TEISTMOODI ÕPPUS: OOMEGA STAABIMÄNG

TEISTMOODI ÕPPUS: OOMEGA STAABIMÄNG

Varsti on jälle oktoober. Aga läinud aasta oktoobrist kuni maini oli kõikidel Naiskodukaitse side- ja staabinaistel võimalik osa võtta Oomega staabimängust, mille eesmärk oli toime tulla vähenenud staabikoormusega ning hoida teadmisi elus, kuniks on taas võimalik staapi panustama minna.

Tekst: MERLI KEERUP, NKK Tartu ringkond, Oomega peakorraldaja

Tartu side ja staabi erialagrupi juhtkonna korraldatud Oomega staabimäng oli veidi teistmoodi õppus, kus tuli lahendada erinevaid nuputamisülesandeid. Staabinaised tutvusid mälumängu tarbeks NKK aastaraamatutega, kirjutasid viie-punktikäsu Shreki teekonnaks printsessi päästmiseni, lõid maastikumudeleid, harjutasid teavitusahelat ja mobiilset raadiosidet.

Samuti kuulati ja parandati vigaseid ettekandeid, dekodeeriti ja joonistati tingmärke ning lahingutoiminguid, lahendati krüptitud tekste nii kooditabeli abil kui ka ilma etteantud šifrita. Ühtlasi testiti teadmisi-oskusi kaitseväelisest viisakusest ja küberturvalisusest. Ning üks õige naiskodukaitsja tunneb ka esmaabi ja ohutushoidu. Südamekuu raames käisid naised õues kompassiga mängimas ja GPS-kunsti tegemas.

Enamik ülesandeid olid lahendatavad individuaalselt, kuid ringkonna peale sai tehtud ka meeskonnatööd. Osalejate, keda muide oli kokku 70, e-posti potsatas iga kahe nädala tagant uus ülesanne, mille lahendamiseks oli aega 4–5 päeva. Kokku tuli läbida 13 etappi. Mängu sisu oli salastatud kuni stardini.

Lahenduseni tuli jõuda erinevaid platvorme kasutades, oli nii Iliast, Google’i vorme, e-maili, mobiilseid kõnesid kui SMS-e. Oli nii ristsõnu kui ka tekstitöötlust, testide vormis lahenduste esitamist, nii mõnelgi korral tuli vastuseid pildistada ja üles laadida.

KAASAKISKUV MÄNG

Iga etapi järel oli osalejatel võimalik anda ka tagasisidet. „Etappe on nii palju, ootan juba põnevusega, mis te veel välja mõtlete“, „Sattusin nii hasarti, et unustasin end poole ööni asju lugema ja lahendama“, „Mõtlesin, et korraks piilun vaid, mis uus etapp sisaldab, ja juba järgmisel hetkel unustasin töö sootuks ja lahendasin kooditabeli abil sõnumit“. Need on vaid mõned näited tagasisidest – võimalusest, mida korraldajate rõõmuks üpriski aktiivselt kasutati.

Peakorraldaja hinnangul arenes kõige enam juhendite lugemise oskus. Nii mõneski etapis oli oluline ajaline arvestus. Näiteks tegi üks võistkond neli tundi varem valestardi teavitusahelas, kus esimene signaal pidi ikkagi tulema korraldajatelt. Või siis oli tarvis teha mobiiliga sidekontroll kindlatel kellaaegadel kindlale numbrile. Kõne tuli aga hommikul nii vara, et äratas üles korraldaja, kes unesegasena ei saanud kohe aru, miks talle selline kõne tuli. Hiljem juhistesse peidetud konkse enam alla ei neelatud.

Samuti kohtuti põnevate tehniliste viperustega. Näiteks ei ole üks korraldaja tänaseni saanud teavitusahela stardisõnumit.

VÕITSID KÕIK

Mäng aga ei olnud niisama, ikka tahetakse ju parimaid tunnustada. Esikohtade vahel käis tihe rebimine ning päris-päris võitja kolmik selgus ikkagi pärast viimast etappi. Võrdsete võimaluste tagamiseks arvestati 11 parimat tulemust 13st etapist. Lisaks jagasid korraldajad silmapaistvamate tulemuste eest aeg-ajalt boonuspunkte.

Esikoha sai harjukas Katre Ulmas, kes kaotas maksimumist vaid pool punkti! Teise ja kolmanda koha vahel oli vaid 0,2 punkti, hõbedase tulemuse viis Sakalasse Tairi Lappalainen ning auväärt kolmas positsioon jäi pealinna Külli Kruusi kätte.

