MAASTIKUKARTUSETA HÕLMIK EHK UNIVERSAALNE JA HULL ROOTSI RAUD

MAASTIKUKARTUSETA HÕLMIK EHK UNIVERSAALNE JA HULL ROOTSI RAUD

Bandvagn 206 (Bv 206) ehk toortõlkes lintsõiduk on tähelepanelikule Eesti inimesele küllap silma jäänud. Seda 2001. aastal Rootsi riigi abina Eesti kaitseväele kingitud kaheosalist liigendiga roomikliikurit on nähtud kaitseväe õppustel ja relvastuse näitustel. Kuuldud on ka tema seiklustest Padaoru lumetormis 2010. aasta detsembris ja suvistel metsapõlengutel.

Tekst: IVAR JÕESAAR

Hägglunds Bv 206 on Rootsi firmas Hägglund & Söner, tänapäevase nimega BAE Systems Hägglunds AB valmistatud suurendatud maastikuläbivusega amfiibne, algselt Rootsi armeele loodud mitmeotstarbeline liigendroomiksõiduk ehk hõlmik. Rootsi sõjaväe hanke võitmiseks kulus Hägglundsil alates 1974. aastast kuus aastat arendustööd, 200 miljonit Rootsi krooni ja palju väärtuslikke inseneritunde. Kõik suurema kandevõime, parema maastikuläbivuse, suurema töökindluse ja madalamate hoolduskulude nimel.

Täna enam kui veerandsaja riigi armee varustusse kuuluv sõiduk võeti Rootsi põhjamaabrigaadides Volvo Bandvagn 202 asemel teenistusse 1980. aastal. Bv 206 paarisalusvankritele on loodud poolsada kerevarianti ja neid on toodetud kokku üle 11 000. Tsiviil- ja militaarkasutuses on neid neljakümnes riigis. Algne Bv 206 on läbi teinud mitmeid modifikatsioone ja loomulikult on tal ka edasiarendusi ja järeleaimamisi.

Algse sõiduki kere on valmistatud klaaskiust, mis teeb masina kergeks ja on seetõttu ka näiteks helikopteriga transporditav. Väike, 13,8 kPa suurune erisurve pinnasele tagatakse 62 sentimeetri laiuste kummiroomikutega, mis katavad 2/3 sõidukialusest pinnast ja takistavad lumme või pehmesse pinnasesse vajumist. Pärast lühikest ettevalmistust amfiibseks muutudes liigub sõiduk vees edasi samuti roomikute ringlemise jõul.

Bv 206 esimeses, nelja uksega moodulis leiavad ümber mootori paiknevail istmeil koha juht ja viis võitlejat, tagumise mooduli pikisuunalistele puitpinkidele mahub kuni 11 kergejalaväelast ja sellel on vaid tagauks. Komplekti on võimalik lisada ka 2,5tonnise kandevõimega neljarattaline järelhaagis.

Mootor ja käigukast asuvad esimeses moodulis, kust toimub jõuülekanne ka tagumise mooduli vedavatele roomikuratastele. Algselt oli jõuallikaks Fordi 2,8liitrine (99 kW) bensiinimootor. Hiljem vahetas selle välja Mercedes Benzi 136hobujõuline (100 kW) turbodiisel ja sõiduki markeeringuks märgiti kas Bv 206D või Bv 208. Automaatkäigukast pakub neli edasi- ja ühe tagasikäigu. Bv 206 kaheksameetrise pöörderaadiuse tagab eelkäijalt Bv 202-lt tuttav hüdrauliline liigend.

HÕLMIKU SAAMISLUGU

Sõiduki arengulugu viib meid tagasi 1950. aastatesse, kui Rootsi sõjavägi alustas üleminekut uuele brigaadikorraldusele Struktuur 59. Sõjast napilt pääsenud rootslastele oli selleks ajaks selge, et tuleb hakata valmistuma oma avara ja karmi, kaljude ja rabadega pikitud põhjaterritooriumi kaitsmiseks võimaliku agressori aina mobiilsemateks muutuvate relvajõudude vastu. 1960. aastate algul loodi erilised brigaadid lahingupidamiseks Põhja- Rootsis, nn põhjamaabrigaadid, mis peagi varustati suurendatud maastikuläbivusega amfiibsete liigendroomiksõidukitega Bandvagn 202.

See oli omalaadne kaheosaline, liigendkere ja nelja vedava roomikuga Volvo traktor, mille väljatöötajaks oli pika kogemusega traktoritootja Bolinder-Munktell AB Volvo koosseisus. Mitmed uudsed tehnoloogiad andsid kokku erakordse läbivusega kerge ja töökindla sõiduki.

