AASTA NAISKODUKAITSJA LEENA TAMMETS: NAISKODUKAITSE ON MINU SUURIM PERE

AASTA NAISKODUKAITSJA LEENA TAMMETS: NAISKODUKAITSE ON MINU SUURIM PERE

Aasta naiskodukaitsja Leena Tammets (31) on ehe näide paljuräägitud laiapindsest riigikaitsest. Ta panustab riigi kaitsmisse nii tööl kui vabal ajal. Ja samamoodi nagu Leena on vaadanud ja vaatab oma eeskujude poole, tunneb ka temaga koos olles, et just Leena moodi tahaks isegi olla.

Tekst: MARGE TASUR, vabatahtlik autor

Leena on aasta naiskodukaitsja tunnustusest meelitatud. „Alutaguse ringkonna aasta tegijaks saamine oli meeldiv üllatus. Ses mõttes meeldiv, et sai ikka korralikult tööd tehtud. Sellega kaasnes nomineerimine aasta naiskodukaitsja tiitlile,“ märgib ta ja lisab, et ei arvanud, et paljude toredate ja tublide kandidaatide seast tiitel just talle tuleb. „Tunnustus ei ole ainult eelneva aasta põhjal, vaid kogu teenistuse pealt. Tunnen, et ma ei saa peatuda. Ja mul polegi mõttes kulpi nurka visata,“ teatab Leena. Tema sõnul ei saa organisatsioonis olla niisama kulgemist. „Naiskodukaitse on justkui elus organism, mis muutub koos riigis valitseva olukorra ja ajaga,“ nendib ta. Naise sõnul jagub piisavalt proovikive ja teemasid, millesse panustada, ning neid tuleb järjest juurde.

Järgmisel päeval pärast autasustamist koputas Leena kabineti uksele kindral Herem. Oli juba õhtu ja tööpäeva lõpp. „Kindral piilus sisse ja ütles:

„Oh, teid ma just otsingi!“ Mina reageerisin nagu töösituatsioonis ikka: hüppasin laua tagant püsti ja ütlesin: „Härra kindral!“ Aga tema hoopis õnnitles ja kinkis oma meenemündi,“ muljetab Leena. Kaitseväe peastaabis töötava aasta naiskodukaitsja kolleegid ei teadnudki, et ta on nii tubli. „Ega ma ise ka ei teadnud,“ naerab naine.

Leena räägib, et see on hea võimalus levitada laiapindset riigikaitset. „Ma ei tee seda ainult tasu eest, vaid ka vabatahtlikult töövälisel ajal. Mul oleks tohutult hea meel, kui keegi, nähes tänaval naiskaitseväelast, mõtleks: vot, mina tahaksin ka minna naiskodukaitsjaks või kaitseväelaseks,“ juurdleb aasta naiskodukaitsja, et temagi võiks oma tegudega sütitavaks eeskujuks olla.

Praegune pingeline olukord maailmas ning soov kriisis toime tulla on pannud inimesi mõtlema Naiskodukaitsesse ja Kaitseliitu astumise peale.

Mõttest, et kunagi lähen, on saanud reaalsus. Isegi kui see on vooluga kaasaminek ja inimene hiljem välja astub, on ta teadlikum mees või naine. „Ta on koolitatud ja meie oleme teinud kõik endast oleneva, et anda talle hakkamasaamiseks vajalikke oskusi.“

Foto: Kristjan Prii

HOBIST KASVAS TÖÖ

Leena alustas kodutütrena, kellest kasvas välja noortejuht. Teistest tüdrukutest vanemana võttis ta oma kodutütarde rühma üle. Tema ise oli kodutütrena saanud näha tavapärasest pisut erinevat elu ning arvas, et seda võimalust võiks pakkuda teistelegi tüdrukutele. Siis tuli võimalus osaleda staabiassistentide kursusel. Teema oli huvitav ja hakkas meeldima. Igapäevaselt töötab Leena Kaitseväe peastaabis teabehaldurina. Sinna jõudmise eelduseks on olnud kogemus staabiassistendina ja töö Kaitseliidus.

„Minu töö on virtuaalmaailma sasipundarde lahti harutamine, et intranet, mis on üks olulisemaid osi suure organisatsiooni infohalduses, oleks üles ehitatud loogiliselt ja arusaadavalt,“ selgitab ta.

Alutagusel on Leena vedada side ja staabi erialagrupp. Lisaks kuulub ta ringkonna juhatusse. Paljud koosolekud on küll veebis, ent kui väljaõpe on kohapeal, siis tuleb sõita. Tallinna ja Tartu ning vajadusel Alutaguse vahet liikumine teda siiski ringkonda vahetama ei sunni.

