9 minute read

KAITSELIIT ÕPPUSEL SIIL 22 - TULEMUSED JA JÄRELDUSED 1. OSA

KAITSELIIT ÕPPUSEL SIIL 22 - TULEMUSED JA JÄRELDUSED 1. OSA

Kaitseliit osales õppusel Siil 22 nelja kompanii suuruse üksusega, üks Saaremaal ja kolm Valga-Võru vahelisel alal (Lõuna-Eesti). Lisaks oli lõunas toetuseks Taani Kodukaitse rekkekompanii ja üks Poola Rahvuskaardi rühm. Esmakordselt tegutseti kogu õppuse jooksul kõigi üksustega hajutatud lahingutegevuses, kus peamine võitlev üksus oli jagu.

Tekst: major RENE TOOMSE, PhD, Kaitseliidu peastaap

Erinevad varitsused ja kiired väikesed reidid ilma pikemasse lahingukontakti jäämata olid reegliks. Kõik allüksused püüdsid rakendada „Maakaitse käsiraamatu“ peatükis 1.2 kirjeldatud põhimõtteid nii hästi, kui see selle suhteliselt lühikese õppuse aja jooksul töötas. Ja see töötas. Eriti nendes allüksustes, kes said aru ideest ja olid ka paremini treenitud.

Üldiselt saab lugeda õppust Siil 22 Kaitseliidu jaoks hästi korda läinuks, sest kõik allüksused olid aktiivselt tegevuses just hajutatud lahingutegevuse raamistikus ja kõik õppisid palju juurde.

Saaremaal toimus vaid vastutegevuse (22MEU) ja Kaitseliidu omavaheline võitlus ehk vastutegevus keskendus kogu oma jõuga just maakaitseüksuste neutraliseerimisele. Lõuna-Eestis oli vastase põhipingutus suunatud 2. brigaadi kaitsest läbimurdmisele, mitte võitlusele maakaitsega.

ETTEVALMISTUSED ÕPPUSEKS

Kaitseliidus algasid sisulised ettevalmistused novembris 2021. Kuna Kaitseliidu maakaitsedoktriin 2 vajas testimist, oli doktriinis kirjeldatud võitlusviisi vähemalt osaline kasutamine õppusel loogiline valik.

Koostati kontseptsioonipaber „Mõtteid Siiliks 22“ ja koguti vabatahtlikke väikeüksuste taktika kogemusega Kaitseliidu liikmeid fiktiivsesse gruppi RIG (Riigikaitse Instruktorite Grupp). Kontseptsiooni tutvustati Lõuna MKR-i staabile detsembris ja lepiti kokku, et RIG viib kavatsuse õnnestumise toetamiseks läbi kolm nädalavahetust väljaõpet Võru ja Tartu malevate õppusele plaanitud allüksuste pealikele alates meeskonna- ja jaopealikest.

Kontseptsioon, maa-ala ja vastutegevus said kooskõlastatud mitme sessiooni vältel Kaitseväe õppust ettevalmistavates töögruppides, Lõuna MKR alustas oma käskude planeerimist.

Lääne MKR-i osa õppusel koostöös USA üksusega 22MEU sai samuti soovitatud eraldi kontseptsioonina. Kuigi MEU planeerijad osalesid kohtumisel, ei olnud lõpuni kindlust, et nad ka reaalselt tulevad. Kontseptsioonis pakkusime, et nad sooritaksid vastutegevusena maabumise Saaremaal Tagalahes ja ründaksid Sõrve poolsaarele. Selline manööver annab võimaluse Lääne MKR-i ühendkompaniil (Saaremaa, Pärnumaa ja Läänemaa rühmad) harjutada ja testida võitlust ülekaaluka vastase vastu, kasutades hajutatud lahingutegevust samamoodi, nagu sai plaanitud Lõuna-Eestis.

Samas ajaraamis asusid Kaitseliiduga koostööle Ühendkuningriigi Ranger rügemendi ja Taani Kodukaitse eriluureüksused, kes olid huvitatud vaatlemisest ning osalemisest allüksuste juhtide koolitustel. Kohe algul sai nendega läbi räägitud ka vajadus saada õppuse vältel toetust vahekohtunikena (OCT) allüksuste juurde.

Lisaks soovis maakaitse poolel liituda Taani Kodukaitse ühendkompanii (luurerühm ja jalaväerühm), et harjutada hajutatud lahingutegevust. Lõuna MKR kaasas nende juhtkonna planeerimisse. RIG andis neile kirjalikud soovitused, milleks harjutada kodumaal enne õppust.