Parima ringkonna tulemuse tõi Rapla! Rapla ringkonnast osales kokku 6 naist, kelle keskmine tulemus tuli 89,67. Järvakad olid kohe kannul 88,63 punktiga ning neile järgnes Tallinn 66,44 punktiga.

Mängule pidi järgnema ka grande finale ehk lõpumäng, kus päriselt kokku saame ja planeeritud rada läbime, kuid paraku ei olnud lehekuu selleks parim aeg – staabiassistendid valmistusid Siiliks.

Oomega staabimängu korraldas Tartu side ja staabi erialagrupi juhtkond koosseisus Aimi Tedresalu, Keit Prants, Kadri Vider, Merli Keerup. Mängule aitasid kaasa veel teisedki – Helen Allas, Marika Oper, Leane Morits, Jakob Jõgi, Rein Luhaorg, Urmas Rüütli ja teised.

MIDA ÜTLESID VÕITJAD?

I KOHT: KATRE ULMAS, HARJUMAA

„Osalesin Oomega mängu kõikidel etappidel. Tekkis täielik hasart, nii et ei saanud arugi, et mäng kestis kokku 8 kuud ning sügisest sai märkamatult kevad. Kuna õppused on viimastel aastatel järjest ära jäänud, andis Oomega hea võimaluse varem õpitut meelde tuletada. Osaleda sai ju pingevabalt kodus oma laua taga – õppematerjalid turvaliselt nina ees.

Samas jätkus ka piisavalt pinget ja närvikõdi, sest kunagi ei osanud ette aimata, milline ülesanne postkasti potsatab. Sidemehena meeldisid mulle kõige rohkem muidugi raadiosidega seotud ülesanded. Kõige rohkem vastutust tundsin meeskondlikes ülesannetes, sest kaaslasi alt vedada ei taha ju keegi. Teavituskontrolli ülesandes moodustati tiim võhivõõrastest inimestest, kes pidid nüüd omavahel koostööd tegema hakkama. Harjutasime siis oma teavitusahelat ikka paar korda läbi, et võistlusolukorras võimalikult käbedalt tegutseda. Käsu koostamise ülesanne oli minu jaoks kõige raskem ja ajamahukam. Siin tuli meeskonnatöö igati kasuks, sest igal liikmel olid omad tugevad küljed.

Mõnikord oli kodus terve perekond tegevustesse kaasa haaratud, näiteks maastikumudeli jaoks kive, oksi ja lehti kokku tassima. Aga enamasti ei saanud perekond arugi, kui ma mõnel õhtul kooditabeli, repi põhjade, kompassi või kaardiga sahmerdasin.

Oomega oli üks omamoodi kiirkursus teadmiste värskendamiseks – koroonaajastusse täpselt sobiv.“

II KOHT, TAIRI LAPPALAINEN, SAKALA

„Osalemine ei olnud üldse küsimusekski. Kuna õpe ja praktika on staabiassistentidel üha vähenemas, siis hakkasid oskused ja teadmised juba rooste minema, kuid võistlus võimaldas need jälle töökorda seada.

Samuti õppisin, mis on vahepeal muutunud ja mis vead võivad minul suures lahendamiselevuses sisse sattuda. See analüüsiosa, kus toodi välja võtmekohad, andis pärast iga etappi võimaluse ennast arendada ja seda ka juhul, kui osaleda ei suutnud, kuid kokkuvõtet lugesid.

Endal jäi üks etapp hooletusest vahele, kuid see innustaski järgnenud etappidel rohkem pingutama. Parim oli see, et vahepeal sai ülesannet teha ka koos grupiga ja pärast seda jäi meil avatuks väike vestlusaken, kus tuletasime üksteisele meelde, et tähtaeg hakkab tulema. Üldine motivatsioon tuli ikkagi igipõlisest teemast, kumb on osavam, kas muna või kana, ja seekord tegi muna kanale napilt, aga kindlalt ära.“

III KOHT, KÜLLI KRUUS, TALLINN

„Kaitseliidus ja Naiskodukaitses on side mulle alati huvi pakkunud ning Oomega staabimängust kuuldes otsustasin pikemalt mõtlemata osaleda.

Minu jaoks olid ülesanded väga huvitavad ja mitmekesised. Loobumismõtteid ei olnud, sest lisaks olemasolevate teadmiste kinnistamisele sain ka palju uut-põnevat teada. Paras väljakutse oli näiteks käsu koostamine, samas oli meie tiimil seda tehes ka väga lõbus.

Meeldiski, et mängu jooksul sai ülesannete kallal nii ise pusida kui ka meeskonnatööd harjutada. Suur tänu korraldajatele ja kui mäng tulevikus taas toimub, võtan jälle osa ning soovitan ka kõigil teistel huvilistel seda teha.“