LASKMINE – VAKTSIIN STRESSI VASTU

LASKMINE – VAKTSIIN STRESSI VASTU

Viimase aja uuringud kinnitavad, et võrreldes aastataguse ajaga on suurenenud nende inimeste arv, kes tunnevad muresid ja pingeid tööstressi, koduste asjade või oma tervise tõttu. Kui lihtsamate tööde tegijad muretsevad rohkem raha ja tervise pärast, siis juhtide pinged ja stress on sagedamini seotud tööga.

Tekst: ATALI STAHLMAN, psühhoterapeut; EINAR LILLO, laskeinstruktor

Stressiga toimetulekul eristatakse kahte peamist toimetuleku viisi – probleemi lahendamisele keskendumine ja emotsioonidele keskendumine. Richard S. Lazaruse ja Raymond Launieri käsitluse kohaselt hõlmab stressiga toimetulek endas nii tegevusele suunatud kui ka psüühilist pingutust, et saada kontrolli alla, taluda, vähendada keskkondlikke ja sisemisi vajadusi ja neis peituvaid konflikte. Toimetulek ei ole kindlasti ühekordne tegevus, vaid hõlmab hulga reaktsioone mis ilmnevad teatud aja jooksul, mille läbi isik ja keskkond üksteist mõjutavad.

Emotsioonidele keskendudes on meie peamiseks eesmärgiks reguleerida stressiolukorra tekitatud emotsioone. Selle käigus tuleb leida motiveeriv tegevus tasakaalu leidmiseks, näiteks: keskendumisraskustega inimene läheb lasketreeningule.

Miks just lasketreening ja relvad – see on ju ohtlik ja halb ning ühiskonnas kultiveeritava arvamuse kohaselt tuleks relvad tsiviilkäibest üldse keelata? Pahatihti kuuleme aga relvadega seonduvast ainult siis, kui relvaga on toime pandud mingi kuritegu ja seeläbi keegi kahju saanud. Tähelepanuta jäävad enesearenguga seotud, sportlikud ja riigikaitse aspektid. Relv on eelkõige ja kõigest vahend. Põhjamaalastena elame talvel kõik kaasa oma laskesuusatajatele ega pane tähelegi, et nad kannavad endaga relva ning endas relvaga seotud kultuuri ja vastutust. Hindame nende kiirust suusarajal, maksimaalset keskendumisvõimet lasketiirudes, üleminekut raskelt füüsiliselt pingutuselt täppistööle. Aga just selles peitub ka laskekunsti ja -harrastuse teraapiline ja vaimne võlu!

Laskeharrastusel ja -treeningul on psühholoogia vaates mitu olulist aspekti – positiivse stressi kaudu kogetakse uudsust, rahuldatakse uudishimu ning pannakse ennast proovile tundmatus keskkonnas. Lasketiiru sisenedes jäetakse argimured ukse taha. Siin avaneb täiesti uus vaade oma sisemusse, ollakse hetkes, tegevus toimub siin ja praegu.

Pingeolukord, ülemõtlemine, apaatia ja loidus, keskendumisraskused – paljudele tuttavad tundmused piiravad enesearengut ja igapäevast elurõõmu. Üheks ravimiks on visiit lasketiiru, kus on võimalik kogeda vau-efekti, mille loovad täielik keskkonnamuutus, maksimaalne keskendumine, uudsus ja eneseületus. Kõik need kogetud emotsioonid tõstavad lühiajaliselt nii adrenaliini- kui ka testosteroonitaset, aktiveeruvad kõik kehasüsteemid ja tekib enneolematu emotsionaalne puhang, tänu millele omakorda suureneb teotahe ja lisandub energiatulv. See juhtub hormooni järsu vereringesse vabanemise tagajärjel. Eelkõige dünaamilise laskespordiga tegelevad inimesed saavad naudingut just seetõttu, et nende kehas on suurenenud adrenaliini hulk.

Lasketiirus soovitame lisaks vau-efekti ja emotsiooni kogemisele regulaarseid treeninguid või laskeharjutusi, sest iga järgmise visiidiga tunneb inimene ennast kindlamalt, laseb täpsemalt ning saab vahetult osa enda eduelamusest ja -loost.

Emotsioonidega flirtimise kõrval on laskeharrastus abiks enesekindluse, olevikuhetkes viibimise ja enesearengu ehk progressi kasvatamisel. USA spordipsühholoog Raymond Prior toob näite, kus kästakse mõelda roosale elevandile ja seejärel küsitakse: millest te praegu mõtlete? Vastus on kindlasti, et roosale elevandile. Aga kui käsklus oleks vastupidine ehk mitte mõelda roosale elevandile? Paratamatult on vastus sama. Prior võtab näite kokku selgitusega, et mõistus viib inimest tema enda valitud mõtete suunas ja suund ei olene sellest, mida tal teha kästakse või keelatakse.

Oluline on mõtestada tulemus ja mõelda sellele, mitte olla oma kujutlustes kinni mineviku eksimustes ega ka tõtata tulevikku hea tulemusega kaasnevale auhinnatseremooniale, kus saab nautida sotsiaalset imetlust ja heakskiitu. Carpe diem! Laskmine on kindlasti üks harrastustest, kus mõte peab toetama tegevust, mitte tegevused ei juhi mõtet, ning mõtestatud tegevused peavad ideaalis olema viidud instinktide tasemele. Seda kõike selleks, et ka kriisiolukorras edukalt hakkama saada. See on omamoodi meditatiivne tegevus, kus lähtuma peab printsiibist mõeldudtehtud, otsustavaks saab mõtlemise kiirus ja teekond otsusest tegevuseni. Hästi on see mõistetav militaarmaailmast pärineva OODA silmusena – observe-orient-decide-act ehk vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse. Sama printsiip rakendub näiteks ka hädakaitse olukordade lahendamisel, kuid seal on silmuse läbimiseks aega murdosa sekundist.

Enesearengu ja sellega seotud pideva progressi kasuks võrreldes absoluutse perfektsionismiga räägib see, et perfektsionistide algstandard on liiga kõrge ning selle kättesaamatus ja kaugus tekitavad omakorda frustratsiooni ja viha, kärpides rõõmu ja õõnestades kindlustunnet. Parim viis progressi nautida on tunda rõõmu ka väikestest kordaminekutest, ükskõik kui tillukesed need ka ei tunduks. Mõtetes oma eduloo rääkimine viib suurema eduni. Lihtne!

Kindlasti ei saa alahinnata ja tähelepanuta jätta koostegemise tahet ja rõõmu. Sotsiaalne kuuluvustunne on inimeseks olemise üks olulisemaid tunnuseid ning meeskonnataju nii igapäevastes inimsuhetes kui ka lasketiirus on midagi enamat kui hulk laskureid tulejoonel. Ühised huvid, toetamine ja üksteise täiendamine väärindavad inimsuhteid ja suurendavad üksikisiku vastutustunnet.