AUASTE, MIDA EI SAANUD KEEGI

AUASTE, MIDA EI SAANUD KEEGI

Suures Nõukogude Liidu jäljendamise tuhinas otsustati ka Saksa Demokraatlikus Vabariigis luua marssali auaste. Paraku lõpetas riik enne oma eksistentsi, kui seda jõuti kellelegi omistada.

Tekst: kolonelleitnant ANDRES REKKER, ajaloohuviline

Saksa Demokraatliku Vabariigi (SDV) marssali (sks Marschall der DDR) auaste kehtestati 25. märtsil 1982 Riiginõukogu (sks Staatsrat der DDR) dekreediga. See vastas keiserliku Saksa armee ja Kolmanda Riigi Wehrmachti kõrgemale maavägede auastmele feldmarssalile ning seda oleks saanud omistada kaitseseisukorra (loe: sõjaseisukorra) kehtestamisel ja erakordsete sõjaliste saavutuste eest Saksa Demokraatliku Vabariigi Riiginõukogu esimehe otsusel.

Pikka aega olid Rahvaarmee (sks Nationale Volksarmee) kindralite pagunid peaaegu üksüheselt kopeeritud keiserliku Saksa armee omade pealt, hiljem viidi sisse kosmeetilised muudatused. Ka marssali paguni aluseks oli kindrali paguni sümboolika. Sellel olid viide (enne kosmeetikat nelja) silmusesse põimitud nöörid: äärtes kuldsed ja keskel hõbedane. SDV marssali auastmetäht oli viieharuline rubiiniga täht läbimõõduga 40 mm. Keiserlikul armeel ja Wehrmachtil olid tähe asemel ristatud marssalisauad. Marssalisaua ei kavatsetud SDV-s anda isegi marssalile.

On arvamusi, et auastet oleks omistatud ainult sõja ajal ja et see loodi Varssavi pakti sõjalise planeerimise muudatuste tulemusena 1980. aastatel. Enne seda muudatust olid kõik Saksa Demokraatliku Vabariigi relvaüksused suure venna Nõukogude Liidu väejuhatuse otsese kontrolli all. Pärast muudatust aga pidi Rahvaarmee juhtima operatiivarmee grupeeringut, mis hõlmas kõiki SDV relvastatud üksusi, sealhulgas siseministeeriumi politsei- ja piirivalve- ning julgeolekuministeeriumi stasiüksusi.

Teise arvamuse kohaselt oli marssali auaste mõeldud pikaajalisele (14. juuli 1960 – 2. detsember 1985) SDV kaitseministrile armeekindral Heinz Hoffmannile tema 75. sünnipäevaks ja 25. tööaastapäevaks ministrina. Kahjuks juhtus õnnetus ning pärast tormilisi juubelipidustusi suri ta südamehaigusesse. Seda siis ametlikult, kuid arvestades tema loomust pidada ilma piirideta pidusid, räägitakse, et tegemist oli alkoholi ületarbimisega seotud mürgitusega. Ka SDV julgeolekuministeeriumi ettekanded tema pidutsemistest toetavad seda varianti. Samuti ütleb Rügeni saarel Proras asuvas Rahvaarmee muuseumis eksponeeritud marssalipaguneid kirjeldav tekst, et need olid ette nähtud armeekindral Heinz Hoffmannile, kes suri enne auastme omistamist.

Kaitseministri kohusetäitja admiral Theodor Hoffmann kaotas marssali auastme 1989. aasta novembris. Naljaga pooleks võiks põhjusena oletada kadedust, sest mereväelastele ei olnud loodud nii kõrget auastet nagu suuradmiral, mis vastanuks maaväe marssalile.

Lisateave:

KES OLI SIIS MARSSALIKANDIDAAT ARMEEKINDRAL HEINZ HOFFMANN?

Tuleb välja, et tema sõjaväeline karjäär meenutas Nõukogude Liidu suure juhi Leonid Brežnevi oma – see oli samasugune julgeolekustruktuuridega seotud poliittöötaja ametiredelil tõusmine.

Heinz Hoffmann sündis 1910. aastal töölisperekonnas ning astus juba noorena Saksamaa kommunistliku noorsooliidu, hiljem kommunistliku partei liikmeks. Noore ja ägedaloomulisena õnnestus tal Weimari Vabariigis saada mitu lühikest vanglakaristust meeleavaldustel osalemise ja füüsilise vägivalla eest.

Pärast natsionaalsotsialistide võimuletulekut emigreerus Hoffmann Nõukogude Liitu, kus ta õppis Moskvas rahvusvahelises Lenini koolis ja Rjazani ohvitseride koolis, kus ülendati ka leitnandiks. Seejärel osales ta Hispaania kodusõjas, kuid mitte sõdurina, vaid poliitilise komissarina.

Tagasi Nõukogude Liidus, võttis Hoffmann 1941. aastal osa Kominterni erikursustest Moskva lähedal Puškinos. Tänaseni vaieldakse selle kursuse eesmärgi üle – arvatakse, et seal õpetati välja kommunistlikke valitsejaid saksakeelsetele territooriumidele, mis olid Kolmanda Riigi valitsemise all.

Lisaks töötas ta kuni 1944. aastani NKVD teenistuses, olles õpetaja Antifa koolis, mis tegeles Saksa sõjavangide kommunistliku ajupesuga eesmärgiga kasutada neid hiljem kommunismi ülesehitamisel Saksamaal. 1945. aastal juhtis Hoffmann parteikooli nr 12 Moskva lähedal. Juba 1946. aastal naasis ta Berliini parteitööle. 1949. aastast usaldati Hoffmannile SDV-s relvajõudude loomine ning ta määrati siseministri asetäitjaks. Temast sai 1. juulil 1952 Rahvaarmee eelkäija kasarmeeritud rahvapolitsei ülem ning 1. oktoobril 1952 ülendati ta kindralleitnandiks, olgugi et tema eelmine teadaolev auaste oli leitnant.

Ta õppis 1955–1957 NSV Liidu Kindralstaabi Akadeemias. Pärast Nõukogude Liidust naasmist töötas ta aastatel 1957–1960 kaitseministri esimese asetäitjana ja 1958–1960 ka Rahvaarmee staabiülemana. 1959. aastal ülendati ta kindralooberstiks (kindralpolkovnikuks) ning 1961. aastal armeekindraliks ja kaitseministriks.

Just Hoffmann oli see mees, kes 6. oktoobril 1961 andis televisioonis kurikuulsa käsu: „Igaüks, kes meie piiri ei austa, saab kuuli tundma.“ See kohustas SDV piirivalvureid pärast hoiatuslasku kasutama tulirelva, kui läände põgenejat muul viisil peatada ei õnnestunud.