SUURLAAGER NAISTELE - KUIDAS SEDA KORRALDADA?

SUURLAAGER NAISTELE - KUIDAS SEDA KORRALDADA?

Kolm aastat on Naiskodukaitse erinevad ringkonnad korraldanud ohutushoiuteemalist laagrit „Ole valmis!“. Sihtrühmaks on hakkajad naised, kes pole (veel) organisatsiooniga liitunud.

Tekst: IVI KORJU, NKK Pärnumaa ringkonna aseesinaine, laagri korraldustiimi liige

Kolm aastat on selles ajakirjas kajastatud ka toimunud laagrite sisu ja olulisemaid hetki, osalejate emotsioone ja ütlemata kõrget kasutegurit. Sel korral tahan lugejatele pisut avada nii mastaapse ürituse korraldamise telgitaguseid, et saaksite aimu, kui suur on tegelikult jäämäe veealune osa.

KÕIGE TÄHTSAM ON „LEIDA PAAT“!

Kui sai selgeks, et Pärnumaa ringkond korraldab 2022. aastal „Ole valmis!“ laagri, siis alustas juhatus arutelusid juba eelneval sügisel. Peagi selgus, et paiku, mis võimaldaksid üle 200 inimese majutamist, toitlustamist ja hajutatult eri töötubadesse paigutamist, ei olegi piirkonnas nii palju.

Lisaks seadis oma piirid tulirelvast laskmise võimaldamine. Näiteks uhke Jõulumäe spordikeskus oli sisuliselt aasta jagu ette ära broneeritud. Üks ja teine variant langesid mitmete vastuargumentide tõttu ära. Lõpuks tundus sobivat Kõveri puhkekeskus.

Paigaga seoses pidime muutma ka algul planeeritud toimumisaega. Septembri lõpu asemel toimus laager sel aastal augusti algul. Planeerides lootsime, et suvesoe muudab ka meie elu lihtsamaks. Tagantjärele tarkusena tuleb siiski tunnistada, et Eestimaa ööd võivad südasuvelgi üsna jahedaks muutuda. Jaotelkide kütmisega tuleb järgmistel korraldajatel igal juhul arvestada.

AEG – MEIE KALLEIM RESSURSS

Hämmastav, kuidas korraldamise käigus plaanid ja ideed muutuvad. Olime tükk aega veendunud, et lõpmata vinge plaan on naised Unimogiga spetsiaalsele laskealale viia ja nad sealt pärast ka tagasi vedada. Noh, et oleks ikka „nagu päris“.

Kogu see helesinine unistus pudenes põrmu, kui hakkasime välja arvutama, kui kaua 14 grupi sõidutamiseks reaalselt aega läheb ja kuidas see meie päevaplaani mahub. No ei mahtunud kuidagi. Või siis oleksime pidanud tegema umbes nädalase laagri.

Palju võttis aega ka kirjavahetuse pidamine osaleda soovijatega. Välja tuli saata mitu erineva sisuga kutset, meeldetuletust, registreerimisvormid; vastata tuli küsimustele, teha täpsustusi. Saadud andmed tuli sorteerida, süstematiseerida. Ka korraldustiimi koosolekuid tuli läbi viia üsna mitu, et selgeks teha laagri üldine kontseptsioon ning kooskõlastada see iga tiimi nägemusega tegevustest.

Omaette teema koos- olekutel oli varustus. Kes mida vajab? Kes selle tagab? Mis ajaks peavad asjad olemas olema? On lihtne meeles pidada suuri asju, nagu telgid, toit ja (kontori)tehnika. Ent kes jälgib, et WC-des oleks paberit? Kes prindib välja nimesildid? Kes vastutab, et ka õues oleks olemas elekter? Selleks ongi vaja mitut pead, et ka pisidetailid meelde tuleks ja ülesanded saaksid ära jagatud. Vahele tulid puhkused, ka see aeg tuli ettevalmistusse sisse arvestada. Korraldusmeeskonna kiituseks pean ütlema, et muidu nii laialt levinud „viimasel minutil on ikka kiire“ - paanikat meil ei tekkinud. Kõik detailid olid paigas juba päris tükk aega enne laagri alguskuupäeva.

Foto: Maret Kommer

NUMBRID, NUMBRID, NUMBRID

Lõpmata palju oli kõikvõimalikku arvutamist: mitu inimest telkidesse mahub, mitu telki siis vaja on; mitu töötuba tuleb teha, kui ühte töötuppa mahub max 12 inimest ja meil on kokku 200 inimest? Kas rühmad teha telgipõhised või mitte? Aga kui ühes telgis on kokku 5 last ja teises ainult 1–2? Kuidas komplekteerida meeskondi?

Täpselt samasugune arvepidamine käis eraldi lasteala tegevuste planeerimiseks. Eks sealgi ju jagati lapsed väiksematesse rühmadesse.