Lõuna MKR-ist kujunesid osalejateks Võru LaKo, Tartu LaKo ning Tartu staabi- ja tagalakompaniide baasil TT sihtüksus, mis oli tugevdatud Poola rühmaga.

Doktriini kohaselt ei peaks maakaitseüksused oma alalt ära liikuma, vaid jätkama vastase järgnevate üksuste kulutamist. Kuid õppuse lühike aeg ja piiratud vastutegevus sellist lähenemist ei võimaldanud. Seega pidi MKR plaanima väga agressiivse maakaitse, et õppust maksimaalselt ära kasutada.

Koos RIG liikmetega sai kavandatud tunniplaanid ja jaotatud teemad koolitajate vahel. Väljaõpe ning lõplik planeerimine kuni jagudeni viidi läbi kolme moodulina veebruarist aprillini 2022, kaks esimest moodulit Nursipalus ja planeerimine koos maastikurekkega Antslas.

Peamised kiirkoolitatavad teemad olid: ülesande planeerimine, kontaktidrillid, miinid ja nende imitatsiooni kasutamine varitsustes, erinevad varitsused ja reid. Õppepäevadel osales keskmiselt 40 jaopealikku või nende abi Võru ja Tartu allüksustest. Viimases moodulis toimus kõrgemate käskude andmine pealikele ja vastavalt sellele nende oma plaanide lõplik kujundamine koos maastikurekkega.

Seadsime peamiseks prioriteediks miinivaritsused. Miinidena oli kasutada külgmiin M14, kaitselaeng M21, roomikumiinid ja 105 mm suurtükimürsu imitatsioonid. Harjutati nende kombineeritud ülespanekut ja õiges järjekorras lõhkamist. Ühendkuningriigi ranger’id töötasid välja kahju- ja ohutabeli erinevate lõhkekehade mõju arvestamiseks õppusel.

Kaitseliitlaste üldine hinnang sellisele ettevalmistavale programmile oli hea, sest aitas kujundada arusaamist nii vajalikest taktikatest kui ka kogu eeloleva operatsiooni olemusest. Samuti tõstis see oluliselt pealike enesekindlust eelseisvaks ülesandeks. Isegi kui hiljem õppuse alguses selgus, et vastutegevus ei kasuta eeldatud teid, oli saadud kogemus andnud pealikele hea aluse, et oma plaanid kiiresti ringi teha.

Õppepäevadeks tehtud esitlused ja materjalid said üles laetud Iliase portaali, et pealikud neile ka kodus ligi pääseksid.

MATKEVAHENDID, TÄIENDUSTE JA PARENDUSTE TEGEMINE

Ette teada probleem oli, et ametlikult puuduvad Kaitseliidul matkevahendid miinide plahvatuste näitlikustamiseks, kuid ka vajaliku distantsi loomiseks parema vaatluse- ja tulevõimega vastasega. Samuti puudus korralik TT-granaadiheitja imitatsioon, kuulipildujad tõrkusid lahjema moona tõttu ja puudusid suitsugranaadid oma eemaldumise katteks.

MIINID JA NENDE MATKIMINE

Miinivaritsused tugevama, eriti soomustatud vastase vastu tuleb sooritada pikalt distantsilt, et varjata ennast vastase vaatluse ja tule eest. Allüksuse paiknemine vastase lahingumasinatele lähemal kui 200 m suurendab oluliselt riski võitlejate eludele. Küsimus on selles, kuidas nii kaugelt või pigem veel kaugemalt lõhata miine hävitusalas. Ainuke mõistlik viis seda kontrollitult teha on raadiosignaalil töötavate distantsseadmete abil.

Kaitseliit ostis selleks iga õppusel varitsusi tegema plaanitud jao kohta ühe saatja ja neli vastuvõtjaga initsieerijat, mida kasutatakse professionaalse ilutulestiku tegemiseks.

Kuna rahuajal ei saa vastutegevuse vastu kasutada päris miine, tuli lahendada küsimus, kuidas luua piisavalt visuaalne ja samas sihtmärgile ohutu imitatsioon. Lahendus tuli jällegi ilutulestiku valdkonnast: 5 g pauguti sisse paigaldatud elektrooniline süütetikk. Kuna selline pauguti teeb küll valju heli, kuid tema efekt on lühike, paigutasime selle kriidipulbriga (ca

200 g) täidetud kotti. Sellise „laengu“ plahvatus paiskas üles korralikult nähtava kriidipilve, mis ühtlasi vähendas maapinna süttimise ohtu, summutades pauguti leeki.

