KUUMALAINE JA SÕDURIOSKUSTE KURSUS LÕUNA MAAKAITSERINGKONNAS

KUUMALAINE JA SÕDURIOSKUSTE KURSUS LÕUNA MAAKAITSERINGKONNAS

Alates selle aasta veebruarist on Lõuna maakaitseringkond võtnud vastu hulga uusi liikmeid, kellel eelnev sõjaväeline kogemus puudub või on see jäänud aastakümnete taha ning vajab värskendust.

Tekst: MARGUS LILLAK, Tartu malev

Kui tavapäraselt on Tartu malev viinud suvise sõdurioskuste kursuse läbi ühes etapis 20–30 uuele võitlejale 11 järjestikuse päeva jooksul, siis seekordne vajadus oli anda baasoskusi kuni 300-le. See seadis Lõuna maakaitseringkonna (LõMKR) keerulise dilemma ette: kas minna edasi eelmise aasta augustis koostatud prognoosiga, treenida maksimaalselt 60 uut liiget ringkonna üheetapilise sõdurioskuste kursuse raames ja jätta ülejäänud ootama aastat 2023 või leida teine võimalus kõikide uute võitlejate ettevalmistamiseks.

Teise variandi teeb raskemaks sõdurioskuste kursuse ainekava maht, mis on aastast aastasse suurenenud ja viimastel aastatel jõudnud 11 nädalavahetuse pikkuse kursuseni. Teemadesse tähelepanelikult sisse vaadates oli arusaadav, et mitte kõik teemad ei ole absoluutselt kriitilise tähtsusega selleks, et uus vabatahtlik suudaks liituda oma üksusega ja olla seal võrdne teiste võitlejatega. LõMKR 2022. aasta sõdurioskuste kursuse (SOKkl) põhiliseks eesmärgiks oli anda piisavalt palju oskusi, et uued liikmed saaksid võimalikult kiiresti liituda oma üksustega ning minna edasi allüksuse väljaõppesse.

UUDNE LÄHENEMINE

Esmakordselt viidi ringkonna SOKkl läbi kahes etapis: I etapp oli ringkonna tsentraalne etapp, kus õpetati kõrgema riskiastmega teemasid, mille juures on oluline ühtne kvaliteet – relvaõpe ja laskmine (sh TEST1 ja TEST2), A-kategooria lõhkaja kursus ning lahingumeditsiini õpe (TCCC – tactical combat casualty care). Lisaks õpetati teemasid, mida oli vaja nendel päevadel kohapeal metsas ellujäämiseks: telk ja telkmantel, kateloki kasutamine, välihügieen ning tunnimehe kohustused valvepostil. II etapp jäeti malevatele ja malevkondadele lahendada oma allüksuste juures vastavalt üksuse pealike äranägemisele.

Analüüsides saadaolevate Lõuna- Eesti lasketiirude võimeid, oli selge, et ühekorraga pole võimalik kogu koosseisule laskmisi läbi viia, ning osalejad jagati kolme gruppi. Kolm gruppi tähendas ka kolm korda rohkem instruktoreid. Lõpptulemusena oli igas grupis 70–90 uut liiget, kes osalesid baaskursusel neli päeva järjest. Iga väljaõppeteema vastutajaks oli määratud tegevväelasest ohvitser, kes tagas väljaõppe kvaliteedi, vahendite ja instruktorite olemasolu. Väljaõpet viisid eelkõige läbi kaitseliitlastest instruktorid vastavalt graafikule, keda lisajõuna toetasid tegevväelased. Kuigi pedagoogilised võtted ja stiilid olid instruktoritel erinevad, oli kvaliteet valdavalt hea või väga hea. Samuti oli see vabatahtlikele suurepärane võimalus viia läbi oma RIK (relvainstruktori kursuse) ja LIK (laskeinstruktori kursuse) praktikaid, ning uuendada C-kategooria lõhkajate kvalifikatsiooni.

Eelnevate aastate kogemuste põhjal oli teada, et lisaks instruktoritele on vaja kogenud „rühmaülemaid“, kes oleksid pädevad, suudaksid lahendada väiksemaid kriise ja hoida distsipliini selliselt, et keegi ei tunneks, et talle tehakse ülekohut. Selle ülesande võtsid enda kanda tegevväelastest kompaniiveeblid, kes kursantide hilisema tagasiside põhjal oma ülesandega suurepäraselt hakkama said.