Ringkonna esinaine Anneli Pesti, „riiklik ülevaataja“ Tallinnast Elisa Jakson ning ringkonna instruktor Siret Tammekänd mässasid nädalaid kõikvõimalike andmetega, mis puudutasid registreerunud osalejaid.

Exceli tabelimaailma hingeelu peen tundmine kulus siin ilmselt marjaks ära. Sest osaleja, see ei tähenda ju ainult nime. See tähendab telefoninumbrit, meiliaadressi, vanust, võimalikke allergiaid ja toidutalumatust jpm. Ning kui osaleja tuleb lapsega (ja kui lapsi on veel mitu), siis vajasime samu andmeid ka laste kohta.

Alaealised, kes soovisid laagris osaleda vanemateta, pidid eraldi saatma vanemate nõusolekulehe. Taas andmed – kes on kelle vanem, kas on ikka digiallkirjastatud, märge juurde, et „olemas“ jne.

VÕTMESÕNA – KOMMUNIKATSIOON!

Ilmselgelt on sellise laagri korraldamine meeskonnatöö. Ja see meeskond oli suur – taustajõudu oli ligi 80 hinge. Nad tulid kokku, võtsid selle aja oma isiklikust elust, mõtlesid kaasa ja panid kokku tegevusplaani laagri edukaks toimimiseks. Vabatahtlikult!

Tiimijuhtidega tuli korduvalt läbi vaielda, kes mida vajab (varustus, telgid, elekter, kuluvahendid ja muu taoline), kes mille tagab (NKK, KL, ringkond või Tallinn) ja kes mille eest vastutab. Lõime järjekordse tabeli, kuhu vastav info kirja sai. Puudujatele ja endale meelespidamiseks jagasime pärast iga koosolekut meili teel memosid.

Siinkohal võib ringkonna juhatus küll endale õlale patsutada, sest meeskondade koostamine ja juhtide valimine tuli hästi välja. Sellises olukorras tekib paratamatult n-ö käsuahel ja info liigub ülalt alla. Siis on hea, kui ei pea ise jõudma iga korraldusliikmeni, vaid info liigub tiimijuhtidelt tiimide liikmeteni.

Siiski juhtus aeg-ajalt sedagi, et üksteisest räägiti mööda või keegi sai kellestki valesti aru. Aga see on sellise protsessi käigus ilmselt paratamatu. Siinkohal siiras tänu ka Kaitseliidu Pärnumaa maleva instruktorile veebel Ott Artelile, kes aitas lisaks kõigele muule meil koosolekute ajal fookust hoida.

Huvitav oli jälgida iseend, kuidas kogu selle teekonna käigus esialgsest ähmasest ettekujutusest arenes välja üha kindlam kontseptsioon. Nüüd, pärast laagri lõppemist on mul palju konkreetsemad teadmised ja kogemus, kuidas sellist suurüritust planeerida ja läbi viia, millele tähelepanu pöörata ja milliseid detaile silmas pidada. Arvan, et ma ei liialda, kui nimetan kogetut omamoodi vaimseks koormusmatkaks. Ära tegime, aga nüüd paluks puhkust!

Lisateave:

INFORMATIIVNE. PÕNEV. VAIMUSTAV

Et aga saada aus hinnang sellele, kuidas korraldusmeeskonnal läks, tuleb rääkida ka laagris osalenutega. Rääkisimegi.

Tekst: LY MÄEMURD, NKK Pärnumaa ringkond

Palun rääkige lühidalt endast: kust pärit olete, millega igapäevaselt tegelete, kellena töötate?

Olen Irena Viitamees, pärit Kagu-Eesti maalilisest linnakesest Põlvast, siin sündinud ja kasvanud. Töötan SA Põlvamaa Arenduskeskuses ennetustöö spetsialistina, igapäevaselt tegelen rahvatervise ja turvalisuse valdkonnaga Põlva maakonnas.

Minu nimi on Ege Tatarmäe ja minagi olen pärit Põlvast. Pärast keskkooliaega Tartus ja ülikooliaega Tallinnas kolisin seitsme aasta eest elama Haapsallu. Olen SA Läänemaa rahvatervise ja turvalisuse spetsialist ning Europe Direct Läänemaa juht.

Kui palju oli teil enne ohutushoiulaagrisse tulekut teadmisi kriisivarudest? Teadsite te, millised ettevalmistused on arukas teha enne metsa seenele minekut?

