukid on võimelised tegutsema üle kogu Eesti territooriumi, suurematest lahingulennukitest rääkimata. Kopterite lennukaugus ületab samuti Eesti mõõtmeid. Kuid tavaliselt (jättes välja erioperatsioonid) toetavad nad maaväeüksusi taktikalises sügavuses, s.t vastase eesliini pataljonide paiknemisaladel.

Raketiväed maaväe koosseisus lisavad, erinevalt suurtükiväest, võimet umbes samal tasemel lennuväega, kuid ikkagi teatud piirangutega. Kõigi õhuründevahendite koordineeritud tegevus on kajastatud vastava operatsiooni plaanis sõltumata nende kuuluvusest kas maaväe või õhujõudude koosseisus. Vajadusel planeeritakse koostööd ka mereväega. Lennuväeüksused võivad olla vastava väejuhatuse orgaaniline osa või ka juurde antud muudest väekoondistest.

Sõjalise operatsiooni ülesannete täitmiseks määratletakse vastavad üksused ning ressurss. Ressursi mõõtühikuks on sel puhul üksuste väljalendude arv. Lennuvahendite, nagu kõigi kõrgtehnoloogiliste relvade puhul, tuleb arvestada ka valmiduse taset. Kõik ühe üksuse lennukid või kopterid saavad olla sajaprotsendiliselt lahinguvalmis ainult lühikest aega. Lisaks riketele tuleb osal neist läbida perioodilisi hooldustöid, sealjuures mootorid on veel eraldi lugu.

Lähtuvalt tingimustest ja võimalikest eesmärkidest võivad Eesti õhuruumis suurema tõenäosusega tegutseda rindelennuväe (taktikalise ja operatsioonitaktikalise lennuväe) ja kopterite üksused. Strateegilised ehk siis kauglennuväe lahingulennukid tõenäoliselt Eesti õhuruumi ei sisene. Küll aga pole välistatud, et nad kasutavad piiratud hulgal väljaspool Eesti õhuruumi välja lastud tiibrakette.

RELVASTUSE ERINEVUS JA TABAMISTÄPSUS

Lennukid ja kopterid kannavad mitmesugust relvastust. Kuigi paljud (aja)kirjanikud alustavad selle kirjeldamist jutuga pardakahuri(te)st, on see relv tegelikult rohkem oluline ainult kopterite ja ründelennukite jaoks. Taktikalistel hävitajatel ja suurematel lahingulennukitel on pardakahur(id) enesekaitserelva(de)ks. Lahingumasinatele riputatakse alla pomme ja rakette, mis on põhilised vahendid sihtmärkide hävitamiseks. Pommid ja raketid võivad olla juhitamatud või juhitavad. Kuigi vabaltlangev pomm võib olla juhitav või korrigeeritav, sarnaneb tema trajektoor siiski tavapommi omaga. Juhitav rakett on omaette klassist relv. Juhitavate rakettide lennukaugus ja tabamistäpsus suurendavad mitmeid kordi õhuründevahendite efektiivsust, kuid samas ka maksumust.

Pardakahurite, vabaltlangevate pommide ja juhitamatute rakettide tabamistäpsus sõltub lennuvahendi pardavarustusest ning meeskonna väljaõppest. Lenduri kasutatavad sihikud on relvasüsteemi oluline osa, need võimaldavad kasutada relvi päeval ja ööl igasugustes tingimustes. Kuid siin on omad täpsustused. Pardakahurit kasutatakse siiski visuaalse kontakti korral sihtmärgiga ning sama kehtib juhitamatute rakettide, aga ka väiksema kaugusega juhitavate rakettide kohta. Lendur peab sihtmärki oma silmaga nägema. Kuid sõltuvalt sihiku(te) omadustest saab lendur näha sihtmärke erinevates tingimustes, ka öösel.