Bv 202 kere esimene moodul meenutas veel roomiktraktorit. Sellel oli lai ja kõrge kandiline mootoriosa, mille taga kitsuke, sõiduki juhti ja komandöri mahutav kabiin. Teises, algselt puldankatusega moodulis olid pingid 8–10 võitleja ja nende varustuse transportimiseks. Sõiduki kiiruseks lubas 82,5hobujõuline (61,5 kW) Volvo B18 mootor maanteel tagasihoidlikud 35 km/h, kuid vees oli see oma järeltulijast nobedam, liikudes kuni 7 km/h. Bv 202-te eristas tavalistest kahel roomikul käitatavatest traktoritest-tankidest-soomukitest sõiduki suunamuutmismehhanism. Kui harjumuslikel roomiksõidukitel tuleb pööramiseks sõidul ühte roomikutest pidurdada, siis Bandvagn pöörab ennast kahe alusvankri vahel asuva hüdraulilise liigendi abil, milles paikneb ka tagumisi roomikuid käitav veovõll. Liigendraamiga sõiduki pööramist sellise „sunniviisilise voltimise“ abil kasutas näiteks ka meiegi põldudel tuuritanud kolhoosikorra ime ehk raketiveokiks loodud traktor Kirovets. Pöörde kinemaatiline meetod koos valikulise diferentsiaalilukuga, mis suunab ümber kinnijäämisel tühjalt kaapima hakanud roomiku jõu teistele roomikutele, tagab Bandvagnite väikese pöörderaadiusega manöövrid ja parema jõudluse kõigile roomikutele kogu liikumise vältel.

Bv 202 hinnati rasketes ja sügavates lumeoludes võimekamakski kui tema järeltulija Bv 206, mis Rootsi armee brigaadikorralduse Struktuur 77 käivitudes asus põhjamaabrigaadide taktikalist ja operatsioonilist liikuvust suurendama alates 1980. aastast.

KURJEMAD EDASIARENDUSED

Kui klaaskiust kerega Bv 206 oli loodud võitlejate ja varustuse transportimiseks raskel, kuid sõbralikul Põhja-Rootsi maastikul, siis 1993. aastast asus teenistusse Mercedes Benzi diiselmootoriga kergelt soomustatud ja killukaitset pakkuva laugema kerega Bv 206S (soomukite markeeringus Bv 308). Sõiduk mahutas lisaks juhile neli võitlejat esimesse moodulisse ja kaheksa tagumisse. 2003. aastal sai ka soomustatud Bandvagn amfiibse suutlikkuse ja markeeringuks on sellel võimsama Steyri kuuesilindrilise 176hobujõulise (130 kW) diiselmootoriga sõidukil Bv 309 (3 + 8 võitlejat).

2003. aastast on pärit ka Rootsi ja Ühendkuningriigi koostöös valminud BvS 10 (Ühendkuningriigis BvS 10 Viking). See soomustatud kerega ja pikendatud, 6 jooksurattaga veermikuga nn lahinguväljatakso loodi Ühendkuningriigi merejalaväelaste vajadusi arvestades. Sellel on parem miinikaitse ja tugevam mootor ning tehtud muidki muudatusi Afganistani missioonilt saadud kogemuste põhjal. Sõiduk mahutab 12 inimest koos juhiga ja on lühikese ettevalmistusajaga amfiibne. Lisasoomus peab vastu 7,62 soomustläbistavale kuulile. Seegi sõiduk sobib nii Arktikasse kui kõrbe. Õhutransporditava sõiduki kaal on kasvanud 10,6 tonnini, pikkus 7,55 ja laius 2,1 meetrini. Kere kõrgus on 2,2 meetrit. 275hobujõuline Cummingsi turbodiisel võimaldab maanteel tippkiiruseks 65 km/h ja ujudes 5 km/h. Vikingeid on lisaks Rootsile ja Ühendkuningriigile tellinud ka Holland, Prantsusmaa ja Austria.

Kui meie Scoutspataljonile 2015. aastal lahingusoomukite CV9035 toetussoomukeid valiti, oli kaalumisel ka BvS 10 kui Bv 206 jõulisema, soomustatuma ja ujuvama, paraku ka kallima edasiarenduse soetamine. Samuti konkureeris veelgi suurema tööulatuse ja kandevõimega sõsar, Singapuri ST Kinetics´i roomikmaastur Bronco (Ühendkuningriigis Warthog).

