JALGPALL ON PAREM KUI SÕDA!

JALGPALL ON PAREM KUI SÕDA!

Nii sõdimise kui jalgpalliga on maailma rahvastel kindlad suhted. Sõda on pidanud kõik rahvad, jalgpalli mängivad ka enam-vähem kõik ja eriti karmil juhul mängitakse korraga nii sõda kui jalgpalli.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Pihusoleva filmi kohta ei oskagi õiget seisu- ega istekohta võtta, kas on tegu rohkem sõja- või jalgpallifilmiga. Samas kui järele mõtelda, siis ameeriklaste arusaam jalgpallist näeb välja nagu sõda. Ja paljude Euroopa rahvaste arvates jalgpall ongi sõda. Ning inglaste arvates on sõda jalgpalli kehvavõitu aseaine. „Victory“ (1981) on just niisugune film, kus sõda peetakse lahinguvälja asemel palliplatsil.

Käib teine ilmasõda. Hulk lääneliitlaste sõjamehi on osanud sõja käigus vangi langeda ning veedavad nüüd aega vangilaagris ja tegelevad asjadega, millega tegeleda tohivad.

Kes voolib puulusikaid, kes nuputab põgenemisplaani, kes krutib salaja väga illegaalset raadiot ning peab kodumaaga sidet. Aga kõik nad mängivad mingil ajal ka jalgpalli. Germaani sõdalasi sõjavangide tegevus alul niiväga ei huvitagi, kuni laagrisse satub huvireisile major von Steiner (Max von Sydow). Steineri idee põhjal hauvad Saksa ohvitserid välja plaani võita propagandasõjas oluline punkt. Organiseerida vangide ja sakslaste vaheline jalgpallimatš. Sakslased, et end kõiksugu üllatuste vastu kindlustada, otsustavad mängida rohkem sõda ja vähem jalgpalli. Vangidel mõistagi ei jää muud üle kui asjaga leppida. Et kõik väga lihtsakoeline

ja mõeldud-tehtud välja ei paistaks, tegutseb vangilaagris põgenemishuviline kapten Hatch (Sylvester Stallone), kes jalgpallimeeskonda kasutades põgeneda loodab. Jalgpalli mitteoskava inimesena satub ta aga hoopiski palliplatsile segadust tekitama. Nii see läheb, õnneliku ja võiduka lõpuni välja.

Hulk aastaid tagasi, kui kõnealust filmi hakati kodumaal näitama, ei mäletagi, kas telekas või kinos, tundus film ikka pööraselt lahe. Nüüd uuesti üle vaadates oli hea võrrelda, kas töötab samamoodi kui toona või ei. Olgugi et tihtilugu, vähemalt jutu tasemel, on kõik vanad asjad ja ajad

head, limonaad värvilisem ja juhtijad konnad punasemad, peab sedapuhku kurvastusega nentima, et film on ajaga viletsamaks läinud. Samuti võttis kukalt sügama küsimus: on’s film ikka piisavalt „sõja-“? Järele mõeldes sai selgeks, et mitmed kohustuslikud punktid on täidetud ja on parasjagu „sõja-“. Relvastatud ja mundris inimesed – täiesti olemas. Tegevusaeg on II maailmasõda – klapib. Tegevuskohaks sõjavangilaager – sobib ka. Sõjafilmide kohustuslik atribuut, üksainus ilus naistegelane – jah, on! Niisiis, on ikka küll sõjafilm. Asjaolu, et kellegi pihta ei tulistata ja relvastatud isikud käituvad kuidagi kohmetult, võib selgitada filmi laia tarbijaskonna ja päevase ekraaniajaga.

Filmil üldiselt pole väga vigagi, kuid stsenaarium tundub kuidagi kipakas. Lõpplahenduse eel, kui vangide meeskond passib riietusruumis ning tekib võimalus põgeneda, ajavad osad meeskonnaliikmed plaanile sõrad vastu. No miks küll? Saksa pool saaks propasõjas miinuse kirja ka siis, kui terve meeskond poole mängu pealt jalga laseks. Igaüks võiks öelda – näete, millised käpardid te olete, ei oska vangegi valvata! Ludrid! Aga noh, siis tuleks ju pool stsenaariumi ringi kirjutada ja kes see ikka nii väga viitsib. Häda võib peituda stsenaristide arvus. Kui lugu nelja peale valmis kirjutada, on selge, et üks kirjutab üht, teine teist ja kolmas tõmbab pooled asjad maha. Muidu pole stsenaariumil suurt häda midagi, lugu kui selline on kenasti jutustatud, ainult lõpplahendus tundub tsipa veider. Väga lustlik oleks muidugi see, kui põgenejatele tulnud oleks kange kihk platsile tagasi minna alles Inglismaale jõudes, aga see oleks juba liiga montypythonlik.

