PITKA LUUREVÕISTLUS: MITTE AINULT MEESTE MÄNG

PITKA LUUREVÕISTLUS: MITTE AINULT MEESTE MÄNG

Põhjusega üheks maailma raskeimaks peetavale, Admiral Pitka luurevõistlusele startis tänavu 26 võistkonda. Nende seas läks Saaremaal korraldatud võistlusel rajale esmakordselt lausa kolm Naiskodukaitse võistkonda.

Tekst: ELISA JAKSON, Naiskodukaitse arendusspetsialist

On traditsiooniks, et Naiskodukaitse koormusmatka võitnud võistkonnale on auhinnaks pääse just nimelt Pitkale. Täpselt nii lunastasidki pääsu Pitka stardikoridori tänavuse koormusmatka võitnud Rapla ringkonna naised. Möödunud aastal võitsid koormusmatka aga Saaremaa ringkonna naised, kuid kuna toona jäi Pitka luurevõistlus koroonakriisi tõttu ära, said saarlased alles sel aastal oma Pitka-pileti realiseerida.

Kuigi tegemist on füüsiliselt äärmiselt raske võistlusega ning ka varustus tuleb detailideni läbi mõelda, leiab Saaremaa ringkonna võistkonna liige Ann Saks, et vaimne ettevalmistus retkeks on peaaegu sama tähtis kui sobiva varustusega rajale minek.

Ann meenutab, et eesootav proovikivi oli esialgu hirmutav, ent nähes rivistusel kõiki stardiootel meeskondi, tõusid prevaleerivateks tunneteks seiklushimu ja põnevus.

Anni kaaslased rajal olid Saaremaa naiskodukaitsjad Brita Laht, Emilia Rozenkron ja Marta-Miina Loel. Nende peamine eesmärk võistlusele minnes oli jõuda fi nišisse, sest kõik nad olid esimest korda niivõrd raskel retkel.

Põhiliseks proovikiviks pidasid naised luureülesannet, mille täitmiseks oli neil aega ligi 20 tundi ja mis eeldas põhjalikku strateegilist analüüsi vaenlase ülesleidmiseks, sest otsimiseks mõeldud ala oli väga suur. Luurepatrulli vaatluste tulemusel pandi kokku detailne raport vaenlase tegevusest, üksuse koosseisust ja relvastusest.

Väga raskeks osutus ka kompleksülesande takistusrada, mis tuli läbidatäis varustuses. Sealjuures oli vaja anda esmaabi, lasta, kanda kaaslast kanderaamil, liikuda mööda palke ja roomata võrgu all, aga ka minna edasi võrgu pealt. See kõik osutus juba kurnatud füüsisele parajaks väljakutseks. Ent esialgu lõpmatuna näival rajal tuli ületada ka vaimseid tõrkeid, trotsides vigastusi ja möödakihutavaid vastasvõistkondi.

TEINE MAAILM

Rapla 2 võistkonna liikmed Kersti Ojamets, Maire-Anu-Liis Oidsalu, Kaidi Kauffeldt ja Reelika Rohuste on heaks näiteks sellest, et kui juba militaarvõistlustel hamba verele saad, siis tahad veel ja veel. Nende võistkond sündis kaheksa aastat tagasi Naiskodukaitse koormusmatkal Saaremaal. Järgnesid mitmed Põrgupõhjad, Utria ning palju koormusmatku.

Pitkal osalemise võimalust oodati pool suve ärevalt. Poolteist kuud enne Pitka võistlust hakkasid naised ühisesse veebitabelisse oma trenne kirja panema, kaaslaste soorituste nägemine motiveeris teisigi treenima.

Võistlust peab Kersti raskeks puhtalt juba sellepärast, et nad on naised ja tavaelus – naljatlevalt öelduna – siidikäpad ehk ametis pigem kontoriruumides. „Meie tiimis pole ühtegi kaitseliitlast ega sõjakoolis käinud liiget, meil pole hulle sportlasi ega n-ö sõjardeid. Seetõttu jõuame punktidesse hiljem, meie puhkamise aeg on lühem, põõsast läbiminek on aeglasem kui meestel jne,“ seletab ta, miks võistlus just naistele eriliselt raske on.

Kersti usub, et naistel tuleb rajal olles kolmandiku võrra rohkem pingutada kui meestel samal rajal. Vahel ei jõudnud naised õigel ajal kohale ega pääsenud seega ülesandelegi. Mõni ülesanne oli väga militaarne, nii et võis vaid üritada … „No näiteks helikopteri maandumisraja ülesanne pole just tavaline Naiskodukaitse väljaõppe teema,“ selgitab Kersti naerdes.

