GAASI HINDA KÜSI OKUPEERITUTELT

GAASI HINDA KÜSI OKUPEERITUTELT

2021. aasta esimene maailmapoliitika suurotsus kõlas 4. juunil Peterburi majandusfoorumil, kui Venemaa president Vladimir Putin teatas gaasijuhtme Nord Stream 2 ehituse lõpuleviimisest.

Tekst: TOOMAS ALATALU, politoloog

Säärase avalduse lubas Putinil teha nädal varem kõlanud USA presidendi Bideni kinnitus, et ta ei pea vajalikuks jätkata ehituse pidurdamist, mida tegi tema eelkäija Trump, sest ehitus on praktiliselt valmis.

Võib öelda, et Valge Maja pehmendas sedasi ka pinda 16. juuniks kavandatud Bideni-Putini esmakohtumisele Genfis. Oli ju Biden kuu varem vastanud jaatavalt ajakirjaniku küsimusele „Kas Putin on mõrvar?“.

KUI RAHA RÄÄGIB

Peterburi foorum, kus USA andis Putinile võimaluse võiduavalduseks, oli selletagi kavandatud kandepinna näitamise kohana.

Võib öelda, et pilt sai nadi – videopildis istusid Putini kõrval vaid Austria kantsler Sebastian Kurz (kes söandas Putiniga vaielda Valgevene ja inimõiguste asjus) ja Katari emiir Tamim bin Hamad Al Thani.

Saaks väita Venemaa poliitilist isolatsiooni, kui saal polnuks täis USA, Aasia ja Euroopa ärimehi ning kui kuulajate esireas ei istunuks Saksamaa ekskantsler Schröder, kes aastast 2006 oli koordineerinud Nord Streamide ehitamist.

Istusid veel sajad Saksa, Prantsuse, Austria, Hollandi, Taani ja muude maade ärimehed, kellede firmad lõid häbenematult kaasa Venemaa gaasijuhtmete, samuti Krimmi rajatiste ehitamisel, mis olid ju sanktsioonide või koguni keelu all.

Mainitud riikide valitsused mängisid topeltmängu, öeldes kasvõi Euroopa Liidu raames üht ja tehes teist. 24. tunnil aga panid ise kisama, et USA luure olla nende ministreid jälginud – muidugi polnud see ilus, aga topeltmäng oli veel inetum ja autum, sest see toimus kolmandaid riike ja rahvaid pettes.

OMAETTE TSIVILISATSIOON

Nord Stream 2 valmimine tähendab, et Venemaa on otsapidi ja kindlalt Euroopa Liidus sees ning peab algama suhete normaliseerimine. Kuidas see Kremli arust peaks välja nägema, on teada.

Foorumil sõnus Putin järjekindlalt ühte ja sama – lõpetage sanktsioonid, mida ju teie hakkasite kehtestama. Ja ei väiksematki vihjet sellele, et need kehtestati vastusena Venemaa agressioonile 2014. aastal Ukrainas ja varem (2008) Gruusias.

Ühesõnaga – muu maailm leppigu sellega, et on olemas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kellega Moskva suhtleb kui riikidega. Et Krimm on arvatud Venemaa koosseisu. Et on olemas suuresti juba Venemaa kodanikkonnaga Donetski ja Luhanski „rahvavabariigid“ okupeeritud Ida-Ukrainas. Ning Venemaa väeosa kaitsel toimiv separatistlik Pridnestrovje piirkond Moldovas.

Täna tuleb kogu maailmal tõdeda, et Euroopa teatud pealinnades pikalt kestnud valetamise tulemusena on vajalike gaasitorude ja gaasi saamise hinnaks olnud kolmandate riikide territooriumite kinkimine agressorile.

Kui meenutada, et Venemaa eelmine president Boriss Jeltsin lubas novembris 1999 OSCE tippkohtumisel Vene vägede äratoomist Moldovast ja Gruusiast, siis jääb üle nentida, et Vladimir Putin on suutnud üle mängida kõik demokraatliku maailma liidrid ja üritab kehtestada oma Pax Rossiana’t.

Putin ise pole küll Pax Rossiana’t kasutanud, ent oma 20. mail Pobeda (võidu) komisjoni (loodi juba 2003 ja selle juhtimisel on toimunud kõik Suures isamaasõjas saavutatud võidu tähistamise kampaaniad) istungil peetud kõnes ütles ta selgelt, et „säärasena, nagu me oleme, pole meid maailmas kellelegi vaja peale meie endi.“ Ehk siis kurss, mida teda võimule toonud seltskond on algusest peale järginud – Venemaa on omaette tsivilisatsioon –, leiab jätkamist.

KES PEATAB AGRESSORI?

See oma tsivilisatsioon on viimasel kahel aastal leidnud üksnes kinnistamist ja lihtsamateks näideteks sellest on Venemaa Föderatsiooni põhiseadusesse lisatud säte, mis keelab territooriumi loovutamise ja nõuab oma ajalootõe kaitsmist.

Viimase viimaseks sähvatuseks on seadus, mis muudab karistatavaks väite, et nii Stalini NSV Liit kui ka Hitleri Saksamaa on mõlemad vastutavad teise maailmasõja puhkemise eest.

Teadlikult kitsa maailmapildi juurde kuulub ka pidev üleilmne russofoobide paljastamine ja nende teatavaks tegemine. 2018. aastal kuulutati Moskvast, et Eestis, Lätis ja Leedus on igas 20 russofoobi – poliitikud, teadlased, ajakirjanikud, kes kõik kuulutati Venemaal persona non grata’deks.

Sel aastal koostati Venemaal koguni tema suhtes vaenulike riikide nimekiri. Esialgu arvati sinna USA ja Tšehhi, ent Lavrov on sel aastal korduvalt tituleerinud Eestit, Lätit ja Leedut russofoobiat Euroopa Liidus eest vedavaks Balti kolmikuks.

Just säärases seisus, kus ebaloogilisuses ja vastandumises on raske kaugemale minna, tuli 4. juuni teade Nord Stream 2 ehituse lõpetamisest. Leppimine salatsi tehtuga annab samas võimaluse suureks pöördeks suures poliitikas.

Mitme suurriigi kahepalgelisus ja omakasust lähtumine on teada. Seda enam müts maha Ukraina ees, kes saatis jalgpalli Euroopa meistrivõistlustele – mida tõesti jälgivad miljonid – mehed, kelle särkidel on Krimm näidatud Ukraina osana.

Kena vaadata, ent veel kenam oleks teada saada, kuidas, kas üldse ja millal on võimalik agressorit pidurdada!?