Ühes asjas ei tule seekord mitte mingisugust kriitikat ja selleks on sõjatehnika. Sest tehnikat ei näidata. On mõned veoautod, näpuotsaga sõiduautosid ja kõik. Muidugi võib olla, et autodel oli vale arv rattaid all või midagi muud häda, aga sellele ei pööranud tähelepanu. Jalgpalli koha pealt parem sõna ei võta. Sest allakirjutanu teadmised jalgpallist on võrreldavad filmis tegutseva kapten Hatchi omadega. Tean, et on kaks meeskonda, on pall ja palli lüüakse jalaga. See on kõik. Kas ajastust või asukohast tingituna, täpselt ei tea, aga minu koolis õppimise ajal oli kehalise kasvatuse

tundides väga populaarne niinimetatud loomade jalgpall, mille reeglid ülal juba kirjeldatud said. Piisavalt vanad inimesed on „Lasteekraani“ vahendusel sedasama asja multika kujul nõrkemiseni vaadanud. Vaevalt jalgpalli osast mingeid filmivigu otsida tasub, sest pallimäng on üles võetud vägagi kompetentse isiku näpunäidete kohaselt. Kas olekski aastal 1981 võtta olnud paremat asjatundjat, kui seda on Pelé. Pelé mängib filmis ka kaasa, mitte ei piirdu kuskil kaadri taga õpetamisega.

Filmi on lavastanud John Huston. On elu jooksul lavastanud, stsenaariume kirjutanud ja ise näidelnud, seda kõigekõigemat, Oscarit, saanud näpuga katsuda koguni kahel korral. Paraku „Victory“ erilist võitu ei toonud. Meie endine suur kodumaa ja praegune idanaaber on filmi küll 1981. aasta festivali nominentide hulka kirjutanud, aga ei tulnud sealtki midagi enamat. Natuke kaotaja mainega film, mida nimi pole aidanud.

Peaosaline kogu möllus on kapten Colby, keda mängib Michael Caine. Colby on sihuke keskmise Inglise mehe moodi sell. Kui kohtaks kusagil pubis, ei oskaks mitte midagi kahtlustada, aga näe, jalgpallur. Internet on

täis nördinud puhkimist, et Caine ei tea jalgpallurit kehastades tegelikult jalgpallist mitte kolbigi. Aga tegelikult võib ka selle filmi taga olla oma kõikidesse filmidesse Caine’i suruv režissöör Nolan. Jah, Nolan ei lavastanud „Victoryt“. Jah, Nolan oli aastal 1981 11-aastane. Niisiis piisavalt vana, et alustada ühe kindla näitleja mõjutamist, et toota meile seni teadmata lõpuga pompöösset filmiseeriat, mille igas episoodis on kusagil Michael Caine. Vastab eelkirjutatu nüüd tõele või ei, aga suur harjumus on sees, et kus on Caine, seal on kusagil varitsemas Nolan. Või vastupidi.

Teine väljapaistev roll on antud tuntud muskulaarnäitleja Stallone’ile. Stallone’i osaks on mängida ameeriklast kapten Hatchi, kes päritolust johtuvalt ei tea Euroopa jalgpallist ööd ega mütsi. Kui nüüd arvata, et üks tõsine muskulaarnäitleja nagunii jalgpallist suurt midagi ei tea, sest pallimängu asemel tegeleb ta vabal ajal rauatükkide teisaldamisega, on roll antud just õigele inimesele. Stallone kehastab isikut, kes jalgpallist midagi ei tea, ja see tuleb tal väga tõetruult välja. Hea töö, mister Rambo!

Kolmanda peamise, kuid neist kolmest kõige episoodilisema osalise, major Steineri kehastamine on antud Max von Sydow’le. Eetriaega saab von Sydow Stallone’ist ja Caine’ist küll vähem, kuid vähemasti minu arvates teeb korralikuma rolli kui teised kaks. Sydow’ Steiner mõjub tõelisemalt kui Hatch või Colby. Aga see on kõigest minu arvamus.

Üks asi, mis võinuks olla teistmoodi, on režii. Vaat see võinuks pallilahingu ajal olla äkilisem. Noh, nagu tänapäeval. Paraku polnud filmi valmimise ajal kiire kaadrivahetus veel kombeks, arvati koguni, et vaataja ei kohane rahutult tõmbleva pildiga. Nii et las ta siis olla. Muus osas on film igatpidi keskmine. Enam-vähem ära tehtud rollid, ka kõiges muus kindla peale minek annab tulemuseks filmi, kus on natuke seda ja natuke seda teist. Natuke sõda, natuke jalgpalli, natuke vangilaagrit, natuke vastupanuliikumist. Nagu sünnipäevane kartulisalat, mis on hommikul pidulauale tõstetud, aga mille sööjad avastavad alles õhtu eel, mil ta on jõudnud juba natuke käest ära minna. Aga ainult natuke.

Hinnang kümnepallisüsteemis

Idee 5 – pole esimene film, kus sõda ja pallimängu püütakse klapitada, ega ilmselt ka viimane.

Teostus 5 – ei midagi hullu, midagi suurepärast ka mitte.

Näitlejatööd kokku 6 – major Steineri eest üks lisapunkt.

Lavastajale 5 – kõik on omal kohal, ei rohkemat.

„VICTORY“

Osades: Sylvester Stallone, Michael Cane, Max von Sydow, Pelé

Lavastanud: John Huston

1 tund ja 57 minutit