„Alustasin siin, kui veel koolis käisin. Olen küll Jõhvi jaoskonnast Lüganusele läinud, ent ringkonda vahetada ei taha. Alutagusemaal, see tähendab Ida-Virumaal, oli pikalt minu kodu. Siin on armsad inimesed – süda on Alutagusel ja Alutagusega,“ räägib Leena. Seegi piirkond ei ole ääremaastumisest puutumata jäänud. Paljud kolivad ära ning tööd ei ole nii lihtne leida. Kodukoha jaoskonda kuulumine hoiab juurte juures. Kodutütrest naiskodukaitsjaks saamine oli asjade loogiline käik. „Mind veenis toonane esinaine, kes rääkis, et Kaitseliidus saan osaleda ainult Kaitseliidu tegevustes, aga Naiskodukaitses saan kasutada kõiki nende hüvesid ja lisaks veel Kaitseliidu omi. Ma olin müüdud,“ muigab ta. Leena sõnul olid Naiskodukaitses sellised naised, kes võtsid noore oma tiiva alla ja kasvatasid edasi. „Nad on siiani minu suurim pere. Tütarlapsena vaatasin nende poole alt üles: sellised naised, nii targad, ägedad, mina tahan ka,“ räägib ta uhkusega.

PAPRIKAKASTE TEEB KÕIK HEAKS

Leenal on eredalt meeles paari aasta tagune koormusmatk. Võistkonna esindaja sai saata naistele ühte punkti paki. „Kui oled 24 tundi rajal olnud, siis toob selline pakk pisara silma, isegi nüüd,“ meenutab aasta naiskodukaitsja.

Kõigepealt oli seal motiveeriv kiri, mille Leena tüdrukutele ette kandis. Parima üllatusena olid pakis aga Hesburgeri burksid paprikakastmega. „Need olid küll külmad, aga nii head! Paprikakaste teeb kõik heaks,“ märgib ta asjatundlikult. Pakis olid veel kuivad sokid, mis lähevad igal ajal kaubaks. Leena sai küll kõige suuremad, ent kannab neid tänaseni, sest need on südamest kingitud. Kuigi kuiv sokk on parim, aitavad hädast välja ka hügieenisidemed. Neidki oli pakki pistetud, et tüdrukud saaksid oma saapaid kuivatada. „Karp viinamarju oli ka. Viinamarjad olid magusad, aga need burksid olid ikka …,“ õhkab ta. Millised täpsemalt, peab juba ise tajuma, nähes ja kuuldes Leenat neist rääkimas. Igatahes ajab isutama.

Soolaselt magusale liikudes – Leenale on jätnud kustumatu mälestuse ka üks Kirde maakaitseringkonna õppus Põhjakonn. „Olime kolme staabiassistendiga Tudul asuvas staabis, kui Kaitseliidu ülem tuli tordiga meid Naiskodukaitse aastapäeva puhul õnnitlema. See oli nii armas.“

LIHTNE IGAPÄEVAMATEMAATIKA

Praegu on Naiskodukaitses aktuaalseks teemaks värbamine. „Ikka küsitakse, kas aasta naiskodukaitsja soovitaks organisatsiooniga liituda. Loomulikult! Oluline on uute liitujatega ka edaspidi tegelda: olla toeks ja kontaktisikuks, kes teab vastuseid.“

Matemaatiku haridusega Leena puhul ei saa poolest rehkendusest juttugi olla. Kui juba, siis ikka topelt. Lihtsatest Naiskodukaitse-teemalistest arvutustest on nii mõnigi huviline selgema pildi saanud. Esimene, mida võimalikud liitujad küsivad, on: kui palju peab kohal käima? Leena nägu läheb kavalalt muigele ja silmad särama. Juba selle peale olen minagi täiesti müüdud ja tahan kõike seda saada.

„Esiti on korrektne vastus, et kohustusest lähtuvalt 48 tundi aastas, aga hakkame arvutama: aastas on 52 nädalat, 48-ga jagatuna on see null koma midagi (täpsuse huvides: 0,92). Seda on vähem kui üks tund nädalas,“ kannab Leena haarava näitlejameisterlikkusega ette. Sellega asi ei piirdu, vaid tehtesse tulevad järgmised muutujad. „Iga nädal tegevust ei toimu, näiteks suvise perioodi, jõulud ja koolivaheaja arvestame välja. Nüüd arvestame, et keskmine naiskodukaitse baasväljaõpe kestab ühe nädalavahetuse, mis on umbes 36–48 tundi. Palun väga – ja 48 tundi saabki täis,“ teatab Leena võidukalt oma tehte vastuse.

Teine põhiküsimus on kohustused. „Liikmemaks? Kui suur see on? 12 eurot. Kuus? Ei, aastas. Päriselt,“ kirjeldab ta värvikalt vestlust huvilisega ning jätkab väikse rehkendusega. „Aastas on 12 kuud, 12 jagatud 12-ga on üks euro kuus. Mis sa selle eest saad?“ jätab ta küsimuse õhku, kuid mitte kauaks. „Toon võrdluseks Kaitseliidu kooli ja Äripäeva koolitused. Viimasel maksab ühepäevane lõuna ja kahe kohvipausiga kursus orienteeruvalt 600–800 eurot. Pluss käibemaks. Kaitseliidu koolis algab kursus reedel: sind võetakse vastu, saad loenguid ja õhtul sauna ning kirjutad muuseas paar kirjatükki valmis. Sind koolitatakse terve laupäev väikestes töögruppides. Sa saad personaalset tagasisidet mentoritelt ja meeskonnakaaslastelt. Ja mitte suvalist, vaid ikka konstruktiivset. Lisaks saad kolm korda päevas süüa, magad voodilinade vahel ja sul on pesemisvõimalus. Vahepeal võid mängida piljardit ja suhelda kaaskursuslastega organisatsiooni arengu teemadel,“ võtab Leena oma sütitava kõne kokku ning kinnitab, et organisatsioonist saadavad väärtusi ei ole võimalik rahasse arvestada.

KOGEMUSED ON HINNATUD VALUUTA

Vabatahtlikuks instruktoriks õppinuna tunneb Leena kohust organisatsioonile midagi tagasi anda ja teisi õpetada. „Need kogemused annavad mulle jõudu ja teotahet ka tööl koolitada. Kõik selle, mida saan konverteerida töörahasse, kasutan ära tööl ning mida tööl õpin ja kogen, saan konverteerida Naiskodukaitse vääringusse,“ selgitab ta, kuidas on töö ja vabatahtlik tegevus omavahel põimunud.

Kaaslased nimetavad Leenat motiveerivaks eestvedajaks. „Asi on julges pealehakkamises, teeme ära, karta pole midagi. Boonused on palju suuremad.“ Eriti innustavad on eksprompt kohtumised ja mõttesähvatused. Vahel piisab uute ideede algatamiseks ka „palli“ õhku viskamisest. Mõnikord võib pall küll maha kukkuda, aga siis tuleb see jälle kätte ulatada.

Pealehakkamist näitas Leena Narva jaoskonnale vene keeles ohutushoiu kursust tehes. „Ma polnud mõnda aega vene keeles rääkinud. Arvasin, et mu keel enam ei paindu rääkima infosõjast, küberohtudest või metsas eksimisest. Hakkasin materjale kokku panema, praktiseerisin ja tuli hästi välja,“ jutustab ta. Humoorikalt lähenedes oli seegi hübriidkoolituse moodi, nii eesti kui ka vene keeles. „Kui Narva naistega räägime ja ma õiget sõna ei tea, ütlen neile eesti keeles, nad saavad aru.“

Alutaguse ringkonnas alustati sellise täiesti uudse lahendusega nagu Alutaguse akadeemia. „Korraldame oma liikmetele vastavalt vajadusele ja võimalusele praktilisi huvikoolitusi. Näiteks esimene oli projektijuhtimise koolitus. Õppisime, kuidas projekti alustada, kokku panna ja täide viia. Vabatahtliku töö juures, kus tegevustes võib aeg pikale venida, on oluline nii oskus alustada kui ka oskus oma aega planeerida ja kavandatu lõpule viia,“ märgib Leena. Alutaguse akadeemikud käivad koos vastavalt vajadusele ning vabatahtlike koolitajate olemasolule. Uusi teadmisi saab kasutada nii oma organisatsoonis kui ka muudes valdkondades.

Kaks korda nädalas käib Leena harjutamas sangpommi rebimist ja tõukamist. Juhuslikust proovimisest sai nauditav hobi. Praegu läheb neljas hooaeg. „Osalen igal aastal Kaitseväe meistrivõistlustel, aga tulutult, poodiumile ikka ei saa, meil on kaitseväes ikka nii tugevad naised,“ lausub ta ja tõdeb asjatundlikult, et peab veel trenni tegema.

Vabal ajal, nii palju kui seda jääb, meeldib Leenale abikaasaga matkata, orienteerumas käia või mööda Eestit sõites uusi kohti avastada. Vabadel hetkedel haarab ta kätte raamatu või suisa mitu. Mõni raamat on tal Tartus, Tallinnas ja kotis alati varuks.

Foto: Maret Kommer