Foto: Asso Puidet

Pommid on siiani ühed universaalsemad vahendid, n-ö lollikindel relv. Sealjuures saab pomme kasutada erinevate sihikute abil, mistõttu otsene visuaalne kontakt sihtmärgiga pole hädavajalik. Kõigi juhitamatute vahendite tabamiskaugus sõltub küll nende omadustest ja kasutamise tingimustest, kuid on siiski umbes paar kilomeetrit (vahel veidi rohkem), sealjuures peab lennuk või kopter lendama otse sihtmärgi poole. Suurel kiirusel aga lendavad lennukid üle sihtmärgi ning meeskond peab sooritama ohutusmanöövri sellisel kombel, et mitte sattuda omaenda lastud või allavisatud lahingumoona kildude küüsi. Suurematelt kõrgustelt pommitades on muidugi selles mõttes ohutus tagatud, kuid suurem on tõenäosus sattuda õhukaitsevahendite tabamisulatusse.

Need, kes kaitsevad end selliste rünnakute eest, peavad mõjutama otseselt lendurit ja lennuki sihtimisvahendeid. Esmasteks moodusteks on maskeerimine ja liikumine. Loomulikult on võimalik häirida lennuki sihikuid ja lendurit. Isegi tavalise signaalraketi lask võib mingites tingimustes näida lendurile maa-õhk raketi stardina. Õhukaitsevahendid peavad asuma mitte kaitstava objekti kõrval, vaid selliselt, et tabada ründajat sihtmärgi otsingu ja sihtimise etapil, sest viimane peab lendama ettenähtud trajektooril ega saa sooritada manöövreid enesekaitseks.

Korrigeeritavad pommid võimaldavad täpsemat tabamust, kuid sellegipoolest on tegemist ikkagi pommidega ning lennuki manööver on samasugune nagu tavapommide kasutamisel. Juhitavad raketid aga võimaldavad kuni kümnetes kilomeetrites mõõdetavaid laskekaugusi ning seetõttu on nende laskjatel suurem tõenäosus vältida vastase õhukaitse toimet. Lisaks on õhk-maa rakettide juhtimissüsteemid võimelised tagama ülitäpseid tabamusi. On ka selliseid juhitavaid rakette, mille programmeeritud trajektoor viib raketi vajalikul hetkel kõrgustesse, et seejärel suurel kiirusel pikeerida otse sihtmärgi peale.

Neid rakette, mille juhtimissüsteem kasutab sihtmärgilt peegeldunud kiirgust või raadiolaineid operaatorilt või satelliitnavigatsioonisüsteemilt, on võimalik häirida. Ka raadiolokatsioonijaama kiirgusele suunatud raketi võib kõrvale suunata pettekiirguse allika poole. Kuid autonoomsete juhtimissüsteemide puhul on juhitavate rakettide häirimine peaaegu võimatu. Samas, viimaseid saab kasutada ainult staatiliste sihtmärkide vastu ja kindlasti kasutatakse statsionaarsete sihtmärkide tabamiseks.

Igal juhul on lennuki meeskonnal raskem tabada liikuvaid sihtmärke ja vastupidi – staatiliste sihtmärkide hävitamine saab teoks suurema tõenäosusega. Juhitamatu moona häirimine on võimatu, kuid sihtmärgi tabamise tõenäosus nendega on tunduvalt väiksem kui juhitavate vahenditega. Seetõttu tuleb ühe sihtmärgi pihta lasta üks või mitu valangut mürske, mitu juhitamatut raketti (arv sõltub raketi kaliibrist) või vähemalt kaks pommi. Tavaliste taktikaliste sihtmärkide pihta kasutatakse pomme kaliibriga 250 kg (500 naela) ja 500 kg (1000 naela).

Maapinnal moodustub pommide/rakettide/mürskude seeriast ellipsikujuline tabamispiirkond. pööratakse ka mehitamata Lennuki sihtimisseadmed õhusõidukitele aga töötavad nii, et arvutused lähtuvad seeria keskpaigast ning vastav info kuvatakse lenduri sihikule. Mürskude, pommide ja juhitamatute rakettide hajumine sõltub paljudest teguritest, sh ilmast, lennuki trajektoorist ja ka lenduri ettevalmistusest. Nii et juhitamatute vahendite kasutamisel on täistabamus tegelikult erakordne sündmus.

