SÕDURID VÕI MÖKUD?

SÕDURID VÕI MÖKUD?

Sa oled täiesti võõral maal. Mägedes, mis tunduvad kaunikesti hirmsad. Kusagil redutavad sakslased ideega sind maha tappa. Kuskil maa sees ootavad sind miinid sama ideega. Valik? Paanika!! See film on sõjameestest, kes kohe üldse ei taha olla sõjamehed. Nad ei soovi seda, aga midagi pole teha, olude sunnil peavad nad olema sõdurid. See on brasiillaste valmistatud filmi „A Estrada 47“ algus ja kandev idee.

Tekst ja illustratsioon: GUNNAR VASEMÄGI, vabatahtlik autor

Teine ilmasõda on ajaloo mõttes väga põnev ajajärk. Euroopasse ilmusid sõda pidama rahvad ja riigid, kes olid kohalikele puhta tundmatud või siis vähemalt hästi unustatud. Ja Brasiilia on ühele keskmisele eurooplasele kaunikesti võõras paik. Nii juhtusid Brasiilia relvajõud möllama Itaalia mägedes. Noh, hea et niigi läks, alati on võimalik sooja kliimaga harjunud sõdalasi suunata näiteks Norrasse.

Niisiis, Teine maailmasõda on jõudnud otsaga Itaalia mägisemasse ossa. Kusagil seal möllavad kohalikud partisanid, kuskil on lääneliitlased. Viimaste hulgas on Brasiilia ekspeditsioonivägede hulka kuuluvad demineerijad. Viimastele tundub kodust kauge kant üsnagi kole ja ega ole kuigi meeldiv ka perspektiiv töö käigus hukka saada. Nii pole ime, kui ühel mitte just väga heal momendil, mil kamraadid miini sorkides tükkideks lendavad, hakkab ülejäänud pundil katus korralikult sõitma ning brasiillased tormavad ummisjalu suvalises suunas minema. Pärast väikest hingetõmmet, rahunemist ja kogunemist tuleb paanikas minema kapanud brasiillastele äge idee. Selleks, et mitte välja näha kui desertöörid, argpüksid ja mämmerdised, lähevad nad ja demineerivad tee nr 47. Ja pärast seda on kõik väga korras. Siis aga hakkab tühermaal toimetavatele sapööridele seltskonda lisanduma. Kõigepealt miski ajakirjanik, siis itaallane, kes väidab end olevat desertöör, hiljem Saksa ohvitser, kes tuleb lagedale umbkaudu sama jutuga.

Filmid luuseritest on alati toredad. Tõsi, nii mõnigi kord on mindud teed, kus tavalisest tühmist saab pärast esimest plahvatust või kuulipildujavalangut kapten Ameerika. Rõõmuga võib nentida, et siin sel kombel ei toimetata. Paljakäsi keegi tanki pooleks ei murra ja üksipäini sõja käiku vapustavat pööret ei too. Filmis kirjeldatavad sündmused on sellised natuke nurgatagused, on küll sõjaga seotud, püssist pauku tehakse ka, aga kõik toimub suurest möllust natuke eemal. Alal, kus pole õigupoolest eriti kedagi. Peale sõdurite, kes ühel või teisel põhjusel sõdida ei soovi. Nii kogunevad tühermaale brasiillased, itaallane ja sakslane. Kõigil omad põhjused, miks sõjast eemale hoida. Brasiillastel on mõttekohti muidugi kõige enam. Nemad on võitjate poolel ja kui teada saadakse, et millegi asjaliku tegemise asemel mängisid nad metsas peitust, saavad nad parimal juhul nüplit, halvemal juhul midagi hullemat. Nii asuvadki nad tõestama, mitte ainult lugupeetavale juhtkonnale, vaid suuresti ikka iseendale, et tegemist on sõdurite, mitte mökudega.

Pinged on sellisesse seltskonda sisse kodeeritud, üks rahvus ei usalda teist, teine kolmandat ja kolmas iseennastki mitte, aga päris ilma seltskonnata hakkama ka ei saa. Heameelega laseks keegi ühe või teise isiku maha, ent siis tekib oht omapäi kohmerdades ise looja karja jõuda. Tahtmised on lihtsalt liiga erinevad. Filmis ei keskenduta niivõrd sõjale, kui kasutatakse klassikalist skeemi, kus hulk juhuslikke inimesi satub ootamatult kitsikusse ja on sunnitud kaaslasi välja kannatama. Muidugi mõista on loosse põimitud sõda ja tõik, et kõigil osalistel tuleb „omade“ juurde jõudes enda tegevuse kohta selgitusi jagada. Sõda ongi selline tänuväärne taustsüsteem, kuhu on hea asetada mingisuguseid tegelasi ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Võiks ju teha filmi ka köögilaua taga istuvast jorsist, venitada see poolteise- või enamatunniseks ja loota, et saab hea. Üheksal juhul viiest ikka ei saa.

Olustik on paljulubav – tegevus toimub lumistes mägedes. See on hea vaheldus, tihtilugu käib filmisõda ikka soojal ajal. Näitlejatele on see muidugi ebameeldiv. Lumes püherdada on külm ja vastik, lisaks võib kostüümi taskusse ununenud telefon kuhugi hange kukkuda ja otsi teda siis pärast taga. Janti kuipalju. Ent kui režissöör on olnud piisavalt kindlameelne, varunud külmarohtu ja telefonid enne võtet ära korjanud, siis lisab see ainult plusspunkte.

Filmis pakutavad karakterid on hoolega ja hästi valitud. Kindel tegelane, kes alati mingi tegevuse käima tõmbab, on väheke lihtsa mõtlemisega tüüp. Pihusolevalt on selleks Brasiilia sõdalane Piaui (Francisco Gaspar). Põnev tegelane, kellel on aeg-ajalt naginat mustanahalise seersandi Laurindoga ning kelle ülesanne on erinevaid sõgedusi välja mõelda ja teostada. Vähe tõsisemat erinevate nahavärvide teemat võis oodata siis, kui välja ilmus Saksamaa mees kolonel Mayer (Richard Sammel). Väga suurt kellalöömist sel teemal siiski ei tule, oleksin oodanud enamat. Nii suurepärane konfliktimaterjal jäi mõnevõrra kasutamata. Veel on Vicente Ferraz nii režissööri kui stsenaristina lisanud punti mureliku näoga ringikõndiva tegelase, kes sisemuses peab kanget võitlust peaasjalikult iseendaga. Selliseks tüübiks on Guima (Daniel de Oliveira), kes lisaks mõtetes iseendaga võitlemisele peab kogu kambast ainsana käppapidi miinide kallal toimetama.

Veel on seltskonda sisse kirjutatud kohalik itaallane Roberto (Sergio Rubini), kes jääb teistega võrreldes pigem episoodiliseks tegijaks, tõmbab korraks tüli üles ja siis kaob. Et filmi lõpus korraks välja ilmuda ja tõdeda, et Brasiilia sõdurid polegi kõige hullemad töllid. On veel hullemaid. Tegelane, kelle vajalikkus mulle päriselt kohale ei jõudnud, on ajakirjanik Rui (Ivo Canelas). Jah, ta viibib kohal, teeb mingeid asju, tema jagatud informatsioon tekitab mõneti lisapingeid, kuid kas selline tegelaskuju väga vajalik on, pisut kahtlen. Brasiillaste loo saanuks vabalt samas mahus jutustada ka ilma nimetatud ajakirjanikuta. Ju siis tundus sinjoor Ferrazile väga vajalik kirjutada sisse ka üks tsivilist, kes kogu pundiga kaasas jõlgub ja suurt midagi ei tee.

Üldiselt võttes on film hea. Siin on ühelt poolt püütud näidata üldinimlikku ja korrata nagu kass Leopold: „Elame ikka sõbralikult.“ Teisalt on sisse toodud ka isiklikud kannatused, kõhklused ja sassiminev kuplialune. Mõistagi on täiesti olemas rahvuslik element, kuis muidu. Mõte, et brasiillased sõdisid nende jaoks suuresti mittevajalikku sõda tont teab kus ja tegid seda, kuidas tegid, aga päeva lõpuks sai suurem töö ikkagi korda aetud, on kenasti edasi antud. Ent rahvusliku uhkuse teemal kellalöömine ei ole siin siiski peamine. Rohkem hakkab mängima tuntud ja kasutatud skeem – väike, ülejäänud maailmast eraldatud inimgrupp ja konfliktid selles grupis. Vat siin oleks võib-olla tahtnud rohkem teravust. Ässitaja küll ei ole, aga oleks ikka verd tahtnud näha. Pluss veel sapöör Guima kõigi oma sisemiste võitluste ja kannatustega. Täitsa hea kombo. Auhindugi on filmile jagunud nii siit kui sealt. Igati tunnustatud kraam, võib soovitada.

„A ESTRADA 47“

Osades: Daniel de Oliveira, Richard Sammel, Sergio Rubini

Lavastanud: Vicente Ferraz

1 tund ja 47 minutit

Hinnang kümnepallisüsteemis:

Idee: 8 – film isoleeritud inimgrupist on juba idee tasandil huvitav.

Teostus: 8 – rohkem teravust võinuks olla, aga muidu töötas kõik hästi.

Näitlejatööd kokku: 8 – head näitlejad, ainult kiitus.

Lavastajale: 8 – igati nauditav tulemus.