MANNETULT TEOSTATUD HEA LUGU

MANNETULT TEOSTATUD HEA LUGU

Raamatuid kirjutatakse väga erinevatel põhjustel. Mõnikord saab lugeja põhjusest kohe aru, mõne raamatu puhul jääb aga paratamatult õhku rippuma küsimus, miks see kirjutati. Nagu Mati Õuna ja Hanno Ojalo kahasse kirjutatud teose „Lootuse laev. Eestiranna hukk 24. augustil 1941“ puhulgi.

Tekst: KARRI KAAS, Kaitse Kodu! peatoimetaja

Aususe huvides tuleb kohe alguses ära mainida, et raamatule on märgitud ka kolmas autor, kelleks on Piret Saul-Gorodilov. Tema kirjutas Eestiranna hukul põhineva näidendi „Eestirand“, mida etendati aastatel 2019–2020 Pranglil ja teistes rannaasulates ja mille tekst nägi trükivalgust kõneksoleva teose kaante vahel koos lugupeetud ajaloolaste ülevaatega sama laeva hukust. Aga sellest pisut hiljem, praegu tagasi Eestiranna juurde.

Niisiis, Eestirand oli 1910. aastal Šotimaal ehitatud aurulaev, mis oli hiljem Eestis kasutusel kalapüügilaevana ja kaubalaevana. Aastail 1932–1939 (kuni AS Tallinna Laevaühisus sai aurulaeva Vapper) oli see Eesti suurim laev. Uue, kommunistliku korra kehtestamise järel laev natsionaliseeriti ning Nõukogude-Saksa sõja alguses võeti punalaevastikku.

24. augustil, olles taanduva Nõukogude väe konvoi koosseisus umbes 3500 värskelt punaväkke mobiliseeritud eestlasega pardal teel Tallinnast Kroonlinna, sai laev Saksa õhuväe rünnaku käigus kaks tabamust, kuid ei uppunud. Eirates ülemate käsku vigastustest hoolimata teekonda jätkata, ajas Eestiranna kapten laeva Prangli saare lähistel madalikule, päästes sellega tõenäoliselt ligi 3000 inimese elu.

Kõlab huvitavalt? Loomulikult, sest tegemist on ühe suurima laevahukust pääsemisega, mis meie kandis kunagi aset on leidnud. Kuid mitte ainult seetõttu, Eestirand ilmestab ka suurepäraselt oma ajastut. Samuti inimesi, kes sellega üht- või teistmoodi seotud olid.

Kahjuks raamat kõigele sellele erilist valgust ei heida. Teos on kirjutatud väga pealiskaudselt ja ülelibisevalt, puudutades küll kõiki olulisi laevaga seotud sündmusi ja isikuid, kuid ainult põgusalt, mistõttu tõstatub paratamatult küsimus, miks seda nii tehti. Ainest paremaks ja põhjalikumaks käsitluseks ju justkui on. Materjali ilmselt samuti. Ja isegi kui ei ole, annab lünkadest mööda minna, avada tausta ning paigutada Eestirand laiemasse konteksti. Paraku seda tehtud ei ole.

Üldiselt jätab käesolev teos mulje, nagu oleks autoritel saanud poole kirjutamise pealt jaks otsa. Või tahtmine. Aga kuna mahtu oli kogunenud üsna vähe iseseisvaks raamatuks, otsustati juurde liita ka näidend. Sest noh, teema on ju sama, kuigi näidendi sisu ja vorm ei lähe muu asjaga eriti kokku. Kuid see on juba maitse asi. Nagu ka raamat ise.

„LOOTUSE LAEV. EESTIRANNA HUKK 24. AUGUSTIL 1941“

Mati Õun, Hanno Ojalo, Piret Saul- Gorodilov

Ammukaar ja Sentinel

168 lk