Juhitavaid õhk-maa rakette lastakse tavaliselt ühekaupa ja nende tabamistäpsus on kõrge. Samas, rakettidel juhtub tõrkeid ja osal neist on juhtimissüsteemid häiritavad. Liikuvate sihtmärkide pihta lastakse lühemalt distantsilt, mõne kilomeetri kauguselt, ning tavaliselt kasutatakse laserjuhtimisega süsteeme. Kuid üldiselt kasutatakse juhitavaid rakette eriti väärtuslike sihtmärkide hävitamiseks, neid loendatakse ressursi määratlemisel ükshaaval ja neid on piiratud hulgal.

Moodsad süsteemid võimaldavad lenduril manöövreid sooritada pärast lasku laserjuhtimisega (ka optilise telejuhtimisega) raketiga ning samal ajal saab ta kabiinis asuvate vahendite abil sihtimispunkti korrigeerida. See soodustab tal vastase õhukaitse toimet kas vältida või kahandada.

LOGISTIKA VÕIDAB SÕJA?

Tänapäeval kasutatakse lõhkeaineid, mis on tunduvalt võimsamad kui trotüül, ning termobaariliste pommide (vaakumpommide) lööklaine toimeulatus on lähenemas väikese tuumalaengu omale. Kui pommid löövad n-ö massiga, siis juhitavad raketid täpsusega. Mürsud ja juhitamatud raketid aga katavad küllaltki suure pindala surmavate kildudega. Pommide ja suurte rakettide killud lendavad umbes kilomeetri kaugusele ja kõrgusele. Pardakahuri mürskude ja väiksemate rakettide killud on inimesele ohtlikud kuni paarisaja meetri kaugusel.

Kuid kõigil relvadel ja lahingutehnikal on olemas oma eluiga, mille vältel võib neid otstarbekohaselt kasutada. Selle tähtaja ületamisel on relvastus ohtlik kasutajale endale. Ka nende ladustamine ja hooldus nõuavad teatud kulu. Et laskemoona utiliseerimiskulu vältida, kasutatakse seda väljaõppes, sel juhul loomulikult värskendatakse varusid.

Nelikümmend aastat tagasi lasin katsetuste käigus välja üle tosina juhitava raketi H-23, laskekaugusega 3–8 km. See oli tollal kõige esimene lenduri poolt raadio teel juhitav õhk-maa rakett, sarnane USA raketiga Bullpup. Kuulsin tehase esindajatelt, et ühe raketi maksumus võrdus sõiduauto Volga omaga. Tänapäevaste rakettide maksumust saaks võib-olla võrrelda või mõõta käsitööna valmistatud luksusautode hinnaga. Teatud mööndustega võib öelda, et ka rakettide arv saab olla sama piiratud, sest nende tootmine on samamoodi kallis ja aeganõudev. Muide, keskmiseks hälbeks sain tollal 3,8 m.

Seega, ladudesse kogutakse kõige rohkem juhitamatut relvastust ning juhitavate relvade varu on piiratud. Viimaste tootmine võib sõjategevuse käigus olla küll laiendatud, kuid maht jääb ikkagi piiratuks. Pealegi võib kiiruga toodetud juhitavatel rakettidel esineda rohkem tõrkeid.

Nii et pommid ei kao niipea kuhugi ja juhitavaid rakette ei pilluta mõtlematult vähem tähtsate sihtmärkide pihta. Kas ei tule tuttav ette ütlus, et logistika võidab sõja? Mida aga me ise peame tegema, on liitlaste poolt tagatud strateegilise logistika Eesti-poolse otsa toetus ja kaitse. Sealhulgas õhukaitse. Liitlased ja logistikatoetus saavad meie õhukaitsevõimet suurendada, kuid ainult tingimusel, et selle alge on meil olemas.