Samas on öelnud ka Pitka luurevõistluse ise läbi teinud Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming, et kui tunned, et enam ei jaksa, siis tegelikult oled alles poole peal ja jaksad veel küll.

KOGEMUSED LOEVAD

Naised jaksavadki. Ning õpivad igast saadud kogemusest. Inimestena tundma eelkõige iseennast, enda isikuomadusi ja oma piire, aga ka oma tiimiliikmeid ja nende eripärasid.

Olulised on meeskonnatöö ja osav kaaslaste tunnetamine – soolomängijana rännata ei saa. Hoolimata sellest, et Rapla 2 naiskond on end juba sada korda proovile pannud ja nad teavad, et suudavad, veabki neid metsa nende oma võistkond.

Kersti räägib, et nende kamba moto on „Neljakesi lõpuni“, mis tähendab, et nad teevad kõike koos. Kui üks märkab, et keegi hakkab vaikseks jääma või ära vajuma, siis tegelevad naised probleemiga kohe. „Teeme kõike koos – kui keegi ütleb, et on joogiaeg, siis joome kõik, kui on hetk magada, siis magame,“ seletab Kersti.

Kui naised kaheksa aastat tagasi võistkonda kokku pannes üksteist palju ei tundnud, siis nüüd on nad suurteks sõpradeks saanud. Tublisti on juurde tulnud ka kogemusi. Paranenud on varustus ja eelkõige varustuse kasutamise oskused.

Kersti jagab pisinippe: säärised, et vesi sisse ei pääseks; veekindlad või kiirkuivavad sokid; lisavarustusena kaasas väike saag, mida ühel korral isegi vaja läks. Kuid üldjoontes on varustus võistlusel minimaalne – näiteks polnud naistel magamiseks kaasas magamiskotid ega -matid, vaid kõigest prügikotid.

Kersti meenutab muiates enne võistlust kuuldud nippi, et esikümnesse tulijad võtavad ka tikud topsist välja, sest iga gramm on arvel. Ta ise nii ekstreemseks ei läheks, kuid sel aastal kotis olnud varusärgi jätaks järgmisel korral siiski maha – rajal riiete vahetamisel ta mõtet ei näe.

Teine nipp naistelt käib söögi kohta. Kui algusaastatel kippusid naised võistluse ajal mitte sööma, siis nüüd proovivad nad igal võimalusel sooja toitu teha. Soe toit annab ikka tuntavalt rohkem energiat kui lihtsalt šokolaad või muud külmad näksid.

Kersti lisab, et ka selle tegevuse juures hoolitsevad nad üksteise eest – kui üks tiimiliige peaks ütlema, et ei taha süüa, siis kaaslased siiski sunnivad. Ikka selleks, et paremini vastu pidada ja edasi rühkida.

KVALITEETAEG KAMRAADIDEGA

Kuna Rapla 2 võistkonda kuuluvad naised on militaarspordis aastaid olnud oma ringkonna innukas tuumik, siis on ka teised ringkonnakaaslased innustust saanud ja alaga rohkem tegelema hakanud. Seega oli Pitkal Rapla ringkonnast teine võistkond veel – Rapla 1 võistkonda kuulusid Triin Tähtla, Eneli Lõhmus, Maie Käsper ning kaitseliitlane Rebeka Grossfürst.

Neljast naisest kaks lunastasid oma pääsme Pitkale kevadisel Naiskodukaitse koormusmatkal, mille nad võitsid. Kuna kaks liiget võidutiimist osaleda ei saanud, siis asusid nad otsima endale asendusi ja nii jõudiski Pitkale näiteks Triin. Ta on sõjalissportlikel võistlustel käinud ka varem – kolm korda olnud Naiskodukaitse koormusmatka võidutiimis, mitmeid kordi läbinud Põrgupõhja retke ja korra varem Pitkalgi käinud.

Triinu sõnul on Pitka raske selle poolest, et kestab ajaliselt kaua, puhkamise ja magamise aega on minimaalselt, sisuliselt seda polegi. Maa, mis tuleb ära kõndida, on pikk ja kuna liikuda tuleb metsas ja varjatult, siis kõik see kurnab.

„Lõpuks tegutsed sa enda võimete piiri peal, väsimus on nii suur, et kui viskad korra end istuma, siis kohe magad, ning pimedas kuuled ja näed asju, mida tegelikult ei ole,“ kirjeldab Triin võistluse tagamaid.

Ühest küljest on sellised võistlused enese proovilepanek, teisalt aga puhkus ning eemaldumine argimuredest ja -rõõmudest. „Kui oled võistkonnaga metsas, siis tegutsed ainult selle nimel, kuidas edasi jõuda ja kuidas sooritada ülesanne hästi. Lisaks on see kvaliteetaeg nende kamraadidega, kellega metsa oled läinud,“ jõuab Triin tuumani, miks tema sellistele võistlustele läheb.

Kahjuks pidi Rapla 1 võistkond selleaastase võistluse terviseprobleemide tõttu katkestama. Triin ütleb, et katkestamine on valus hetk kõikidele, nii sellele, kes on sunnitud katkestama, kui nendele, kes saaksid jätkata.

Lisaks kolmele rajal olnud Naiskodukaitse võistkonnale jagus naiskodukaitsjaid ka segavõistkondadesse – Saaremaa naiskodukaitsja Gärolyn oli panustamas PPA võistkonnas ning Võrumaa naiskodukaitsja Laura Harju maleva võistkonnas.

Ja see pole veel kõik. Ühtekokku oli sel aastal Pitka luurevõistlusega seotud ligi poolsada naiskodukaitsjat – kohtunikena, punktitegijatena, LNO-dena, köögis, staabiassistendina, ka vastutegevuses.

KAOTAJAID POLNUD

Aga rajal, jah, pealt saja mehe ja naise. Kolm ööd ja neli päeva. Päikeselõõsas ja lausvihmas. Kümneid ja kümneid kilomeetreid läbi võsa ja metsade, üle lagendike ja kraavide. Ühest kontrollpunktist teiseni. Vastutegevuse ja väsimuse kiuste – selline oli augusti esimesel nädalal Saaremaal toimunud järjekorras kaheksas Admiral Pitka luurevõistlus.

Selline on see alati olnud. Võistlus, mis paneb proovile osalejate väljaõppe – on see siis laskmine, meditsiin, side, orienteerumine või mõni teine võitlejale oluline oskus. Aga Pitka luurevõistlusel ei loe mitte ainult teadmised, vaid ka vastupidavus ning toores füüsiline jõud. Ning ennekõike muidugi tahe ja moraal. Seda kõike nii individuaalsel kui meeskonna tasemel.

Asjata ei peeta Admiral Pitka luurevõistlust üheks raskeimaks omasuguste seas. Mitte ainult meie oma mastaapides ja standardites mõõtes, vaid kogu maailmas. Viimast võivad kinnitada meie oma võistkondadega rinda pistnud välisvõistkonnad. Sedakorda siis Soomest, Taanist, Belgiast, Leedust, Lätist, Poolast, Prantsusmaalt ja Ameerika Ühendriikidest.

Lisaks kolmele Naiskodukaitse võistkonnale oli Kaitseliit seekord esindatud võistkondadega Harju, Järva, Pärnumaa, Rapla, Tallinna, Jõgeva ja Valgamaa malevast. Kaitseliitlaste kõrval võtsid võistlusest osa kaitseväe peastaabi, pioneeripataljoni, Kuperjanovi pataljoni, vanglateenistuse ning politsei- ja piirivalveameti võistkonnad.

Kokku startis 4. augustil Kuressaares Vabadussõjas langenute mälestussamba juures pidulikult avatud võistlusele 26 võistkonda, kellest fi nišisse jõudis 22. Kurnava mõõduvõtmise katkestasid kaitseväe peastaabi, naiskodukaitse Rapla I, Belgia ja Läti tiimid.

Laupäeva, 7. augusti vihmasel ennelõunal, kui viimane rajalt naasnud võistkond oli fi nišijoone ületanud, selgus ka võitja – Kuperjanovi pataljoni võistkond koosseisus kapten Tõnu Niilo, leitnant Tanel Anton, leitnant Siim Vahkel ja nooremleitnant Andree Porila. Neile järgnesid pioneeripataljoni ja Kaitseliidu Pärnumaa maleva võistkonnad. Parim välisvõistkond oli kuuendana lõpetanud Soome Rikama ja parimad naised 13. koha võitnud Saaremaa naiskodukaitsjad.

Tõde on aga Kaitseliidu ülema brigaadikindral Riho Ühtegi sõnumis, et Admiral Pitka luurevõistlusel kaotajaid ei ole – kõik, kes rajale lähevad, on juba võitnud.

Foto: Kadri Paomees