NAHUTAV KUUMUS

Sõdurioskuste kursuse algus langes kokku ka Eestit tabanud kuumalaine algusega, mis tegi nii läbiviijate kui ka osalejate elu üsna raskeks. Higi voolas isegi varjus olles ja see seadis kursandid, kellest enamik hakkas sõjatarkusi õppima esmakordselt, olukorda, kus nad pidid ühtlasi omandama esmaseid ellujäämisoskusi. Abiks olid siin nii erinevate oskuste ja kogemustega kaaskursandid, kogenud rühmaülemad kui ka meditsiinikoosseis, kes kõik suutsid oma teadmiste põhjal jagada vähemkogenud kaasvõitlejatele parimaid soovitusi.

„Igale grupile oli kõige kurnavam just tiirupäev, kus Väluste lasketiirus tuli lagedal sooritada laskeharjutusi, samal ajal kui kõrvetav päike laskureid nuhtles. Õnneks andsid Väluste tiiru kaks tuletõrje veevõtukohta kõigile kursantidele võimaluse end õhtutundidel jahutamas käia,“ sõnas kursuse ülem kapten Margus Lillak.

Kolmes grupis läbis sõdurioskuste kursuse suvise etapi kokku 220 uut võitlejat peamiselt Tartu ja Sakala malevast. Selle aasta kursandid jäid silma väga ühtlase taseme poolest. Positiivseks osutus ka see, et suuremal osal oli kindel teadmine, millise allüksusega jätkatakse sõjalist väljaõpet ja millist ametikohta plaanitakse organisatsioonis täitma hakata.

„Mulle jäi ühe positiivse mälestusena meelde hetk, kus rühm, kes parajasti oli lõpetanud oma lõhkamised ja võis tegelda puhkamisega, tegi ettepaneku alustada järgmist õpet varem, et aega optimaalsemalt kasutada. Kui tavaliselt on selline ajakasutuse jälgimine kursuse ülema ülesanne, siis vaatamata kurnatusele suutis kogu rühm kaasa mõelda, kuidas aega efektiivsemalt kasutada, ning teha väga asjaliku ettepaneku. Kindlasti vajab äramärkimist seegi, et rühmad hoidsid kokku ja suutsid üksteist rasketel hetkedel motiveerida, järele aidata ning lühikese aja jooksul luua oma kambavaimu,“ ütles kursuse ülem kapten Lillak.

VÄLJAÕPE JÄTKUB

Nüüdseks on enamik malevkondi alustanud sõduri baaskursuse II etapiga, mille käigus antakse oma uutele liikmetele edasi muud olulised oskused ja teadmised. Sellise lähenemise suureks eeliseks on, et iga teemat on võimalik paremini suunitleda selle järgi, mis eriala või ülesandeid konkreetne allüksus täidab. See kiirendab oluliselt uute liikmete integreerumist allüksusesse. Nii saab malevkond, kes komplekteerib maakaitsekompaniid ning kasutab jao-rühma sidevahendina raadiojaama Icom, keskenduda oma vahendi spetsiifilistele omadustele, ning malevkond, kelle kompaniides on sidevahendina kasutusel Harrised, keskenduda nende eripärale.

Osad malevkonnad alustasid ülejäänud väljaõppeteemade õpetamist juba enne tsentraalset etappi ning on oma väljaõppega jõudmas juba lõpusirgele. Mõned plaanivad väljaõpet läbi viia intensiivselt ühes etapis, kasutades selleks sügisest õppekogunemise aega, ning osad panevad seljad kokku, et ühiselt väljaõppega edasi minna. See on koht, kus malevkondade pealikud, väljaõppepealikud ning jao-, rühma- ja kompaniipealikud saavad oma allüksuse uute liikmetega tegutseda täpselt nii, kuidas sõjaaja ülesanded nõuavad, jäädes samal ajal õppekava raamidesse.

Kapten Lillaku sõnul oli kursuse sellisel kujul läbiviimine võimalik ainult tänu headele ja tugevatele instruktoritele nii tegevteenistujate kui ka vabatahtlike seast. „Soovin kõigile kursantidele jõudu ja kindlat meelt edaspidises teenistuses! Ärge unustage, et kursuse läbimisega teie väljaõpe alles algab ja selleks, et olla lahinguteks valmis, tuleb väljaõppes osaleda oma allüksuse koosseisus nii palju kui võimalik. Ärge loobuge kergekäeliselt ühestki võimalusest minna nädalavahetusel „põllule“ oma jao, rühma ja kompaniiga! Eesti eest!“, ütles kapten Lillak.

Foto: Henry Narits