PRÜGIST PÄRLIKS EHK NAISKODUKAITSJAD VÄÄRTUSTAVAD TAASKASUTUST

PRÜGIST PÄRLIKS EHK NAISKODUKAITSJAD VÄÄRTUSTAVAD TAASKASUTUST

Naiskodukaitsja tegevusvaldkond on väga lai, ulatudes relva käsitsemise oskusest toiduvalmistamiseni. Sinna vahele mahub ka nutikate käsitööprojektide nikerdamine.

Tekst: TEA RAIDSALU, Sakala ringkonna naiskodukaitsja

Kui Mari Raamotile pühendatud mälestuspingi toetuseks korraldatava loterii tarbeks oli vaja esemeid, käärisid ka Sakala ringkonna kultuuritoimkonna liikmed käised üles ja asusid tegutsema.

Suur küsimus, mida üleüldse teha, võttis üsna kiiresti suuna taaskasutuse radadele, sest nii mõnelgi oli oma varudest pakkuda materjale, mis ootasid võimalust uuele elule pääseda. Pealegi võitis praktiline meel – milleks osta kraami juurde!?

Meie kõige suurem ühisprojekt oli munakarpidest ja küünlajääkidest süüterooside tegemine. Kuigi munakarp on niisamagi hea süütematerjal (ja tõtt-öelda ka hea lisand komposti tegemisel, aga see pole praegu see teema), sündisid pärast rebimist ja voltimist veel kaunimad „abilised“.

Kultuuritoimkonna juht Evelin Laanemäe õpetas, et kasutada tuleks just neljakandiliste, mitte ümmarguste munapesadega karpe, sest neisse on parem paigutada kokkukeeratud papiribasid ja need püsivad seal kindlamalt paigal. Jälle targem!

Et järele oli jäänud kõikvõimalikku värvi küünlaid, läksid valmis roosikesed ujuma huvitavat tooni küünlasulamisse. Õhinal kaasa meisterdavad lapsed ohverdasid oma meisterduskarpidest glitterpuru, mida roosidele peale raputada. Hanguvaid roose vaadates tuli tõdeda, et noh, tegelikult ei raatsikski neid põlema panna ...

Pakkisime süütajad kümnekaupa kotti ning kindluse mõttes lisasime pakkidele ka selgituse, mis imevigurid seal sees on, sest olime kuulnud sedagi, et väärt abilisi on peetud lihtsalt kaunistusteks ja jäetud riiulinurgale tolmu koguma või ilusa küünla pähe niisama põlema pistetud.

Teine taaskasutusprojekt oli õmmelda pitskardinatest korduskasutatavaid puu- ja juurviljakotte – neid, millesse kaupluses oma ostud pakkida.

Iga ostleja on kogenud, et krõbisevad kilekotid pole kuigi vastupidavad ja mõnel juhul jäävad ka väikseks ning osa poekette kasseerib nende eest ka sümboolse summa. Tootkem vähem prügi, eks ole! Pealegi saab ise endale võrkkotte õmmeldes teha neid eri suurusega, et mahutada nii ploome kui ka kartuleid.

Materjali valikul räägib pitskardina kasuks mitu argumenti. Esiteks on riie õhuke ja kerge ega lisa kaubale oluliselt kaalu (kõige nutikam on muidugi õunad või muu lahtiselt ära kaaluda ja alles siis kotti pakkida). Teiseks paistab see läbi ja kassapidajal on lihtne tuvastada, mis kraam sinna pakitud on. Kolmandaks – pärast läbipesemist kuivab kardinast kotike kiiresti ja selle saab ruttu uuesti kasutusele võtta. Et kardinaid on imeilusate mustritega ja ka värvilisi, on tulem ju ka lihtsalt ilus, mis pole sugugi vähetähtis.

Õnneks ei ole nende tegemine keeruline, kui on olemas õmblusmasin ja esmased oskused sellega tegutseda. Meie pundist võttis selle töö enda kanda naiskodukaitsja Mai-Ly Kurson. Küljed ja põhi tuli kokku vuristada ning ülemisse serva keerata tunnel, kuhu pista kinnituspael. Tegelikult võib õmmelda ka käsitsi või kasutada kinnituseks hoopis tekstiililiimi.

Ostetavatel võrkkottidel on kokkusidumisnööri küljes plastnublakas, mis ei lase seosel laiali vajuda. Meie aga otsustasime, et ei pane neid, sest pole otsest vajadust, siduda saab niisamagi ning kotile pole ka lisaraskust tarvis.

Paela valikul on tähtis seegi, et see oleks parasjagu libe ega läheks kergesti umbsõlme.

Ka „toodangu“ pakkimisel lähtusime taaskasutuse põhimõtetest ning voltisime käepärastest materjalidest kotid.

Pakendeid võib ju teha nii ajakirja- kui ka ajalehekülgedest, ilusate piltidega seinakalendri lehtedest, järelejäänud tapeediribadest – võimalusi on piiritult.

Need, kes oma osavuses ja loomingulisuses kõhklesid, olid pärast julgustust ja proovimist üllatunud – taaskasutus ei ole ülikeeruline ega eelda spetsiifilisi käsitööoskusi.

Foto: Gunnar Teas