2015. aastal sai BvS 10 endale ka tsiviilotstarbega venna BvS 10 Beowulf. Lisaks juhile 9–13 sõitjat mahutav tänapäevase disainiga 6rattaliste roomikuveermikutega sõiduk kasutab ohtralt teisigi Vikingi sõlmi ja lahendusi ning on mõeldud asendama Bv 206-t. Sõiduki kaal on 7 tonni ja kandevõime 3 + 8 tonni ehk kolm korda enam kui Bv 206-l. Ujumiskiirus on jäänud endiseks, kuid maanteekiirus on võimsama mootori toel kuni 70 km/t ja tegevusraadiuseks pakutakse kuni 1000 km.

HÕLMIKUID ON TEISTELGI

Rootsi tundramaastike haldamiseks loodud roomikutega liigendmaasturi kontseptsioon on osutunud sobivaks ka Soome Lapimaal. Nii esitles Sisu Auto 1985. aastal ka oma sõidukit Nasu (Nauha-Sisu), mis oli välja töötatud Soome armeele. Kuigi väga Bv 206 sarnane, on Soome sõiduk uue disainiga, see on ligi meeter pikem (7,67 m) ja sellel on parem kandevõime kui Bv 206-l. Esimene baasmudel oli Roveri 3,5liitrise (142 kW) bensiinimootoriga NA-140 BT ja seda toodeti aastatel 1986–1991. Sellele järgnes 154hobujõulise (113 kW) GM 6,2liitrise Heavy Duty diiselmootoriga NA-110. Esimese kaal on 4,85 tonni ja teisel 5,25 tonni, mõlemad mahutavad juhi ja kuusteist reisijat. Kabiinid on kevlarvooderdisega ning Nasu soomustatud varianti on kasutatud ka ÜRO missioonidel.

Loomulikult ei ole jõude istunud ka avara ja teedetu Siberiga Venemaa konstruktorid. Venemaal igikeltsa sulamise tõttu üha põhjatumaks muutuvas Siberis kasutatakse peamiselt kauba transportimiseks mitmeid erinevaid liigendroomiksõidukeid. Näiteks 2012. aastast pärinev GAZ 3351 on valmistatud Hägglundi litsentsi alusel, kasutades Steyri 6silindrilist turbodiiselmootorit. Murmanski piirkonnas vuravad ringi kuni kolmkümmend Norrast ostetud kasutatud Bv 202-te. Aga need kõik kahvatuvad 1980. aastate algul välja töötatud Vitjazi perekonna liigendroomikliikurite ees. 1982. aastal vuras Išimbai transpordimasinate tehase (Išimbaitransmaš) konveieril esimene kümnetonnise kandevõimega DT-10P. Kümne- kahekümne- ja kolmekümnetonnise kandevõimega sõidukeid DT-10, DT-20 ja DT-30, mille kaal on vastavalt 31 tonni, 34 tonni ja 64 tonni, toodetakse ka amfiibsetena, mida markeeringus tähistab täht „P“ (plavajuštši).

Kõik need sõidukid täidavad ka sõjalisi ülesandeid ja et Venemaa armee jalajälg Põhja-Jäämere ääres on üha suurenemas, on välja töötatud ka kergemad ja väiksemad, võitlejate transportimiseks kohased sõidukid

DT-3P (2012), DT-4P, DT-5P, DT-7P. Kolmetonnise kandevõimega DT-3P tehnilised näitajad on võrreldavad BvS 10 omadega. Kaal on 7,3 tonni, pikkus 9 meetrit, laius 2,3 ja kõrgus 2,6 meetrit. 240hobujõuline diiselmootor annab kiiruseks maanteel 55 km/t ja ujudes 6 km/t. Kütusest jätkub kuni 700 km läbimiseks. Kui sõiduki markeeringus on ka täht „B“ (bronirovannõi), on selge, et selles paiknevad jalaväelased on valmis ka otse lahingusse sööstma.

2019. aastal lisandus Vene arktiliste liigendroomiksõidukite perre GAZ 3344. Selle algselt tsiviilotstarbel loodud sõiduki sõjakam versioon kannab markeeringut GAZ 3344-20 ja on mõeldud mõningail andmeil kuni 20 võitleja transportimiseks. 240hobujõuline turbodiisel annab 11 tonni kaaluva sõiduki liikumiskiiruseks pinnasel 60 km/t ja vees 3,5 km/t. Kahe köetava kabiiniga mooduli kandevõime kokku on kuni 3 tonni. Temperatuuritaluvuseks on antud kuni -50 °C. Arktika, hoia alt!

Näib, et hõlmikute arenguloo lõppu veel ei paista.

Foto: Asso Puidet