Juhuks, kui vastutegevus oleks kasutanud signaali mahasurujat, tuli vastuvõtja viia kaabliga miinist ca 50 m kaugusele, et see jääks segaja kaitsemullist välja.

Kaitseliit hankis ja RIG komplekteeris iga plaanitud jao tarbeks vastava matkekomplekti: 1 saatja, 4 vastuvõtjat, 20 paugutit, 22 elektrilist tikku, kilekotirull kriidile ja 7kilone kott kriidipulbrit. Komplektid jagati laiali kompaniide kaupa enne õppust. Igasse komplekti kuulus ka juhend laengu ohutuks valmistamiseks.

Saatjad, paugutid, elektrilised tikud ostsime ettevõttelt Tõsised Töötegijad OÜ (Arvo Vardja, www.surm.ee). Kriidipulbri saime poest Majatohter (www.majatohter.ee).

KUULIPILDUJAD

Võru LaKo kuulipildujad MG3 väljastatud moonaga ei töötanud. Moon oli vähema püssirohuga ja kompensaatorid ei pidanud kinni uuesti vinnastamiseks vajalikku gaasihulka. Kuna

paremat moona polnud kuskilt saada, pakkusime lahenduseks paar kompensaatori väljalaskeava keermestada ja poldid ette keerata. Lahendus töötas ja kuulipildujad toimisid õppuse ajal.

CG TT IMITATSIOON

Allüksuste kasutuses oleval Carl Gustavil ei ole head visuaalset lasuimitatsiooni. Selgus, et Eestis on ettevõte, kes toodab sellist lahendust – Defforce OÜ (https://defforce.com/). Nende süsteem PTR84 koosneb alumiiniumist valmistatud õõnsast hülsist, mille tagaossa kinnitatakse pauklaeng sarnaselt alakaliibriga. Kuid kui alakaliibrit kasutada üksnes müraimitatsiooniga, siis on lask nähtav vaid relva taga. PTR84 aga tekitab visuaalse efekti ka ette, sihtmärgi poole, mis annab ka teisele poolele võimaluse lasku fikseerida. Lisaks ei loeta seda hülssi relvaks nagu alakaliibrit, mis teeb selle ladustamise lihtsamaks (ei vaja relvaruumi). Hankisime igale jaole ühe matkehülsi ja neli laengut. Lahendus töötas väga hästi ja sai kasutajatelt hea tagasiside.

SUITSUGRANAADID

Lahinguolukorras on ilma suitsukatteta eemaldumine äärmiselt ohtlik. Paraku ei ole suitsugranaate Kaitseliidu allüksustele väljastatud juba aastaid. Aga kui nende kasutamist ei treeni, siis võib päris sõjas palju võitlejaid mõttetult surma saada. Kaitseliit ostis ise ettevõttelt Arnika OÜ (www.arnika.ee) piisava koguse suitsugranaate, et jaod saaksid neid kasutada varitsusteks ja muudest kontaktidest eemaldumiseks.

MOBIILTELEFONID JA ARVUTID

Kuna nägime ette, et allüksused peavad oma kontaktid salvestama (nn Hezbollah’ reegel: kui seda pole filmitud, siis seda ei juhtunud), siis tuli tagada jagudele sobivad telefonid. Kaitseliidu side- ja IT-osakonnalt sai kõik vanad telefonid kokku korjatud ja toodud kodust juurde vanu, mida enam ei kasutata. Iga telefon tähistati aplikatsioonidega SIGNAL ja ATAK ning laeti SIM-kaardiga, mil andmesidemahtu 6 GB.

Samuti tagati MKR staapidesse allüksustega kiiremaks sidevahetuseks „mustad“ arvutid, kuhu oli installeeritud SIGNAL. Neisse arvutitesse tehti fiktiivsed Google’i ja Facebooki kontod, mille kaudu alas elavad tsiviilisikud saaksid edastada infot vastase kohta.