Ege: „Kuna töötan turvalisuse spetsialistina, olid teadmised kriisivarude, tuleohutuse ja muu laagris õpitava kohta olemas. Täiesti uus oli minu jaoks militaarvaldkond: kuidas relva ohutuks muuta, kuidas käituda miiniga jne.“

Irena: „Relvaohutus oli minugi jaoks uus, tegin seda kõike esmakordselt. Muudel teemadel olid eelteadmised olemas, sest Põlvamaal, nagu ka paljudes teistes maakondades on juba aastaid korraldatud 6. klasside lastele mõeldud ohutusõppe laagrit „Kaitse end ja aita teist“. Laagris löövad suure pühendumusega kaasa Põlva piirkonna naiskodukaitsjad ja nende jagatud teadmised on jäänud külge minulegi. Külakogukonnaga koostame hetkel kriisiplaani, kuhu ettevalmistavas faasis on kaasatud nii päästeameti kui ka Naiskodukaitse spetsialist, teadmised kriisivarude olulisuse kohta on pärit sealt. Olen ka „Ole valmis!“ mobiilirakenduse kasutaja.“

Ege: „Minu telefonis on „Ole valmis!“ äpp küll olemas, aga ma pole seda eriti palju kasutanud. „Ole valmis!“ veebilehega seevastu olen hästi kursis, tööalaselt valmistasin ka kaks videot, mis suunavad inimesi sellele lehele ja äppi vajalikku infot otsima.“

Milliste ootustega tulite laagrisse?

Irena: „Laagrisse tulin avatud meelega, sooviga korrata üle vanu tarkusi ja õppida midagi uut.“

Ege: „Tahtsin laiendada silmaringi, saada uusi teadmisi ning leida värskeid ideid oma töös rakendamiseks. Vähem oluline polnud soov õppida just nimelt osalejana tundma sihtgruppi, kellele mõeldes me turvalisuse valdkonnas ennetustööd teeme.“

Milline oli enim põnevust pakkunud töötuba? Miks?

Ege: „Kõik töötoad olid sisustatud väga vajaliku info ja põnevate praktiliste tegevustega, mööda külge maha ei jooksnud miski. Ka juba oskajana on alati hea üle korrata asju, mida varasemast teame, sest see kinnistab ja annab ohuolukorras parema valmisoleku. Kõige suuremat elevust pakkus lõhkekehade töötuba, kus pidime koos Irenaga maha matma ja maskeerima tankimiini. Olime seda enda meelest teinud jube leidlikult ja osavalt, aga kui instruktor juhtis naerdes tähelepanu põhjustele, miks õppinud silm peidetu kohe üles leiab, tekkis minus vastupandamatu soov endagi vaatamisoskus sama heaks treenida.“

Irena: „Keeruline on esile tõsta üht töötuba, sest ka tuttav tuleohutus pakkus hulganisti uut. Näiteks tõik, et pärast tuleteki asetamist põlevale koldele jäta see rahule ja mine istu, hinga, rahune. Lase tekil olla ja ära seda asjata näpi. Minugi jaoks olid päris uued ja väga põnevad relvaohutus ja tankimiini paigaldamine. Palju põnevust pakkus side ja kaardi töötuba, samuti matkatarkused. Siiralt ja ilma liialdamata saan öelda, et oma ahhaa-moment ootas ees igas teematelgis.“

Ege: „Lisaks tekitas eheda emotsiooni ilma põhjata sõduritelgis magamine! Paduvihmas telki üles panna ja koos üheteistkümne sinu jaoks võõra naisega niiskel murul magades kitsast telki jagada on kindlasti hindamatu kogemus, mis jääb meelde.“

Milliste mõtetega laagrist koju läksite?

Irena: „Laagrist koju läksin rahuloleva, kuid üsna väsinuna. Jaotelgis magamine nõuab kindlasti rohkem harjutamist, ent kodus olles mõtlesin tagantjärele, milline tore seltskond meil seal oli! Kuigi olime kõik võõrad, ometi südamlikud ja hoolivad üksteise suhtes.“

Ege: „Mulle meeldis väga laagri kontseptsioon, mille järgi võetakse punt motiveeritud naisi ja koolitatakse nad lühikese ajaga intensiivselt ning suhteliselt põhjalikult välja elus juhtuda võivateks kriisisituatsioonideks. Olen laagris pakutust vaimustuses ja tunnen heameelt, et taas sai hulk Eesti naisi ohutushoiulaagrist väga hea koolituse.“

Olete jõudnud mõelda ka Naiskodukaitsega liitumisele?

Irena: „Laupäevases esmaabi töötoas tundsin end üsna kindlalt ning seal tekkis ka arusaam, et kui liituda Naiskodukaitsega, siis just esmaabi ja meditsiin võiksid olla minu kitsamaks valdkonnaks organisatsioonis.“

Ege: „Tahaksin väga korraldada sarnase ürituse ka Läänemaal, lisaks täiendada oma isiklikke teadmisi ja valmidust kriisiolukorras hakkama saamiseks, seega tõenäoliselt ei ole mul Naiskodukaitsega liitumisest enam pääsu.“

Foto: Liina Toome