ELANIKE BAASIL LUUREINFO KOGUMISE ETTEVALMISTAMINE

Selleks, et saada infot vastutegevuse liikumisest, oli kavas ära kasutada kohalike inimeste valmisolekut oma võitlejaid toetada. Selleks loodi kaks erinevat, kuid seotud lahendust, mida siinkohal ei saa detailselt kirjeldada. Olgu vaid märgitud, et need põhinesid veebilahendustel ega nõudnud kasutajatelt ühegi uue äpi installimist. Ja need lahendused töötasid, ala elanikelt tuli luureinfot.

VAHEKOHTUNIKUD

Algusest peale oli selge, et vahekohtunikud ehk vaatlejad-kontrollijadkoolitajad (ingl observers-controllerstrainers, OCT) tuleb panna peamiselt nende jagude juurde, kes lähevad vahetusse kontakti vastasega, ehk rõhuasetus oli võitlevatel jagudel. See eeldas ka vastava väljaõppe ja kogemusega OCT-sid – väikeüksuste taktikas pädevaid inimesi.

Õppuse alguseks oli Saaremaal olemas 12 OCT-d (iga jao kohta üks) ja 3 EXCON-i liiget 22MEU baasil, kes asusid allüksusi toetama OCT ülesannetes ning staabis salvestama kontaktide tulemusi.

Lõuna-Eestis oli vaja katta vähemalt 34 jagu ja Kaitseliidu OCT staabielement. Eestlastest saime kokku 17 pädevat Kaitseliidu liiget, seega 18 OCT-d tuli saada meie Ühendkuningriigi ja Taani liitlaste hulgast, milleks nad ka lahkelt valmis olid.

Lõbusa vahejuhtumina võib mainida ka ühe USA isiku kaasamist. Tegu oli Kaitseliidu ja USA Rahvuskaardi vahetusprogrammi raames siia saabunud seersandi Jake’iga (taust: reke ja snaiper), kes juhuslikult päev enne õppuse algust kohtus siinkirjutajatega Harju maleva staabi ees. RIG oli ette valmistamas järgmiseks päevaks, 21. maiks plaanitud OCT-de seminari ja pakkimas vajalikku varustust. Kui selgus, et kellelgi ei ole asjalikku plaani seersant Jake’ile tema siinviibimise ajal, värvati ta koheselt OCT-ks; leiti talle metsavarustus ja saadeti koos teiste OCT-dega juba järgmisel päeval „lahingusse“.

Vahekohtunikud tegid jagude juures väga head tööd, saates Kaitseliidu õppuse staapi Antslas ettekandeid kontaktidest, ühtlasi nõustasid nad jagusid ja andsid lõpuks ka ausa hinnangu koos soovitustega, mida parandada ja mida kindlasti sama hästi alal hoida.

OCT-de üldhinnang õppuse korraldusele oli hea. Puudustest toodi esile halba sideühendust vastaspoole OCT-dega, mis viis sageli OPFOR-i (ingl opposing force, vastutegevus) peatumata läbiliikumisele ka tegelikult tõsisest varitsusest. Halb side võis olla tingitud teise poole OCT-de kogenematusest (mitmed esimest korda) ja ka teadmatusest, mida maakaitse täpselt korraldab. Tihti istusid OPFOR-i OCT-d soomukites sees, kus raadiolevi puudus.

Probleemiks oli ka mitmete üksuste konvoide, kes tõenäoliselt liikusid ilma OCT-ta, varitsuste täielik ignoreerimine. Ei olnud võimalik, et nad ei näinud teede ääres imitatsioonplahvatusi, kuid neid lihtsalt ignoreeriti. See ei ole aus mäng, reeglid tuleb kõigile osalejatele selgeks teha.

Pisut odava maigu jättis ka see, et OPFOR-i tagalamasinad, mida esimestel päevadel rünnati, panid hiljem külge sinised lindid, mis muutis nad mänguvälisteks. Vastaspool ei tohiks nii teha, õppust tuleb maksimaalselt kasutada õppimiseks. Selline lähenemine ei valmista võitlejaid (ka tagala personal on võitlejad) ette sõjaaja olukordadeks, kus tegelik vastane tuleb sind hävitama.

VIITED:

1 Artikkel on refereering põhjalikumast ametlikust kokkuvõttest, mis on saadaval Kaitseliidu sisevõrgus. Ametliku, detailse kokkuvõtte maht on 50 lehekülge koos 29 lisaga. Artiklis avaldatud andmed on üldistused, mis ei lähe avaliku kasutamise piirangu alla.

2 Maakaitse käsiraamat. Kaitseliit, 2021, peatükk 1.2.

Foto: Meelis Kalme

This article is from: